Üks nädal on taas minevikku vajumas. Enne, kui tal päriselt minna lasen, nopiksin temast mõne seiga ja seaksin fookusesse just Sinu silme ette, hea lugeja. Seda kõike ikka mõtestatud oleviku nimel. Luupi suunan mina, Kaarel. Juba laupäeva õhtuks hakkasime terve kursusega vaikselt imeilusasse Noarootsi kogunema. Täpsemalt Kalda talusse, kus leidis aset meie igaaastase suvelaagri kolmas, traditsiooni kinnitav ilming. Võõrustajaks olid sel korral Laura ja tema lahke perekond. Kurb tõsiasi on küll see, et erinevad kohustused ei võimaldanud päris kõikidel kohal olla ja veel vähemad said osa võtta kõigist planeeritud viiest päevast, aga esmaspäeval istusime viieteistkümnekesi ringi ja pidasime taas maha ühe õhtutundidesse sirutuva mammutoleku. Eks see ametlik osa oleks võinud ka varem alata, aga kuna mõned kursakaaslased (loe: kiilakad ahvid Varbuselt) jõudsid teisest Eesti otsast pärale tükk aega pärast südaööd, siis pidime neid tervitama söögi-joogi ja saunaga ning sellele kõigele järgnenud uni venis ja venis. Tõenäoliselt poleks see veel sugugi lõppenudki, aga vähem kui 24 tundi pärast saabumist pidid mõned juba tagasitee autorehvide alla võtma ning nii pidime oma üürikest koosviibimismomenti rutakalt tarvitama. Vabariigi noorima (tõsi - pole kontrollinud) teatri liikmed arutasid põgusalt seda, mis on sinnamaani hästi tehtud ja põhjalikumalt seda, kuidas tulevikus veel paremini saaks. Kõigest sellest, mis algaval õppeaastal lavalaudade kaudu Sinu ette jõuab, hea publikumiliige, ei hakka ma siin kirjutama, sest sellest saab aimu meie kodulehe esiküljelt nii praegu kui ka tulevikus. Ootamegi juba põnevusega oma uue ja selgemasisulise kodulehe valmimist, mille iga tõeline fänn saab kohe avalikustamise järgselt oma internetilehitseja avaleheks määrata. Oma kuvandi jätkuv kujundamine ja publikunumbrite suurendamine ongi meie endi poolt seatud ülesannete seas prioriteetsemate hulgas. Oleks küll veider paluda Sinul selle nimel midagi ära teha, aga väike meenutus sellest, et hea sõna on parim võimalik reklaam, kulub siinkohal ära ja oma heast maitsest soovitan ikka aegajalt rääkida :) Suvelaagrile kohaselt mahtus nendesse päevadesse palju päikest ja vihma, sportmänge (usun, et enne äraminemist oli minu nimel kõige rohkem lauajalgpalli võite!) ja lebotamist, aerutamist ja jalutamist, laulmist ja naermist ning viimastel päevadel isegi mõned õudusfilmid. Suvelaagri teema kokkuvõtteks annaksin kõigile võimaluse veel kord kuulata üht erilist laululugu, mis on tänu headele sõpradele Martenile ja Rasmusele mind kummitanud juba üle kahe nädala. Mis suvelaagris täpsemalt pärast esmaspäeva juhtus ja millega kõik ülejäänud kursakaaslased sel nädalal tegelenud on, ma ei teagi, aga mõned vihjed saan anda. Osad meist on vabsee kodumaa tolmu jalgadelt pühkinud ja avastavad maailma. Siiajäänud jagunevad filmi-, teatri- ja jõudenäitlejateks/lavastajateks. Ka mina ise jõudsin sel nädalal piiri taga käia. Nimelt osalesin Tallinki uue reklaamklipi võtetel ja külastasin kahe päeva jooksul Soomemaad. Olid üsna pikad ja väsitavad päevad, kuigi, tõele au andes, töötegemist ehk reaalset kaamera ees tegutsemist oli seal vähe. Muidugi polnud kõik nii õnnelikud kui mina ja usun, et näiteks operaator töötas ligi 20 tundi. Asi oli selles, et filmiti vaheldumisi mitut väikest gruppi, kes siis klipis meeldivalt oma aega sisustavad. See aga tähendas, et korraga oli töös üks näitlejate (või modellide?) seltskond ja teistel tuli lihtsalt oodata.
Õnneks oli selle sisustamine valdavalt lihtne. Näiteks külastasime Linnanmäki lõbustusparki, Naantali hotell-spaad ja Muumimaad. Ma polnud seni üheski neist käinud ja kuigi Muumimaa polnud meie sealviibimise ajal külastajatele avatud ning suurem osa Muumioru asukate kodusid suletud (aga laul ei valeta - Muumimaja ise polnud lukus!), siis oli selle koha külastamine üks lapsepõlve unistuste täitumisi. Lisaks tuli ka tundide viisi autosõitu kannatada, aga Soome kaljused maastikud pakuvad palju silmailu ning hulganisti materjali fantaasiale. Ilmataat kostitas meid nii rahe kui paduvihmade kui suurepärase päikeseloojanguga. Öös sähvisid välgunooled ja vähemalt üks mees võttemeeskonnast suutis tõelist Kalevipoega mängida. See väike tööreis oli huvitav just selle poolest, et koos olid väga-väga erinevad inimesed, kes siiski olid selles hetkes määratud täitma ühist ülesannet. Selle suure eesmärgi kõrval aga ei jäänud varju nende isiklikud huvid. Fotograaf näiteks soovis tabada Soome öös ühte hetke, kus tema fotoaparaadi katiku avanemine ja gaaslahenduse pilvede ja maa vahel ehk välgunoole tekkemoment ühtiksid. Operaator püüdis tabada neid hetki, mil kaadris on kõik ideaalselt paigas ja näitlejad tunnevad end tõeliselt vabalt ja rõõmsatujuliselt. Grimmeerija proovis tekitada mõne hetkegi, kus minu pikakskasvanud juuksed alluksid tema soovitud vormile. Minu kallis sõbranna Heli (tervitan Sind!) utsitas kõiki tagant, et meil võttepäeva lõpuks hetkedest puudust ei tuleks. Projektijuht (või see mees, kelle taskus projekti rahakott oli) katsus leida kasvõi ühte päikselist hetke, et oma kodumaa pealinna natuke rõõmsamates toonides näidata. Riietur ihkas (vähemalt nii tundus mulle) võimalikult palju hetki mööda saata ilma, et ta oma tööülesandeid peaks täitma. Ja peaaegu kõik nutitelefoni omanikud ehk vist kõik peale minu veetsid liiga palju aega lootes tabada hetke, mil nende telefon mõne traadita võrgu kinni püüab, et siis enda hetkeasukohast kõigile FBsõpradele teada anda. Ma ei taha siinkohal kellelegi hinnanguid anda. Ma ei taha ka kedagi nurka ajada. Ma tahan hoopis ütelda, et päeva lõpus polegi ilmselt oluline, millele sa oma aja siin ilmas pühendasid. Hea oleks, kui teistele liiga ei teinud ja veel parem, kui teisi ja ennast hoopis rõõmustasid. Aga nagu Karl Edgar eelmises blogipostituses, nii ka mina: tahan rõhutada kohalolekutunde olulisust. See pole oluline mitte ainult teatrilaval, vaid ka elus eneses. Soovin, et meil kõigil jätkuks jõudu oma tegutsemist ja olemist mõtestada, aga aeg-ajalt ka niisama nautida. Elada oma elu nii, et iga päev püüaks vähemalt ühe hetke, kus oled rahul sellega, mida teed. Siiralt. Selleks hooajaks (vt järgmist lauset) on läbi "Insener Paaveli armastuse eesõu" etendused. Võib juhtuda, et mõned kuud vähem kui aasta pärast toimub veel etendusi. Selleks hooajaks (vt järgmist lauset) on läbi "Vaga Vend Vahindra" etendused Maanteemuuseumis. Võib juhtuda, et kuu aega vähem kui aasta pärast toimub uus väljapurse eesti esimese täisverd buddha munga Paljasjalgse Tõnissoni elatud elust. Üldiselt soovitan blogi lugeda vasakult poolt alustades (vasak tulp siis).
