Suur hääletus, mis või kes keda meenutab? Kui olete mõne meist unustanud, siis siin samas kodulehel, on teil võimalik meie profiilidega taas tutvuda.
1 Comment
Emadepäevaks tuli taevast ka mürinat ja nagu vanarahvas ütleb - nüüd võib maapinnasel persetada julgemalt. Perse mullas - käsi kullas. Miks mitte? Aga meie oleme hetkel otsapidi Tartus ja mina harjun sõitma linnaliinibussiga. Mõni meist elab nagu rändaja, kord siin ja kord seal. Esiteks istun ma esimeses peatuses bussile number neli ja meenutan... Monolavastused Viljandis Kultuuridessandi raames.
Teiseks, hindan fakti - on peatus. Siseneb kontrolör. Annan talle kõik oma piletid, mis on kogunenud viimaste päevadega. Kontrolöri poolt sorteeritud piletitest oli üks ikkagi kehtiv. Sõit jätkub ja raadiost kõlab "Amazing". Muidugi on kahju, et Tanja ei jõudnud Eurovisiooni finaali, aga seetõttu jõudis meie soololaulude õppejõud Kaire Vilgats käia Taanis, laulda mõned laulud ja tulla tagasi meie soololaulukontserdile/eksamile Tartu jazziklubis. Meie eesmärk oli valida laulud, mis meid kõnetavad või meile meeldivad, mis pakuvad suuremat väljakutset- ning leida vastav karakter. Tuleb tunnistada, et esinemisvormidest on minu jaoks kõige raskem laulmine. Ma pole kunagi end lauldes hästi tundnud. Kairega koostöös sai laulmisele lähenetud hoopis uutmoodi, mis ei pannud ka kahtlema, et ma ei saa hakkama. Oli üllatusi mulle ka kursusekaaslaste poolt. Oli publikule ja ka meile meeliülendav õhtu! Soololaulukontserdi fotod: Reino Luige Kuigi Kaire ja Tanja ei saanud finaali, siis sai vähemalt üks Eesti mees seda oma nahal tunda. http://publik.delfi.ee/news/eurovisioon2014/fotod-ja-video-poliitaktivist-meelis-kaldalu-smugeldas-end-eurovisioni-lavale-ja-korraldas-voiduhetkel-stseeni.d?id=68647205 Mis mõtteid selline uudis teis tekitab? Kolmandaks kuulen, mida ütlevad bussiliini number neli kõlarid: "Rahu. Järgmine peatus, Kastani". Kui rõõmustav uudis! Pole hullu, kui magasid enda peatuse maha. Järgmises saab ka maha minna. Seniks tuleb kohaneda keiser Nero ja sõpradega. Kas sellega me tegeleme proovisaalis? Jah. Kui sind huvitab, mida me tegelikult teeme, tule meid vaatama juba mõne päeva pärast Tallinnas, Von Krahli Teatris ja edaspidi Tartu Uus Teatris. Etendused 15.05 Von Krahl kl 19 16/17/23/24/25.05 Tartu Uus Teater kl 19 Neljandaks näen ja mõistan, et... ...Ingmar Bergmanni teos ja Ain Mäeotsa lavastatud "Fanny ja Alexander" tekitas minus rohkem tahtmist ja motivatsiooni teatriga tegeleda. Mitte et see oleks minus kadunud, aga nähtud hea tekitab tahtmist veel mitmekülgsemalt areneda. Kui Sa, lugeja, peaksid mõnikord olema väsinud ja kahtlema, kas ikka minna teatrisse, siis mõnikord võib tõesti juhtuda, et oled pärast eufooooriiaaas. Bergmanni poolautobiograafiline "Fanny ja Alexander" on suurepärane materjal. Kogu selle joomise ja hooramise taustal jäi ikkagi kõlama humaansus ja armastus. Seal oli muidugi ka stseene, mis mõjusid natuke võõrkehana, venivana või rapsakalt vorbituna, kuid pigistasin silma kinni. Casting on Mäeotsa poolt olnud ideaalne. Tooksin eraldi välja nimiosa Alexandrit (Mikk Kaasik) mänginud poisi, kes on sellesse rolli väga hästi valitud. Poiss, kes avastas, hindas fakti ja kel oli ka lava jaoks loodud hääl. Mul on hea meel, et see poiss sai sellise võimaluse ja koolituse Mäeotsalt ja teistelt kaasnäitlejatelt. Mait Malmsteni preestri roll arenes vapustavalt vaoshoitult/ekspressiivselt julmuse poole. Liina Tennosaar mõjus oma rahulikkusega kohati kontrastina, aga see pingestatus toimis hästi. Ott Sepp, kellelt olen juba sellelaadset rolli küll ka varem näinud, hoidis oma fookuse ja lõpuni mängitud stseenidega üleval kogu publikumi. Sarnaselt Jan Kausi "Mis meelel, see häälel?" arvustusega, olen ka mina mõelnud karjumise peale laval. Miks on seda ikkagi nii palju vaja? Kas sedasi on lihtsam anda näitlejate emotsioone jälgijatele? On see tingitud uuest noorest generatsioonist? Tegelikult ma ei tahaks siinkohal enda argumente välja tuua, vaid tahaks kuulda blogilugejate ja teatrikülastajate arvamust ekspressiivse karjumise kohta teatris. Kuidas see teile mõjub? Mis tundeid tekitab? Viiendaks... kiirustan "Nero" läbimängule ja jään teid, kallid lugejad, teatrisse ootama! kes tunneb, et sooviks veel lugeda, siis jätan selleks siia võimaluse. 1. http://arvamus.postimees.ee/2790294/ilves-mida-teeb-eesti-mees-selleks-et-naisel-oleks-turvaline-luua-oma-kodu-pere-ja-tulevik-eestis 2. http://arvamus.postimees.ee/2790422/mihkel-kunnus-uus-polvkond-ja-uus-demokraatia Vahendas Silver. Tere kallid lugejad. Kevad on kogu täiega kätte jõudnud ja ootamatult Kristot ka pähe tabanud. Nimelt otsustasin ma esmakordselt meie blogi ajaloos tuua selle teieni LIVE versioonis, ehk kõik toimunu jõuab kajastamist koheselt Niisiis... Esmaspäev Ilm on erakordselt ilus. Hommikune Terevisiooni ilmateadustaja lubab Viljandisse lausa 19 kraadi sooja. Nalja teeb või? Nii oligi...päriselt. Aga paraku on teatriüliõpilastel ja näitlejatel kombeks sääraste ilusate ilmade puhul end mõnusasti lämbsesse proovisaali sättida. Karma on hoor, sest nagu te juba teate, tallavad Nerolased Ugala keldrisaali halle põrandaid, et juba kahe nädala pärast rõõmsalt teie kõigi ette astuda. Aga mitte kõik ei olnud proovisaalis. Nimelt teevad Ets, Raunts ja Silku viimaseid ettevalmistusi, et juba täna teie kõigi ette astuda. Ootame põnevusega... Ühesõnaga vutt-vutt-vutt kell 18.00 kõik ruttu GenKlubisse Monolava 04 üritusele. Info: https://www.facebook.com/events/696679300390012/ Be there, or be nowhere! See suur veel, et... käimas on Tantsunädal, mis täna, 29. aprillil, kulmineerub