Oo värske sügis- - puhu minema depressiooniilmingud, kurbus ja väsimus. Too endaga kirev ilm, kuldne atmosfäär ja väärikad valimised. DJ plaati keerutab Karl Edgar Tammi 22 jahre alt.
Tänase sooviloo autoriks on Maurice Ravel, Debussy kaasaegne impressionist. Kõige meeldivamate emotsioonide saamiseks palume kuulata lugu algusest lõpuni ilma kiirkerimisnupule vajutamata. Palume tunnetada. Soovime teile head 1)muusikaelamust ja 2)blogielamust.
Kas siin peres ka kunstialteid inimesi on? Ma mõtlen neid, kes on valmis sukelduma tinglikku simulatsiooni ja mängima kaasa seda ebareaalset reaalsust? Kes tahab näha ilu? Kes tahab tunda emotsioone?
Tundub-on. Millegi pinnalt on rajatud ometi see imeline kaldastruktuur ning ma ei räägi liivast =)
Tundub-on. Millegi pinnalt on rajatud ometi see imeline kaldastruktuur ning ma ei räägi liivast =)
Ülalseisev tsivilisatsiooni pärl ehitati Eesti põhjarannikule Soome Lahele vääriliseks sõbraks augustis 2013, kui Vainupeal Landbergide elamukompleksis leidis aset TÜ VKA 10. lennu suvelaager. See oli koht, kus, nagu näha, manifesteerus armastus kunsti, inimeste, töö, lõbu ja üleüldse kõige suhtes, mis elus juhtuda võivat. Spordi, päikese ja ranna kõrval tasakaalustas meie suve ekviliibriumi tähelepanu suunamine tööle. Öötundidesse ulatusid diskussioonid meie tulevikust- tulevase teatri loomine on küllap protsess, mis käib käsi-käes tööga, olgu see füüsiline või metafüüsiline, individuaalne kui ka kollektiivne. Asjadest rääkimine pole ei lihtne ega keeruline, ent on mõlemat ja 17 suud võib toota palju noote ning et seda harmooniaks punuda, läheb aega ning kui seda talvel ehk pole, siis suve peale võibki lootma jääda.
Eks ole nii, et kollektiivne kunst on nii teatris kui jalgpallis kui mistahes meeskonnatöös?
Eks ole vajagi siis natuke siit, natuke säält nurgast- ajugümnastikat ja füüsilist tööd. Vähemalt suvešlaagris võib küll nõnna.
"Ja vanaema, vanaema! Eks ole siis ka nii, et võrkpall on võrratu?" Lausus indu täis Laura. Temast sai kõigi. aegade. parim. võrkpallur.
Eks ole vajagi siis natuke siit, natuke säält nurgast- ajugümnastikat ja füüsilist tööd. Vähemalt suvešlaagris võib küll nõnna.
"Ja vanaema, vanaema! Eks ole siis ka nii, et võrkpall on võrratu?" Lausus indu täis Laura. Temast sai kõigi. aegade. parim. võrkpallur.
Islandi Vabariigist kuulukse vulkaanilisi tervisi -otse geisrite ja mägede rüpest- selleks on võimeline vaid üks ja ainus härra MÄEsepp!
Lisaks lehvitab rõõmsalt üks inimene, kes on meiega kooli sissesaamise hetkest olnud, kuna jõudis sinna koos meiega, ent otsustas siiski asjale läheneda teise nurga alt. Stsenograafia seina vahelt kiikab Kirsi.
Nüüd aga...
Näen eespool ust. Üks uks mu ees. Siit edasi saan paluda vaid inimesi, kes viitsivad ja tahavad jagada mu muret. Tegemist on teatud teemaga, mis vajab küsimusi ja vastuseid. Randus taaskord, 7 päeva eest mu mõttesagedustel üks laevuke. Laevukeselt hüppasid mu mõtteliivale rikkalikult rüütatud küsimused emotsioonidest, isiklikest maitse-eelistustest ja universaalsetest kvaliteetidest. Kes sellele lisaretkele tulla ei viitsi, siis soovin teile palavat armastust, kusiganes te viibite ja teadke, et veel kiiremini kui valgusfootonike, liigub infokilluke, ent infost veelgi kiiremini liigub üks tuline emotsioon. Saatke oma armastuse hoovused teele ja tulevane ilm saab olema ilus, ilmastikunähtustest sõltumata. Kellel aga jaksu, soovitan veel kord käivitada ülalpoolne linki ning sukelduda pinna alla.