Ahjaa...
Leitsak ei taandu ja ajaratas veereb halastamatult--kirjutan seda sissekannet oma viiendal vabal päeval sel suvel. Kurta pole vaja: kui suves on soojust ja teatrit ja inimesi, mida veel üldse tahta? Magamine on niikuinii nõrkadele. Täna kirjutan mina, Jaanika "Beebi" Tammaru pisut suvetegemistest ja siis sukeldun fantastikasse. Hurraa! Möödunud nädal tuiskas minu jaoks Insener Paaveli armastuse purjedes ja kaheksandal augustil saime esietenduse tehtud. Aitäh lavastaja Kaija-Jeesus-Kalvetile, Ubinapuu-Imrele, kõikidele mustkastlastele, Uuele Õuele ja Botaanikaaiale ning kõikidele asjatajatele! Piltidelt kajastub ehk see suur kergus ja hullus, aga kurbusega tuleb tõdeda, et meie kaks järgmist (ja viimast) etendust on juba pilgeni täis pakitud ja Botaanikaaed oma võrratuses ei mahuta suuremat gruppi. Siia suurde suvesse (suvve?) on mahtunud BaltoScandal, kogu Paaveli prooviperiood, sekka mõni muinasjutumäng nii Tartus kui ka Pärnus, Musta Kasti Kartoteek ja üks kummaline akrobaatiline pinksimäng ja kohe-kohe on tulemas ka Monomaffia sealsamas suvepealinnas, siis Draama Tartus ning ega diplomitöö mul ka enam kaua ei oota. Teised siin on Kapten Granti lapsed või sebivad Vagade Vendadega ning isegi Viru Folk nägi meite omasid. Seega: tööd on tehtud ja tulevikki tundub tihe, aga puhatud on ikkagi ka! Selle suve trendikaim ja mõnusam puhkamisviis on kindlasti võrkpall. Ega minagi saa päris täpselt aru, mida inimesed rannas päevitades teevad, korralikult suvejumekaks on parem juba sportides saada. Viljandi järve ääres palli üle võrgu taguda sinikate ja spagaatidega, sealt edasi ujuma ja siis järgmisel õhtul kõike otsast korrata... tundub tore rutiin. Paljud minust usinamad lasevad ka jooksutossudel välkuda, et vorm oleks hea ja septembris SEB maratonil ikka hästi Musta Kasti esindada. Oleks mulgi viimane aeg, et oma nukrad 10 km ikka õige hää aja peale saada. Kui puhkamisest väsinud, siis teatrisse: käisime autotäiega lavaka omadel Lottemaal külas vaatamas nende suvist püstijalutükki "Puhkamisest väsinud". Puhake kõik rahus, ikka enne surma ka. Tore, kui omad inimesed teevad laval iseenda üle nalja ja nostalgiat nabani minu jaoks. Lisaks: uskumatu, kuidas ma olen õppinud end taltsutama (enam-vähem) herilaste juuresolekul, kui etendus käib! Ja "Valged ööd" mahtus kah veel mu vaba päev lõppu, tahan endale Adeele kleite ja meite Lembit võiks ikkagi Õisu mõisa ära osta. Nüüd võib vaid romantiliselt superkuu poole õhata ja mõelda, et küll need öised kohtumised on inspireerivad ja tsiteerida Armastust: "Pole mitte mingit paremat tunnet kui see, et sul on liblikad kõhus ja sa ei saa magada, sest sa ootad ja loodad..." Mul on tunne, et hakkan varsti jälle luuletama. Aga tõenäolisemalt siiski laulma: Möku tänavafestivalil võib ehk kuulda. Võib-olla ka mitte. Annan teada. Samas tahaks tutvustada veel mõnd meediumi, mida olen jõudnud sel suvel tarbida: -Justin Cronin "The Twelve"-- suurepärane järg esimesele raamatule "The Passage". Kes iganes (ma ju ei saa olla ainuke...) naudib maailmalõpulisi ja sellejärgseid utoopiaid, võiks need raamatud kätte võtta. Ja kui teise raamatu lõpus tundub, et ikkagi liiga paljud peategelased jäid ellu: pole lugu, tegu on siiski triloogiaga. Ehk õnnestub kellelgi saada samasugune kogemus: lugesin esimest osa läbi öise äiksetormi. Annab elamust juurde. (Mis jällegi tuletab meelde mulle ühe lookese, kuidas mu isa veel väikse poisina tahtis salaja öösel raamatut lugeda, ronis riidekappi, et lambivalgust näha poleks. Tore ja põnev ulmekas oli. Nii põnev, et isa hakkas lambijuhet suurest põnevusest närima ja sai kõige ärevama koha peal särtsu kätte kah. Seda kogemust ei soovita.) Eks mõlemad ole parajad tellised ka pehmekaanelisena, aga kes on harjunud ingliskeelset teksti haarama: see läheb väga kiiresti. Nagu ka -Haruki Murakami "1Q84", mille kaks esimest osa sain eestikeelselt alla neelatud. Paksu raamatu juures on hea asi see, et kui see on hea ( ja "1Q84" on seda), siis seda jätkub kauemaks. Kõvakaanelisena on ta muidugi tellisem kui eelnevalt kirjeldatud, reisile kaasavõtmiseks ei soovita, ära väsib kandmisest. See oli esimene Murakami raamat, mida ma lugesin ja ma avastasin, et esimest korda pean ma kujutama tegelasi erinevate jaapanlastena ning et see tuleb mul hästi välja. Hea kujutlusvõimeharjutus, aitäh kõik jaapani draamad, mida ma eal olen näinud, prototüüpide eest. Ootan huviga kolmandat osa ja kiidan tõlke heaks. Olles juba päiksetõusumaal: Anime: "Another"--väga hiljutine leid, endalgi veel pooleli, aga jällegi õõvastavalt hea. Ootamatusi täis psühholoogiline õudustriller vanas heas keskkoolivõtmes, lisaks palju kõrge kriipifaktoriga nukke. Ootan suurt saladusepaljastamist, üritan ennustada, kes järgmisena oma otsa leiab ja kuigi siin zombisid pole, on arvatavasti minu jaoks actionit täis unenäod garanteeritud. Sarnane oli ka "Attack on Titan" Selle kevade hitt, mille avastasin enda jaoks nüüd suvel. Anime, mis pööras palju muiduvõõraid anime-usku. Ma ei tahtnud suure ülesputitatud maine pärast seda alguses vaadata, aga siis sattusin ma sellise kummalise video otsa: Ja vaatasin ära unetundide arvelt. Kiidan väga heaks. Üks hooaeg on väljas, küllap varsti veel tulemas. Liikudes sealt aga edasi, leian end otsapidi Ameerikast: "Guardians of the Galaxy" on film kinodes, mida peaks nägema nii kosmoseulmearmastaja kui ka lihtsalt Marvel Universe'i fänn. Kui kahepalgeline minust reklaamida üht teost, mida ma ise pole veel vaatama jõudnud, aga tagasiside on väga positiivne olnud ja ma ise olin müüdud juba kohe treilerit nähes. Uskumatu, kui haruldased on treilerid, mis kogu loo käiku, puänti ja lõpplahendust ette ei anna. Lisaks vapustale kambale tegelastele tundub dialoog tabav, muusika jalgapõntsutav ja ikkagi, tegu on ju kosmosevesterniga! Tabav pildike siia juurde teemaarenduseks. (Ja soovitan siinkohal "Firefly" ja "Serenity" ära tarbida! Esimene neist tühistati peale esimest hooaaega, saavutas läbi selle kultussarja staatuse ja otsi kokku tõmbav film "Serenity" panebki punkti ja mõned küsimärgidki väga paljude hüüumärkidele sekka. Pluss Nathan Fillion.) Siinkohal huvitun sellisest teadmisest: kui paljusid lugejaid minu fantastilised tarbimismaterjalid üldse puudutavad? Olen ma ainus fanaatik? Või inimesed mu ümber ikka proovivad, aga ulme jätab külmaks? Lõpuks veel pisut muusikat. Elagu narratiivsed muusikavideod ja Zemfiralt tasub teisigi lugusid kuulata. Mul on olnud õnn teda ammu Tallinnas laivis kuulda ja see naine rokib täiega. Inspiratsiooniks kõigile, kes vähegi häält teevad. Aitäh, kallis publikum, see oli üks lõbus väljaelamine. Fotosüüdistused lisanduvad juba homme! Jaanika. Käimas on suveteatrite hooaeg, ise ma aga ühelegi neist jõudnud ei ole. Kui teater Must Kast peaks aga looma ühe suvelavastuse, siis selle koha pealt on mul mõtteid olnud küll.
Suveteatris käimine on väljasõit ja piknik. Pered pakivad kaasa võiileivad, termosed ja asisemad vanemad ka konjakipudeli (ei tea ju iial, millal külm hakkab!). Tavaliselt on suveteater kuskil linnalähedal maal romantilises paigas, olgu selleks siis mõni mõis, kraater, kallas või saar. Kummalist teatrit tehakse ka mahajäetud hoonetes ja paikades, mis tekitavad hirmu ja närvikõdi. Kumb siis valida: närvikõdi või romantika? Eks iga pere peab ise valima, mis talle meeldivam on. Teatritegijatel on suvi kuum aeg! Moodustuvad kummalised ja põnevad ansamblid, kus koos mängivad näitlejad, kes muidu omavahel kokku ei puutu. Samas teenitakse oma kesisele piskule lisa ja kindlasti tunnevad paljud rõõmu kunstilisest tegutsemisest. Väga palju säravaid rolle ja meeleolusid tekib just suveteatris: suveteater vabastab rutiinist! Teatrikorraldajatel on suveaeg ka rahaaeg. Publik on nõus mõnusa elamuse eest hästi maksma ja puhuste ajal sõidavad eeslased oma veeremitega mööda kodumaad ka heal meelel ringi. Kui suvelavastuse plakatil ilutseb veel mõni kuulus nimi, on rahvast rohkem ning korraldaja võib olla rahul. Kui need mõtted mõeldud, küsime hoopis teilt, millist materjali vaataksite teie suvel ja suveteatris? Luban, käsi südamel, et kui kellegi mõte ka meie teatri poolt realiseeritud saab, olete kindlasti tasuta vaatama oodatud! Võite kirjutada pikemalt ja lühemalt, täiesti endast lähtuvalt, millist lavastust teie suveteatris vaatama läheksite. Milline oleks see žanr või koht või kui kellelgi on konkreetseid materjale (mida võib ka dramatiseerida), andke märku! Teater Must Kast on kogukonnateater, teie arvamus on meile tähtis, sest teie, kallid lugejad, oletegi meie kogukond! Kommenteerige postitust! Alati Peep Ühes hiiglaslikus galaktikate võrgustikus oli üks galaktika ja selles galaktikas oli üks päikesesüsteem ja selles päikesesüsteemis oli omakorda üks väike planeet(juhtumisi oli sellel planeedil ka elu) ja planeedil oli üks pisikene riik ja selles pisikeses riigis oli maakond ja linn ja teatrifestival, mille tarbeks valmis lavastus, mille tegemisel lõi kaasa meie kursus!