Rahvusvahelise Tantsupäeva tähistamisega. Selle raames on Viljandis ja selle lähiümbruses toimunud kõikvõimalike erinevaid huvitavaid tantsuetendusi/performanceid. Mina näituseks käisin vaatamas Cabaret Rhizome "Mutantantsu" ja Mari-Liis Eskussoni ning Üüve-Lydia Toompere tantsulavastusi, mis kõik olid omamoodi huvitavad ja mulle, kui üpriski keerulisele/kriitilisele tantsuvaatlejale, vägagi meeltmööda. Kui keegi veel täna jõuab siis külastage kindlasti! Kava ja info leiab siit: http://www.tantsunadal.ee/ Aga nüüd kõik Tartusse GenKlubisse järjekordsele Monolava üritusele! Teisipäev Ilm on endiselt ilus. Tartus näitab temperatuurimõõt kahtkümmet soojakraadi. Hommikul toimus Teater Musta Kasti ja GenKlubi töötajate vahel esimene ametlik koosolek. Paljud asjad said palju selgemaks ja ka helgemaks...ma loodan. GenKlubi suures saalis käivad viimased ettevalmistustööd õhtuseks Monolava ürituseks. Oodata on üllatusi! Ootame teid! Tervitame ka Fatmet ja Sandrit, kes on pealinnas ja etendavad täna õhtul Vene Teatris "Utoopia ranniku 3. osa"! Inimesed tööhoos... Teel Tartusse. Silver ja Peep Silver proovisaalis diskuteermias Kell on 22.05. Monolava 04 on edukalt lõppenud. Täname kõiki osalemast ja vaatlemast. Oli tore. Nagu teater ikka - sai nutta ja naerda. Mõned pildid toimunust: Blogirong hakkab tänaseks otsi kokku tõmbama. Loodan, et saite vähegi aimu, millega me tegeleme...ja kohtume homme! Kolmapäev - Reede Vahel ei õnnestu kõik täpselt nii nagu loodad. Suure hurraaga alanud LIVE blogi vajus neil päevil kokku. Põhjuseks pühad ja kohatine interneti puudus. See aga ei tähendanud, et inimesed oleksid kokku vajunud. Osad meist pidutsesid, osad kirjutasid seminaritööd, osad käisid kontsertil ja osad juhtisid päeva T-Stuudio sünnipäeval Haapsalus. Laupäev Oh Nero, Nero, Nero... Ilm on Nero. On talgutepäev. Mis tähendab, et askeldatakse agaralt ka Genis ja selle ümbruses. Nero seltskond on jõudnud otsaga Tartusse, kus oleme end mugavalt Tartu Uue Teatri proovisaali paigutanud. Lavastaja on kohal... näitlejad juba nüüdseks ka... Alustame massistseenidega ja lõpetame esimese vaatuse läbimänguga. Kaarel on päris läbi...on vist öö otsa seminaritööd kirjutanud. Vaene Nero. Aga millega tegelevad meie teised kursusekaaslased? ...Müstika. 18.05 Proov lõppeb ja inimesed lahkuvad. Kristo, Fatme ja Silver lähevad Vanemuisesse "Paplid tuules" vaatama. Tartu öös on asju. Tänavatel on palju inimesi. Kuskilt kostab muusika! Tuleb see mõnest kohvrist? - Kuningat küll kuskil näha ei ole. Aga näe, seal on hoopis mingid tantsijad! Öötantsupidu! Aga Nerolised on kodus. Puhkavad. Over and out. Pühapäev Nero on vahelduva pilvisusega. Seltskond on astunud esimest korda suurele lavale, Uue Teatri suurele lavale. Teeme kohtustseeni. Kas Octavia on süüdi või mitte? - Seda näete siis, kui tulete meid vaatama! Algab esimese vaatuse läbimäng. Koreograaf Jaanika tõstab pead ja liigutab jalga. Kohale on tulnud lisaks korraldajatele-abilistele Helilie ja Annile ka kunstnik Birgit! Kell 19.00 lõppeb proov ja enamus sätivad end Viljandi poole. Kell on 22.00 ja ma istun enda köögis. Ilm on külmalt Nerone aga hinges on soe. See on peamine. Aga kes oli Nero? Kas te teate? Kes oli Nero? Kes Nero oli? Nero oli kes? Nero Claudius Caesar Augustus Germanicus, sünninimega Lucius Domitius Ahenobarus, sündis 15. detsembril aastal 37. Ta tuli ilmale varastel hommikutundidel päikesetõusu ajal. Nero kasvas üles ema Agrippina hellitava ja hoolitseva käe all, kes jagas lapsele kõikmõeldaval moel armastust. Arippina abikaasa Gnaeus Domitius Ahenobarbus ei tahtnud oma vaevalt kaheaastase poja pärast mitte mingit muret tunda ja andis ta oma tädile Lepidale üle. Seal võtsid üks tantsija ja hambemeajaja, kaks ilmsete homoerootiliste kalduvustega meest, poisi kohe omaks. Need tema kõige varasemad lapsepõlvekogemused mõjutasid oluliselt Nero hilisemat arengut. Agrippina võttis eesmärgiks upitada oma poeg troonile ning seetõttu abiellus ta ka tollase keisri Claudiusega, et kindlustada oma pojale keisritroon. Kui Nero oli kaheteistkümnene sai ta õpetajaks Seneca, keda ta aksepteeris kui usaldusisikut. Seneca palkas oma kasvandikule kooliharidust andma kaks õpetajat: Chairemoni Alexandriast ja makedoonlase Alexanderi Aegaest. Tänu nendele kasvas Nero Zenoni ja Aristotelese otsese mõju all ning tundub, et kreeka filosoofia, kunst ja elulaad jätsid ta lühikesele elule sügava jälje. Kuueteistaastaselt abiellus Nero oma ema soovil kolmeteistkümneaastase kasuõe Octaviaga. Nero sai troonile juba seitsmeteistaastasena ning suhtus talle pakutavasse võimu pigem vastumeelselt. Ta ei teinud iial saladust, et keisriamet ei tähendanud tema jaoks midagi. Noorena olid ta eelseisvad kõned varakult ette valmistatud, sest ta oli küll arukas ja rääkis vabalt kreeka keelt, kuid sel ajal polnud ta lihtsalt suur kõnemees. Nero oli kahvatu punaste juustega sinisilmne poiss, kes polnud kaugeltki mitte inetu. Talle näis nagu oleks keisriks saamisega kaasnenud kõigi tema unistuste purunemine: ta pidi maha matma kõik oma plaanud saada näitlejaks, tantsijaks või maailmakuulsaks kujuriks. Niisamuti nagu ahvatlesid teda naised, tundis ta huvi ka ilusate noorte poiste vastu. Naised pidid olema vanemad kui ta ise, emalikku tüüpi ja abielus, või siis hoorad. Kui Nerot haaras lihahimu, reageeris ta pidurdamatusega, mis polnud kuigi kaugel vägivallast. Kord vägistas ta isegi jumalanna Vesta preestinna. Oma kasvatuse tulemusel oli Nero seksuaalselt pärsitud ja valesti orienteeritud. Nero kuuletus oma emale igas suhtes, ning see kuulekus saigi põhjuseks, mis tekitas Neros hiljem tema elu suurima konflikti. Mida