Tere, hea blogirongile kiirustaja! Võta hoog maha - ruttamiseks pole põhjust.
Sellenädalase väljasõidu eest vastutan mina, Kaarel, ja luban, et viin Viljandi teatritudengite eluga kurssi ka kõige hilisemad ärkajad.
Sellenädalase väljasõidu eest vastutan mina, Kaarel, ja luban, et viin Viljandi teatritudengite eluga kurssi ka kõige hilisemad ärkajad.
Jaahhh... Kevad on ikka täiega kohale jõudnud ja teeb toasistumise üha ebameeldivamaks. Seetõttu teen ettepaneku, et jätkad selle postituse lugemist võimaluse korral õues päikse käes.
.........
......
...
Nõndaks. Nüüdseks oled ilmselt oma ekraani suhtelise tuhmusega harjunud ning suudad päikese peegelduse vahelt ka siinseid sõnu lugeda. Eks silmad vajavad aega harjumiseks. Mõnikord ka siis, kui maailmavaade ootamatult selgemaks muutub. Siinkohal tervitaksin toredaid inimesi, kelle abiga Kaija lavastajasilm nädala esimesel päeval veelgi teravamaks timmiti. Õnnitlused!
Järgnevalt demonstreerib JJ, kuidas prillidest vabanemine tallegi rõõmu valmistaks...
.........
......
...
Nõndaks. Nüüdseks oled ilmselt oma ekraani suhtelise tuhmusega harjunud ning suudad päikese peegelduse vahelt ka siinseid sõnu lugeda. Eks silmad vajavad aega harjumiseks. Mõnikord ka siis, kui maailmavaade ootamatult selgemaks muutub. Siinkohal tervitaksin toredaid inimesi, kelle abiga Kaija lavastajasilm nädala esimesel päeval veelgi teravamaks timmiti. Õnnitlused!
Järgnevalt demonstreerib JJ, kuidas prillidest vabanemine tallegi rõõmu valmistaks...
Mööduval nädalal käis Kaire Vilgats meil korduvalt külas, et äratada meis uinunud laululinde. Suur aitäh! Põhjust äratuskella valjemaks keeramiseks pole vaja kaugelt otsida, sest reedene proov jäi viimaseks koos Kairega ning juba vähem kui kahe nädala pärast, 9. mail, toimubki Tartu jazzklubis esinemislustist pungil soololaulude kontsert! Meile tulevad saatebändi kujul appi vahvad muusikud, kes erinevalt "trummaritest" (loe: Maailma Kõige Pisem Mees ja Pikk Mees) ja solistidest on muusika alal vaieldamatud professionaalid. Nende oskuste ja meie sarmi koostoimel sünnib kindlasti midagi nägemis- ja kuulmisväärset :)
Aga proovi ei tehtud mitte ainult laulmisega. Proovisaalis nähakse juba mitmendat nädalat vaeva Mati Undi näidendi "Keiser Nero eraelu" ainelise lavastusega "NERO". Esikakuupäev endiselt 15. mai - ära siis maha maga!
Aga proovi ei tehtud mitte ainult laulmise ja Neroga. Proovisaalides on juba mitmendat nädalat töös kolm mehist monolavastust, sest nüüd kohe-kohe on käes MONOLAVA 04! Nii mõnigi proov on väldanud hilistesse öötundidesse, mistõttu ärkavad mõned viimasel ajal sagedasti koolis. Muide, kohe-kohe tähendab juba tuleval teisipäeval, 29. 04, Tartus Genialistide Klubis.
Aga proovi ei tehtud mitte ainult laulmise, Nero ja monolavastustega. Kusagil kaugel Pärnumaal on 10. lennu lendur Sander, kes teeb proovi suvelavastusega nimega "Woyzeck". Ma pole eelmise lause põhjal päris kindel, kas see on lavastuse nimi või töötab Sander säärase varjunime all. Esineb tunnetuslik kriis, mis on põhjustatud teadmiste defitsiidist, mida ma käesoleva uurimusega... Ah, ei, see ei käi siia... Ilmselgelt ärkasin ma oma seminaritöö kirjutamisest.
