Tere, maailm! Teiega kõneleb preili Leinberg, maakeeli Leinbergimutt või sünnitunnistuse järgi Liina Leinberg. Oeh... Üritasin küll pikka lauset kirjutada, et jätaks efektse "täiskirjutatud" mulje ja saaks otsi kokku tõmbama hakata, aga nii pikk ta nüüd ka ei tulnud. Mis siis ikka: tuleb rääkida, kuidas on möödunud 10. lennu tudengite argipäev. Tänane blogi saab olema eksperimenteerimine, katsetamine, testimine, kompimine, äärmuste ja piiride otsing ja tunnetus... piisavalt tähendusrikkaid sõnu kasutatud, ütlen lihtsalt: mul puudub kontseptuaalne idee, kuidas blogi üles ehitada. Miks nii? Milles siis asi? Kas Liinale ei meeldi blogi kirjutada? Meeldib, väga meeldib, aga viimasel ajal on olukorda, kus mul on ees tühi leht, mida peavad sõnad kohe täitma hakkama (monolavastus), ette tulnud minu väikse vaimu jaoks liiga palju ja ütlen auzzZZZZzzZZZzzalt, ma olen sellest lihtsalt pisut väsinud. Kuigi vaevalt et 10. lennu jälgija tahab minust selliseid asju teada. Räägin siis heast: Kui ma siia kooli sisse sain, olin ma maailma kõige õnnelikum inimene. Ma röökisin suurest õnnest üksinda tänaval nutta ja olin veendumusel, et minu elu ainus õnn ja rõõm saab olema siin koolis sellel erialal. Kuigi siia oleks nüüd kohane tuua sisse mingi AGA, mida on kahe ja poole teatrikoolis veedetud aasta jooksul kordi ette tulnud, siis praegu ma seda "aga"-t letti ei löö. Nii ongi. Ma olen nii rahul ja nii õnnelik, et ma siin koolis õpin ja et mu kursus on mu kursus.

Küsisin 10.lennult: Kallis teatraal, kuidas möödus sinu nädal? Ja ainult Taanika Jammaru võttis kinni mu virtuaalsest varrukast Facebookis ja ütles: Minu nädal. Sõduri baaskoolitus, pressitud viide päeva. Oskan AK4 lahti võtta, kokku panna, laadida, kolmest laskeasendist lasta, ohutuskontrolli teostada, puhastada. Lasin blanke ja teravmoona, panin poistega telki üles, käisin postil valvamas, kõvasti kätekõverdusi sai tehtud, aga palju on veel minna, enne, kui oskan neid teha nii, nagu ette nähtud. Rividrillid, jaos liikumine, kümne minutiga kolm käiku sööklas, kõige sügavam uni ja kiireim riietumine. Ja siis, viimasel päeval, kui erariietes sai lõunale mindud, naases mingi plikalikkus, mille vormikandmine oli kuskile ära peitnud. Naerda ja kilgata oli ühtaegu kummastav ja vabastav. Täiesti arusaadav, kuidas ja miks kaitsevägi poistest mehed teeb.

Aga kui virtuaalsel teel annab oma tegemistest märki ainult üks neiu, on sellest vähe. Tõmban selga sini-must-valge kostüümi ja suundun Vabariigi aastapäevapeole, ühes käes küünal, teises märkmik ja pastakas, kolmandas käes meelemürk.. eee.. kolmandas? Mmm.. mu meeled olid vist juba mürgitatud.. Igaljuhul, läksin peole, et oma kursakaaslastelt nädalamuljeid välja võluda. Esimeseks "ohvriks", oli Kaija M Kalvet, kes ei-saanud-mitte-haikuta-olla. Siit see tuleb:
Suvepealinnas
Talvist merd ma vaatasin
Ununes elu
- selles haikus üritas lähemale veerandsaja-aastane Kaija M Kalvet edasi anda tundmust, mis võttis temas võimust nelja päeva jooksul, mil ta viibis Pärnus!