Lavastuse, „Time has fallen asleep in the afternoon sunshine“ („Aeg on uinunud pärastlõunases päikeses“), mille jaoks on etendajad pähe õppinud ühe enda valitud raamatu ning üheskoos moodustavad nad raamatukogu omalaadse elavate raamatute osakonna. Need raamatud veedavad raamatukoguhoones oma aega – istuvad, jalutavad ringi, vestlevad, vaatavad aknast välja, loevad paberraamatuid ja on valmis külastajatega mõtteid vahetama. Kui raamatukogu külastaja on valinud lugemiseks mõne neist elavatest raamatutest, viib raamat oma lugeja mõnda eraldatud nurgakesse, kohvikusse või hoopis õue jalutama ning esitab samal ajal oma sisu (ja ehk ka tõlgendusi). (lisainfo www.baltoscandal.ee) LAURI&LAURA DIALOOG Eessõna: Ütlen siis kohe ära, et see dialoog võib tunduda pisut arusaamatu, kui lugeja ei oma piisavat katet. Lühidalt kokku võttes räägime me elust. Lisainfot BALTOSCANDALIst saab nende kodulehel, mida tasub kohe kindlasti külastada, et meie dialoogiga kaasas käia. Meeldivat lugemist soovides... 12.25 Lauri Mäesepp: Kuule, see raamatute asi, mis te tegite Baltokal.. Kuidas see oli ? Nautisite seda ? 12:30 Laura Niils ülimõnus oli. mina küll nautisin väga. muidugi 5 korda päevas pool tundi mingit teksti sõna-sõnalt anda oli ka väljakutse, aga igatahes väga positiivne kogemus. 12:31 Lauri Mäesepp Aga kui sa seda lavastust nüüd äärmiselt objektiivselt hindad, siis mis sa sellest arvad? Kui oma kogemus protsessis osaledes täitsa kõrvale jätta. Kas seal oli midagi veel peale teksti andmise? Midagi törts diibimat? 12:37 Laura Niils ma ei saa seda äärmiselt objektiivselt hinnata, sest mis on kogu selle lavastuse võlu (ma arvan), on see, et sa oled võhivõõraga poolt tundi võrdlemisi intensiivselt koos ja tema kannab sulle raamatu sõnu elavalt ette. ma ei tea, mis tunne on, sest ma olen sellega meie lavastusprotsessil ainult kokku puutunud. minu jaoks ei ole enam eriline seda kuulata, sest ma sain iga hetk, kui tahtsin, kedagi lugeda. aga ma saan analüüsida ja hinnata enda poolset kogemust täiesti võhivõõrale teksti andmisest. lugeja muudab iga lugemiskorra eriliseks ja esmakordseks. oli äärmiselt huvitav läheneda raamatule kui rollile. tavaliselt lahendad ikka inimrolle, aga nüüd: kuidas kehastuda raamatuks? mis piirid siin on? ja tegelikult ega keegi ei teagi seda. ainuke lähtepunkt oli olla selline võrdlemisi neutraalne. aga ega keegi ei tea täpselt seda ka mis see on. sest raamat, kui sa teda loed, siis ta ei anna oma seisukohta või tõlgendust asjale. ta on hunnik sõnu. samas on iga raamat erineva fondiga kirjutatud ja omab erinevaid sõnu. nii et tegu oli pideva katsetusega. lugemiste vahepeal arutasime omavahel juhtunud olukordi ja analüüsisime, kuidas erinevates situatsioonides on kõige parem käituda. 12:37 Laura Niils polnud midagi õiget ega valet. oli vapustav üks ühele lavastuskogemus ehk siis etendus ühele inimesele. ja äärmiselt huvitav oli kuulda ja vaadata seda, kuidas erinevad inimesed pärast lugemist käitusid (kuna mul oli filosoofiline tekst, siis oli päris palju edasist filosofeerimist ja oma maailmavaadete jagamist) ja tegu ei olnud lavastusega siiski. see oli miskit muud. see ei olnud ka performance. ja see ongi vist hea, et seda täpselt liigitada ei saa. 12:41 Lauri Mäesepp mmhm, mõistan mõistan. kuigi ma pole kohe kindlasti nõus, et see võti peaks ilmtingimata neutraalsus olema. teksti edasi andes. Aga eks see ole selle tegija vorm. 12:41 Laura Niils no mingil määral. aga seda "neutraalsust" on väga raske defineerida. eesmärk oli siiski olla raamat. mitte kehastuda raamatus oleva(te)ks tegelas(t)eks. 12:43 Lauri Mäesepp Kas kellelgi ebaõnnestus ka see peamine ülesanne? ajas keegi sassi? 12:43 Laura Niils selle üle saab pikalt diskuteerida. ja seda me ka tegime ja ikka ei oska täpselt öelda. see ongi iga korraga ja iga raamatuga erinev, et kui palju sa midagi sinna teksti paned. tahes-tahtmata tõlgendan ma seda teksti juba kuidagigi, kui ma seda ise räägin. ei läinud kellelgi sassi. ja isegi see on okei, kui sa vahepeal takerdud või nii. mina ka mõnedel lugemistel unustasin mõne sõna ära ja siis kas asendasin selle mõne teisega (millel oli sama mõte) või jätsin vahelt ära 12:45 Lauri Mäesepp kui pikalt te lugema pidite? 12:45 Laura Niils umbes 30 minutit meil oli nii, et iga uue lugeja vahel oli tund aega. seega umbes 30 minutit oled oma lugejaga ja siis 30 minutit puhkad. 12:48 Lauri Mäesepp kuule, aga mis sa muidu festarilt ise kõige enam nautisid ja miks ? Mis lavastusi? Uusi inimesi ? 12:50 Laura Niils germinal, köök ja siis idioter. whiteonwhite on ainuke, mida ma ei näinud. seda ei oska hinnata. 12:51 Laura Niils nautisin ka seda, et kõik nagu sujus. ja kõike oli võimalik näha (nii ajaliselt kui ka selle poole pealt, et mahtus vaatama. mina igatahes sain kõikjale, aga ma muidugi üritasin ka pidevalt esimeste seas olla(: ) ja toit oli hea 12:54 Lauri Mäesepp Mille pärast see germinal nii cool oli? Ma ei näinud seda kahjuks. Mingi uudne vormilahendus? 