(Tegemist on mitte juubelilauluga, vaid lihtsalt heade vibratsioonidega, nagu ka on laulnud The Beach Boys. Tropmetid ja trummid on kahtlemata omandanud muusikas võimsa komboenergia.)

1. päev
Lutikaaaaaas! Lutikaaas jooksis üle mu kintsu nagu põranda ja naksas minu liha. Ma vihastusin. "Sina selgrootu! Kas ma peaks sinuga liha jagama? O m a liha? Siis ma kangestusin... Maa... peaksingi... eks ole?         O m a liha jagama... Mmhm

3. päev
Sotsiaalne kangas langeb me kõigi peale; moondab meie silmi ja vaadet; hingi ja olekut ja emotsioone kah. Ühendab, a nivelleerib; see on ok. Kui ta teisele inimesele tahab head, kasutab armastuse jõudu; siis saab isegi mängida värviliste valede pinnal, nagu lõuendil mängitakse; saab hüpata neilt vedrudelt. Karta ei saa, ning enda loomust ei hüljata. Aga kuidas avastada oma loomust, mitte loomsust? Kellel on rohkem õigus - Aare Laanemetsal või Albert Schweitzeril... - ... Andke talle palitu! Ta ei taha paljaid rindu. Ta tahab nibusid! Tooge talle nibusid. Kondossidest tatilapid ei keelusta meid. Aga kuidas avastada oma loomust, mitte loomsust? 
Grusiinide vetsupotid eeldavad kükitamistehnikat. See on hea, see on õige. Õiglane mitte, aga õige. Andke talle strobo ja ta tantsib. Andke talle enesekindlus, ta teeb, mida iganes. Kus on enesekindlus! Siin gaasitünnid pagasnikus, temperamendid tules.

4. päev
Kloostri ümbrus sulnis isolatsioonis, valvatud uzimeeste ja mastiffi poolt; kloostris aga soiub munk intensiivselt mantrat, muuhulgas artifaktid, ikoonid ja sarkofaag. Nunnasid ei näe ja presentsi ei tunne. Arvatavasti nad siiski on seal puidust seinte taga.  Varsti rallime jahimehe džiibi järel, sellist retsimist võib ekstreemsuseks nimetada ja selline elu, see on hormonaalne kaif. Süüa, süüa...

5. päev


Kui porgand maitses nagu kurk ja kamina asemel andis sooja simsi ette paigutatud radikas.
Heitgaaside ja kuue rea autode vahel seisab tüdruk, automobiilid põiklevad mööda, plika pistab lipikuid autodesse, lahtistest akendest - peaaegu nagu sport, aga samas ka ellujäämine siin ilmas. 
Pikutab facebook'is, teised ootavad.
Kui ta saab aru, et tal pole vabadust öelda paljusid asju, käituda vastavalt, ning omada oma aega, privaatsust või kontrolli, jätab ta endale oma otseselt avaldamata mõtted ja tunded.

6. päev
Miks ühiskonna lapsed on kaotanud tõe?
Tõde on kätes, kindad kätel,
tõde on peas, müts on peas;
tõde on südames, vale on suus.

Kui paljud ei ratsuta paljalt tõe seljas, siis nad hüppavad tühja täku otsa.
Ehitatakse sõnu, mille varjus vaid janus algallikad. 

7. päev

Mil maailma tilkus tätrinektarit.

Tätri jäust ja imest.

Vahepeal ta valib sõnade kuhjamise ja väljendite asemel hoopis pausi. Milleks elust üle ludistada? Laval on nii, et võib sattuda sabinasse... sajasilmse eluka ees, kes tegelikult on uudistav mitmepealisus. Siis laval tahab ta mikski kiirustada, veel hullem - vältida raskeid kohti, milles on mahla, oo jaa. See on ideaalnäide kohaloleku jäust. Mõnd mehhaanilist tegevust täites ehk ei pea nii kohal olema. Mida enam ta laval mehhaniseerub, seda vibalikum on vili. Jäud on sõnades, pausides, toonis, silmades, emotsioonis, mis ta endas üles kutsub, läbi laseb, välja paiskab. Jäud on toega rääkimises ja väleduses, tempos. Jäud on julguses hüpata tähelepanusse ja ses sulistada. Vabaneda egost ja identiteedist- vajab palju jäudu, aga see tasub end. Jäud on karakteri tunnetamises ja selles elamises, sellega ühildumises; usalduses - teatritinglikkuse usaldamises, partneri usaldamises. Jäud on koha peal leegitsedes (oma) sise- ja välismaailma impulsside teadvustamises, registreerimises, reageerimises ja väljenduses. Ja jäud on mitte kõikide impulsside vastuvõtmises. Nende, mida tegelikult ihaldab EGO. Siin, kallis inimene, aitab teda intuitsioon - tunnetus, teadlikkus ja vana hea haritus ning kogemus. Alati esimest teed... mitte rüübata. Bla bla palju... Kuidagi peab see teatri ime juhtuma. 