Järgmisena rabasin rajalt maha Lennart Peebu ühes tema sokkidega (me vahetasime minu lillad sokid tema valgete vastu, et mu outfitiga paremini matchiks). Lennart tegeles VKA ja TTÜ koostööprojektiga Betooniteater, millest tulevikus kindlasti rohkem juttu on. Kõik pidi olema tip ja isegi võis öelda, et top!

Alles siis julgesin, süda rinnus trummeldamas nagu tsentrifuugiv pesumasin, minna Krissu Lüssu, ehk Nandu Moo juurde, kelle kostüüm ja hing selle sees olid kaugelt mitte eestlasele omased. Siia tekib pilt, mis ütleb rohkem kui tuhat sõna. Temagi oli sel nädalal sõdurielu elanud ja ütles nii ilusasti, et tal oli kahju lahkuda, kuid hirm uuesti minna. Kas pole mitte ilusasti öeldud?

Viimaseks püüdsin ma kinni Mauri Läesepa, kellega oli mul kahtlemata erakordne vestlus, aga märkmed mu paberil ilmselt ei taha, et miski siia kirja saaks: ma ei saa mitte midagi aru. Sellegipoolest, kallis lugeja, ma avaldan sulle kõik, mis sinna kirja sai. Siit see tuleb:
Käis Kupis, Kupuja
Iseennast tundma, mus
füüsiline kord,
üksi hundisaag
kui harjus
ratsineaalne pole bra
(nool üles, nool paremale) parem tunda
ei tunnusta ratsinaa
vaiaid j
ja selu perast
o
mitte mõelda kaduit
süsteemi pole.

Ja nüüd kõige üldisemalt: Birgit viibis Soomes, mingi kari viibis sel nädalal sõjaväes, mingi punt tegeles muude asjadega ja kolm inimest tegelesid oma monolavastustega, mida te näete juba sel kolmapäeval kell 18.00 Tartu Genialistide klubis! Sel reedel oli meil esimene tund Kaire Vilgatsiga, kes ütles kuldsed sõnad: "Raske lahingus ja...." :)
Hetkel me kursaga ei puutu enam nii igapäevaselt kokku kui varem, aga me kõlame siiani kokku.

naLii

Meil oli reedel sõbrapäev, seda ei juhtu iga päev!

Sellega seoses soovin kõigile meie sõpradele ja meie sõprade sõpradele, kellest saavad peatselt meie sõbrad: Head tagantjärgi sõbrapäeva! + kalli

Minu meelest on see valentini/sõbrapäeva teema nunnu. Jajaa, on küll kommertspüha ja kogu aeg võiks ju üllatusi teha ja üksteise vastu hea olla, eksole. Aga üks päev, kus see kohe eriti oodatud on, ei tee ju olemist raskemaks. Peale selle, kui sa tõesti ei taha, ei suuda see valentinipäeva-värk sind ju niikuinii kõigutada. Siin Viljandis samas ilmselt ei saa sellest kommerts-pealesurumisest ka õiget maiku suhu, eriti, kui suudad Selverit, Rimi ja Maksimarketit vältida. 

Meil hakkas nädal vahvalt, kohe esmaspäeval saime terve päeva koos olla ja hästi pikalt juttu rääkida (pilte on ka). See oli tore, vahepeal oli muidugi natuke kurb ka, sellepärast et – pill tuleb ikka pika ilu peale – aga pole hullu. Üldiselt läks maailm ikka helgemaks ja silmapiir selgemaks. Meie näiteks juba teame, milline on 21.-23. märtsil Genialistide klubis toimuva lasteteatri festivali kava või siis seda, kui palju ja kus näeb meid mais Kultuuridessandil. Kui aeg küps, hõiskame kogu selle info ka teile välja, nii et hoidke silmad ja kõrvad (ja miks mitte ka suud) lahti ;).

Pärast esmaspäeva tuli aga veel hulk päevi, mille võib kokku võtta sõnadega kool, proovid, etendused. Eks me kõik sisustame oma aega erinevalt, aga kokkuvõtvalt: 

·         Kool - Saime koolis natuke häält teha (järgmine nädal puurime Juhan Liivi luulet) ja kontakimproda ja osad meist tegelevad üha usinamalt seminaritöödega, sest nende tähtaeg polegi enam kaugel.