enam nägi ema vaeva, et poega tihedamini enda külge siduda, seda suuremaks paisus Nero sisemine trots oma ema vastu. Lõpuks ei jäänudki enam muud võimalust- üks neist pidi surema. Ema ja poja vahel tõusis avalik tüli ning nad mõlemad kavatsesid teineteise elu põrguks muuta. Nero kõrvaldas oma rivaali, oma poolvenna Britannicuse. Seejärel korraldas ta mitu atentaati oma ema mõrvaks, mis lõpuks ka oma eesmärgi saavutas. Mida aeg edasi, seda koletislikum ja kõlvatum hakkas ema surm Nerole tunduma ning kuulutas välja otsuse, et Agrippina sünnipäeva tuleb lugeda kõige õnnetumaks päevaks kogu kalendris. Nero pages seejärel kreeklaste linna Napolisse. Kuigi kaaskondlased kinnitasid Nerole iga päev, et rahva armastus tema vastu olevat pärast Agrippina surma veel palju suurem, ei söendanud ta ometi esialgi pealinna tagasi pöörduda. Suurejooneliste žestidega üritas ta roomlaste soosingut tagasi võita ning ta läks tagasi Rooma, kus sajad tuhanded läksid Nerole vastu, kogu senat oma pidulikes ornaatides, naised ja lapsed suguvõsade ja vanuse järgi rühmadesse seatult. Nero seisis hirmunult oma kolmehobukaarikul ja võttis häbelike käeviibetega vastu oma rahva ovatsioonid; kuid juubelduse kasvades tõusis ka ta enesekindlus,veendumus, et rahvas teda armastab. Nende mõne kilomeetri jooksul linnamüürist kapitooliumi, saadetud rahva rõõmuhõisetest, muutus Nero teiseks- Rooma maailmariigi keisriks. Nero lahutas ligi üheksa aastat kestnud abielu ning taasabiellus siis Poppeaga. Öösiti võis orjaks riietatud keisrit kohata Mulviuse silla juures, selles öises armuseiklejate kogunemispaigas, kus Rooma kalleimad prostituudid koos kaaskondadega tegid ahvatlevamaid ettepanekuid ja olid valmis neidsamu vastu võtma. Siis jälle liikus Nero kuni varaste hommikutundideni koos löömameeste kampadega mööda linna tänavaid ja noris vastutulejatega tüli. Nendest löömingutest ei tulnud ta alati võitjana välja- siniseks ja roheliseks pekstuna, pidi keiser vahetevahel oma riigiasjad edasi lükkama, sest oli mõeldamatu end niimoodi avalikkuse ees näidata. Kui Nero naine Poppea naine rasedaks jäi näis keisri tundeelu jälle normaalsetele rööbastele seadvat. Ta sattus rõõmujoovastusse väljavaatest isaks saada. Ta lasi oma lapsel ilmale tulla samas kohas, kus ta isegi sündis- Antiumis. Kuid väike maimuke sündis veel enne neljakuuseks saamist. Mõõdutundetu nagu oma rõõmus, oli Nero ka oma valus. Keiser nuttis lohutamatult, ta needis ära iseenda, oma naise ja jumalad. Nero ei söönud enam, ta õgis, tihtipeale keskpäevast kuni südaööni. Nero jaoks polnud ta seksuaalsed liialdused iialgi piisavalt erakordsed või perverssed. Nagu kõik tema eelkäijad keisritroonil, pidas Nerogi üleval paljusid lustipoisse. Abielus naised, keda ta juhuslikult kohtas ja need kes olid talle meeltmööda, pidid tema tahet täitma. 65. aastal, kui Nero oli kahekümne kaheksa aastane, jäi Poppea teist korda rasedaks ning Nerot haaras veelkord sama rõõmujoovastus. Kuid siis tabas teda šokk, kui ta ühel ööl joobunult oma naisele raevuka jalahoobi virutas, mille tagajärjel nii laps kui ka ema surid. Varsti hakkas Nero oma armastatud naisele asetäitjat otsima, kelleks osutus Sporus, kes oli üle linna tuntud homoseksuaal. Nero laskis mehe tema enda nõusolekul kastreerida ja soovahetuse ette võtta. Aasta hiljem läksid nad lahku ning 66. aastal abiellus Nero konsuli lese Statilia Messalinaga. Nero lasi endale ehitada amfiteatri Marsi väljakule, kus talle ka ise esineda meeldis. Kuna talle meeldis väga tähelepanu saada ja samas ka võistelda, siis võttis ta osa võistulaulmisest. Nero tahtis auhinna ausalt võita ning askis ennast kõigi teiste võistlejate kombel ametlikult kirja panna, libistades urni sedeli, mille järgi loositi ülesastumise järjekord. Nero sattus iseenda esinemistest niivõrd vaimustusse, et andis ühe etenduse teise järgi. Ta astus üles kostüümis ja maskis, mängis meeste- ja naisterolle, jumalaid ja kangelasi, jumalannasid ja kangelannasid. Laulmise kõrval kuulus Nero eriline armastus tsirkusele. Ta oli hull hobuste ning võiduajamiste järele. Nero aegadel elas Rooma üle otsekui hipomaaniat. Tsirkusest sai roomlaste kogunemiskoht, tempel ja lugematute ihade eesmärk. Kord proovis ka Nero ise kümnehobuserakendit aga lendas kohe uppi. Nero ei olnud julmusesõber, kuid kuna linnarahvas tahtis näha verd, siis pidi ta korraldama ka gladiaatorite võitlusi. Mees, kes laulis pigem laule ja kandis ette luuletusi, püüdis esiotsa rahuldada oma alamate sensatsioonijanu kõikvõimalike uudsustega, kuid rahvas nõudis siiski tapmist näha. Nero armastas vaatemänge, kuid vihkas sõda ning seepärast ei juhtinud ta ise mitte ühtegi sõjakäiku. 61. aastal algas rahvaülestõus, mil esimest korda Nero kuueaastase valitsemisaja jooksul oli rahvas tema vastu. See oli Nero jaoks šokk, teda haaras õud. 19. juulil aastal 64 läks Roomas tuli lahti, mis levis kiiresti. Et kodututele ajutist peavarju pakkuda, avas Nero rahvale omaenda pargid, Marsi väljaku ja Agrippa ehitised. Sellest ajast peale, kui Nero-aegset Rooma põlemist ajalookirjanduses kajastama hakati, kujunes hävimatu legend, et Nero ise olevadki Rooma põlema süüdanud. Isegi, kui tal oleks plaanis oma pealinn põlema pista, siis poleks ta ometi omaenda keisripaleed ning Circus Maximus’t maha põletanud. Nero jäi üleöö oma kahest ainulaadsest kogust ilma. Nero ise oligi selles tulekahjus kõige enam kahju saanud. Keiser sattus linna uuesti ülesehitades majandusliku laostumise äärele. Ta ei võtnud linna ülesehitamisel enam aluseks vana linnaplaani ning see muutis põhjalikult linna ilmet. Ta lasi endale ehitada suure hoolikusega rajatud paleekompleksi