Üks nädal on taas minevikku vajumas. Enne, kui tal päriselt minna lasen, nopiksin temast mõne seiga ja seaksin fookusesse just Sinu silme ette, hea lugeja. Seda kõike ikka mõtestatud oleviku nimel. Luupi suunan mina, Kaarel. Juba laupäeva õhtuks hakkasime terve kursusega vaikselt imeilusasse Noarootsi kogunema. Täpsemalt Kalda talusse, kus leidis aset meie igaaastase suvelaagri kolmas, traditsiooni kinnitav ilming. Võõrustajaks olid sel korral Laura ja tema lahke perekond. Kurb tõsiasi on küll see, et erinevad kohustused ei võimaldanud päris kõikidel kohal olla ja veel vähemad said osa võtta kõigist planeeritud viiest päevast, aga esmaspäeval istusime viieteistkümnekesi ringi ja pidasime taas maha ühe õhtutundidesse sirutuva mammutoleku. Eks see ametlik osa oleks võinud ka varem alata, aga kuna mõned kursakaaslased (loe: kiilakad ahvid Varbuselt) jõudsid teisest Eesti otsast pärale tükk aega pärast südaööd, siis pidime neid tervitama söögi-joogi ja saunaga ning sellele kõigele järgnenud uni venis ja venis. Tõenäoliselt poleks see veel sugugi lõppenudki, aga vähem kui 24 tundi pärast saabumist pidid mõned juba tagasitee autorehvide alla võtma ning nii pidime oma üürikest koosviibimismomenti rutakalt tarvitama. Vabariigi noorima (tõsi - pole kontrollinud) teatri liikmed arutasid põgusalt seda, mis on sinnamaani hästi tehtud ja põhjalikumalt seda, kuidas tulevikus veel paremini saaks. Kõigest sellest, mis algaval õppeaastal lavalaudade kaudu Sinu ette jõuab, hea publikumiliige, ei hakka ma siin kirjutama, sest sellest saab aimu meie kodulehe esiküljelt nii praegu kui ka tulevikus. Ootamegi juba põnevusega oma uue ja selgemasisulise kodulehe valmimist, mille iga tõeline fänn saab kohe avalikustamise järgselt oma internetilehitseja avaleheks määrata. Oma kuvandi jätkuv kujundamine ja publikunumbrite suurendamine ongi meie endi poolt seatud ülesannete seas prioriteetsemate hulgas. Oleks küll veider paluda Sinul selle nimel midagi ära teha, aga väike meenutus sellest, et hea sõna on parim võimalik reklaam, kulub siinkohal ära ja oma heast maitsest soovitan ikka aegajalt rääkida :) Suvelaagrile kohaselt mahtus nendesse päevadesse palju päikest ja vihma, sportmänge (usun, et enne äraminemist oli minu nimel kõige rohkem lauajalgpalli võite!) ja lebotamist, aerutamist ja jalutamist, laulmist ja naermist ning viimastel päevadel isegi mõned õudusfilmid. Suvelaagri teema kokkuvõtteks annaksin kõigile võimaluse veel kord kuulata üht erilist laululugu, mis on tänu headele sõpradele Martenile ja Rasmusele mind kummitanud juba üle kahe nädala. Mis suvelaagris täpsemalt pärast esmaspäeva juhtus ja millega kõik ülejäänud kursakaaslased sel nädalal tegelenud on, ma ei teagi, aga mõned vihjed saan anda. Osad meist on vabsee kodumaa tolmu jalgadelt pühkinud ja avastavad maailma. Siiajäänud jagunevad filmi-, teatri- ja jõudenäitlejateks/lavastajateks. Ka mina ise jõudsin sel nädalal piiri taga käia. Nimelt osalesin Tallinki uue reklaamklipi võtetel ja külastasin kahe päeva jooksul Soomemaad. Olid üsna pikad ja väsitavad päevad, kuigi, tõele au andes, töötegemist ehk reaalset kaamera ees tegutsemist oli seal vähe. Muidugi polnud kõik nii õnnelikud kui mina ja usun, et näiteks operaator töötas ligi 20 tundi. Asi oli selles, et filmiti vaheldumisi mitut väikest gruppi, kes siis klipis meeldivalt oma aega sisustavad. See aga tähendas, et korraga oli töös üks näitlejate (või modellide?) seltskond ja teistel tuli lihtsalt oodata.