·         Proov - Proovisime igasuguseid erinevaid asju: Laura proovib lastelavastust, poisid proovivad Birgiti diplomit ja osad proovivad ikka seda monoka värki.

·         Etendused - Käisime teatris - Ameerika külalisõppejõudude tantsulavastused, Ugalas “Bassein“ ja “Ukuaru“ ja olime teatris - st Lauri ja Sander mängisid Rakveres „Hobuse unenägu“.

Nädala lõpus läks see etenduste värk osadel ikka eriti üle käte, sest reedest pühapäevani toimusid meil koolis ja Sakala keskuses 12. Tudengite Teatripäevad. Mina midagi vaatama ei jõudnud, sest istusin koguaeg Ugalas ja munesin monokat. Tagantjärgi kuulsin aga, et „soomlased olid nagu ikka, väga lahedad“ ja mängisid seda lavastust vist lausa 26. korda... seda on ikka päris palju. Muidugi panustas üritusse ka meie kursus, seekord eelkõige siis Etsi näol, kes festivali väga nauditavalt avas. Ootuspäraselt oli tudengifestaril ka pidu ja pühapäeval kooli jõudes sai juba igaühe näost välja lugeda, kui hästi see läks. Festivali lõpetamist läbi ukse kuulanud tundus kogu üritus igati meeleolukas ja osavõtjad rahulolevad.

Kas teie olete ka usinalt Olümpiat vaadanud? Mina küll vaatan, mis siis, et eestlastel pidevalt natuke nukralt läheb. Seekordne võistlus (või õigemini võistluspaik) on ju niisamagi parajalt furoori tekitanud, peale ETV (ja TV3) ülekannete, leiab netiavarustest Sotši kohta ju veel igasuguseid huvitavaid dokumentaale ka. Sellega seoses juba eelmine nädal lubatud video lumerõõme nativatest Kaarlist ja Etsist: http://www.youtube.com/watch?v=-fY-HnWj6Zs

Aga see selleks... olgem ausad, tegelikult peaksin mina praegu enamuse ajast kuskil proovisaalis istuma. Mida ma ka teen, sest - oh üllatus, oh üllatus – järgmise Monolavani on jäänud ainult 8 päeva! Juba 26. veebruaril algusega kell 6 saate Genialistide klubis nautida järgmisi suurepäraseid monoüllitisi, mille esitajateks oleme – mina, Liina ja Kristjan. 3. märtsil näeb meid Liinaga ka Viljandis meie armsas akadeemia Black Boxis. Igal juhul tööd ja tegemised publiku ette jõudmise nimel juba käivad. Näiteks andsime täna intervjuu Genialistide klubi raadiole, nii et mingi hetk saab meie heietust kuulata kah. Kui Liinal on plakat alles valmimas, siis minul ja Kristjanil on need valmis ja teil on suurepärane võimalus neile esimest korda pilk peale visata.

PS. Monolava algab seekord hoopis kell 18.00, ärge laske end plakatist eksitada. Varsti saab ka see parandatud.

Järgmise nädalani,
Fatme

Sulab õu.
Salanõu
peab mu põu
Aeg näitab jõu
Kärgib kui kõu
Kadudes Õu nõu

Nii algas kord veebruar. Tasakesi. Malbelt. Õhku ahmides. Uuele valla. Oodates. Puhates. Küsides. Kus me oleme? Küll siin, ka seal – kord ka maailma ääre peal. Me oleme laiali pillutud. Jookseme omi radu. Otsime võimalust kohtuda. Jah, nii algas kord veebruar. Suur sula e vaikus enne tormi. Jah, tuleb torm ja raju. On ootust. Mida oodata? Tuleb oodata kõike. Malbuse ja rahulikkuse alla peitub uus ärkamine. Me virgume. Me loome. Otsime. Igaüks on erinev. Otsib oma. Me loome küsimusi, et neile vastuseid leida. Me vastame ise. Kuid laseme teistel arvata. Pakkuda. Me tuleme lõpuks teiste juurde. Näitamaks, kuhu jõudsime. Suur sula e vaikus enne tormi.

