Juba ammu on siin ajaveebis vaikus olnud. Miks? Head ja objektiivset põhjust nagu polegi. Võib-olla vaikus ise on vaikust nõudnud - me elame praegusel ajal üsna rahulikku elu ja ootame koos loodusega kevadet. Või siis olen see ainult mina. 

12 meist teeb proove Ivar Põlluga - veebruaris etendub meil "1987"-nimeline šedööver. Selle kohta võid lähemalt lugeda näiteks siit või siis miks ka mitte siit, kust sa saad täpselt sama infot. Ilmselt on olemas ka kolmas koht sama sõnastuse ja sisu, aga võib-olla natuke teistsuguse fondiga. Ma ei hakka kõike Sinu eest ära tegema. Otsi ikka midagi ise ka üles. Internet ei ole kunagi vait. Ja kui Sa tahad olla vanaaegsem inimene, siis alati on Sul võimalus sirvida Uue Teatri voldikut ja saada kinnitust, et midagi muud ka seal selle lavastuse kohta kirjas ei ole. Minagi ei hakka selle kohta suurt midagi ütlema. Milleks? Muidugi on huvitav. Aga pooleli on ka. Umbes kuu aja pärast tulge vaatama, pileteid juba müüakse, võivad isegi otsa saada - taaskord selline lavastus meie näitlejatega, kus istekohti on piiratud arv. Üks peibutus võib-olla siiski. Ka seal laval oleme me enamuse ajast täiesti vait. 

4 meist teeb proove Endlas Oleg Titoviga. Neist pole ka midagi kuulda olnud.
1 meist hakkab tegema proove Ugalas. Tema juba loomu poolest on meil suur vaikuselemb.

Vaikus on nii erineva tähenduskõla ja sisuga. Suur sõna. Mõnikord on kõik vaikne ja on väga õudne ja tühi; kuuled, kuidas su sees kogu mõttetus kõlab, kuuled, kui haprad on su hingetõmbed, tunned, et sul ei ole enam midagi anda ega võtta ja tunned hirmu tuleviku ees. Paned ruttu muusika mängima või helistad kellelegi ja ei kuule enam seda. Kohe on parem. Aga mõnikord on kõik väga vaikne ja just sellepärast täiuslik, kuuled oma vere voolamist ja oled tänulik, et võid seda kuulda, maailm on niigi ideaalne, ei ole sinna vaja mingit lisamüra. Ja vahel ei ole objektiivselt võttes üldse vaikne, kõik lobisevad mõttetusi, räägivad soengutest, avokaadodest, tšehhi õllest, mutritest - ja kõik, mida Sa kuuled, on üks suur kohisev vaikus, mis on kurb, et teda täidetakse tühisusega. Pealispinnaga. Kõle. On piinlik vaikus, usaldav vaikus, soe vaikus, külm vaikus, tühi vaikus, täis vaikus, naeratav vaikus, tormieelne vaikus, õnnelik vaikus, nutueelne vaikus, vaikus kahe laine vahel, magava lapse vaikus, segaduses vanainimese vaikus, on katkestus ja paus ja õnnetus ja õnn ja. On, noh - igasuguseid.

Loen siin seda Kaupo Vippi ja tema "Globaalpohmelust" ja mõtlen, et kuidas see on võimalik, et praeguses maailmas, kus vahel muud ei tundugi olevat kui üks lõputu möla, on nii palju asju, millest rääkida ei tohi. Kas see ei ole hämmastav? Et ei ole normaalne ja tervislik rääkida suure inimkonnana üheskoos sellest, et meie praegune maailmakord saab kohe-kohe otsa ja me peame leidma alternatiive ellujäämiseks ja mingisugusegi heaolu tagamiseks, aga on normaalne rääkida sellest, et keegi sai endale tissid, mis on suuremad kui elu, ja siis veel hinnanguid anda, kas see oli nüüd hästi tehtud või siis mitte.  Või milleks visata kivisid sinna groteski kapsaaeda, viskame ikka endale ka, täpselt sama tobe on rääkida sellest, mis on kunst ja mis ei ole, mis on hea teater ja kuidas mulle etendus meeldis. 