Tervitan sind, Sander, Duran Durani looga "Ordinary Day", aga selle natukene "jõulisema" versiooniga, et kui sa seda varahommikul kuulad, siis ärataks kohe kindlasti üles. Ja et see päev tavaline poleks!
Tervitan sind, Sander, Duran Durani looga "Ordinary Day", aga selle natukene "jõulisema" versiooniga, et kui sa seda varahommikul kuulad, siis ärataks kohe kindlasti üles. Ja et see päev tavaline poleks!
Muidugi pole proovid ja seminaritööd ettekäändeks oma keha alaväärtustamiseks. Vastupidi: mida rohkem ühel teatritudengil teha on vaja, seda kiiremini leiab ta tee palliplatsile. Nii mõnedki meist olid juba esmaspäeva õhtul valmis alustama rannavõrkpallihooaega. Ideaalsed tingimused: soe ja päiksepaisteline õhtupoolik, peaaegu kuivaks saanud rannaliiv, täispumbatud pall ja suurepärased mängukaaslased. Ainult võrk oli puudu.
Seega võtsime ette hoopis rannakorvpalli hooaja ning kohe alustuseks võitis näitlejate koosseis muusikute oma. Duell oli tasavägine, aga meie võidus polnud algusest peale kahtlustki. Suurimaks skoorijaks oli muidugi meie vana hea Mihkel (loe: Maailma Kõige Pisem Mees jooksis niisama platsil ringi).
Ja et sportimisest vähe poleks, siis lõime lahti ka selle aasta jooksuhooaja! Meie läheme üsna mitmekesi sügisel SEB Tallinna Maratonile ja siis on juba kõik Musta Kasti fännid oodatud lippude lehvides meile kaasa elama.
Seega võtsime ette hoopis rannakorvpalli hooaja ning kohe alustuseks võitis näitlejate koosseis muusikute oma. Duell oli tasavägine, aga meie võidus polnud algusest peale kahtlustki. Suurimaks skoorijaks oli muidugi meie vana hea Mihkel (loe: Maailma Kõige Pisem Mees jooksis niisama platsil ringi).
Ja et sportimisest vähe poleks, siis lõime lahti ka selle aasta jooksuhooaja! Meie läheme üsna mitmekesi sügisel SEB Tallinna Maratonile ja siis on juba kõik Musta Kasti fännid oodatud lippude lehvides meile kaasa elama.
Ka see pole kaugeltki veel kõik!
Viljandi pole mõni depressiivne väikelinn, kui sellised asjad üleüldse eksisteerivad. Kaldun arvama, et on ainult depressiivsed (vaimult) väikeinimesed (ära loe: Maailma Kõige Pisemal Mehel on deprekas).
Ja depressiivsuse parim ravim on oma voodist ärgata ja minna kultuuri nautima.
Sel nädalal sai sedagi palju teha, sest käimas on tantsunädal! Mina isiklikult kaesin selle raames Mart Kangro lavastust "Waiting for tomorrow" (minu arvates mitte "must-see", aga loovisikutele pakub tõenäoliselt mitmeid humoorikaid äratundmismomente) ning enne veel kuulasin ööülikooli loengut teemal "Tantsin sinuga taevas ehk mis kargust kargab mõnutustatud järellihaline ebard". Lektor Kalev Rajangu rääkis väga humoorikalt, kaasahaaravalt ja mõtlemapanevalt sellest, millised mõjud võivad kaasneda vaimu ja keha teineteisest eraldamisega ning kuidas kargus ehk tants meid kõige hullemast päästa võiks. Soovitan järele kuulata!
Samuti soovitaksin Sul minna vaatama Oleg Titovi lavastust "Duetid", aga seda mängiti kahjuks viimast korda. Tänan siinkohal tervet truppi meeldiva elamuse eest. Õnneks on lavastuse Ugala repertuaarist väljaarvamise põhjuseks uue elu ärkamine naispeaosalises.