Kui olete valmis, siis järgnev lõik pärineb veel lõpetamata teosest, kus tegelased kahepealine lohe Digma (A) ja Dogma (B) üritavad rääkida kunstiteosest ja selle mõjust inimesele. Antud lõigukeses on kajastatud ehk mõned küsimused, kallutatud vastused, aga kindlasti jääb õhku rippuma teema, mille lukku panek lihtsalt 3 leheküljega käib mulle üle jõu :(, kuid on see'nd põhjus kurbuseks? :)
...
A:Kas peab vaeva nägema, et kunstiteost vastu võtta?
B:Maailmas on nii palju ilu, kui suudad märgata.
A:Kas on kunstiteoses sama palju ilu, kui ma suudan endale välja sünteesida? Ma otsin nii ilu kui emotsioone!
B:Miks emotsioonide radadel käid?
A:Sest midagi, mida kunstiteos serveerida oskab nii, nagu seda ei või pakkuda miski muu, on emotsioon. Elitaarnauding, inimluksus, millest loomad ja paraku paljud inimesedki kunagi osa ei saa, oo ei.
B:Aga selleks on vast põhjust?
A:Jah. Kunst on ju...t i n g l i k- see sõna... T i n g l i k kunst erineb elust sellel alusel, et on...tinglik. Näide mittetinglikkusest kunstis oleks siis näiteks...mmm... arhitektuur!
B:Kokandus!
A:Ka kõige realistlikum maal, elulisem romaan, psühholoogiliseim ja ebaabstraktseim lavastus- need pole elamiseks mõeldud! Vaid maitsmiseks...
B:Jah, tingliku kunsti piirid on kahtlased...
A:...Ent mitte kohtlased!
B:... ja tinglikud kunstnikud on avantüristid...
A:...AGA mitte šarlatanid.
B: Jah ja kuna tinglik kunst ja elu pole iialgi võrdsed, vaid jooksevad paralleelselt või suvaliselt ega ristu oma teedel mitte kunagi, maksab teadmiseks võtta, et tinglikule kunstile „päris“ kuue õmblemine on vaid üks paljudest võimalustest ja žanritest (psühholoogiline realism).
A: Miks sa sellest rääkima hakkasid?
B: Ainult väike kõrvalepõige minu isiklikesse arvamistesse. Anna andeks, et ma emotsionaalne olen!
A: Kuule!
B: Ahh?
A: Aga, sa peida need emotsioonid meile saba alla, me läheme akadeemiasse tont võtku!
B: Oota vähe, sest kunstireaalsus oma tinglikkuses ehk teatavas mõttes eluvastandlikkuses omab palju-palju potentsiaalset energiat ja see väärib mitmekülgset kanaliseerimist!
A: Mida sa nüüd mõtledki?!
B: Et kunst ei peegelda elu.
A: Kuis sa alles julged?!-
B: Vaid k õ v e r peegeldab elu meie ümber ja meie sees.
A: Ahh, su vastus on üllatavalt rahuldustpakkuv.
B:Olen ka kuulnud öeldavat: "Ärme mõtle ennast kasti. Ärme sea endale piire. Ärme tegeleme välistamisega.“
Dogma läheb siin kohal leili (piltlikult väljendudes) ja peab maha tulise monoloogi, mis tegelikult monoloogi tähendusele üsna lühikese mõõtme annab.
B:Kui teater pole päriselt, vaid tinglik, siis mina teengi nii, et pole päris! Sest selle päriseltini jõuan ma ainult NII lähedale, näed!