12:54 Laura Niils nad ehitasid põhimõtteliselt laval maailma. 12:54 Lauri Mäesepp Oh..kuidas? 12:58 Laura Niils alguses nad suhtlesid mingite controllerite abil. nad ei märganud üksteist ja lihtsalt juhtisid valgust oma pultidest. siis avastas 1 et ta saab ühe nupuga seinale subtiitreid ilmutada (ehk siis enda mõtteid) ja näitas seda ka teistele ja siis lõpuks said nad seda juba ilma nuputa teha. nende mõtted lihtsalt ilmusid subtiitritena seinale. siis nad vahetasid nende subtiitrite asukohti ja siis avastasid hääle ja siis hakkasid ühe kaupa rääkima ja siis tegid nii, et 1 inimene loeb valjult kõigi mõtteid ja viimaks õppisid kõik rääkimise ära. siis nad hakkasid kõiki erinevaid asju liigitama ja üritasid mingeid seoseid luua jnejne. igatahes oli see kõik äärmiselt kavalalt ja naljakalt ja geniaalselt tehtud. ja kasutatud erinevaid tehnilisi võtteid maksimaalselt ära. 12:59 Laura Niils tegu oli ühest küljest äärmiselt lihtsa lavastusega, mis oli lihtsalt geniaalne, sest ta püstitas kohe alguses oma mängureeglid ja siis järgis neid ja lustis nendega. ja publik aksepteeris neid reegleid ja läks nendega kaasa. 12:59 Lauri Mäesepp Kuidas ta lõppes? Saavutati veel mõni tase? 13:02 Laura Niils lõpes sellega, et nad vaatasid kogu oma elule järgi. tegid nagu kokkuvõtte oma maailmast ehk siis sellest lavastusest ja kõik lõpes pimedusega. selle lavastuse käigus nad kasutasid ka kitarre ja elektritrumme ja nad lõhkusid ka reaalselt lavapiire (tagusid kirkaga põrandasse augud ja võtsid sealt erinevaid asju välja ning ehitasid ka sinna oma maailma edasi, näiteks väikese soo-laadse asja.) 13:03 Laura Niils väga lihtne mõte, aga väga detailiderohkelt ja targalt ja nauditavalt teostatud. 13:05 Lauri Mäesepp Kahju et ma seda ei näinud 13:06 Laura Niils kui kunagi elus võimalus tekib, siis mine kindlasti. Keity ja Sigrid nägid seda saksamaal ja ei saanud sõnagi aru, aga said ikka vapustava elamuse. 13:10 Lauri Mäesepp Aga said millestki sellise inspiratsiooni kicki ka? Mingi asi, mida ise proovida? 13:12 Laura Niils see sama germinal ma usun. ja sealt just kuidagi see mõte, et elu ja kunst on tegelikult väga lihtne. sul peab lihtsalt olema idee. ja sa pead sellega tööd tegema. sest terve see lavastus polnud absoluutselt dramaatiline ega traagiline. see oligi nii kuramuse lihtne ja nii kuramuse mõjuv ja inspireeriv. 13:12 Laura Niils ja siis kindlasti see idioteri tüdruk. ma isegi ei tea, kuidas seda sõnadesse panna. aga ta lihtsalt oli mulle meeletu motivatsiooniboost 13:16 Lauri Mäesepp Jah, ta oli ülikhuul. Väga tore, et sa selleni jõudsid. Idee on ... valuuta. 13:16 Laura Niils üldse mingi. selline vabadus ja piiritus (piirideta olek siiski, mitte kange viin) on märksõnadeks. kõige võti on see, et tuleb teha, mis paneb südame kiiremini tiksuma. ja ei tohi alla anda. küll siis sünnib hea ja inspireeriv kunst ka. ei tohi teha teatrit mul on tunne. (samamoodi ei tohi teha tantsu ja muid vorme). vähemalt ma enda puhul praegu tunnen. tuleb teha seda, mis lahvatab mõttes tööle ja seda edasi arendada. teha täpselt seda, mis paneb südame kiiremini tiksuma. sest nii sünnibki laval inspireeriv ja motiveeriv ja kütkestav kunst. (sest kui ma nüüd mõtlen, siis tõelised elamused lavalaudadel, ma enamjaolt ei oska neid ka vormiliselt täpselt kirjeldada. ehk siis ma ei saa öelda, et see on teater või tants). 13:50 Lauri Mäesepp Minu arust polegi nagu mingit vahet, kuidas me teost kategoriseerime, olgu see teater, performance, tants või kombinatsioon nendest kolmest. Suvapuha. Piirid on ammu kõikuma löödud ja ma ei pea seda kohe kindlasti negatiivseks nähtuseks, piiritus vabastab. Kõige alus on suur idee ja seda me juba välja ei mõtle, ei ime välja vormist, ei punnita välja. Suur idee tuleb meie juurde kõige ootamatumal hetkel ja lööb meid jalust. Me peame temaga väga osavalt ümber käima, et teda mitte ära rikkuda, aega andma. Suurt ideed pole vaja vormida, talle tuleb anda oma mõtete üle vaba voli ja õige vorm tuleb temani. ma haistan uut epohhi ja mu meeled ei valeta mulle.
Iga päew (kui nädalawahetus välja arwata) olid liikumistunnid Mall Noorforestiga, kes antud pildil walib wälja parimatest parimaid, kes reedeses awatud tunnis Ugala wäikses saalis nädalaga õpitu ette kannaks.
Oli see alles nädal... ning mõelda vaid, kui see ka tegelikult nii oleks olnud. Tegelikkuses pingutasid suurem osa meist, et oma viimast ainega enne suve (teatriajalugu) ühelepoole saada. Lauri puhkas Kreekas, kus oli tõepoolest soe ja Mihkel küttis keha soojaks Hiiumaal füüsilist tööd tehes. Vaid Silver, kes näitleja rollis ei mõista välja tulla, nühkis Rändteatriga etendusi anda. Ülejäänud aga puhkasid oma väljateenitud puhkust, mis teatrikoolis nõnda harv, et sellest võiks lausa pildi teha ja raamatusse panna, et lapselastele kord näidata, kuidas kunagi kord oli keegi, kes puhkas. "Ah, mis sa lorad. See on vaid müüt," teatas lapselaps ja läks teise tuppa diktsiooniblokki harjutama.