Mina olen Birgit. Ma kirjutan Teile 3ndat korda. Üks nädal. 7 päeva. Ainult hetk, mis kaob sel hetkel kui unustad mõelda, et on esmaspäev, teisipäev, kolmapäev … Päevad kaovad. Minu jaoks ei ole neil enam vahet. Laupäeva tunned ära poejärjekorra järgi, kui lettidele laotakse ainult alkoholi. Alles siis mõtled, hoides korvis kõike muud kui pidu, et täna on ju laupäev. Tuleb midagi teha, aga lõpuks on kodus ka tore. Kas olen kadunud aja fluidumisse. Oh ei. Ma olen alguses, koos poistega. Esmaspäeval algasid mu esimese diplomi proovid, kus mängivad kõik mu kursuse noormehed. Need tunnid, mis kulusid pikkadele vestlustele, analüüsidele ja arutlustele olid meeliülendavad. Ei, mitte ainult mulle vaid ka neile. Jaa! Ma arvan, et kõikidel oli tore. Mihkel ütles ja Kaarel kinnitas ning teised, sh mina, rõkatan. Asjast saab asja. Kui aeg käes, siis tulge kindlasti seda vaatama.

Esmaspäeva õhtupoolikul tegid Sander ja Lauri midagi ootamatut. Jah, nad hakkasid tantsima. Tantsisid nii, et särgid seljast. Oih, muidugi tantsisid ka tüdrukud. Tantsiti terve öö. Kuid alguse sai see kõik Kristiin Räägeli tantsulavastusest „PIND“, mis kell kaheksa õhtul vaatajate juurde jõudis. Meeldiv oli vaadata. Kuid kas Lauri ja Sander vahetavad nüüd eriala … noh, kes seda teab.

Lisaks: Lauri ja Sandrit saab näha ka Teise Teatri lavastuses "Hobuse unenägu", mis seekord etendub Rakvere Teatri väikses saalis 12.02 kell 19.00. Kõik, kes veel näinud ei ole -> Marss teatrisse!

Nüüd  väike valik mõtteteri kaaslastelt:
Laura vallutab Eesti tippe (Vällamägi ja Suur-Munamägi). Pluss suusatame Kurgjärve radadel Jaanikaga (kuigi ilm ei tööta absoluutselt meie kasuks). Täna õhtul (laupäev) lähme järvesauna ja hüppame ka jääauku.
Pildiseeria. Laura ja Laura ja Jaanika pärast frustreerivat suusapäeva koos müstilise jalaga.
 
Kaarel (seal oli/on ka me kõigi sõber Karl Edgar) veetis väga laheda nädalalõpu Kuutsemäel koos lumelaudade ja heade sõpradega. Järgmisel nädalal võib oodata videot nende parimatest settidest! Jou!

Kristo käis laupäeval ühel Hong-Kongist pärit režissööri filmivõtetel, kus nägi kuidas on küllalti suure meeskonna puhul võimalik ikkagi ajagraafikust räigelt maas olla. Samuti sai aru, et kuidas ei tohiks filmi teha. Ja kui tegu on meeskonnaga, siis see meeskond võiks olla meeskond.

Ja ohjaa. Viljandis näidata nümfomaani. Paljud käisid. Kristo pidas vajalikuks täpsustada: To produce scenes of unsimulated sex, von Trier had the genitals of porn actors digitally composited onto the bodies of the film's cast. Nummi :)

Homme jõuab soomemaalt koju meie oma KAIJA M KALVET!!!
Tulevikus peame koosolekuid, kuid sellest juba järgmine kord....

p.s. Kaarel andis 29. jaanuaril GenKlubis KUKU Raadiole intervjuu, kus räägib meie tulevasest teatrist ja Monolava sarjast. Intervjuu läks eetrisse laupäeval, kuid seda on võimalik järelkuulata siit.