Dogma aevastab ja ninast põgenevad kuumad leegid ja teevad leegitantsu. Leegitantsu sooritavad pärisinimesed leeginahksetes kasukates ja see on õkvalt dionüüsiline.
B:Võib ka kaugeneda sellest nii kaugele kui võimalik ja see pole ei hea ega halb. Tegemist on meil potentsiaalse energia erivariatsioonidega!
Nüüd Dogma sülgab ninast tuld ja veel leeke tantsiskleb nende ümber ning ammugi mängib muusika. Dogma üritab tantsida aktiivsemalt kui tema teine poolus.
B:Võiks selle äraleierdatud horisontaalliikumise asemel natuke vertikaalliikumist ka proovida! Vormid maailmas pole ühepalgelised! Me pole ammu enam eeltuumsed! Eükarüoodid valitsevad maailma, nende pärast ja päralt on kogu CULTURA! *Dogma puhkeb meeleheites nutma.* Mul on on enda is-ik-li-k rakutuum. P Ä R I S tuum...ma- o-ollleen pä-ä-ristu-u-mne. nuukse*
A: Aga mina rakendaksin siin üht taandamisallegooria meetodit, mida me mõlemad tegelikult õppisime ühe targa hermafrodiidi käest.
B: Ma tean küll, sa tahad jälle kasutada toidutaandamisvõtet!
A: Tahan ja taandan!
Digma köhatab hääle puhtaks ja maa müriseb.
A: Niisiis taandades kõik toidule-
Dogma kõõritab silmi.
B: Peetud restorani menüül on ikka erinevad toidud, kuna mõnele meeldib supp, mõnele puder ning valikus võiks ikka olla kala, siga kui kaalikas. Kas ei seisa teatrikokad- lavastajad, näitlejad, kunstnikud ja visuaaliloojad mitte selle eest, et kõik saaksid kõhu täis?
A: Seisavad!
B: Jah, aga ei. Nad seisavad selle eest, et vaataja hammustaks tüki, mis kihiseb. Et ta jooks kokteili, mis teeb ajust tarretise.
A: Et seda tahaks rahumeelne inimene?
B: Seda tahab iga vanaema, laps, keskealine ja teenrager.
A: Ahv. Vabanda, ent- Seda usud sa? Noh siis... Siin kohal läheb Digma leili ning tulistab õhku tuliseil nooteil monoloogi, ent seegi on mõõdu poolest üürike.
...Siin ta siis on ju! Paus*
A:Nii et maitske, maitske, maitske! Meie ei paku mitte pelka kunstileiba juustu ja veiniga, vaid juba on lauval* kunstiviin, sepik, pekk ja sulatatud juust!
Dogma on ka uuesti leilis ning kärgatab õnneliku paatose saatel kõikide jumalate palge ees nagu draakon või sipelgate kuningas, sõltuvalt näitleja kehavaldamisoskustest.
B:Kas me ei taha pakkuda kunstibeseesid ja puuviljatarretist? JAH, eks ole need viljad nopitud elu enese aiast, aga ajuahju sisse lülitades algab loovtegevus ja selle tulemusel küpsevad parimad road maailmas! Neid ümbritseb intensiivne ja kutsuv hõng ja nende maitsed, oo...mmm!
Dogma näitab, mis on õnnelikuks olemise kvintessents.
B: Kõik emotsioonid tahan endale saada, kui istun saalis, nagu ma tahan saada toidust naudingu, kui istun restoranis või kui olen küpsetanud endale pardi.
A:Kas seepärast peame me kogu aeg edasi töötama uute retseptide kallal?
B:Me ei saa ju pakkuda kogu aeg Crème brûlée’d, kui inimesed seda juba saanud on! Selle väärilist võime pakkuda küll, aga mingis uues kuues. S e l l e p ä r a s t leiutame uusi kokteile, täidiseid ja kastmeid. Me pakume midagi sellist, mis veel uus on. Värske. Lükkame piire ikka kuhugi eemale, see on kõigest kaasprodukt meie produktiivsuse põhifookuse kõrval.
A: Milleks on?
