Peatusest peatusesse

13/5/2014

Emadepäevaks tuli taevast ka mürinat ja nagu vanarahvas ütleb - nüüd võib maapinnasel persetada julgemalt. Perse mullas - käsi kullas. Miks mitte? Aga meie oleme hetkel otsapidi Tartus ja mina harjun sõitma linnaliinibussiga. Mõni meist elab nagu rändaja, kord siin ja kord seal.

Esiteks istun ma esimeses peatuses bussile number neli ja meenutan...

Monolavastused Viljandis Kultuuridessandi raames.

Proovin selgitada lihtsalt ja lühidalt enda kogemust monokaga, kuni jõuame järgmisesse peatusesse.

Julgen väita, et monolavastuse protsess pole midagi nii lilleline. Võiks ju arvata, et on lihtne. Pole ju lavastajat, kes annaks segaseid ülesandeid. Pole partnerit, kes annab sulle valesid impulsse. Pole ka valgustajat, kes suunab sulle valguse valesti. Pole ka helimeest, kes heeblid põhja lükkab.
- Need tegelased on ikka kuradi vajalikud.
Kui oled üksi, on kerge tekkima konflikt kolmainsuse osade dramaturg-lavastaja-näitleja vahel.

Siinkohal aitäh Peep´sile, et lubasid mul valgust ise otsida ja muusikast üle röökida :) Aitähhid kindlasti ka Kätlinile, Taagole ja teistele, kes andsid peegeldust.

Enda monolavastusega töötades oli eesmärgiks laiendada inimeste silmaringi narkomaania maailmas. Kui keegi veel ei teadnud, siis Eesti on narkosurmadega maailmas esikolmikus. Sellesse teemasse sukeldudes ma ei teadnud isegi, milline see maailm päriselt välja näeb. Olid vaid oletused ja mingid umbmäärased vaated. Teemasse sisenedes startisin humaansusest: et ole sa ükskõik kes, aga inimlikkus on kõigis olemas. Miks mõistetakse kohe narkomaane hukka? Võib-olla on olnud selleks karm põhjus, et selle eest põgeneda ei saa. Sa võid sõimata inimesi kelleks iganes, aga mõtle enne, kui ütled.
Ka lapsevanemad: hoidke lastel selle koha pealt silmad rohkem lahti. See pole moraal, vaid tõsiasi. Lastele küll näidatakse koolis igasuguseid slaide, et see on paha ja sa ei saa sellest enam lahti, aga 12-aastane noor ei mõtle tarvitamise momendil sedasi.

Kristo Veinberg "Kriis"

Kaija M Kalvet "Ühe libalooma lugu"

Kristjan Lüüs "Liblikas noateral"

Karl Edgar Tammi "Lau(v)amäng"

Mihkel Kallaste "Aken"

Silver Kaljula "Hägune piir"

Fotod: Liis Reiman

Teiseks, hindan fakti - on peatus. Siseneb kontrolör. Annan talle kõik oma piletid, mis on kogunenud viimaste päevadega. Kontrolöri poolt sorteeritud piletitest oli üks ikkagi kehtiv. Sõit jätkub ja raadiost kõlab "Amazing".

Muidugi on kahju, et Tanja ei jõudnud Eurovisiooni finaali, aga seetõttu jõudis meie soololaulude õppejõud Kaire Vilgats käia Taanis, laulda mõned laulud ja tulla tagasi meie soololaulukontserdile/eksamile Tartu jazziklubis. Meie eesmärk oli valida laulud, mis meid kõnetavad või meile meeldivad, mis pakuvad suuremat väljakutset- ning leida vastav karakter. Tuleb tunnistada, et esinemisvormidest on minu jaoks kõige raskem laulmine. Ma pole kunagi end lauldes hästi tundnud. Kairega koostöös sai laulmisele lähenetud hoopis uutmoodi, mis ei pannud ka kahtlema, et ma ei saa hakkama. Oli üllatusi mulle ka kursusekaaslaste poolt.

Oli publikule ja ka meile meeliülendav õhtu!