...ja et see hiljem meelest ära ei läheks olgu öeldud, et Tammaru (tuntud ka kui Beebika) on õhutaltsutaja. Suvealguse kaksikettekanne ehk kui te arvate, et meie üldse kunagi puhkame, siis te eksite19/6/2014 Ma jäin hiljaks. Mul on kahju. Vabandust. Me oleme üsna mitu korda kursaga arutanud, et mis on see müstiline miski siin blogis. Mis see peaks olema? Kas puhtalt meie nädala ümberjutustus, eksistentsiaalsed mõtted meie enda peas või kõik suvaline, mis pähe tuleb ja tundub lõbus? Vastuseni pole jõudnud, aga kõik püüavad. Sellest mõttekäigust inspireeritult väike lapsepõlvejutustus: Esimeses klassis on nii lihtne. Kõik saavad kogu aeg päevikusse ainult Suurepärane! Väga tubli! Hästi! vms. Igaljuhul on kõik need väljendid üldiselt skaalal, mille positiivsusejärjestust sa ei pruugi mõista, kõik on kuidagi hea. Peale selle, mille kunst on hullumiseni tähti järgi vorpida, selles olen ma alati üsna hea olnud. Aga siis tuleb teine klass. Kus sa hakkad saama hindeid. See on midagi superägedat ja ülivinget, eriti nähes neid toredaid viisi ja vahel mõnda nelja ja kool tundub täitsa tore koht, kuni... parapapapapaaaaa - sa saad oma esimese KOLME. Vot see on õudne, kolm on ju paha lapse hinne, see on negatiivne õudus (ilmselt kaks on ikka veel hullem, ma mäletan, kuidas ma nutsin ja koolis olevast taksofonist löristades emale helistasin... kipun arvama, et tema arvas, et midagi traagilisemat on juhtunud). Minu esimene 3 on mulle nii tugevalt mällu sööbinud, et mul on pettekujutelm, nagu see olekski olnud minu esimene hinne (vb oligi) ja selle sain ma eesti keele etteütluse eest. Ja see oli miski, mis muutis mu elu igaveseks. Kooliaastate möödudes kirjutamissaaga jätkus, sest mingite teatud eksamite tõttu kirjutasime me lõpuks iga kuu 600-sõnalise kirjandi ja minu õpetaja vastukaja nendele minu üllitistele oli üldiselt... noh, ütleme... leige. Sealjuures hoolimata sellest, kui palju ma ka püüdsin ja üritasin teha kõike väga hästi. Üht põhiprobleemi minu kirjutistes sai väljendada selliste sõnade kaudu (mida mu õpetaja ka korduvalt tegi) - ära ürita olla targem, kui sa oled. Ahah. Seoses sellega tahan teie ees vabandada, kui teile praegu lugedes tundub, et ma olen liiga tark. Ma ei tee seda meelega. See tuleb täitsa kogemata. Hindeliselt väljendus mu õpetaja seisukoht taaskord kolme või nelja kaudu. Ja see miinus polnud mingi tavaline, oo ei, see oli selline pikk miinus, selline, mis, kui tahaks, teeks maale ringi peale. Umbes nii. Vahel väljendamaks seisukohta eriti tugevalt, esines ka topeltmiinuseid, need nägid välja umbes nii. Et te ei arvaks, nagu ma oleksin ainult selliseid hindeid saanud, siis siin on variant ühest teisest hindest. Neid ma sain igal pool peale eesti keele. Juhul kui oli muidugi selline loominguline õpetaja, kes mõtles, et ühest plussist ei piisa. Tundub, et õpetajatel on ka vahel väljendusvahendite puudus ja siis nad nagu... improviseerivad. Lõpp. Ehk siis see on see, miks ma teataval määral mingitel hetkedel vihkan kirjutamist ja ehk ka veidi, miks see blogi ilmus neljapäeval, mitte eeskujulikult esmaspäeval. Mul pole mõtteski väita, et selles on süüdi kool või õpetajad, kui ma ikka väga oleks tundnud kirge kirjutamise vastu, siis oleks ma teatavast negatiivsest tagasisidest ehk tuld juurdegi saanud, aga selle teemaga lasin endale kuidagi pähe istuda ja kükitasingi ise rõõmsalt selle teadmisega - ma ei oska kirjutada. Siiamaani on iga selline kirjanduslik ettevõtmine mingit sorti eneseületus ja sundimine, sest ma muretsen ja põen rohkem kui tunnen mõnu võimalusest end vabalt väljendada. ... ... ... Võttes nüüd ka põgusalt kokku eelmise nädala sündmused. Nädala alguses oli meil teatriajaloo eksam. Lausa ajalooline sündmus, sest vaimusilmas võib lausa kujutleda, kuidas see on üks viimaseid teooriaeksameid, mida me nende õpingute käigus peame üldse tegema (muidagi on veel seminari- ja lõputööd) + see oli ametlikult viimane teatriajaloo eksam. Seepärast suur kummardus meie õppejõule Jaanika Juhansonile ehk hellitavalt JJle, tänu kellele meie kõigi peadesse on nende 3 aasta jooksul põtkitud rohkem teatriajalugu (ja ka lihtsalt ajalugu), kui me üldse suutsime ette kujutada ja kelle tõttu kasvõi selle viimase 1,5 kuu jooksul on minu lugemus kasvanud 18 näidendi võrra. Aplaus. Seda eksamit tähistasime me väikese olenguga Rauno maja taga muruplatsil, kust meid vihm kahjuks tuppa ajas. Samas seal oli ka lõbus. Avastasime täiesti spontaanselt uue mängu (tegelikult mõtles selle ilmselt välja Lennart), millega kõik saavad vürtsitada oma tavaliselt youtube'i olengut. Mäng ise meenutab lõppjärgus isegi veidi maffiat. Musta Kasti ehk 10. lennu garantii. Mäng käib nii:
Muidugi võib mängule veel lisaetappe lisada ja reegleid muuta. Meil oli sellega igal juhul väga tore õhtu. Kas teie arvate ära, keda iseloomustab (muidugi meie kursuselt) näiteks järgnev lugu: Siis järgnes aeg, kus kõik tegid oma asju, ja lõpuks nädalavahetusel kogunesid 9 meist jälle kokku, et minna TÜLi kevadpäevadele. TÜL on siis Teatriteaduse Üliõpilaste Loož, mis ühendab teatriteaduse üliõpilasi ja muid huvitavaid inimesi. Ja suviti kohtuvad nad Saueaugu Teatritalus, et kuulata huvitavaid teatriinimesi, arutleda, hästi süüa ja lõkke ääres istuda. See aasta olid ettekandeid tegemas näiteks Paavo Piik, Loore Martma, Jan Uuspõld, Mart Kangro, Sven Karja, Ott Karulin jt. Sealjuures tegime Kaarli juhendamisel väikese eksperimendi ka meie - Jaanika, Birgit, Kaija ja mina, esitades oma variandid Kitzbergi "Libahundi" Mari ja Tiina stseenist. Samal ajal kui osa meist oli Saueaugul, tähistas Ets sünnipäeva ja nii otsustasime talle omalt poolt saata väikese meene. Pildi endast. Siin see on. NB! Üks päev koristasime koolis oma rekvisiidiladu ja lisaks sellele, et me nägime taas, kui korratud võivad ühed teatritudengid olla, avastasime rõõmuga, et Miley Cyrus oma teatud video tegemisel (see, kus ta selle kivipalli otsas aeleb) saanud inspiratsiooni meie vanema kursuse Vallolt, kes juba ammu enne teda sellist kaadervärki (küll veidi väiksemas formaadis) kunagi oma lavastuses kasutas.