B: Milleks on kvaliteedi taasloomine ja ümbervormimine. Leiutamine, eksperimenteerimine. Lühidalt- looming.
A: Tore, et sa meid selle olulise künkani vedasid, aga nüüd peame siit üles rühkima...aga kas me siis teame, mis hea on? Me teame, mis on magus ja mis soolane. Gordon Ramsey ja Jaimie Oliver ei eksi, aga kas meile maitseb see, mis on kvaliteetne omas retseptis või see, mida me lapsest saati oleme harjunud sööma? Kas me oleme valmis maitsma võõramaa roogi?
B:JAH!
A:Aga neid nautima?
B:Tõsi, restoranis lisatakse sool ja pipar ise, sest iga inimese maitseeelistus on natuke erinev, küll toidu kvaliteet sellest oluliselt ei muutu....
Dogma pahvatab.
B:Kas leidub inimest, kellele Crème Brûlée on liiga magus?
A:Ilmselt jah.
B:Vahest liiga hea?
A:Leidub selliseid täidlasi m a i t s e i d, kas tead.
B:Aga massiline populaarsus annab ometi mõista kvaliteedist- maitseelamusest! Eks sama lugu ole soolasega. Juustuburger pole pop, vaid hea. Pole küll ehk tervislik, ent siiski- paljud inimesed seda himustavad. Mars- üle mõistuse magus. Head asjad on meie ümber ja me tarbime neid.
A:Aga kuidas on näiteks kultuuriga. Teater... näituseks-
...
*Laud+lava= lauva
Lisaks lehvitab rõõmsalt üks inimene, kes on meiega kooli sissesaamise hetkest olnud, kuna jõudis sinna koos meiega, ent otsustas siiski asjale läheneda teise nurga alt. Stsenograafia seina vahelt kiikab Kirsi.
Nüüd aga...
Näen eespool ust. Üks uks mu ees. Siit edasi saan paluda vaid inimesi, kes viitsivad ja tahavad jagada mu muret. Tegemist on teatud teemaga, mis vajab küsimusi ja vastuseid. Randus taaskord, 7 päeva eest mu mõttesagedustel üks laevuke. Laevukeselt hüppasid mu mõtteliivale rikkalikult rüütatud küsimused emotsioonidest, isiklikest maitse-eelistustest ja universaalsetest kvaliteetidest. Kes sellele lisaretkele tulla ei viitsi, siis soovin teile palavat armastust, kusiganes te viibite ja teadke, et veel kiiremini kui valgusfootonike, liigub infokilluke, ent infost veelgi kiiremini liigub üks tuline emotsioon. Saatke oma armastuse hoovused teele ja tulevane ilm saab olema ilus, ilmastikunähtustest sõltumata. Kellel aga jaksu, soovitan veel kord käivitada ülalpoolne linki ning sukelduda pinna alla.
Kui olete valmis, siis järgnev lõik pärineb veel lõpetamata teosest, kus tegelased kahepealine lohe Digma (A) ja Dogma (B) üritavad rääkida kunstiteosest ja selle mõjust inimesele. Antud lõigukeses on kajastatud ehk mõned küsimused, kallutatud vastused, aga kindlasti jääb õhku rippuma teema, mille lukku panek lihtsalt 3 leheküljega käib mulle üle jõu :(, kuid on see'nd põhjus kurbuseks? :)
...
A:Kas peab vaeva nägema, et kunstiteost vastu võtta?
B:Maailmas on nii palju ilu, kui suudad märgata.
A:Kas on kunstiteoses sama palju ilu, kui ma suudan endale välja sünteesida? Ma otsin nii ilu kui emotsioone!
B:Miks emotsioonide radadel käid?
A:Sest midagi, mida kunstiteos serveerida oskab nii, nagu seda ei või pakkuda miski muu, on emotsioon. Elitaarnauding, inimluksus, millest loomad ja paraku paljud inimesedki kunagi osa ei saa, oo ei.
B:Aga selleks on vast põhjust?