"Viimane kord, kui sa blogi kirjutasid, said kiita. Mis sa arvad, kui nüüd postitaks täiega hilja?"
--Atom Kirk


Ma ei tegele vabandamisega, sest et see ei muuda mu vigu ja tehtu jääb tehtuks. Kõik, mis me oleme kunagi teinud, on seal tagaseinal kirjas ja peksab meile elu lõpuni kuklasse. Iseasi, kas me laseme ennast häirida või mitte.

Sünge algus? Ei ole hullu... Paneme tule alla ja peksame õhu eredaks!

Juhtus siis selline nipernaadi, et kuna Kaarel Targo siin juba ühe monolavastuse ära tegi, siis Panid teised kohe suure hurraaga järele. Jaanika, Birgit ja Mihkel olid lihtsalt: "Yo, meie ka ju!" Nõnda siis juhtuski, et Genialistide klubis kandsid neli noort inimest ette oma monolavastused. Kui teid kohal ei olnud, siis ootame teid vähemalt järgmistele monoetendustele, mis kantakse ette veebruari lõpus. Kui sinna ka ei saa tulla, on hapu lugu.

See ei ole lihtne. Olla üksi laval. Teha tööd oma keha ja vaimuga nii, et sul pole kindlat müüri, kuhu toetuda. Kui kukud, siis oled näoli maas ja pead ise püsti tõusma. See on siiski vajalik kogemus, sest praegu oleme noored ja jõuame püsti tõusta. Hiljem, vanadena, me seda enam ei jõua.

Meie monolavastuste ("monokate", kui oled totally hip ja slam-bam) laviin sai alles hoo sisse. Neid tuleb veel küllaga. Kooli ajal, kooli kõrval, pärast kooli ja kuni maise möllu puntrast pääseme. 

"Aga mis muidu uut? Perkele, ma ju vaatasin kõiki monokaid ja hujonokaid Viljandis ja Tartus! MIS TE KOOLIS TEETE, AHVID!?" küsib kindlasti mõni andunud fänn, kellel on seinal juba 2563 autogrammi Karl Edgarilt ja Kaarelilt. 

Noh. Esmaspäeval oli Jaanika Juhanson meile ette valmistanud teatriajaloo eksami. "Mis siis?" küsib ajudega inimene. Jah, Kaarel õpib kahe päevaga seitse raamatut pähe ja Kristo on elav wikipedia. Kristjan teeb sarmiga omale rea suurepäraseid hindeid ja Karl Edgar kirjutab eksamil valmis uue raamatu (mille Kaarel saab pähe õppida). AGA... Mina olen loll nagu lauajalg. Kui eksamimaterjali kätte saime, läksin poest endale köit ostma. Liina aga oli täies mahus "piff" ja orgunnis enda välisukse kinnijäätumise, et ta saaks eksamile hiljem kohale tulla. Tasemel tegelane.

Kes veel ei ole kursis sellega, et teatriinimesed on geneetilised kommunistid, siis palun teil võtta vaevaks lugeda Kristiina Ojulandi postitust tema isiklikul Facebooki seinal. 

"ausalt, hakkab kōrini saama geneetilistest kommunistedest ja nende sabarakkudest. ma olen lapsest saati seisunud igatsorti oktoobri- pioneeri- ja komsomolilaste vastu. ja nüüd, vabas Eestis , pean ma taas seisma silmitsti kommunistide- koerajuhtidega, lōpetades geneetiliste kommunistidega teatriseltskonnast ja mujalt, kes püüavad end kultuuriinimeste sirmi alla paigutada. Ma tahaksin oma eluea jooksul näha lōpuks sellist Eestit, kus kommarite vari ei varjutaks inimesi, ei kultuuris ega poliitikas, Aitab juba sellest jamast! . See viha ja vaenu ōhutamine paaril viimasel päeval ei ole normaalne. Sarnaselt praegusele, pugeid ka enne II ms kommarid kultuurirahva maski taha, tehes väga palju halba. Ka täna püütakse sama teha. ma olen sellele kategooriliselt vastu."

Ma olen õnnelik, et tänu Kristiinale tean ma, kes ma tegelikult olen. Aitäh.

Kuniks me kohtume taas, 
Märt