Tere, maailm! Teiega kõneleb preili Leinberg, maakeeli Leinbergimutt või sünnitunnistuse järgi Liina Leinberg. Oeh... Üritasin küll pikka lauset kirjutada, et jätaks efektse "täiskirjutatud" mulje ja saaks otsi kokku tõmbama hakata, aga nii pikk ta nüüd ka ei tulnud. Mis siis ikka: tuleb rääkida, kuidas on möödunud 10. lennu tudengite argipäev. Tänane blogi saab olema eksperimenteerimine, katsetamine, testimine, kompimine, äärmuste ja piiride otsing ja tunnetus... piisavalt tähendusrikkaid sõnu kasutatud, ütlen lihtsalt: mul puudub kontseptuaalne idee, kuidas blogi üles ehitada. Miks nii? Milles siis asi? Kas Liinale ei meeldi blogi kirjutada? Meeldib, väga meeldib, aga viimasel ajal on olukorda, kus mul on ees tühi leht, mida peavad sõnad kohe täitma hakkama (monolavastus), ette tulnud minu väikse vaimu jaoks liiga palju ja ütlen auzzZZZZzzZZZzzalt, ma olen sellest lihtsalt pisut väsinud. Kuigi vaevalt et 10. lennu jälgija tahab minust selliseid asju teada. Räägin siis heast: Kui ma siia kooli sisse sain, olin ma maailma kõige õnnelikum inimene. Ma röökisin suurest õnnest üksinda tänaval nutta ja olin veendumusel, et minu elu ainus õnn ja rõõm saab olema siin koolis sellel erialal. Kuigi siia oleks nüüd kohane tuua sisse mingi AGA, mida on kahe ja poole teatrikoolis veedetud aasta jooksul kordi ette tulnud, siis praegu ma seda "aga"-t letti ei löö. Nii ongi. Ma olen nii rahul ja nii õnnelik, et ma siin koolis õpin ja et mu kursus on mu kursus.
Küsisin 10.lennult: Kallis teatraal, kuidas möödus sinu nädal? Ja ainult Taanika Jammaru võttis kinni mu virtuaalsest varrukast Facebookis ja ütles: Minu nädal. Sõduri baaskoolitus, pressitud viide päeva. Oskan AK4 lahti võtta, kokku panna, laadida, kolmest laskeasendist lasta, ohutuskontrolli teostada, puhastada. Lasin blanke ja teravmoona, panin poistega telki üles, käisin postil valvamas, kõvasti kätekõverdusi sai tehtud, aga palju on veel minna, enne, kui oskan neid teha nii, nagu ette nähtud. Rividrillid, jaos liikumine, kümne minutiga kolm käiku sööklas, kõige sügavam uni ja kiireim riietumine. Ja siis, viimasel päeval, kui erariietes sai lõunale mindud, naases mingi plikalikkus, mille vormikandmine oli kuskile ära peitnud. Naerda ja kilgata oli ühtaegu kummastav ja vabastav. Täiesti arusaadav, kuidas ja miks kaitsevägi poistest mehed teeb.
Aga kui virtuaalsel teel annab oma tegemistest märki ainult üks neiu, on sellest vähe. Tõmban selga sini-must-valge kostüümi ja suundun Vabariigi aastapäevapeole, ühes käes küünal, teises märkmik ja pastakas, kolmandas käes meelemürk.. eee.. kolmandas? Mmm.. mu meeled olid vist juba mürgitatud.. Igaljuhul, läksin peole, et oma kursakaaslastelt nädalamuljeid välja võluda. Esimeseks "ohvriks", oli Kaija M Kalvet, kes ei-saanud-mitte-haikuta-olla. Siit see tuleb:
Suvepealinnas
Talvist merd ma vaatasin
Ununes elu
- selles haikus üritas lähemale veerandsaja-aastane Kaija M Kalvet edasi anda tundmust, mis võttis temas võimust nelja päeva jooksul, mil ta viibis Pärnus!
Järgmisena rabasin rajalt maha Lennart Peebu ühes tema sokkidega (me vahetasime minu lillad sokid tema valgete vastu, et mu outfitiga paremini matchiks). Lennart tegeles VKA ja TTÜ koostööprojektiga Betooniteater, millest tulevikus kindlasti rohkem juttu on. Kõik pidi olema tip ja isegi võis öelda, et top!
Alles siis julgesin, süda rinnus trummeldamas nagu tsentrifuugiv pesumasin, minna Krissu Lüssu, ehk Nandu Moo juurde, kelle kostüüm ja hing selle sees olid kaugelt mitte eestlasele omased. Siia tekib pilt, mis ütleb rohkem kui tuhat sõna. Temagi oli sel nädalal sõdurielu elanud ja ütles nii ilusasti, et tal oli kahju lahkuda, kuid hirm uuesti minna. Kas pole mitte ilusasti öeldud?