A:Jah. Kunst on ju...t i n g l i k- see sõna... T i n g l i k kunst erineb elust sellel alusel, et on...tinglik. Näide mittetinglikkusest kunstis oleks siis näiteks...mmm... arhitektuur!
B:Kokandus!
A:Ka kõige realistlikum maal, elulisem romaan, psühholoogiliseim ja ebaabstraktseim lavastus- need pole elamiseks mõeldud! Vaid maitsmiseks...
B:Jah, tingliku kunsti piirid on kahtlased...
A:...Ent mitte kohtlased!
B:... ja tinglikud kunstnikud on avantüristid...
A:...AGA mitte šarlatanid.
B: Jah ja kuna tinglik kunst ja elu pole iialgi võrdsed, vaid jooksevad paralleelselt või suvaliselt ega ristu oma teedel mitte kunagi, maksab teadmiseks võtta, et tinglikule kunstile „päris“ kuue õmblemine on vaid üks paljudest võimalustest ja žanritest (psühholoogiline realism).
A: Miks sa sellest rääkima hakkasid?
B: Ainult väike kõrvalepõige minu isiklikesse arvamistesse. Anna andeks, et ma emotsionaalne olen!
A: Kuule!
B: Ahh?
A: Aga, sa peida need emotsioonid meile saba alla, me läheme akadeemiasse tont võtku!
B: Oota vähe, sest kunstireaalsus oma tinglikkuses ehk teatavas mõttes eluvastandlikkuses omab palju-palju potentsiaalset energiat ja see väärib mitmekülgset kanaliseerimist!
A: Mida sa nüüd mõtledki?!
B: Et kunst ei peegelda elu.
A: Kuis sa alles julged?!-
B: Vaid k õ v e r peegeldab elu meie ümber ja meie sees.
A: Ahh, su vastus on üllatavalt rahuldustpakkuv.
B:Olen ka kuulnud öeldavat: "Ärme mõtle ennast kasti. Ärme sea endale piire. Ärme tegeleme välistamisega.“
Dogma läheb siin kohal leili (piltlikult väljendudes) ja peab maha tulise monoloogi, mis tegelikult monoloogi tähendusele üsna lühikese mõõtme annab.
B:Kui teater pole päriselt, vaid tinglik, siis mina teengi nii, et pole päris! Sest selle päriseltini jõuan ma ainult NII lähedale, näed!
Dogma aevastab ja ninast põgenevad kuumad leegid ja teevad leegitantsu. Leegitantsu sooritavad pärisinimesed leeginahksetes kasukates ja see on õkvalt dionüüsiline.
B:Võib ka kaugeneda sellest nii kaugele kui võimalik ja see pole ei hea ega halb. Tegemist on meil potentsiaalse energia erivariatsioonidega!
Nüüd Dogma sülgab ninast tuld ja veel leeke tantsiskleb nende ümber ning ammugi mängib muusika. Dogma üritab tantsida aktiivsemalt kui tema teine poolus.
B:Võiks selle äraleierdatud horisontaalliikumise asemel natuke vertikaalliikumist ka proovida! Vormid maailmas pole ühepalgelised! Me pole ammu enam eeltuumsed! Eükarüoodid valitsevad maailma, nende pärast ja päralt on kogu CULTURA! *Dogma puhkeb meeleheites nutma.* Mul on on enda is-ik-li-k rakutuum. P Ä R I S tuum...ma- o-ollleen pä-ä-ristu-u-mne. nuukse*
A: Aga mina rakendaksin siin üht taandamisallegooria meetodit, mida me mõlemad tegelikult õppisime ühe targa hermafrodiidi käest.
B: Ma tean küll, sa tahad jälle kasutada toidutaandamisvõtet!
A: Tahan ja taandan!
Digma köhatab hääle puhtaks ja maa müriseb.
A: Niisiis taandades kõik toidule-
Dogma kõõritab silmi.
B: Peetud restorani menüül on ikka erinevad toidud, kuna mõnele meeldib supp, mõnele puder ning valikus võiks ikka olla kala, siga kui kaalikas. Kas ei seisa teatrikokad- lavastajad, näitlejad, kunstnikud ja visuaaliloojad mitte selle eest, et kõik saaksid kõhu täis?