Õnneks oli selle sisustamine valdavalt lihtne. Näiteks külastasime Linnanmäki lõbustusparki, Naantali hotell-spaad ja Muumimaad. Ma polnud seni üheski neist käinud ja kuigi Muumimaa polnud meie sealviibimise ajal külastajatele avatud ning suurem osa Muumioru asukate kodusid suletud (aga laul ei valeta - Muumimaja ise polnud lukus!), siis oli selle koha külastamine üks lapsepõlve unistuste täitumisi. Lisaks tuli ka tundide viisi autosõitu kannatada, aga Soome kaljused maastikud pakuvad palju silmailu ning hulganisti materjali fantaasiale. Ilmataat kostitas meid nii rahe kui paduvihmade kui suurepärase päikeseloojanguga. Öös sähvisid välgunooled ja vähemalt üks mees võttemeeskonnast suutis tõelist Kalevipoega mängida. See väike tööreis oli huvitav just selle poolest, et koos olid väga-väga erinevad inimesed, kes siiski olid selles hetkes määratud täitma ühist ülesannet. Selle suure eesmärgi kõrval aga ei jäänud varju nende isiklikud huvid. Fotograaf näiteks soovis tabada Soome öös ühte hetke, kus tema fotoaparaadi katiku avanemine ja gaaslahenduse pilvede ja maa vahel ehk välgunoole tekkemoment ühtiksid. Operaator püüdis tabada neid hetki, mil kaadris on kõik ideaalselt paigas ja näitlejad tunnevad end tõeliselt vabalt ja rõõmsatujuliselt. Grimmeerija proovis tekitada mõne hetkegi, kus minu pikakskasvanud juuksed alluksid tema soovitud vormile. Minu kallis sõbranna Heli (tervitan Sind!) utsitas kõiki tagant, et meil võttepäeva lõpuks hetkedest puudust ei tuleks. Projektijuht (või see mees, kelle taskus projekti rahakott oli) katsus leida kasvõi ühte päikselist hetke, et oma kodumaa pealinna natuke rõõmsamates toonides näidata. Riietur ihkas (vähemalt nii tundus mulle) võimalikult palju hetki mööda saata ilma, et ta oma tööülesandeid peaks täitma. Ja peaaegu kõik nutitelefoni omanikud ehk vist kõik peale minu veetsid liiga palju aega lootes tabada hetke, mil nende telefon mõne traadita võrgu kinni püüab, et siis enda hetkeasukohast kõigile FBsõpradele teada anda. Ma ei taha siinkohal kellelegi hinnanguid anda. Ma ei taha ka kedagi nurka ajada. Ma tahan hoopis ütelda, et päeva lõpus polegi ilmselt oluline, millele sa oma aja siin ilmas pühendasid. Hea oleks, kui teistele liiga ei teinud ja veel parem, kui teisi ja ennast hoopis rõõmustasid. Aga nagu Karl Edgar eelmises blogipostituses, nii ka mina: tahan rõhutada kohalolekutunde olulisust. See pole oluline mitte ainult teatrilaval, vaid ka elus eneses. Soovin, et meil kõigil jätkuks jõudu oma tegutsemist ja olemist mõtestada, aga aeg-ajalt ka niisama nautida. Elada oma elu nii, et iga päev püüaks vähemalt ühe hetke, kus oled rahul sellega, mida teed. Siiralt. Selleks hooajaks (vt järgmist lauset) on läbi "Insener Paaveli armastuse eesõu" etendused. Võib juhtuda, et mõned kuud vähem kui aasta pärast toimub veel etendusi. Selleks hooajaks (vt järgmist lauset) on läbi "Vaga Vend Vahindra" etendused Maanteemuuseumis. Võib juhtuda, et kuu aega vähem kui aasta pärast toimub uus väljapurse eesti esimese täisverd buddha munga Paljasjalgse Tõnissoni elatud elust. Üldiselt soovitan blogi lugeda vasakult poolt alustades (vasak tulp siis).
Ahjaa...