Viljandi pole mõni depressiivne väikelinn, kui sellised asjad üleüldse eksisteerivad. Kaldun arvama, et on ainult depressiivsed (vaimult) väikeinimesed (ära loe: Maailma Kõige Pisemal Mehel on deprekas).
Ja depressiivsuse parim ravim on oma voodist ärgata ja minna kultuuri nautima.
Sel nädalal sai sedagi palju teha, sest käimas on tantsunädal! Mina isiklikult kaesin selle raames Mart Kangro lavastust "Waiting for tomorrow" (minu arvates mitte "must-see", aga loovisikutele pakub tõenäoliselt mitmeid humoorikaid äratundmismomente) ning enne veel kuulasin ööülikooli loengut teemal "Tantsin sinuga taevas ehk mis kargust kargab mõnutustatud järellihaline ebard". Lektor Kalev Rajangu rääkis väga humoorikalt, kaasahaaravalt ja mõtlemapanevalt sellest, millised mõjud võivad kaasneda vaimu ja keha teineteisest eraldamisega ning kuidas kargus ehk tants meid kõige hullemast päästa võiks. Soovitan järele kuulata!
Samuti soovitaksin Sul minna vaatama Oleg Titovi lavastust "Duetid", aga seda mängiti kahjuks viimast korda. Tänan siinkohal tervet truppi meeldiva elamuse eest. Õnneks on lavastuse Ugala repertuaarist väljaarvamise põhjuseks uue elu ärkamine naispeaosalises.
Ugalasse minekuks oli sel nädalal kohe mitu head põhjust. Nimelt esietendus kolmapäeval Marika Palmi lavastatud ja Laura osalusel valminud "Printsess Luluu ja Härra Kere". See tükk püsib repertuaaris loodetavasti veel pikka aega, sest tegu on väga lustaka looga, mis lastele väga meeltmööda oli. Värviline kunstnikutöö väärib minu silmis eraldi väljatoomist.
Nii palju meie tegusast nädalast!
Nüüd aga, kui Sul veel jaksu on, jutustaksin Sulle ühe loo.
Ma kirjutan sellest, kuidas ma esmakordselt puutusin kokku ühega paljudest võimalikest teatriimedest. See juhtus umbes seitse aastat tagasi, mil ma veel Nukuteatri Noortestuudios tegutsesin. Meil oli käsil üks üsna tavapärane tund Jaaguga. Me tegime etüüde erinevatel teemadel ja analüüsisime neid. Ma täpselt ei mäletagi, kuidas me selleni jõudsime, aga ühel hetkel pidin ma koos Jaanikaga (jah, meie Beebiga) teiste silme all läbi mängima üht olukorda, mida eelnevalt läbi proovida ei saanud. Ülesanne oli lihtne: mina pidin olema taksojuht ja Jaanika klient, kes hüppab kusagil Tallinna kesklinnas peale ning palub end kiiremas korras koju, Kristiinesse viia. Ahahh.. Järelikult umbes viie-kuue minuti sõit. Konks oli aga selles, et minu tegelaskuju pidi Jaanika omasse silmapilkselt armuma ning minu lahendada jäi, mis ma oma elu suurima šansiga peale hakkan.
Taksot muidugi polnud. Olid ainult kaks pinki üksteise taga, mis siis pidid kujutama auto esi- ja tagaistmeid. Mis seal etüüdis veel juhtus, pole oluline. Oluliseks, isegi märgiliseks, kujunes see moment, kui ma keset sõitu kujuteldavasse tahavaatepeeglisse vaatasin ning Jaanika tegelaskuju jälgisin. See moment kestis vaid mõned sekundid (oli ju foorituli kohe jälle roheliseks muutumas), kuid selles hetkes tundus mulle, et ma tõesti näen teda. Ma ei räägi sellest, et maailm minu ümber oleks muutunud ja ma oleksin hallutsinatsioone nägema hakanud. See oli pigem see soe tunne, mis ikka tekib, kui sa kellegi ilusa silmadesse vaatad ja mõistad, et sel inimesel on ka ilus hing... Seejärel pöörasin ma pilgu ära, sest ta vaatas mulle vastu - vähemalt mulle tundus nii.