Soololaulukontserdi fotod: Reino Luige

Kuigi Kaire ja Tanja ei saanud finaali, siis sai vähemalt üks Eesti mees seda oma nahal tunda.
http://publik.delfi.ee/news/eurovisioon2014/fotod-ja-video-poliitaktivist-meelis-kaldalu-smugeldas-end-eurovisioni-lavale-ja-korraldas-voiduhetkel-stseeni.d?id=68647205
Mis mõtteid selline uudis teis tekitab?

Kolmandaks kuulen, mida ütlevad bussiliini number neli kõlarid: "Rahu. Järgmine peatus, Kastani". Kui rõõmustav uudis! Pole hullu, kui magasid enda peatuse maha. Järgmises saab ka maha minna. Seniks tuleb kohaneda keiser Nero ja sõpradega.

Kas sellega me tegeleme proovisaalis? Jah.

Kui sind huvitab, mida me tegelikult teeme, tule meid vaatama juba mõne päeva pärast Tallinnas, Von Krahli Teatris ja edaspidi Tartu Uus Teatris.

Etendused
15.05 Von Krahl kl 19
16/17/23/24/25.05 Tartu Uus Teater kl 19

Neljandaks näen ja mõistan, et...

...Ingmar Bergmanni teos ja Ain Mäeotsa lavastatud "Fanny ja Alexander" tekitas minus rohkem tahtmist ja motivatsiooni teatriga tegeleda. Mitte et see oleks minus kadunud, aga nähtud hea tekitab tahtmist veel mitmekülgsemalt areneda. Kui Sa, lugeja, peaksid mõnikord olema väsinud ja kahtlema, kas ikka minna teatrisse, siis mõnikord võib tõesti juhtuda, et oled pärast eufooooriiaaas. Bergmanni poolautobiograafiline "Fanny ja Alexander" on suurepärane materjal. Kogu selle joomise ja hooramise taustal jäi ikkagi kõlama humaansus ja armastus. Seal oli muidugi ka stseene, mis mõjusid natuke võõrkehana, venivana või rapsakalt vorbituna, kuid pigistasin silma kinni. Casting on Mäeotsa poolt olnud ideaalne. Tooksin eraldi välja nimiosa Alexandrit (Mikk Kaasik) mänginud poisi, kes on sellesse rolli väga hästi valitud. Poiss, kes avastas, hindas fakti ja kel oli ka lava jaoks loodud hääl. Mul on hea meel, et see poiss sai sellise võimaluse ja koolituse Mäeotsalt ja teistelt kaasnäitlejatelt. Mait Malmsteni preestri roll arenes vapustavalt vaoshoitult/ekspressiivselt julmuse poole. Liina Tennosaar mõjus oma rahulikkusega kohati kontrastina, aga see pingestatus toimis hästi. Ott Sepp, kellelt olen juba sellelaadset rolli küll ka varem näinud, hoidis oma fookuse ja lõpuni mängitud stseenidega üleval kogu publikumi. Sarnaselt Jan Kausi "Mis meelel, see häälel?" arvustusega, olen ka mina mõelnud karjumise peale laval. Miks on seda ikkagi nii palju vaja? Kas sedasi on lihtsam anda näitlejate emotsioone jälgijatele? On see tingitud uuest noorest generatsioonist?
Tegelikult ma ei tahaks siinkohal enda argumente välja tuua, vaid tahaks kuulda blogilugejate ja teatrikülastajate arvamust ekspressiivse karjumise kohta teatris. Kuidas see teile mõjub? Mis tundeid tekitab?

Viiendaks... kiirustan "Nero" läbimängule ja jään teid, kallid lugejad, teatrisse ootama!

kes tunneb, et sooviks veel lugeda, siis jätan selleks siia võimaluse.

1. http://arvamus.postimees.ee/2790294/ilves-mida-teeb-eesti-mees-selleks-et-naisel-oleks-turvaline-luua-oma-kodu-pere-ja-tulevik-eestis
2. http://arvamus.postimees.ee/2790422/mihkel-kunnus-uus-polvkond-ja-uus-demokraatia

Vahendas Silver.