Või et ei tohi rääkida ja joonistada mingeid pilte, sest sind lastakse kellegi nimel maha, kelle olemasolu maailmavaatest sõltuvalt on juba eos väga suhteline värk. Ja võib-olla veelgi vägivaldsem on tõsiasi, et võimatu on omada selle sündmuse kohta sellist seisukohta, mis kellelegi haiget ei teeks. Mis kedagi kuidagi ei solvaks. Aga haiget teha ju EI TOHI. Solvata ei tohi. Ometi, üldse mitte rääkida oleks ka solvav. Solvav kadunute mälestuse suhtes, solvav inimsuse suhtes üleüldse - kuidas on võimalik, et midagi nii õudset sünnib (...aga SÜNDimine, see peaks ju ELUga seotud olema, aga...) ja mina kui Inimene ei ütle, et SEE EI OLE HEA! Aga kui palju on neid sündmusi? Mille kohta arvamust omada ja välja hõigata, oma sugu viimse mandumise eest kaitsta püüdes? Ajalehtedes juba piisavalt, aga siis on ju veel neidki, mis ei jõuagi avalikkuse veergudele? Ma kohtusin ühe mehe ja lapsega, küsisin neilt teed, et jõuda oma sihtmärgile; laps oli 4-aastane ja mees oli maani täis. Ma kõndisin nendega läbi lörtsise pimeda väikelinna (täiesti valesse suunda) ja ma läksin neist ühel teeristil lahku ja ei teinudki midagi, sest mul oli oma sihtmärgi suhtes kiire. Ma lohutan ennast mõttega, et mees oli väga sõbralik, üldse mitte vägivaldne ja kodus oli ka EMA, kes neid ootas. Ma nõuan maailma kõiksuselt sedagi õiglust, et see EMA oli kaine. Ma ei tea, kas oli. Sest ma ei teinud midagi. Ma ei küsinud midagi. Ma ei öelnud midagi. Ja ma ei oskaks praegugi midagi teha. 

MAAILMA KÕIKSUS, PALUN TULE MULLE VASTU

Lavastamisest
OSA 1

Esiteks peaks tegema ühe õienduse. Eestikeelne sõna lavastaja ei seleta päris hästi ära lavastajatöö olemust. Võtame näiteks võrdluseks soomekeelse vaste ohjaaja, kus ta tähistab seda inimest, kes, nagu sõnagi ütleb, hoiab ohjes lavastustervikut ja selle sündi. Soomekeelne sõna lavastaja tähistab aga meie mõistes lavastuskunstnikku – inimest, kes sätib kokku visuaalselt nähtava lava. Seega, kui ma edaspidi räägin lavastamisest, mõlgub mul meeles selle soomekeelne vaste ohjaaja.

Vaataja jaoks võib tekkida küsimus, millega see lavastaja siis õigupoolest tegeleb? Informeerimata kuvandis ütleb lavastaja näitlejale, mida nad ütlema peavad, kus nad paiknema peaksid ja mis tundega midagi ütlema. Lavastaja juhib välist vormi ja kasutab näitlejaid kui marionette. Reaalsuses aga pole asi nii lihtne.

Rääkides lavastusest kui mõistest, tuleb aru saada, et tegemist on kokkuleppega, mis näitlejate käitumise ja teiste visuaalsete ning heliste märkide toel kannab edasi mingisugust ideed. See idee või juhtmõte on lavastamise aluseks. Publik, kes lahkub etenduselt, tahab seda kuidagi kokku võtta, oma kogemust tihendada – tahab aru saada, mis oli nähtud etenduse mõte, iva, idee (alltekst). Ta tahab aru saada, mis oli see eluline üldistus, mida teatrikeeles väljendati. See ongi see idee, mille alusepanijaks on lavastaja. Kuidas ja kus näitlejad paiknevad ja mis emotsioongia midagi kõnelevad, on vaid üks osa suuremast protsessist, mida nimetatakse lavastamiseks.