andes sellele peaaegu eksootilise ilme. 19. aprillil 65. aastal pidi Nero surema , kuid tema mõrvakomploti toetajaid ei tabanud õnn, ning Nero jäi elama. Tegelikult oli Nero peale oma ema mõrvamist koguaeg elanud hirmus, et teda võib sama saatus tabada. Ta oli oma ihukaitset tugevndanud, sest ta teadis, et tal on kõrgemates ühiskonnakihtides palju vaenlasi. Nero ei osanud enam eristada sõpru vaenlastest ning ta käitumine muutus aina ettearvamatumaks. Hullumeelsuse künnisel, peitis ta ennast omaenese paleesse, laskis linnamüürid vahisõdureid täis tippida. Iga kahtlane isik võeti kinni, kuulati üle ja mõisteti surma. Nero tegi otsuse võtta ette tunee läbi Kreeka, sest: “Kreeklased on ainsad, kes muusikast midagi taipavad, ja ainsad, kes on minu kunsti väärt.” Ta tahtis tõestada, et võidutrofeed olid määratud talle õigusega. Nero tegi Kreekas hoolikalt ettevalmistusi olümpiamängudeks, kus organiseeriti ka lauluvõistlus. Keiser laulis nii kitara saatel, kui ka astus üles tragöödianäitlejana ning mõlemal alal kuulusid võiduloorberid temale. Mõni päev hiljem osales Nero kahe neljahobuserakendiga võidusõiduturniiril. Järgmine võistlus kümne hobuserakendiga sai keisrile hukatuslikuks: Nero paiskus vankrilt maha, veeres mööda areeni ning ei saanud võistlust lõpuni sõita. Sellele vaatamata kuulutasid kohtunikud Nero võitjaks. Peale seda haaras Nerot tõeline võistluspalavik. Delfi Apolloni auks korraldatud püütiamängudel tahtis ta demonstreerida kõiki oma lauluoskusi. Ta tegi hoolikalt ettevalmistusi ning oma auahnuses ihaldas keiser võistelda Kreekamaa kõige kuulsamate lauljatega. Nero kohtles oma rivaale aupaklikult ja viisakalt. Aga see, et ta üritas parimaid nende seast ära osta, näitas siiski, et keisri eneseusaldus jäi teatud raamidesse. Laval laulis Nero täiest rinnast ja see ei kõlanud sugugi viletsalt. Aeg- ajalt köhatas ta peenelt, hoidus aga maha sülitamastm nagu ta tavaliselt ikka tegi. Higipisarad pärlendasid keisri laubal ning ta pühkis need käisega ära. Vaevalt oli etteaste lõppenud, kui puhkes pöörane aplausitorm. Seejärel kostus võitja teatamine: “Selle võistluse võitja on Nero, ta on rooma rahva ja kogu talle alistunud maailma krooniks.” Sellega oli Nero oma noorusunistuse teoks teinud. Pärast üheaastast viibimist Kreekas võis jääda mulje, et keiser on oma pealinna, oma rahva ja enda ülesanded päriselt unustanud. Rahvas läks ärevile, kui Nero saatis 67. aasta novembri keskel kõikidele Kreeka linnadele ja maakondadele ringkirja, käskides nende kodanikud neljandal päeval enne detsembrit võimalikult suurel arvul Korintosesse koguneda. Ta tahtvat nimelt hellenitele nende poolehoiu ja armastuse eest tasuda. Ning seda ta ka tegi andes ootamatult neile teada, et kingib kreeklastele vabaduse. Nero läks Kreekasse ning isegi saabuv talv ei suutnud teda sundida tagasi Rooma pöörduma, kus teda väga vajati. Kuna Nero ei hoolinud enam oma rahvast, siis olid olemas kõik eeldused, et ta jääb keisriks ilma rahvata. Nerole teatati, et teoksil on uus vandenõu, mille eesmärgiks on keisri kukutamine. See teade ei jäänud vastukajata ning ta teadis väga hästi, et trooni kaotamine tähendab ka elu kaotamist. Kord olid tähetargad talle ka ennustanud, et kunagi jääb ta troonist ilma. Nero, tagasi Roomas, kogus kokku sõjaväe, et oma vastast võita ning ta võitiski, kuid siis läks üks tema väeosaülematest vastaste poole üle ning sellega oli keisri saatus otsustatud. Nero tegi enesetapu kolmekümneaastasena, kui ta tahtis pääseda karistusest, mis talle olevat määratud. Ta läks vabasurma lõigates pistodaga oma kõri läbi. Nero tuhastati ilma avalikkuse tähelepanuta ning ta tuhk maeti Domitianuste perekonna hauakambrisse Pinciuse künkal. Niipalju siis Nerost. Tulge kindlasti ka etendusi vaatama! Piiss ja aut! Ja siia lõppu sujuvalt ka Rauno Polmani monolavastuse ahjusoe treiler:Tere, hea blogirongile kiirustaja! Võta hoog maha - ruttamiseks pole põhjust. Sellenädalase väljasõidu eest vastutan mina, Kaarel, ja luban, et viin Viljandi teatritudengite eluga kurssi ka kõige hilisemad ärkajad. Jaahhh... Kevad on ikka täiega kohale jõudnud ja teeb toasistumise üha ebameeldivamaks. Seetõttu teen ettepaneku, et jätkad selle postituse lugemist võimaluse korral õues päikse käes. ......... ...... ... Nõndaks. Nüüdseks oled ilmselt oma ekraani suhtelise tuhmusega harjunud ning suudad päikese peegelduse vahelt ka siinseid sõnu lugeda. Eks silmad vajavad aega harjumiseks. Mõnikord ka siis, kui maailmavaade ootamatult selgemaks muutub. Siinkohal tervitaksin toredaid inimesi, kelle abiga Kaija lavastajasilm nädala esimesel päeval veelgi teravamaks timmiti. Õnnitlused! Järgnevalt demonstreerib JJ, kuidas prillidest vabanemine tallegi rõõmu valmistaks... Mööduval nädalal käis Kaire Vilgats meil korduvalt külas, et äratada meis uinunud laululinde. Suur aitäh! Põhjust äratuskella valjemaks keeramiseks pole vaja kaugelt otsida, sest reedene proov jäi viimaseks koos Kairega ning juba vähem kui kahe nädala pärast, 9. mail, toimubki Tartu jazzklubis esinemislustist pungil soololaulude kontsert! Meile tulevad saatebändi kujul appi vahvad muusikud, kes erinevalt "trummaritest" (loe: Maailma Kõige Pisem Mees ja Pikk Mees) ja solistidest on muusika alal vaieldamatud professionaalid. Nende oskuste ja meie sarmi koostoimel sünnib kindlasti midagi nägemis- ja kuulmisväärset :) Aga proovi ei tehtud mitte ainult laulmisega. Proovisaalis nähakse juba mitmendat nädalat vaeva Mati Undi näidendi "Keiser Nero eraelu" ainelise lavastusega "NERO". Esikakuupäev endiselt 15. mai - ära siis maha maga! Aga proovi ei tehtud mitte ainult laulmise ja Neroga. Proovisaalides on juba mitmendat nädalat töös kolm mehist monolavastust, sest nüüd kohe-kohe on käes MONOLAVA 04! Nii mõnigi proov on väldanud hilistesse öötundidesse, mistõttu ärkavad mõned viimasel ajal sagedasti koolis. Muide, kohe-kohe tähendab juba tuleval teisipäeval, 29. 