3 Comments

Mõte Musta Kasti

13/5/2014 08:30:19 am

Mis karjumisse puutub.
Mina olen teatrikülastajana väga karjumise-kartlik ja tugevalt füüsiliselt mõjutatav, näiteks hakkavad mu käed ühe tubli karjumise stseeni peale alati värisema. Selle all pean ma silmas pigem konflikti olukorda ja vihast karjumist, mitte näiteks sellist halavat karjumist.
Muidugi olen ma aegajalt kogenud seda ülepingutatud ekspressiivsust, see tekitab minus ebamugava tunde ja eelkõige väsitab. Eriti väsitab vaatajat, kes on loomupäraselt tundlikuma närviga ja laseb etendust endast täiega läbi.
Aga on ka need "head" karjumised, kus ekspressiivsuse tase on no täpselt õige. See ongi mulle mõjuva konflikti mõõdupuu, et kas mul hakkavad käed surisema või mitte. Kord Linnateatris pidin Andres Raagi karjumise peale vaat et pildi tasku viskama, käed värisesid ja nutt tuli peale. Ja muide teie "Aadama mängude" etenduse ajal, selles toas, kus olid Karl-Edgar Tammi ja Lauri Mäesepp, hakkasid ka käed surisema. Samas ma ei tea, kas see on kasulik lasta ennast vaatajana konfliktist nii mõjutada, et sul on füüsiliselt ebameeldiv. Siit tuleb juba teine mõtisklus, et kui palju peaksid vaatajad oskama ennast teadlikult distantseerida laval toimuvast. Eriti väikseses black-boxis, kus esireas istudes näitleja sulle praktiliselt näkku karjub...
Ühesõnaga jah, minu jaoks see õige intensiivsusega röökimine ajab mind endast välja ja leian siis, et karjumine on täiesti põhjendatud, sest see liigutab mind. See paneb mind vaatajana tundma samu emotsioone, kui oleksin ise konflikti teine osapool. Kui seda sama situatsiooni väljendatakse sisemise keemise ja vaoshoitud vihaga, siis mõjutab see mind ikka, aga jään passiivseks kõrvaltvaatajaks, ma ei saa nendest emotsioonidest ise osa, vaid elan juba lihtsalt tegelastele kaasa.

ekspressifänn

14/5/2014 12:19:51 am

mulle iseenesest karjumine istub..

Karjumise põjhendatusest

15/5/2014 08:52:02 pm

Karjumine võib olla vapustavalt kohane ning kõrvulukustavalt halb. Ehk siis jah kõik oleneb ajast, kohast, rollist jne. Aga karjumisega seoses meenub mulle üks lavastus.
Oli Draamafestival 2012 ning tükiks Lavaka poiste diplomilavastus "Seitse venda". Ja seda mängiti Genialistide klubi saalis ehk siis väike BB tüüpi saal. Ning seal tookord häiris mind isiklikult karjumine väga Pääru Oja poolt mängitud vanema venna Juhani rolli puhul. Tegemist ongi ju jõulise noorte meeste jõuguga ning Juhani tegelaskuju ongi impulsiivne ja jõuline aga kas näitleja ei saagi pianost forteni mängida ilma karjumata? Tookord oli see karjumine teravalt vastu kajav tolles ruumis ning tõesti lausa kõrvu lukustav. Jäi tunne, et näitleja sai tõelist viha ja kõrgeid emotsioone väljendada ainult nii, et andis teksti pidevalt peaaegu karjudes. Aga need intensiivsemad hetked läksid minu jaoks kauduma, sest kui kogu aeg on suur müra siis PAUK ei kõla kogu kontekstis enam ka pauguna. Ning nii võibki midagi olulist tekstis ja edasi antavas emotsioonis kaduma minna. Kuhu on enam häälele ja emotsioonil kasvada kui need on kogu aeg maksimumi peal.
Isiklikult eelistan näha/kuulda ikka tõelist pianot ning kui tuleb forte, siis on see tõeline forte terav ja põhjendatud. Et kellegi röögatus kõlaks röögatusena mitte ei sumbuks üldisesse mürasse.
Aga õnneks olen ma teatris ka seda põhjendatud karjumist kohanud, mis on intensiivne, terav ja seetõttu isegi oma kõrvulukustavuse juures nauditav.

Peatusest peatusesse

Leave a Reply.