Kõige raskem osa lavastajatöös ongi sellesama idee leidmine ja sõnastamine. Paljud lavastajad kannavad endaga kaasas paljusid tekste, on need siis luuletused, romaanid või kas või telefoniraamat ning õigel hetkel kogevad lavastajad Archimedese kombel heureka-tunnet, mis tähistab seda hetke, et enam „ei saa mitte vaiki olla“. Saab ka teisiti, eriti just tellmistööde puhul, kus lavastajale on lavastamiseks ette antud tekst, ent sellegi puhul tuleb sellest üles leida mõtteline ja emotsionaalne kokkupuutepunkt iseendaga, mis käivitaks lavastaja fantaasia ja tahte idee reaalseks lavastuseks formuleerida.

Järgmiseks tegevuseks on idee füüsiliseks kehaks vormimine. Selle tarbeks on lavastajal tavaliselt olemas mõni draamatekst, mille abil oma mõte selgeks teha. On olemas ka tehnikaid, kus puudub konkreetne alustekst ja on vaid idee, mis siis koosloomemeetodil või kuidagi teisiti reaalsuseks luuakse, ent tavapäraselt on olemas mingisugune dramatiseering või vähemalt sellelaadne tekst.  Kui nüüd arvata, et see tekst antakse kohe näitlejatele kätte ja pihta hakkab lavaleseadmine, siis pean kurvastusega teatama, et niisama lihtne see ei ole. Lavastajal algab pihta individuaalne eeltöö, mille eesmärgiks on sügavuti uurida teksti ja seda ümbritsevat maailma, et üles leida need vahendid, mille abil oma idee vaatajateni viia.

Tuleb mõista erinevust kirjandusliku näidendi ja teatriteo vahel. Esimene neist väljendub kirjasõnas, teine tegelaste käitumises ja omavahelises suhtes. Lavastaja eeltöös püüab lavastaja tõlkida esimese teiseks. Selleks tuleb näidendit visualiseerida ja emotsionaalselt tunnetada – kujutleda näidendis olevate inimeste käitumist, tegevusi, vastutegevusi ja taktikaid. Sõna ja remark peavad muutuma realiseeritavaks tegevuseks. Teiselt poolt tuleb üles leida need lavastuse osised, millele fokuseerides saaks lavastaja oma idee realiseerida. See on töö struktuuriga.

Lavastaja ja teatripedagoog eelmisest sajandist V.Sahnovski kirjutab, et just „struktureerimisvõime on lavastaja põhiliseks funktsiooniks, mis oleneb otseselt lavastaja fantaasiast, oskusest jagada näidend lülideks, näha tegevuse erilisi omadusi, nägema, kuulma, tunnetama rütme nii etenduses kui ka ümbritsevas tegelikkuses.“ Lavastaja lammutab näidendi suuremateks ja väiksemateks üksusteks, millest formuleerub põhjus-tagajärg suhtes lugu. Neid üksuseid iseloomustab tegevuse muutus ehk sündmus. Olemas on kahesuguseid sündmusi: ühed tähistavad muutust tegelaste käitumises, teised pööravaid hetki terve loo kontekstis. Just viimaste leidmine ja arusaam, mis selleni on viinud, annab lavastajale kätte lavastuse selgroo. Lavastajal tekib seeläbi võimalus üldistada jutustatavat lugu ja sõnastada lavastuse läbiv tegevus. See on lavastuse tegevuslik selgroog – kuhu poole ja mille nimel liigutakse.

Kuna ükski lavastus ei saa olla staatiline, peavad selles sisalduma dünaamilised muutused. Kui etendus kulgeb ühes ja samas tempos (nn pesunööri efekt),  hakkab vaatajal lihtsalt igav, sest kõik sündmused saavad saamalaadse kaalu ja vaataja ei suuda eristada olulist ebaolulisest. Seetõttu on väga oluline lavastajal eeltöös (ja hiljem peaproovides) tajuda ja teadlikult juhtida lavastuse tempot ja rütmi. Paljud lavastajad joonistavad lavastuse loo üles ka visuaalse tempokõverana, pannes loo liikumise kiiruse ja aeglustuse enda kasuks tööle (tähtsatel kohtadel antakse aega, vähemtähtsatel kiirendatakse).