A: Seisavad!
B: Jah, aga ei. Nad seisavad selle eest, et vaataja hammustaks tüki, mis kihiseb. Et ta jooks kokteili, mis teeb ajust tarretise.
A: Et seda tahaks rahumeelne inimene?
B: Seda tahab iga vanaema, laps, keskealine ja teenrager.
A: Ahv. Vabanda, ent- Seda usud sa? Noh siis... Siin kohal läheb Digma leili ning tulistab õhku tuliseil nooteil monoloogi, ent seegi on mõõdu poolest üürike.
...Siin ta siis on ju! Paus*
A:Nii et maitske, maitske, maitske! Meie ei paku mitte pelka kunstileiba juustu ja veiniga, vaid juba on lauval* kunstiviin, sepik, pekk ja sulatatud juust!
Dogma on ka uuesti leilis ning kärgatab õnneliku paatose saatel kõikide jumalate palge ees nagu draakon või sipelgate kuningas, sõltuvalt näitleja kehavaldamisoskustest.
B:Kas me ei taha pakkuda kunstibeseesid ja puuviljatarretist? JAH, eks ole need viljad nopitud elu enese aiast, aga ajuahju sisse lülitades algab loovtegevus ja selle tulemusel küpsevad parimad road maailmas! Neid ümbritseb intensiivne ja kutsuv hõng ja nende maitsed, oo...mmm!
Dogma näitab, mis on õnnelikuks olemise kvintessents.
B: Kõik emotsioonid tahan endale saada, kui istun saalis, nagu ma tahan saada toidust naudingu, kui istun restoranis või kui olen küpsetanud endale pardi.
A:Kas seepärast peame me kogu aeg edasi töötama uute retseptide kallal?
B:Me ei saa ju pakkuda kogu aeg Crème brûlée’d, kui inimesed seda juba saanud on! Selle väärilist võime pakkuda küll, aga mingis uues kuues. S e l l e p ä r a s t leiutame uusi kokteile, täidiseid ja kastmeid. Me pakume midagi sellist, mis veel uus on. Värske. Lükkame piire ikka kuhugi eemale, see on kõigest kaasprodukt meie produktiivsuse põhifookuse kõrval.
A: Milleks on?
B: Milleks on kvaliteedi taasloomine ja ümbervormimine. Leiutamine, eksperimenteerimine. Lühidalt- looming.
A: Tore, et sa meid selle olulise künkani vedasid, aga nüüd peame siit üles rühkima...aga kas me siis teame, mis hea on? Me teame, mis on magus ja mis soolane. Gordon Ramsey ja Jaimie Oliver ei eksi, aga kas meile maitseb see, mis on kvaliteetne omas retseptis või see, mida me lapsest saati oleme harjunud sööma? Kas me oleme valmis maitsma võõramaa roogi?
B:JAH!
A:Aga neid nautima?
B:Tõsi, restoranis lisatakse sool ja pipar ise, sest iga inimese maitseeelistus on natuke erinev, küll toidu kvaliteet sellest oluliselt ei muutu....
Dogma pahvatab.
B:Kas leidub inimest, kellele Crème Brûlée on liiga magus?
A:Ilmselt jah.
B:Vahest liiga hea?
A:Leidub selliseid täidlasi m a i t s e i d, kas tead.
B:Aga massiline populaarsus annab ometi mõista kvaliteedist- maitseelamusest! Eks sama lugu ole soolasega. Juustuburger pole pop, vaid hea. Pole küll ehk tervislik, ent siiski- paljud inimesed seda himustavad. Mars- üle mõistuse magus. Head asjad on meie ümber ja me tarbime neid.
A:Aga kuidas on näiteks kultuuriga. Teater... näituseks-
...
*Laud+lava= lauva
Kell on nüüd piisav, et kõht võiks tunda tühjust.
"Ahh määän! Crème brûlée!"
"Ahh määän! Crème brûlée!"