Leitsak ei taandu ja ajaratas veereb halastamatult--kirjutan seda sissekannet oma viiendal vabal päeval sel suvel. Kurta pole vaja: kui suves on soojust ja teatrit ja inimesi, mida veel üldse tahta? Magamine on niikuinii nõrkadele. Täna kirjutan mina, Jaanika "Beebi" Tammaru pisut suvetegemistest ja siis sukeldun fantastikasse. Hurraa! Möödunud nädal tuiskas minu jaoks Insener Paaveli armastuse purjedes ja kaheksandal augustil saime esietenduse tehtud. Aitäh lavastaja Kaija-Jeesus-Kalvetile, Ubinapuu-Imrele, kõikidele mustkastlastele, Uuele Õuele ja Botaanikaaiale ning kõikidele asjatajatele! Piltidelt kajastub ehk see suur kergus ja hullus, aga kurbusega tuleb tõdeda, et meie kaks järgmist (ja viimast) etendust on juba pilgeni täis pakitud ja Botaanikaaed oma võrratuses ei mahuta suuremat gruppi. Siia suurde suvesse (suvve?) on mahtunud BaltoScandal, kogu Paaveli prooviperiood, sekka mõni muinasjutumäng nii Tartus kui ka Pärnus, Musta Kasti Kartoteek ja üks kummaline akrobaatiline pinksimäng ja kohe-kohe on tulemas ka Monomaffia sealsamas suvepealinnas, siis Draama Tartus ning ega diplomitöö mul ka enam kaua ei oota. Teised siin on Kapten Granti lapsed või sebivad Vagade Vendadega ning isegi Viru Folk nägi meite omasid. Seega: tööd on tehtud ja tulevikki tundub tihe, aga puhatud on ikkagi ka! Selle suve trendikaim ja mõnusam puhkamisviis on kindlasti võrkpall. Ega minagi saa päris täpselt aru, mida inimesed rannas päevitades teevad, korralikult suvejumekaks on parem juba sportides saada. Viljandi järve ääres palli üle võrgu taguda sinikate ja spagaatidega, sealt edasi ujuma ja siis järgmisel õhtul kõike otsast korrata... tundub tore rutiin. Paljud minust usinamad lasevad ka jooksutossudel välkuda, et vorm oleks hea ja septembris SEB maratonil ikka hästi Musta Kasti esindada. Oleks mulgi viimane aeg, et oma nukrad 10 km ikka õige hää aja peale saada. Kui puhkamisest väsinud, siis teatrisse: käisime autotäiega lavaka omadel Lottemaal külas vaatamas nende suvist püstijalutükki "Puhkamisest väsinud". Puhake kõik rahus, ikka enne surma ka. Tore, kui omad inimesed teevad laval iseenda üle nalja ja nostalgiat nabani minu jaoks. Lisaks: uskumatu, kuidas ma olen õppinud end taltsutama (enam-vähem) herilaste juuresolekul, kui etendus käib! Ja "Valged ööd" mahtus kah veel mu vaba päev lõppu, tahan endale Adeele kleite ja meite Lembit võiks ikkagi Õisu mõisa ära osta. Nüüd võib vaid romantiliselt superkuu poole õhata ja mõelda, et küll need öised kohtumised on inspireerivad ja tsiteerida Armastust: "Pole mitte mingit paremat tunnet kui see, et sul on liblikad kõhus ja sa ei saa magada, sest sa ootad ja loodad..." Mul on tunne, et hakkan varsti jälle luuletama. Aga tõenäolisemalt siiski laulma: Möku tänavafestivalil võib ehk kuulda. Võib-olla ka mitte. Annan teada. Samas tahaks tutvustada veel mõnd meediumi, mida olen jõudnud sel suvel tarbida: -Justin Cronin "The Twelve"-- suurepärane järg esimesele raamatule "The Passage". Kes iganes (ma ju ei saa olla ainuke...) naudib maailmalõpulisi ja sellejärgseid utoopiaid, võiks need raamatud kätte võtta. Ja kui teise raamatu lõpus tundub, et ikkagi liiga paljud peategelased jäid ellu: pole lugu, tegu on siiski triloogiaga. Ehk õnnestub kellelgi saada samasugune kogemus: lugesin esimest osa läbi öise äiksetormi. Annab elamust