04, Tartus Genialistide Klubis. Aga proovi ei tehtud mitte ainult laulmise, Nero ja monolavastustega. Kusagil kaugel Pärnumaal on 10. lennu lendur Sander, kes teeb proovi suvelavastusega nimega "Woyzeck". Ma pole eelmise lause põhjal päris kindel, kas see on lavastuse nimi või töötab Sander säärase varjunime all. Esineb tunnetuslik kriis, mis on põhjustatud teadmiste defitsiidist, mida ma käesoleva uurimusega... Ah, ei, see ei käi siia... Ilmselgelt ärkasin ma oma seminaritöö kirjutamisest. Tervitan sind, Sander, Duran Durani looga "Ordinary Day", aga selle natukene "jõulisema" versiooniga, et kui sa seda varahommikul kuulad, siis ärataks kohe kindlasti üles. Ja et see päev tavaline poleks! Muidugi pole proovid ja seminaritööd ettekäändeks oma keha alaväärtustamiseks. Vastupidi: mida rohkem ühel teatritudengil teha on vaja, seda kiiremini leiab ta tee palliplatsile. Nii mõnedki meist olid juba esmaspäeva õhtul valmis alustama rannavõrkpallihooaega. Ideaalsed tingimused: soe ja päiksepaisteline õhtupoolik, peaaegu kuivaks saanud rannaliiv, täispumbatud pall ja suurepärased mängukaaslased. Ainult võrk oli puudu. Seega võtsime ette hoopis rannakorvpalli hooaja ning kohe alustuseks võitis näitlejate koosseis muusikute oma. Duell oli tasavägine, aga meie võidus polnud algusest peale kahtlustki. Suurimaks skoorijaks oli muidugi meie vana hea Mihkel (loe: Maailma Kõige Pisem Mees jooksis niisama platsil ringi). Ja et sportimisest vähe poleks, siis lõime lahti ka selle aasta jooksuhooaja! Meie läheme üsna mitmekesi sügisel SEB Tallinna Maratonile ja siis on juba kõik Musta Kasti fännid oodatud lippude lehvides meile kaasa elama. Ka see pole kaugeltki veel kõik! Viljandi pole mõni depressiivne väikelinn, kui sellised asjad üleüldse eksisteerivad. Kaldun arvama, et on ainult depressiivsed (vaimult) väikeinimesed (ära loe: Maailma Kõige Pisemal Mehel on deprekas). Ja depressiivsuse parim ravim on oma voodist ärgata ja minna kultuuri nautima. Sel nädalal sai sedagi palju teha, sest käimas on tantsunädal! Mina isiklikult kaesin selle raames Mart Kangro lavastust "Waiting for tomorrow" (minu arvates mitte "must-see", aga loovisikutele pakub tõenäoliselt mitmeid humoorikaid äratundmismomente) ning enne veel kuulasin ööülikooli loengut teemal "Tantsin sinuga taevas ehk mis kargust kargab mõnutustatud järellihaline ebard". Lektor Kalev Rajangu rääkis väga humoorikalt, kaasahaaravalt ja mõtlemapanevalt sellest, millised mõjud võivad kaasneda vaimu ja keha teineteisest eraldamisega ning kuidas kargus ehk tants meid kõige hullemast päästa võiks. Soovitan järele kuulata! Samuti soovitaksin Sul minna vaatama Oleg Titovi lavastust "Duetid", aga seda mängiti kahjuks viimast korda. Tänan siinkohal tervet truppi meeldiva elamuse eest. Õnneks on lavastuse Ugala repertuaarist väljaarvamise põhjuseks uue elu ärkamine naispeaosalises. Ugalasse minekuks oli sel nädalal kohe mitu head põhjust. Nimelt esietendus kolmapäeval Marika Palmi lavastatud ja Laura osalusel valminud "Printsess Luluu ja Härra Kere". See tükk püsib repertuaaris loodetavasti veel pikka aega, sest tegu on väga lustaka looga, mis lastele väga meeltmööda oli. Värviline kunstnikutöö väärib minu silmis eraldi väljatoomist. Nii palju meie tegusast nädalast!
Nüüd aga, kui Sul veel jaksu on, jutustaksin Sulle ühe loo. Ma kirjutan sellest, kuidas ma esmakordselt puutusin kokku ühega paljudest võimalikest teatriimedest. See juhtus umbes seitse aastat tagasi, mil ma veel Nukuteatri Noortestuudios tegutsesin. Meil oli käsil üks üsna tavapärane tund Jaaguga. Me tegime etüüde erinevatel teemadel ja analüüsisime neid. Ma täpselt ei mäletagi, kuidas me selleni jõudsime, aga ühel hetkel pidin ma koos Jaanikaga (jah, meie Beebiga) teiste silme all läbi mängima üht olukorda, mida eelnevalt läbi proovida ei saanud. Ülesanne oli lihtne: mina pidin olema taksojuht ja Jaanika klient, kes hüppab kusagil Tallinna kesklinnas peale ning palub end kiiremas korras koju, Kristiinesse viia. Ahahh.. Järelikult umbes viie-kuue minuti sõit. Konks oli aga selles, et minu tegelaskuju pidi Jaanika omasse silmapilkselt armuma ning minu lahendada jäi, mis ma oma elu suurima šansiga peale hakkan. Taksot muidugi polnud. Olid ainult kaks pinki üksteise taga, mis siis pidid kujutama auto esi- ja tagaistmeid. Mis seal etüüdis veel juhtus, pole oluline. Oluliseks, isegi märgiliseks, kujunes see moment, kui ma keset sõitu kujuteldavasse tahavaatepeeglisse vaatasin ning Jaanika tegelaskuju jälgisin. See moment kestis vaid mõned sekundid (oli ju foorituli kohe jälle roheliseks muutumas), kuid selles hetkes tundus mulle, et ma tõesti näen teda. Ma ei räägi sellest, et maailm minu ümber oleks muutunud ja ma oleksin hallutsinatsioone nägema hakanud. See oli pigem see soe tunne, mis ikka tekib, kui sa kellegi ilusa silmadesse vaatad ja mõistad, et sel inimesel on ka ilus hing... Seejärel pöörasin ma pilgu ära, sest ta vaatas mulle vastu - vähemalt mulle tundus nii. Kui me siis üheskoos seda etüüdi analüüsima hakkasime, selgus kohe, et see moment oli kõigile silma jäänud. Mulle mitte ainult ei tundunud, et Jaanika mulle "peeglist" vastu vaatab. Ta oli tõepoolest täpselt samal ajal, täpselt samasse kohta vaadanud. Ja me olime pööranud oma pilgud ära üheaegselt. Võib ütelda, et sääraseid asju ikka juhtub. Juhus. Aga kui see ei olnud pelgalt