Kui me siis üheskoos seda etüüdi analüüsima hakkasime, selgus kohe, et see moment oli kõigile silma jäänud. Mulle mitte ainult ei tundunud, et Jaanika mulle "peeglist" vastu vaatab. Ta oli tõepoolest täpselt samal ajal, täpselt samasse kohta vaadanud. Ja me olime pööranud oma pilgud ära üheaegselt.
Võib ütelda, et sääraseid asju ikka juhtub. Juhus. Aga kui see ei olnud pelgalt juhus? Kas siis pole võimalik, et kui kaks inimest on teineteise suhtes täielikult avatud, siis võib nendevaheline suhtlus aset leida rohkem kui viie meele tasanditel? Mina usun, et on. Ja kokkuvõttes pole sel isegi suurt vahet, mis selliseid hetki täpsemalt esile kutsub - oluline on, et nad oleksid olemas. Minu jaoks on see üks teatriimedest. Üks nendest imedest, mida publik tuleb teatrisse otsima ja leidma ning mille pärast mina jätkuvalt näitekunsti käänulistel radadel liigun. Mäletame ju, et kes vahvalt otsib, see ka leiab.
Ma ei ole seda lugu paljudele rääkinud, aga loodan, et nüüd, kui see lugu ka Sinuni jõuab, siis ehk meenub Sullegi mõni teatris möödunud hetk, mil ümbritsev kaob ja süda saab rõõmsaks.
Miks ma sellest aga just praegu kirjutan?
Ühelt poolt sel proosalisel põhjusel, et seoses oma seminaritööga olen seda lugu viimasel ajal paaril korral uuesti jutustanud ning see seisab värskelt meeles. Kui ma selle üle aga mõtlesin, siis leidsin ka teise ja olulisemagi põhjuse. Nimelt on minus ärganud tunne, et sellised asjad võivad üsna pea uuesti juhtuma hakata. Ma tajun mõnikord proovide ajal iseendas ja oma kursakaaslastes mingit uut kvaliteeti. Muidugi on hetki, kus me kaotame oma tähelepanu keskendatuse ning kulutame palju energiat selle taasleidmisele, kuid kui me selle saavutame, siis on see justkui suurem kui varem. Võib-olla on siinkohal minu ja ümbritseva maailma mõistused segi läinud, aga kui mu tundmused õigeks osutuvad, siis võib suuri asju oodata.
See kõlab nagu halb reklaam, aga ütlen siiralt: tule meid kindlasti vaatama! Kultuuridessant, MONOLAVA ja paljud tulevased projektid annavad selleks kindlasti võimaluse. Tule näe oma silmaga, kas tudengitest sirguvad teatriime äratajad :)
Aitäh Sulle ja aitäh, Jaanika!
Nüüd aga, kui Sul veel jaksu on, jutustaksin Sulle ühe loo.
Ma kirjutan sellest, kuidas ma esmakordselt puutusin kokku ühega paljudest võimalikest teatriimedest. See juhtus umbes seitse aastat tagasi, mil ma veel Nukuteatri Noortestuudios tegutsesin. Meil oli käsil üks üsna tavapärane tund Jaaguga. Me tegime etüüde erinevatel teemadel ja analüüsisime neid. Ma täpselt ei mäletagi, kuidas me selleni jõudsime, aga ühel hetkel pidin ma koos Jaanikaga (jah, meie Beebiga) teiste silme all läbi mängima üht olukorda, mida eelnevalt läbi proovida ei saanud. Ülesanne oli lihtne: mina pidin olema taksojuht ja Jaanika klient, kes hüppab kusagil Tallinna kesklinnas peale ning palub end kiiremas korras koju, Kristiinesse viia. Ahahh.. Järelikult umbes viie-kuue minuti sõit. Konks oli aga selles, et minu tegelaskuju pidi Jaanika omasse silmapilkselt armuma ning minu lahendada jäi, mis ma oma elu suurima šansiga peale hakkan.