Samuti oleks eeltöö etapis mõistlik ära otsustada, millises žanris ja stiilis antud lugu jutustada. See oleneb palju lavastaja tahtest ja tingib hilisemas etapis väljendusvahendite valiku. Kas lavastada näidend komöödia või tragöödiana või hoopis aburdivõtmes, kas on tegu ajaloolise või kaasaegse stiiliga, kas soovitakse murda või jaatada ajastut. Neile kõigile vormilistele küsimustele peaks vastama eeltöö faasis, vastasel juhul ajab see kõik ülejäänud kaasloojad segadusse ja seda ometi ei ole kellelegi vaja.

Et asi veelgi keerulisem oleks, tuleb lavastajal ühitada läbiv tegevus (põhisündmuste jada) „ei saa mitte vaiki olla“ ideega. Lavastaja peab kohandama näidendis oleva tegevuse ja teda erutanud idee ühtseks „löögirusikaks“. Nähtava (tegevuse) ja nähtamatu (allteksti või idee)sulandama terviklikuks kontseptsiooniks (pealisülesandeks). Seda „löögirusikat“ on vaja selleks, et järgnev protsess teiste loojatega oleks produktiivne ja fokuseeritud.

Küpse pealisülesandega on väga meeldiv liikuda teiste loominguliste töötajate juurde. Lavastaja saab konkreetselt rääkida kunstnikule oma nägemusest, tunnetest ja sõnastada, millest lavastatav lugu on, mis on selle nähtav väljendus ja mis võiks olla see maik ja mõte, mille üle publik saalist lahkudes arutada saab. Sama kehtib nii muusikalise kui valguskujunduse osas. Näitlejatega on natuke teine lugu, neile pole mõtet korraga kõike ette laotada.

Näitlejatöö üks põhilisi märksõnu on „avastamine“. Mida on näitlejal teha, kui ta ei saa avastada oma rolli, oma kohta loodavas maailmas? Lavastaja ei saa näitlejale tema rolli ette voolida, kuna sellisel juhul vaatab lavalt vastu marionett, kes teeb küll kõik ära, kuid ei mõista, miks. Lavastaja ülesanne on seega vaikselt suunata näitlejat oma rolli avastama, sest tegelase tabamine ei käi kiiresti. Lavastajal on eeltöös olnud palju aega näidendi tegelastega tutvumiseks, kuid näitlejad kohtuvad oma tegelastega esimest korda. Nii nagu inimese tundmaõppimine ei saa käia kellegi teise kirjelduse põhjal, peab näitleja oma tegelast ise tundma õppima. Lavastaja saab aga talle abiks olla justnagu psühholoog, osutades tegelase iseärasustele ja käitumisjoontele. Näitleja on teatris kõige tähtsam, talle pühendatud aeg peab olema põhjalik ja kvaliteetne, sest nemad on need, kes lavastaja tahte laval tegelikkuses realiseerivad. Loomulikult alahindamata tehnilist ja teenindavat personali.

Selleks, et nätlejaga korralikult kommunikeeruda, on vaja talle anda õigeid ülesandeid. Näitleja on tegutseja ja ülesanded, mis ei vii tegutsemiseni, on mõttetud. K. Komissarovi on näiteks öelnud, et Hamlet ei saa mängida humanismi tuletorni. Mida peaks üks näitleja või ükskõik kes tegema, kui talle selline ülesanne anda? Hea ülesanne peaks sisaldama konkreetset tegevust ja selle eesmärki. Sinna lisanduvad takistused, miks antud eesmärki saavutada ei saa (vastutegevus, takistus) ja teed, kuidas seda ikkagi teha (taktika). Näitemängu sisu on konflikt ja vastasseis, mis väljendub sündmustes. Kuid alati ei saa tegutseda ja tormata, vahepeal on vaja hinge tõmmata ja siin tuleb mängu väljendusvahend nimega seisund.

Seisund on staatilise emotsiooni (liialdatud) pikendus, kus lugu edasi ei keri. Olgu selleks siis näiteks nuttev või järelemõtlev tegelane, kohvilauas tühjast-tähjast vestlev seltskond või pidev hirmu ja ärevustunne (sündmuse ootus, miskit hakkab kohe-kohe juhtuma). Seisundi hea valdamine aitab lavastuses toimuvaid sündmusi emotsionaalselt ette valmistada ja laadida.

Praegu lõpetan. Sellest, mis lavastajast edasi saab ja kuhu edasi rändab, sellest juba mõni teine kord.

L. Peep