juhus? Kas siis pole võimalik, et kui kaks inimest on teineteise suhtes täielikult avatud, siis võib nendevaheline suhtlus aset leida rohkem kui viie meele tasanditel? Mina usun, et on. Ja kokkuvõttes pole sel isegi suurt vahet, mis selliseid hetki täpsemalt esile kutsub - oluline on, et nad oleksid olemas. Minu jaoks on see üks teatriimedest. Üks nendest imedest, mida publik tuleb teatrisse otsima ja leidma ning mille pärast mina jätkuvalt näitekunsti käänulistel radadel liigun. Mäletame ju, et kes vahvalt otsib, see ka leiab. Ma ei ole seda lugu paljudele rääkinud, aga loodan, et nüüd, kui see lugu ka Sinuni jõuab, siis ehk meenub Sullegi mõni teatris möödunud hetk, mil ümbritsev kaob ja süda saab rõõmsaks. Miks ma sellest aga just praegu kirjutan? Ühelt poolt sel proosalisel põhjusel, et seoses oma seminaritööga olen seda lugu viimasel ajal paaril korral uuesti jutustanud ning see seisab värskelt meeles. Kui ma selle üle aga mõtlesin, siis leidsin ka teise ja olulisemagi põhjuse. Nimelt on minus ärganud tunne, et sellised asjad võivad üsna pea uuesti juhtuma hakata. Ma tajun mõnikord proovide ajal iseendas ja oma kursakaaslastes mingit uut kvaliteeti. Muidugi on hetki, kus me kaotame oma tähelepanu keskendatuse ning kulutame palju energiat selle taasleidmisele, kuid kui me selle saavutame, siis on see justkui suurem kui varem. Võib-olla on siinkohal minu ja ümbritseva maailma mõistused segi läinud, aga kui mu tundmused õigeks osutuvad, siis võib suuri asju oodata. See kõlab nagu halb reklaam, aga ütlen siiralt: tule meid kindlasti vaatama! Kultuuridessant, MONOLAVA ja paljud tulevased projektid annavad selleks kindlasti võimaluse. Tule näe oma silmaga, kas tudengitest sirguvad teatriime äratajad :) Aitäh Sulle ja aitäh, Jaanika! Lugejat tervitab täna hunnik (hunnik= ca. 17) noori teatritegijaid Mustast Kastist. Lisaks meile veel Jeesus, kes võitis surma surmaga ning tõusis oma elus kõrgemale kui keegi teine. Ütlen kohe välja, et kui keegi jagab meie huvi teatri kasvatamise, kirgliku töö, oluliste küsimuste, peidetud konfliktide, lustaka draama, maksimeeritud emotsioonide, aktuaalsete teemade, magmase kogukonna või lihtsalt seenel käimise osas, siis võtku ta kohe ühendust Musta Kasti liikmetega. Teiseks juhiks tänasel tähtpäeval tähelepanu mõnele huvitavale nimifenomenile: Mustmuna- Pakendi nö muremuna, kellel on pragu sees, rebu väljas ja nõnna edasi. Pesamuna- Muna, kellele meeldib põhilise osa ajast pesas hängida ja arvutimänge nagu World of Warcraft ja Minecraft mängida. Kesamuna- Muna, mis puhkeb õide üks kord aastas, Soomes, ent mille päritolus pole keegi kindel Purumuna alias Pesumuna- täiesti ilmeksimatu muna. Elumuna- muna, mis kätkeb endas noorendavaid ning raviomadusi ning. Selleks pühaks aitab munadest! Hakkame parem fakte reastama. 1. III kursus tähendab näitleja/lavastaja tudengi jaoks teatud sorti sidet kooliga. Nii näiteks on meie saatus akadeemiliselt determineeritud- me peame oskama kirjutada seminaritööd ja see eeldab juba väga ohtrat aja kanaliseerimist. Üsna frangilt, on selline teguviis paljudele valus ja verine aja ohverdamise rituaal kooli altaril, ent sügaval südames me ju teame, kui väga meie õppekava on disainitud meid edasises elus aitama. Vähemalt me...ma...usun seda. Hõissa, teadus- ja loometöö metodoloogia! Pildil tudengid teatriajaloo tunnis. Tüdrukud vasakult: Laura, Kaija M, Sander, Birgit, Fatme. Triibulise tassi äär sümboliseerib aga maailma ühtsust ja harmooniat. 2. Lisaks ajugümnastikale tegeleme erialas soololauludega. Meie kõrid paneb kõlama Kaire Vilgats, kellega me peagi Kopenhaagenisse Eurovisioonile sõidame. Kaire Vilgats sõidab kindlasti Taani, meie sõidame siiski Tartusse Jazziklubisse. Tulge meid sinna kuulama, aga tulge meid sinna ka vaatama. 9ndal mail Kultuuridessandi raames, Tartu Jazzklubis TÜ VKA soololaulude kontsert. Pildil Kristjan ja Liina Linnahallil häält treenimas. 3. Põhja-isand Lennart juhib ekspeditsiooni taas-avastatud ja peagi lavastatud mäe, nimega "NERO", tippu. Tegu on M. Undi tekstiga ning oodata on "dekadentliku tragöödiat kahes vaatuses". Esietendus toimub 15ndal mail teatris Von Krahl. Esiplaanil "NERO" helimees, kaklussteenide autor ning koreograafia-alane asenõunik Märt Koik "õhuvoolu" loitsu esile manamas. 4. Laupäeval käis TÜ VKA 10. lend suursuguse Eesti Vabariigi pealinnas kalasadama manu ning andis ühe tubli doosi lugusid pildi seest Jazzkaare raames Merepaviljonis. Selle tarvis me l mugandasime ümber lavastuse "Lood pildi seest". Meie repertuaar pole ehk kõige suurem, aga selle eest on kavas olevad lavastused väga paindlikud- kui vaja mängime Jazzkaarel, kui vaja, siis Hansapäevadel või sünnipäevadel. Ei maksa alahinnata asjaolu, et see on pelgalt üks lavastus. See on elav näide, et meie toodang on elus, orgaaniline ning meie ise oleme valmis seda ümber konstrueerima. Vajadusel lisame kontrasti ja paneme värvi juurde, vajadusel lisame muusikat ja laule. Siinkohal avaldan kiitust muusikutele Martin Aulis ja Tanel Siimann, kes sulandusid ajutiselt meie lavastusse bändina. PS: pildil koosolek Jahisadamas PS2: Tõestus Jazzkaarest. Lõõgastav pingevabastustants: Viimaks tahaksin öelda: tehke ikka trenni, kallid eestimaalased. Minge jooksma ning pingutage lihaseid, et poleks pelgalt kalorikadu, vaid oleks ka muskulaarne progress. Kuulake, kui palju linde meil siin Maarjamaal on, vaatamata vihmametsade puudumisele. Vaadake kui palju päikest, sääski ja kui vähe jääd meil aprillis on! Kevad riietab end lahti ning kiirgab meie südamesse ja silmadesse ning pingviinide asemel on tuvid. Hoidke selg sirge. Hoidke selga tuule eest.