Tervitades, F. ja B. (mitte feissbuk) "Me võiksime selle kõige asemel hoopis kodus arvutimänge mängida, Märt. Skyrim noh!" - Atom Kirk Juhtus nii, et Märt saab kokku võtta terve nädala. Ma tean, et see on nii tore uudis, et suud on juba lõhki naeratanud ja mida kõike muud. Selline ma kord olen. Vaikne tont nurgas, kes jälgib ja salvestab. Nagu kärbes seinal. Muidugi mind ei taheta piitsaga surnuks lüüa nagu tavalist kärbest, sest et ma olen liiga suur. Paar päeva tagasi sain ülekäigurajal peaaegu surma, aga muidu on mul elukesega hästi. Välja arvatud see, et ma vihkan Õunapuid. (wink-wink) Minu kirjatükk saab olema sama suvaline kui nad tavaliselt olnud on. Ma ei kavatse lisada mingit puänti, ei mingit suurejoonelist Victor Hugo tasemel killustikukirjeldust, ega kvaliteeti. Jah, ma just ütlesin, et ei mingit kvaliteeti. Karl E Tammi oleks praegu nii uhke, et ma selline rebel olen. Ta ütleks ilmselt midagi sellist: "Väga äge nah, respekteerin väga seda." Aga ma tean, et te tahate teada, mis me tegime ja mida mina sellest kõigest arvan. Hakkame siis pihta. Esmaspäeval oli väljas 8745872 kraadi sooja, mis tähendas, et Jaanika Juhanson ajas meid ühte suurde aeda kokku ja käskis ehitama hakata. Enne seda oli loomulikult koosolek (J. Juhanson on koosolekute suur austaja) aga see pole enam tähtis. Ausalt. Igatahes... me hakkasime ehitama karaktereid, kes etenduses ringi trallima pidid. Mesilased, sipelgad, lepatriinu, tigu ja mida iganes veel. Kaarel Targo (tuntud kui Nero, Maailma Kõige Pisem Mees ja Targoboy) hakkas esialgu mingisugust maja ehitama, aga viimasel hetkel tõmbas karkassile alusvaiba peale ja värvis punaseks. Nii sündis Lepatriinu, kelle andis hääle Fatme H Leevald. (Tuntud ka kui Helge F Leevald) Samal ajal ehitas Rauno koos oma gängiga sajajalgset, Lennart värvis kaste pruunimaks kui nad alguses olid ja Karl Edgar Tammi veetis tunde, et teha sipelgaid. Kui mõne jalg alt ära kukkus, röökis ta NSFW sõnu ja jätkas oma tööd. Mina tegin Lauriga liblikatiibu. Kuna ma olen palju Minecrafti mänginud, oskan väga hästi craftida. Kui me olime valmis teinud hunniku Tšernobõli mutukaid, oli minek lauluväljakule. Kuna Jaanika Juhanson sai aru, et ilmselt on tal suur töö ees, lükkas ta oma selgroos ühe diski paigast ära ja läks haiglasse puhkusele. Teisipäeval oli ta muidugi morfiinilaksu all ja ütles mulle midagi mis purustas minu arusaama "ÕPPUR-ÕPPEJÕUD" suhtest. Scarred for life. Mingil põhjusel muutus ilm järsult arktiliseks ning proovid lauluväljakul olid jäised ja täis markeerimisi, kuna meie avalavastuses pidid osalema välismaalased, kellele pidi pärast kõik uuesti üle rääkima. Birgit Landberg (Tuntud ka kui Madaam Pimpa) vihastas ühel hetkel täiega, sest et vahel on inimestel eri arvamused. Minul oli täiega raske naeru kinni hoida, aga tunnistan et Birgiti "plahvatus" oli väga suur energiasüst. Kristjan Lüüs on minuga täiesti nõus, võite ta käest facebookis küsida. (Link) Vahepeal sai Lauri Mäesepp (tuntud kui Lauri Laaksola) aasta vanemaks. Nimelt on see poisiklutt nüüd 22 aastat vana. Me muidugi räägime füüsiliselt vanusest, mitte vaimsest. Ta tegi väikese (vale) peo, kuhu tulid ka meie külalised Norrast. Toimus väga suurejooneline Estonglishi puhumine, mille käigus sai Rauno (hull mees) endale ... sõbra ja Märt veetis tugitoolis aega inimestega, kes tema juurde ise kohale tulid, et vestelda. Keegi ei saanud nuga, keegi ei saanud musi ja mitte kuidagi ei suuda ma seda kuradi youtube'i faking discjockey jura tolereerida. Tõsiselt ka, tehke playlist ja modereerige seda ise, mitte ärge laske mingit purjus tüüpi läpaka kallale, kes kõigepealt paneb mingisuguse jama tööle ja siis arvuti välja lülitab, sest et "mul on aku läbi ja ma ei osta uut". Goddarnit ma ütlen. Kõiki rõõmustas, kui ühel hetkel ilmus proovi Tõnis Niinemets, kes kõigile rõõmsaid õpetussõnu jagas ja kõgile oma entusiasmiga energiat hinge süstis. Kõik oli tore, kuni ühel hetkel said kõik aru, et Tõnis on tegelikult Märt, kes kõigile puru silma ajas. Politsei on algatanud uurimise, et selgitada välja, kas Tõnis Niinemets on üldse tegelikult olemas või mitte. Festival SUMIN jätkub nüüd täie hooga ja meie kursus läheb pärast seda puhkusele....valetan tegelikult, sest ees on veel igasugused põnevad sündmused, mis magada ei lase. Mitte kunagi. Me ei maga. Me ei unusta. Me teeme värki. Näitleja in a nutshell. Täname! Märt (Tuntud ka kui Mesilase perse) Ilusate suvepäevade keskelt tervitan Sind, armas blogilugeja. Küll aga lõhnab, ah? Minul läheb igal aastal ihu imelikuks, kui sirelid õitsema hakkavad. Aga mis on minul sirelitest või sirelitel minust, et nende pärast rõõmustan? Või kuidas need teatrikooli tudengid üldse leiavad aega sirelite nuusutamiseks? Kas nad on minetanud töötegemise, mis seniste aastate vältel on hämmastavalt harjumuspäraseks saanud? Mina isiklikult olen esimest korda teatrikooli jooksul saanud nii varakult päikesepõletuse tavapärase black-bloxi päevituse asemel, sama rõõmu on jagunud teistelegi. See justkui nagu ütleks, et vaba aega on tavapärasest rohkem, aga samas pole ka seda tehtut nii vähe... Esiteks taastasime sügisel koos Jaanika Juhansoniga tehtud lastelavastuse SALAMAA ja mängisime seda topelt. Nüüd, ilmselt viimast korda, on seda kõigil huvilistel võimalik veel näha 1.-3. juunil Viljandis toimuval Põhja- ja Baltimaade teatrikõrgkoolide kokkutulekul SUMIN 2014. Kui mitte Salamaa pärast, siis kõige muu pärast tasub muide ikka oma sammud sel ajal Viljandisse seada. Noorele vaatajale tehtavat teatrit hommikust õhtuni ja muidugi meie grandioosne avalavastus Suur Sumin. Kuidas nad laulavadki? Puhkuse veedame kõik Viljandis – sest saame!