Viimaseks püüdsin ma kinni Mauri Läesepa, kellega oli mul kahtlemata erakordne vestlus, aga märkmed mu paberil ilmselt ei taha, et miski siia kirja saaks: ma ei saa mitte midagi aru. Sellegipoolest, kallis lugeja, ma avaldan sulle kõik, mis sinna kirja sai. Siit see tuleb:
Käis Kupis, Kupuja
Iseennast tundma, mus
füüsiline kord,
üksi hundisaag
kui harjus
ratsineaalne pole bra
(nool üles, nool paremale) parem tunda
ei tunnusta ratsinaa
vaiaid j
ja selu perast
o
mitte mõelda kaduit
süsteemi pole.
Ja nüüd kõige üldisemalt: Birgit viibis Soomes, mingi kari viibis sel nädalal sõjaväes, mingi punt tegeles muude asjadega ja kolm inimest tegelesid oma monolavastustega, mida te näete juba sel kolmapäeval kell 18.00 Tartu Genialistide klubis! Sel reedel oli meil esimene tund Kaire Vilgatsiga, kes ütles kuldsed sõnad: "Raske lahingus ja...." :)
Hetkel me kursaga ei puutu enam nii igapäevaselt kokku kui varem, aga me kõlame siiani kokku.
naLii
Küsisin 10.lennult: Kallis teatraal, kuidas möödus sinu nädal? Ja ainult Taanika Jammaru võttis kinni mu virtuaalsest varrukast Facebookis ja ütles: Minu nädal. Sõduri baaskoolitus, pressitud viide päeva. Oskan AK4 lahti võtta, kokku panna, laadida, kolmest laskeasendist lasta, ohutuskontrolli teostada, puhastada. Lasin blanke ja teravmoona, panin poistega telki üles, käisin postil valvamas, kõvasti kätekõverdusi sai tehtud, aga palju on veel minna, enne, kui oskan neid teha nii, nagu ette nähtud. Rividrillid, jaos liikumine, kümne minutiga kolm käiku sööklas, kõige sügavam uni ja kiireim riietumine. Ja siis, viimasel päeval, kui erariietes sai lõunale mindud, naases mingi plikalikkus, mille vormikandmine oli kuskile ära peitnud. Naerda ja kilgata oli ühtaegu kummastav ja vabastav. Täiesti arusaadav, kuidas ja miks kaitsevägi poistest mehed teeb.
Aga kui virtuaalsel teel annab oma tegemistest märki ainult üks neiu, on sellest vähe. Tõmban selga sini-must-valge kostüümi ja suundun Vabariigi aastapäevapeole, ühes käes küünal, teises märkmik ja pastakas, kolmandas käes meelemürk.. eee.. kolmandas? Mmm.. mu meeled olid vist juba mürgitatud.. Igaljuhul, läksin peole, et oma kursakaaslastelt nädalamuljeid välja võluda. Esimeseks "ohvriks", oli Kaija M Kalvet, kes ei-saanud-mitte-haikuta-olla. Siit see tuleb:
Suvepealinnas
Talvist merd ma vaatasin
Ununes elu
- selles haikus üritas lähemale veerandsaja-aastane Kaija M Kalvet edasi anda tundmust, mis võttis temas võimust nelja päeva jooksul, mil ta viibis Pärnus!
Järgmisena rabasin rajalt maha Lennart Peebu ühes tema sokkidega (me vahetasime minu lillad sokid tema valgete vastu, et mu outfitiga paremini matchiks). Lennart tegeles VKA ja TTÜ koostööprojektiga Betooniteater, millest tulevikus kindlasti rohkem juttu on. Kõik pidi olema tip ja isegi võis öelda, et top!
Alles siis julgesin, süda rinnus trummeldamas nagu tsentrifuugiv pesumasin, minna Krissu Lüssu, ehk Nandu Moo juurde, kelle kostüüm ja hing selle sees olid kaugelt mitte eestlasele omased. Siia tekib pilt, mis ütleb rohkem kui tuhat sõna. Temagi oli sel nädalal sõdurielu elanud ja ütles nii ilusasti, et tal oli kahju lahkuda, kuid hirm uuesti minna. Kas pole mitte ilusasti öeldud?
Viimaseks püüdsin ma kinni Mauri Läesepa, kellega oli mul kahtlemata erakordne vestlus, aga märkmed mu paberil ilmselt ei taha, et miski siia kirja saaks: ma ei saa mitte midagi aru. Sellegipoolest, kallis lugeja, ma avaldan sulle kõik, mis sinna kirja sai. Siit see tuleb:
Käis Kupis, Kupuja
Iseennast tundma, mus
füüsiline kord,
üksi hundisaag
kui harjus
ratsineaalne pole bra
(nool üles, nool paremale) parem tunda
ei tunnusta ratsinaa
vaiaid j
ja selu perast
o
mitte mõelda kaduit
süsteemi pole.
Ja nüüd kõige üldisemalt: Birgit viibis Soomes, mingi kari viibis sel nädalal sõjaväes, mingi punt tegeles muude asjadega ja kolm inimest tegelesid oma monolavastustega, mida te näete juba sel kolmapäeval kell 18.00 Tartu Genialistide klubis! Sel reedel oli meil esimene tund Kaire Vilgatsiga, kes ütles kuldsed sõnad: "Raske lahingus ja...." :)
Hetkel me kursaga ei puutu enam nii igapäevaselt kokku kui varem, aga me kõlame siiani kokku.
naLii