Aga kui minu tulekahjude kustutamine tagantjärele tähendab paari magamata ööd, närvilist kompromisside tegemist ja suur kergendust, kui asjad valmis saavad, siis üksikisiku mastaabilt tõustes üldisemale... need vanad ja ajalooga majad ja mõisad meie ümber? Mõne maja tagantjärele kustutamist vajav metafoorne tulekahju saaks ära parandada vaid üks päris tulekahju. Aga hakkaks kustutama? Või vähemalt tuletõrjujaid taga ajama? Lisaks: suured tänud kõigile, kes hoogu andsid, infot levitasid või lihtsalt pöidlaid hoidsid ja olid meie poolt: saime oma lastelauluplaadile "Lood plaadi pealt" hoo ilusti sisse! Kohe-kohe hakkame plaatide ja laulude kohaletoimetamisega tegelema. Seniks võib vaadata pildilt, kuidas Kaarel tegelikult Kolme paksu räpi plaksude salvestamiseks isegi kõhu kasutusele võttis. Mis veel: proovisaalis on keiserlik õhkkond ja Lennart Peep asjatab seal päris suure kambaga oma diplomilavastuse kallal. Teistes prooviruumides on kosta ühemehehõikeid neilt, kelle monolavastused tulevad välja selle kuu lõpus. Sel kuul on oodata väga mehist ülesastumist! Ja homme, 14. aprillil, on meie blogirongi esimene sünnipäev. Hurraa! Tagasivaateliselt ja võrdluseks võib piiluda esimest postitust üldse siit. Järgmisel nädalal on kuulda ka ühel teatud jätsu-kaarel üht teatud koosseisu ühe teatud etendusega "Lood pildi seest", mis on teatud teistsugusemas võtmes... Kuuldavasti olevat teatud 19. aprillil...Piilu siit lähemalt. Lõpetuseks: imetlege kevadet ja lilli ning tehke täna veel kellelegi üks soe kalli. (Viimase pildi peal tervitabki Patsu (Notsu)--ainuke koer, keda ma tean, kes oskab ja tahab kallistada.) Добрый день! Рад тебя видеть! Что происходит? Как вы это делаете? Nii palju siis vene keelest.. ..kui nüüd sel teemal edasi minna.. siis... Karl Marx ütles (küll teises kontekstis), et ees ootab grandioosne kataklüsm. Nii lähebki. Vasakul platseeruv pilt on kaunis kenake näide sellest, mis peatselt toimuma hakkab. Vene karu neelab alla kõik Kalevipojad, Kullervod, Thorid ja Zeusid. Karu otsas ratsutab aga musta vööga võimas mees, kel nimeks Vladik. Ta on omanäoline ja tugev ning tema eesmärgiks on tuua rahu ja õnne kõigile ilmakodanikele. Ulja ja metsikuna kihutab ta linnast linna, kisendades legitiimsusest ja annekteerimisest. Mis on aga sellel saladuslikul Vladikul plaanis? Ei tea.. aga kangelase teed varjutavad erinevad tegelased.. Las kraaklevad peale.. Mina käin tööl edasi. Sellele kõigele vaatamata vaatavad TÜ VKA etendukunstide osakonna teatrikunsti eriala 10. lennu tudengid julgelt tulevikku umbestäpselt taoliste nägudega:
Kas pole mitte karm, igav ja julm? Ma mõtlen.. sellises olukorras?! Ei ole ta ühti, sest meie oleme võtnud eesmärgiks parandada maailma läbi teatrikunsti. Kui mõni skeptilisem lugeja nüüd mõtleb, et "mismoodi sa teatriga maailma parandad?!", siis vastus on tegelikult lihtne. Tsiteerides kuulsat vene kirjanikku Ivan Turgenevit: "Kui ma loen Puškinit, siis ma unustan enda probleemid" (tsitaat on äärmiselt kehvalt tsiteeritud). Nii et sellest piisab tõestuseks, et.. KUNST päästab maailma! Kuid... Sellegipoolest lippab meie uljas kangelane, Vladik, muudkui aga edasi... kord karul, kord hobusel... Loodame, et ta vanaks saades ikka endale otsa suudab vaadata ning endalt Nero (sel nädalal algasid ka Lennart Peepi "Keiser Nero eraelu" proovid) kombel elu ei võta.. Olin mina ühel päikeselisel päeval enese füüsilist konditsiooni parandamas, kui järsku kuulsin läbi raadiovõngete saatejuhi suust UUDIST: "Üks isik on kokku lugenud, et Britney Spearsi kõikide laulude sõnades on mainitud üle 400 korra sõna: "baby". Tõesti palju. Aga nüüd ütleb "Bitch"."Kas pole mitte huvitav, kuidas me nii kiiresti oleme edasi liikunud. Vaesed naised.. Võiks ikka öelda "kallis". Süsteem on vigane. Probleeme on palju. Vähe tehakse nalju. Ja inimene ei ole kalju. Inimene ei ole ka Prometheus, kes kõik ära talub. Valu on ikkagi valu.
Siiski jätkan manifestatsiooniga, et kunst on see, mis aitab valu unustada ja maailma kurjuse purustada! Olge mõnusad, pange naisi ja pidu! Ahoi, blogistonid! Kõigepealt suured vabandused kõikide nende ees, kes on seda blogirongi oodanud ning sissekande puudumise tõttu pisaraid valanud. Eelmised kaks nädalat on meie aeg olnud tihe kui Jupiteri tuum, sest kestva ajastu märksõnaks oli MÄRTSIDIONÜÜSIA. Kirjutan teile natuke lähemalt, mis seal juhtus. Meie suur teatriavamisenädal MÄRTSIDIONÜÜSIA algas lasteteatrite festivaliga, mis kandis nime „Mängukast“. Mängisime oma varasemas repertuaaris olevaid lavastusi, mis minu arvamist mööda läksid vägagi hästi. Pakkisime nädalajagu kraami neljapäeva õhtul autobussi ning seiklus saigi alata. Esimesel päeval külastas meid väga palju lapsi. Kohale olid tulnud lasteaiarühmade kaupa mudilasi Tartu erinevatest lasteaedadest ning üllatuseks olid tee meieni leidnud ka inimesed, kes linnapildis ja meedias meie (ürgset) kutset kuulsid. Kaunistasime festivali tarbeks Genialistide klubi ära, lapsed võivad kartma hakata. Tarisime koolist kohale mitmeid LED-lampe, hakkajad tüdrukud-poisid meie kursuselt meisterdasid värvilisi ajalehepalle, mis Genni koridori vahvas ühistöös üles said tõmmatud. Tulemus sai värviline ning loodetavasti ükski laps ega nende vanem enam Genklubi hämaraid maailmu ei karda. Avapaugutuseks määgisid „Lumelambad“, mida ma kahjuks ise ei näinud, kuid kuulsin, et „kellele ei meeldiks lumelambad!“. Pärast määgimist siirduti egotsentristliku kuninga empaatialeidmisretkele, seejärel uuriti kolme paksu kapitalistlikke vaateid. „Kahe päikese“ seltskond liikus Tampere majja proovi tegema. Samal ajal tuli paljude asjadega veel asjatada ning ega esimene päev vara ei lõppenud. Au ja kuulsus esimesele päevale! Teine päev oli laupäev, mis algas taaskord „Kohvrist kostab muusikaga“, mis vaatamata varajasele ajale säras kui hommikune kaneelisai. Lastele pakkusime pannkooke, mida valmistas Landbergi-mamma. Lastele meeldisid pannkoogid väga. Järgnevalt pakkusime programmis osalusteatrit, mis sai nimeks „Muinasjutumäng“. Ehitasime lastega koos barrikaade, saime võitu melanhoolsest karust, tunnetasime sipelgate sotsialistlikkuvaimu ning suurdusime taas – pannkooke sööma. Sama päeva hommikul oli aga meie tööka kollektiivi pisike osa käinud Raplas (ma loodan, et ma ei eksi) noori õpetamas ning jõudsid kella kolmeks tagasi, et olla valmis lastelauluplaadi esitluseks! Jaa – tõesti – meil on lastelauluplaat! Presenteerisime oma ustavale publikule tuntuid ja tundmatuid laule meie repertuaarist. Kõik olid rõõmsad ja lapsevanemad ostsid oma lastele suurepärast muusikat! Vaatamata väsimusele, olid kõik õnnelikud! Mina liikusin Tampere majja, et järgmiseks päevaks mänguplats üles seada. Nii sai õhtu ja hommik, kolmas päev. Viimane päev algaski Tampere majas, kus tegime „Kaht päikest“. Seal oli üks suur trumm, mida kasutasime mõnuga ära. Kõigile meeldis, kes valas paar pisarat, kes mitte, aga tõstetud tundega liiguti tagasi Genkluppi, kus pidi lapsi ees ootama midagi eriskummalist – töötuba „Mida teeb näitleja?