Kolmandaks tegid mõned vapraid mõningaid eksameid ja kaitsesid oo-kui-suurepäraselt oma seminaritöid. Ja joosti ja taoti palli ja ujuti ja vahetati riideid ja sõideti Tartusse, et veel mõned korrad mängida Lennarti diplomilavastust NERO Tartu Uues Teatris. Veel täna õhtul on Sul viimane võimalus kell 19 see palagan üle kaeda! Selge on see, et teatris paistab vähem päikest kui õues, aga sama selge on see, et seal ei leidu nii palju sääski. Valik on Sinu, armas lugeja. Aga kui meie lugejate hulgas on neidki, kes on lavastust juba näinud, kutsun teid agaralt kommenteerima ja tagasisidet andma! Näitleja ilma publiku arvamuseta on OO kui fragiilne. Siinkohal, Neroga ja ilma, ma tahaksin teile anda üle Paul-Eeriku luuletuse. LÜÜRIKA Minus võitlevad vaimustus õitsevast õunapuust ja jälestus füüreri kõnede üle. Aga ainult viimane sunnib mind sulge haarama. Bertolt Brecht „Halb aeg lüürika jaoks“ füürer kõneleb õitsva õunapuu all ja kas nad on teineteises süüdi kas istutas füürer selle puu, mille vilus tal hea nüüd kõnelda või kas jälle turgutas õunapuu füürerit või mõlemad või ei kumbki seitse miljonit aastat füüreri kõnesid kuuldud samad seitse miljonit aastat nähtud õunapuu õitsemist ime, kui kumbki sunnib veel sulge haarama aga kui, siis ainult mõlemad ühekorraga see, et nad ikka on ühekorraga Järgnevalt väike galerii teemal, kui kultuurselt me Tartusse sõidame! Ja siis loed oma raamatuid ja õpid ja puhkad ja mängid palli ja teed teatrit ja naerad ja nutad ja mürgeldad ja oled täitsa tasa, aga kõige selle aja keskel on kuskil siin maailmaruumis VOYAGER 1 ja VOYAGER 2 ja nad lihtsalt sõidavad avakosmoses edasi, edasi, edasi ja nad on varsti Päikesesüsteemist väljas ja mitte miski ei peata neid, sest nad lihtsalt lähevad ja teate, see tekitab minus teatava ahastuse tunde, mulle tundub mõnikord, et ma nagu saaksin millestki aru, aga kui ma sellele mõtlen, siis ma jällegi mõistan et pole siin midagi, maailm on ikka müstika. Minus tekib täielik, kuidas nüüd öeldagi, fenomenopaus. Elu 24 ütleb ka, et meie pole maailmas üksinda, aga öelge mulle, MISASJA need salapärased teised seal kuskil ütlevad, kui nad kohtuvad meie tähelaevukestega ja leiavad nendest need kuldplaadikesed ja hakkavad neid uurima ja leiavad sealt näiteks... Need tervitused, 55 keeles, seal öeldakse muide näiteks amoy keeles mini murdes: "Friends of space, how are you all? Have you eaten yet? Come visit us if you have time." Või indoneesia keeles: "Good night ladies and gentlemen. Goodbye and see you next time." Või siis mandariini keeles: "Hope everyone's well. We are thinking about you all. Please come here to visit when you have time." Teate, see kõik on nii tore, ja samal ajal nii abitu, ma tunnen ennast sellele mõeldes umbes nagu Jänese kõige väiksem sõber ja sugulane raamatust "Karupoeg Puhh", Henry Puudel... või Aleksander Sitikas, ma ei mäletagi enam, kumb oli pisem; või nagu see Muumitrollist, see, kes elas nõudekapi all - saate aru, ta nii väga tahab kontakti luua, aga need katsed, need katsed on kuidagi ette määratud nurjuma, aga samas ei ole midagi paremat, kui et püüda.... Mida Sina, armas lugeja, paneksid kastikesse, kui Sa peaksid selle žestiga kokku võtma kogu inimkonna? Nemad panid näiteks need pildid ja ma ei heida neile ette mitte midagi. Mina ei tea, kuidas Sinuga on, armas lugeja, aga kui mina sellele mõtlen, mu aju plahvatab. Ma lähen parem tegelen millegagi, mida ma juba natuke hooman ja mis käib minu mõistmissfääri - valmistun etenduseks ja loodan, et just Sina tuled täna vaatama, aga kuna Sul on veel aega, siis vaata Sina veel mõnd videot. Ma jätan Sulle kaks tükki Werner Herzogi filmist "Encounters at the End of the World", mis räägib inimestest, kes elavad Antarktikal, lingvistidest mandril, kus pole keeli, filosoofidest mandril, kus pole inimesi, botaanikutest mandril, kus puuduvad taimed ja esinejatest mandril, kus pole publikut. Ja lihtsalt rõhutaksin ühte lauset sealtsamast: "I think there are many ways to bring reality forward and dreaming is definately one of them."
|
June 2015
|