Taksot muidugi polnud. Olid ainult kaks pinki üksteise taga, mis siis pidid kujutama auto esi- ja tagaistmeid. Mis seal etüüdis veel juhtus, pole oluline. Oluliseks, isegi märgiliseks, kujunes see moment, kui ma keset sõitu kujuteldavasse tahavaatepeeglisse vaatasin ning Jaanika tegelaskuju jälgisin. See moment kestis vaid mõned sekundid (oli ju foorituli kohe jälle roheliseks muutumas), kuid selles hetkes tundus mulle, et ma tõesti näen teda. Ma ei räägi sellest, et maailm minu ümber oleks muutunud ja ma oleksin hallutsinatsioone nägema hakanud. See oli pigem see soe tunne, mis ikka tekib, kui sa kellegi ilusa silmadesse vaatad ja mõistad, et sel inimesel on ka ilus hing... Seejärel pöörasin ma pilgu ära, sest ta vaatas mulle vastu - vähemalt mulle tundus nii.
Kui me siis üheskoos seda etüüdi analüüsima hakkasime, selgus kohe, et see moment oli kõigile silma jäänud. Mulle mitte ainult ei tundunud, et Jaanika mulle "peeglist" vastu vaatab. Ta oli tõepoolest täpselt samal ajal, täpselt samasse kohta vaadanud. Ja me olime pööranud oma pilgud ära üheaegselt.
Võib ütelda, et sääraseid asju ikka juhtub. Juhus. Aga kui see ei olnud pelgalt juhus? Kas siis pole võimalik, et kui kaks inimest on teineteise suhtes täielikult avatud, siis võib nendevaheline suhtlus aset leida rohkem kui viie meele tasanditel? Mina usun, et on. Ja kokkuvõttes pole sel isegi suurt vahet, mis selliseid hetki täpsemalt esile kutsub - oluline on, et nad oleksid olemas. Minu jaoks on see üks teatriimedest. Üks nendest imedest, mida publik tuleb teatrisse otsima ja leidma ning mille pärast mina jätkuvalt näitekunsti käänulistel radadel liigun. Mäletame ju, et kes vahvalt otsib, see ka leiab.
Ma ei ole seda lugu paljudele rääkinud, aga loodan, et nüüd, kui see lugu ka Sinuni jõuab, siis ehk meenub Sullegi mõni teatris möödunud hetk, mil ümbritsev kaob ja süda saab rõõmsaks.
Miks ma sellest aga just praegu kirjutan?
Ühelt poolt sel proosalisel põhjusel, et seoses oma seminaritööga olen seda lugu viimasel ajal paaril korral uuesti jutustanud ning see seisab värskelt meeles. Kui ma selle üle aga mõtlesin, siis leidsin ka teise ja olulisemagi põhjuse. Nimelt on minus ärganud tunne, et sellised asjad võivad üsna pea uuesti juhtuma hakata. Ma tajun mõnikord proovide ajal iseendas ja oma kursakaaslastes mingit uut kvaliteeti. Muidugi on hetki, kus me kaotame oma tähelepanu keskendatuse ning kulutame palju energiat selle taasleidmisele, kuid kui me selle saavutame, siis on see justkui suurem kui varem. Võib-olla on siinkohal minu ja ümbritseva maailma mõistused segi läinud, aga kui mu tundmused õigeks osutuvad, siis võib suuri asju oodata.
See kõlab nagu halb reklaam, aga ütlen siiralt: tule meid kindlasti vaatama! Kultuuridessant, MONOLAVA ja paljud tulevased projektid annavad selleks kindlasti võimaluse. Tule näe oma silmaga, kas tudengitest sirguvad teatriime äratajad :)
Aitäh Sulle ja aitäh, Jaanika!