juurde. (Mis jällegi tuletab meelde mulle ühe lookese, kuidas mu isa veel väikse poisina tahtis salaja öösel raamatut lugeda, ronis riidekappi, et lambivalgust näha poleks. Tore ja põnev ulmekas oli. Nii põnev, et isa hakkas lambijuhet suurest põnevusest närima ja sai kõige ärevama koha peal särtsu kätte kah. Seda kogemust ei soovita.) Eks mõlemad ole parajad tellised ka pehmekaanelisena, aga kes on harjunud ingliskeelset teksti haarama: see läheb väga kiiresti. Nagu ka -Haruki Murakami "1Q84", mille kaks esimest osa sain eestikeelselt alla neelatud. Paksu raamatu juures on hea asi see, et kui see on hea ( ja "1Q84" on seda), siis seda jätkub kauemaks. Kõvakaanelisena on ta muidugi tellisem kui eelnevalt kirjeldatud, reisile kaasavõtmiseks ei soovita, ära väsib kandmisest. See oli esimene Murakami raamat, mida ma lugesin ja ma avastasin, et esimest korda pean ma kujutama tegelasi erinevate jaapanlastena ning et see tuleb mul hästi välja. Hea kujutlusvõimeharjutus, aitäh kõik jaapani draamad, mida ma eal olen näinud, prototüüpide eest. Ootan huviga kolmandat osa ja kiidan tõlke heaks. Olles juba päiksetõusumaal: Anime: "Another"--väga hiljutine leid, endalgi veel pooleli, aga jällegi õõvastavalt hea. Ootamatusi täis psühholoogiline õudustriller vanas heas keskkoolivõtmes, lisaks palju kõrge kriipifaktoriga nukke. Ootan suurt saladusepaljastamist, üritan ennustada, kes järgmisena oma otsa leiab ja kuigi siin zombisid pole, on arvatavasti minu jaoks actionit täis unenäod garanteeritud. Sarnane oli ka "Attack on Titan" Selle kevade hitt, mille avastasin enda jaoks nüüd suvel. Anime, mis pööras palju muiduvõõraid anime-usku. Ma ei tahtnud suure ülesputitatud maine pärast seda alguses vaadata, aga siis sattusin ma sellise kummalise video otsa: Ja vaatasin ära unetundide arvelt. Kiidan väga heaks. Üks hooaeg on väljas, küllap varsti veel tulemas. Liikudes sealt aga edasi, leian end otsapidi Ameerikast: "Guardians of the Galaxy" on film kinodes, mida peaks nägema nii kosmoseulmearmastaja kui ka lihtsalt Marvel Universe'i fänn. Kui kahepalgeline minust reklaamida üht teost, mida ma ise pole veel vaatama jõudnud, aga tagasiside on väga positiivne olnud ja ma ise olin müüdud juba kohe treilerit nähes. Uskumatu, kui haruldased on treilerid, mis kogu loo käiku, puänti ja lõpplahendust ette ei anna. Lisaks vapustale kambale tegelastele tundub dialoog tabav, muusika jalgapõntsutav ja ikkagi, tegu on ju kosmosevesterniga! Tabav pildike siia juurde teemaarenduseks. (Ja soovitan siinkohal "Firefly" ja "Serenity" ära tarbida! Esimene neist tühistati peale esimest hooaaega, saavutas läbi selle kultussarja staatuse ja otsi kokku tõmbav film "Serenity" panebki punkti ja mõned küsimärgidki väga paljude hüüumärkidele sekka. Pluss Nathan Fillion.) Siinkohal huvitun sellisest teadmisest: kui paljusid lugejaid minu fantastilised tarbimismaterjalid üldse puudutavad? Olen ma ainus fanaatik? Või inimesed mu ümber ikka proovivad, aga ulme jätab külmaks? Lõpuks veel pisut muusikat. Elagu narratiivsed muusikavideod ja Zemfiralt tasub teisigi lugusid kuulata. Mul on olnud õnn teda ammu Tallinnas laivis kuulda ja see naine rokib täiega. Inspiratsiooniks kõigile, kes vähegi häält teevad. Aitäh, kallis publikum, see oli üks lõbus väljaelamine. Fotosüüdistused lisanduvad juba homme! Jaanika. |
June 2015
|