“ Mida ta siis teeb? Läksin ja piilusin ise ka. Märt ja Kaarel tegid lastega põnevaid harjutusi: tegid hommikuvõimlemist, vaatasid prožektoreid, et aru saada, kui kuum ja pimestav see valgus ikkagi on, ajasid üksteist taga (mis see teater muu kui mäng ikka on!) ja kummardasid viisakalt. Festivalile pani punkti „Lood pildi seest“, aga seekord oli tegu väljakutsega. Kuidas, küsite? Vastan, meie Jaanika ja Mihkel olid saadetud välismissioonile Norrasse ning nende osi asendasid erinevad inimesed. Välja tuli väga hästi, oleme seda lavastust juba nõnda palju mänginud, et väike vapustus tegi ka meie tunded värskemaks ja tundlikumaks. Samal ajal, kui festival hakkas lõppema, jätkusid meie ettevalmistused uueks nädalaks, mis kohutas mõningaid SEMINARITÖÖGA, MONOLAVAGA ning TEATER „MUST KAST“ SÜNNIGA. Alati meie, teie. Ehk Laura (Niilz) ja Lauri (Mäezepp) on ühendanud oma jõud ning siin ongi meie kahenädalane mõttelend blogi näol. Esiteks väike meeldetuletus, et oleme kogunud kokku lastelaule kõikidest enda lastelavastustest ja pakkinud need ühes lõbusa ja särava plaadi peale, millel oleks aga lendu tõusmiseks natukene hoogu vaja. Meie lennule saad SIIT hoogu anda! :) Lauri mõtted väikestest asjadest. Kissa! Mis meil siis küll eelmisel nädalal juhtus? Me salvestasime muusikamajas lastelauluplaati, mis saab varsti valmis! Ja siis me kuulame ja naudime seda kõik koos... KEVADEL-SUVEL-SÜGISEL JA TALVEL! Ma sain seal stuudios produtsendihärrat mängida. Ma ei ole kunagi väga tahtnud ohje enda käes hoida ja inimestele käske jagada. See käsutamine on mulle alati vastumeelne olnud, aga seal ma pidin ise selles "kaagutaja" rollis olema. Ma proovisin võimalikult pehmelt kõike lahendada ja ma usun, et enamjaolt tuli see välja ka... enamjaolt. Aga see pole üldse nii lihtne, kui välja paistab. Ma usun, et see vastutuse võtmine saab kogemuse abil ainult lihtsamaks minna. SalaKohtumine Ühel õhtul saime me kursusega kokku ja rääkisime. Seda oli meile kõigile vaja. Memmekas Kui ma keskkoolis käisin, siis laupäeva hommikuti äratas ema mind hommikul vara üles ja tahtis, et ma teda aias aitaksin: veaksin kastekanne ja ämbreid mööda aeda ringi, mõnikord kaevaks isegi väikese augu maasse, et pirnipuud istutada või midagi sellist... Ilmselgelt tundsin ma end (erinevatel põhjustel) laupäeva hommikul väga halvasti ja olin risti-vastu sellele aianikerdusele ! Aga nüüd, kui ma olen siin, Viltsis, ma võiksin isegi öelda, et ma igatsen neid Rakvere aiatoimetusi. Paneks tomatitaimed kasvuhoone mulda, lõiguks õunapuid ja kastaks! kastaks! kastaks! Ma tahan teha midagi, millel oleks käegakatsutav tulemus, seepärast naudin ma viimasel ajal nõude pesemist. Mis sinuga juhtus, Lauri? Mul Viljandis aeda pole, aga mu toas on nüüd üks draakonipuu. Ta oli talvel peaaegu ära surnud, aga ma andsin talle vett ja ta kasvab, ja minust saab aednik. Ja mul on uus SÕBER/KODULOOM/TAIM. LAURA REPORTAAŽ JA MÕTTELEND: Selle nädala (10.-16. märts) põhisündmused on seotud Märtsidionüüsia ettevalmistustega (täpsem info meie pealehel: http://10lend.weebly.com/). EHK SIIS pange end valmis, sest 21.-27. märts toimub Tartus Genklubis ja selle lähistel palju müstilist ning meelierutavat!!! Täna hommikul ärkasin üle tüki aja jälle Haapsalus ning kuigi õu on täis mingit ebamäärast ja lägast lörtsi, siis sellegipoolest pressib kevad tasapisi peale. Viimased kaks nädalat olen ärganud Viljandis sinise ja päikesepaistelise taeva taustal üles ning siit ka üleskutse: ON AEG MINNA JOOKSMA/ JALUTAMA/ MATKAMA! Mina näiteks läbisin eile joostes uhked 11 kilomeetrit. Vastutuul oleks mu lõpukilomeetritel peaaegu murdnud, kuid suutsin tuule siiski alistada. Ja viimasel ajal on hakanud mu peas kasvama idee, et maratoni läbimine võiks juba järgmisel aastal küll kõne alla tulla. (suvine muusika) Järgmine tore mõte: osta talumune ja otse omanikult. See polegi nii keeruline. Kanapidajad (kui selline termin eksisteerib) ei reklaami end kaubanduskeskuses, vaid levitavad oma toodet pigem tutvuste kaudu. Hoia kõrvad lahti ja tee asjast juttu ning juba õige kähku leiadki arvatavasti toreda taluniku/kanapidaja, kelle käest saad eriti maitsvaid, toitvaid ja ökosid munasid NING arvatavasti MITTE ÜLDSE KALLIMALT KUI POES (näiteks Viljandis maksan mina 10 SUURE õrrekana muna eest, mille ostan otse omanikult, 1,50€ ja Selveris maksab karp L-suuruses puurikanade munasid 1,49€). Asi tasub end ära. Ning talumunal ja poemunal ON VAHE (eriti suvel, siis tundub poemuna söömine täiesti arutu ja toiteväärtusetu tegevus). [talumuna: õrrel peetav kana, kes saab vabalt ka õue peal liikuda ja nö normaalset kanaelu elada; poemuna: puuris peetav kana, kes eksisteerib tööstuslikul eesmärgil]. Väike pick-up line'i idee: Tundmatust lubades,
Teie Laura ja Lauri Nädal algas suure võiduga meie kõigi jaoks – saime vabana vastu võtta oma Vabariigi 96. sünnipäeva ilma, et siia oleks suurejoonelisemalt venekeelset elanikkonda kaitsma tuldud. Käis korra vaid üks raudlinnuke meie õhuruumi nuusutamas, kuid pekki meilt ei saanud. Nädala selgroog sai aga murtud Tartus juba teist korda toimuva Monolavaga. Seekord olid laval üksi Fatme, siis Kristjan ja lõpuks Liina. Üksi... me polnud siiski üksi. Meid oli vaatama tulnud ligi paarsada lähemat sõpra, mis tähendas, et lava oli surutud vastu tagaseina, mis oli hea, sest see põhjendas meie üheplaanilisust – teised plaanid ei mahtunud kahjuks saali. Väga tore oli teid kõiki seal kohata. Suur kergenduselaine ja vabam hingamine tuli meil tagasi ja sai järgmisel kolmel teisipidi kinni löödud (loe: Märt, Kristo ja Kaija). Märtsi Monolavast võib niipalju juba teile ette öelda, et igav teil ei hakka: Märt(s) teeb kõvasti nalja, Kristo arendab spetsiaalselt selle tarbeks oma lõuajuuste kogupikkust ning Maarit on sõelunud mitmesaja leheküljelisest romaanist välja kaheteistlehelise kvintessentsi – aplaus. Edasine nädal kulges mõnel seminaritööd kirjutades, mõnel dilpomilavastuse varajastes beebikingades. Laupäeval filmisime oma lastelauluplaadi tarbeks ära Hooandja video ning pühapäeval hakkasime neid samu laule juba purki püüdma. Siinkohal maani kummardus isand Mäesepa ees, kes tegi pühapäeva hommikust alates bändipoistega 10-tunnise salvestuse, et meil oleks üldse mille peale oma pudrumulk lahti teha. Ainus, kes seda ei teinud on Lenna(rt), sest tema on Sloveenias, mis on ka okei. Selline see nädal meil oligi. Kuus pilti ja taskupõhjatäis tähemärke hiljem jääb mul soovida teile vaid kõike head ning anda teatepulk üle meie oma aluspesumodellile -> Lauri Mäesepale!
|
June 2015
|