Osake  tätri ime neksusest
- Tegelane A

Üks Must Kast manifesteerub ja kristalliseerib olevikku.

Kui jätta kõrvale see kummaline talvine üllatus, mille nädalavahetus kaasa tõi, siis kõiges muus on tunda kevadet. Kalender ütleb, et see on käes ja uued tuuled puhuvad taas: midagi on muutumas, uuesti algamas, ellu ärkamas.

Laupäeval, 21. märtsil, toimusid teatrikunsti eelkatsed. Jälle-jälle on mingi ring täis saamas (kuigi juulikuu alguse katseteni on veel ju justkui kõvasti aega). Aga seal, blackboxi laval, oli kindlasti osa kõige nooremast kursusest, võib-olla isegi minu akadeemiline lapselaps. Uued tuuled, mis ütlevad, et aitäh, Jaanika, aga sinu tee siin hakkab vaikselt otsa saama, vaja teha värskele verele ruumi. Ning kuigi see on pisut hirmutav, pole see üldse kurb mõte.

Neli aastat on pikk aeg. Kui panna kõrvuti üheaastane beebi ja viieaastane marakratt, näed vahet ehk selgemini. Ja kui võtta näiteks üks üheaastane teater ja seda nelja aasta pärast uuesti vaadata: kuhu oleme jõudnud - võiks ju loota, et vahe on märgatav, hoomamatu, sõnadesse pandamatu. Aga seda me veel ei tea, milline see laps meil välja hakkab nägema. Tulles metatasadi võrdlustelt tagasi: meie väike laps, teater Must Kast, on teatripäeval saamas üheaastaseks. Et üks mõte, ammu idanema pandud, on teoks saanud ja teeb vaikselt või mitte-nii-vaikselt esimesi samme. Ja juba reedel peame selle puhul pidu. Tule ka. 

Sünnipäevadega seoses: vaata vaid, eelmisest blogipostitusest alates on Kaija, Mihkel, Silver ja Kristjan nooruslikult vanemaks saanud! Hurraa neile veel kord!

Mis veel... me teeme tööd. Sellest ei pääse, ükskõik, kui mõtlikuks muutuda. Ingomar Vihmar on võtnud ette "Romeo ja Julia" Kaija, Laura, Liina, Birgiti, Kaarli, Märdi, Silveri, Rauno, Kristjani, Mihkli ja Kristoga Draamateatri jaoks, Lennart vihub Ugalas oma diplomilavastust "Teie ebaõnn on teie endi kätes", mis on küll kuuldavasti juba kõik välja müüdud, Birgit üllatab "Ada ja Evaldiga" juba meie teatri sünnipäeval ja mina olen jõudnud Nukuteatrisse "Seitsmepäise haldjaga". Jälle üks ring täis: sealt alustasin mina oma esimesi samme teatriteel peaaegu kümme aastat tagasi. 

Ilus, kui maailmas on mingi muster: kõik kordub, kaob, et taas tulla; ja elust on hea teha vahekokkuvõtteid. Kas ma oleksin kunagi arvanud, näiteks peaaegu kümme aastat tagasi Nukuteatri noortestuudio katsetel (kus ma põdesin kõige rohkem seda, et äkki mulle öeldakse, et ma olen liiga noor, et reeglid on reeglid, tule tagasi hiljem, kui sa pole enam neliteist), et ma istun mustas saalis teatrikooli lõpusirgel ja vaatan, kuidas teised noored inimesed pabistavad oma katsetel? Ei usu, et ma oleks kuidagi seda mõelda osanud. Isegi, kui keegi oleks nõnda öelnud.

Või kui keegi oleks öelnud, et sul on oma teater. Inimestega, keda armastad. Teater, mis nüüd on pealegi ühe tähtsa liikme võrra rikkam: sai endale sünnipäevaks direktori. Oh, oodakem nende evangeeliumitega (loe: rõõmusõnumitega), pealegi talle see tiitel eriti südamelähedane pole. Aga ikkagi: Hurraa!!!!

Mõtted on suured, plaanid ja programm koostamisel ja läbirääkimisel, Kultuurikvartal (Kultuurikartul) meid ootamas ja hoog sees. (Hooandjas võib meile veel hoogu anda, et juuni alguses saaks ikka korralikult üks lõputuur kogu kursusega tehtud, enne kui...)

