Tere, armsad blogilugejad. Kas pole mitte uskumatu, kui kiiresti kaob aeg? Möödunud on jälle üks nädal ja selle kulminatsiooniks läksime täna veel ka talveajale üle. Järjekordse silmapilguna möödunud nädalast vahendab teile täna uudiseid Liina.
Esmaspäev oli ses mõttes meie jaoks eriline, et pidime oma tulevase lavastuse asjus oma tulevase lavastaja härra Ivar Põlluga kohtuma. Ülesanne oli selleks puhuks ka üht-teist ette valmistada, ja päev enne seda avastasin end mõttelt, et aega oli ju nii palju! Ja mul on nii vähe ette valmistatud! Aga tegelikkuses polnud hullu midagi, arutasime kursaga koos ja mõtteid oli küll! Ainult, et see aeg.. see aeg mängis meile siiski väikese vimpka, sest meie aeg (seekord paraku ka koht) oli Ivari omast hoopis erinev. Kokku me seekord ei saanudki.
Teisipäev ja kolmapäev kulgesid kooli tunniplaani suhtes üsna hõredalt ja minu tunniplaani suhtes veel hõredamalt. Teised käisid mõlemal päeval ühes liikumistunnis ja ühes üldaines. Mina olin haige. Mõtlesin, kui palju aega see tagasi oli, kui ma tõesti ennast nii haigena tundsin kui seekord. Palju aega.
Neljapäeva hommik algas meil Taago Tubina kuuldemängu prooviga, tekstiks R. Queneau "Stiiliharjutusi". Terve kursus on, mulle tundub, väga rahul, et me millegi sellisega tegeleme ja raadioteater on igati põnev ja häälelisi-keelelisi väljakutseid pakkuv teatriliik. Edasi tuli liikumistund ja veel edasi leelotamistund Leelo Talvikuga. Ja mis veel! Meie Fatmekesel oli 24. oktoobril sünnipäev ja seda ilusat päeva sünnipäevaks jagas ta ka meie noorema kursuse Gretekesega, kes sai samuti sel päeval ametlikult vanemaks. Paratamatult mõtled sellisel päeval ju aja olemusele...
Reede hommik algas samuti Raadioteatri prooviga. Sealt edasi pilates ja õhtul toimus Grete ja Fatme ühispidu.
Laupäeval vaatasime ja analüüsisime filme, mis peale viimast kokkusaamist Hardi Keerutajaga tasa ja targu valmisid. Siinkohal ma jälle pean tooma sisse aja faktori: enamus meie seltskonnast teadis, et tund hakkab kell 10, vähemus, et kell 11 ja viimane, kuid mitte vähemoluline inimene, juhendaja, et kell 12.
Ja pühapäeval ootas meid lavalise võitluse kolmtund koos Hellar Bergmanni ja rapiiridega. Kui see lõppes, saime me kokku Drakadeemia dramaturgidega, et leida endale inimene, kellega koos monolavastusi luua. Kõik õnnestus.
Kõike ilusat teile ja hoidke end ikka meie hetkel-küll-veidi-anonüümsena-näivate-tegevustega kursis, sest mõne aja pärast me tuleme, et veidikeseks olla ja mõni aeg pärast seda me tuleme, et jääda. Ja sobivaks punktiks seekordsele postitusele leian, et on minu tuttava facebooki postitus:
Naiste riietusruumi kell tegi enesetapu. Hüppas seina pealt alla ja purunes tuhandeks killuks.
Õnneks keegi ajaga pihta ei saanud.
;)
Esmaspäev oli ses mõttes meie jaoks eriline, et pidime oma tulevase lavastuse asjus oma tulevase lavastaja härra Ivar Põlluga kohtuma. Ülesanne oli selleks puhuks ka üht-teist ette valmistada, ja päev enne seda avastasin end mõttelt, et aega oli ju nii palju! Ja mul on nii vähe ette valmistatud! Aga tegelikkuses polnud hullu midagi, arutasime kursaga koos ja mõtteid oli küll! Ainult, et see aeg.. see aeg mängis meile siiski väikese vimpka, sest meie aeg (seekord paraku ka koht) oli Ivari omast hoopis erinev. Kokku me seekord ei saanudki.
Teisipäev ja kolmapäev kulgesid kooli tunniplaani suhtes üsna hõredalt ja minu tunniplaani suhtes veel hõredamalt. Teised käisid mõlemal päeval ühes liikumistunnis ja ühes üldaines. Mina olin haige. Mõtlesin, kui palju aega see tagasi oli, kui ma tõesti ennast nii haigena tundsin kui seekord. Palju aega.
Neljapäeva hommik algas meil Taago Tubina kuuldemängu prooviga, tekstiks R. Queneau "Stiiliharjutusi". Terve kursus on, mulle tundub, väga rahul, et me millegi sellisega tegeleme ja raadioteater on igati põnev ja häälelisi-keelelisi väljakutseid pakkuv teatriliik. Edasi tuli liikumistund ja veel edasi leelotamistund Leelo Talvikuga. Ja mis veel! Meie Fatmekesel oli 24. oktoobril sünnipäev ja seda ilusat päeva sünnipäevaks jagas ta ka meie noorema kursuse Gretekesega, kes sai samuti sel päeval ametlikult vanemaks. Paratamatult mõtled sellisel päeval ju aja olemusele...
Reede hommik algas samuti Raadioteatri prooviga. Sealt edasi pilates ja õhtul toimus Grete ja Fatme ühispidu.
Laupäeval vaatasime ja analüüsisime filme, mis peale viimast kokkusaamist Hardi Keerutajaga tasa ja targu valmisid. Siinkohal ma jälle pean tooma sisse aja faktori: enamus meie seltskonnast teadis, et tund hakkab kell 10, vähemus, et kell 11 ja viimane, kuid mitte vähemoluline inimene, juhendaja, et kell 12.
Ja pühapäeval ootas meid lavalise võitluse kolmtund koos Hellar Bergmanni ja rapiiridega. Kui see lõppes, saime me kokku Drakadeemia dramaturgidega, et leida endale inimene, kellega koos monolavastusi luua. Kõik õnnestus.
Kõike ilusat teile ja hoidke end ikka meie hetkel-küll-veidi-anonüümsena-näivate-tegevustega kursis, sest mõne aja pärast me tuleme, et veidikeseks olla ja mõni aeg pärast seda me tuleme, et jääda. Ja sobivaks punktiks seekordsele postitusele leian, et on minu tuttava facebooki postitus:
Naiste riietusruumi kell tegi enesetapu. Hüppas seina pealt alla ja purunes tuhandeks killuks.
Õnneks keegi ajaga pihta ei saanud.
;)