Ja nüüd, tänasel teisipäevahommikul, sai üks ring veel täis: käisime Raplas lasteaedade teatripäeval. Vaatasime ja esinesime seal. Meie esimese kursuse lõpus just selleks sündmuseks valminud "Lood pildi seest" nühkis nüüd teistkordselt sealseid lavalaudu. Vägagi võimalik, et see nüüd oligi selle lavastuse täiesti viimane etendus. Edaspidi saab seda näha (varsti) ETV2-st või lastelauluplaadi saatel ise ette kujutades.

Kõikidest täissaanud ringidest on juba üsna ümmargune tunne. Küll lõpetamise päeval on veel ümmargusem, ehk isegi mõne eriti ümmarguse krokodilli(rõõmu?)pisaraga. (See on 20. juunil. Tooge lilli või midagi.)

Ümmargust kevadet!
Jaanika.

Käes on märts. Kevad. Naistepäev oli just, Kalju sünnipäev ka. Ja meil oli esikas.

Meil, tähendab siis minul, Sandril, Lauril ja Etsil, nendel Endla noortel. Etsil lausa üleüldse esimene esikas Endlas. Palju õnne, kallis Etso-Petso! Lavale jõudis suurepärane „Peeter Paan ja Valge Lind Wendy“, lavastajaks meile juba esimestest koolikuudest tuttavaks ja armsaks saanud Oleg Titov. „Peeter Paani“ on kohutavalt tore mängida, nii palju head lavaenergiat ei jää kindlasti ka publikuni jõudmata. Nii et tulge Pärnusse: laulame, tantsime, lendame (!!!) ja naudime täiega.

Kui meie õpe oleks ainult praktiline, siis meie nelja jaoks, olekski kooliajal selle esikaga justkui kriips peale tõmmatud - meie viimane esietendus enne lõpetamist (või kas on?). Üsna hirmus (ka heas mõttes) missuguse kiirusega see kuupäev läheneb – see 20. juuni. See loomulikult ei tähenda, et kevadel me enam miskit ei tee. Vastupidi, Pärnus hakkame me õige pea valmistuma juba suviseks lavastuseks Goethel põhinev „Werther“ ja siis kui ülejäänud teater puhkust peab. Kolime sõprade Endlitega jälle Viljandisse ja paneme kokku jälle kokku kursa ja ühtlasi Juunituuri kava. See on siis meie suursugune kooliaega kokkuvõttev väljasõidulavastus.

Ilmselt see ongi see milleni ma jõuda tahtsin. Kui tahtsin. Ma ei olegi enam kindel. Et kuigi ma võiksin rääkida lõputult oma suurepärasest prooviperioodist ja põnevatest tulevikuplaanidest siis tegelikult tahtsin ma eelkõige öelda üht.

Ma olen õnnelik.

Kuigi see tundub hetkel vale, sest mul on hetkel üks nendest päevadest. Noh, need mis meil kõigil on, kus miski ei lähe väga valesti, aga väga õigesti ka mitte, ilm ei ole halb, aga hea ka mitte, kõik on lihtsalt poolik ja imelik. Üks nendest hallidest päevadest. Aga sellegipoolest olen ma õnnelik. Ma ei räägi mingist ratsionaalsest õnnest - õnnelik, sest mul on pere ja kodu ja sõbrad ja töö – vaid tohutust sõnatust/seletamatust õnnetundest minu sees. Ma ei tea kuhu teie õnn koguneb, aga minul koguneb rinnakusse. Ma tunnen, kuidas see õnn on minu sees nagu suur kuldne pulseeriv ja hõõguv kera, mis mind ringi liigutab ja mis viimasel ajal on toonud minu juurde nii palju uusi ja põnevaid hetki ja inimesi. Ehk see kõlab nagu hunnik esoteerilist jama, aga mis sellest.

Ja kuidas on see seotud kogu mu eelmise jutuga... Üritame Juunituuril kokku võtta, mida me oleme teinud oma teel õppides näitlejaks/lavastajaks/harrastusteatrite juhiks. Ja see on ka oluline, et mis hullusi ja veidrusi (ja mõttetusi ja jama) me oleme teinud, aga sellest kõigest veel olulisem õppetund selle kooliaja sees, on olnud just selle Õnne leidmine. Oskus seda näha ja tunda ja alluda selle uskumatule jõule, mis teeb elu palju põnevamaks ja värvilisemaks.

Fatme.

(Pildid ülal Siim Vahur, all Heigo Teder)


Ps. Vaadake hoolikalt, mul on iseloomuga nina. 
Ja maailma parim naistepäev.