Tere, armas lugeja. Kuidas Sul läheb? Meil läheb töiselt. Mul on üks sõber, kes arvas kuni 16. eluaastani, et "töiselt" tähendab "nutuselt", sõnast "töinama". Sest alati, kui öeldi, et "mul läheb töiselt", oli inimestel selline viril nägu ees. Aga meil läheb ka töiselt. Ja me ei virise. Me teeme filme, me teeme kuuldemängu, me teeme seminaritöid, reklaami, akrobaatikali, vabal ajal teeme ühte uut teatrit, mtü-d, trenni, sporti, lusti, kes teeb suitsu, kes sööb kartulisalatit. Või nagu ütleks Juhan:
Me teeme, teeme ümber oma elu üht hiigelmüüri inimtihedat. Ka pikemad ei küüni üle ääre. Kui mõni sinnapoole väljalangend kivi on lahkumisel ruumi jätnud piluks, siis see, kes juhtus välja nägema, on äranähtu nimetanud iluks. Ta samal hetkel ise läbi nähtud on ja pole kohta, kus võiks tunda häbi ta. Suur saladus saab tema ainueluks, tal iseennast au on läbida. | |
Aga nüüd me jõudsime sinna, et mina mõtlen: kui maailma on kirjutatud selliseid sõnu ja tehtud selliseid viise, mis õigust on mul Sinu aega, kallis lugeja, raisata, rääkides lihtsalt argipäevast. Kas Sind üldse peaks huvitama, kui mitu tundi me eelmisel nädalal laulsime, vehklesime või magasime? Ei peaks! Tahaksin seda hetke, kui blogikarikas on mulle kingitud, kasutada selleks, et parem millegi üle järele mõelda. Juhtus nii, et mõned meist käisid sel nädalal Tallinnas. Me kohtusime seal mitmete toredate inimestega ja mitme veel toredama ilmastikunähtusega. Pöörasime oma perspektiivid ühes kummalises tunnelis teistpidi, saime kaela rahet, nägime läbi klaasi lörtsi, vaatasime silmad avali tähti. Ja siis tutvusime ühe mehega, kes oma suure soojusega vist meile kõigile muljet avaldas.
| On selle mehe nimi, mis ta on, ka see pole vist kokkuvõttes tähtis. Kui ma kuidagi suuremalt mõtlen. Ühesõnaga: elas kord mees Ameerika Ühendriikides, California osariigis. Kasvas seal suureks ja hakkas kunstnikuks. Tegi ise - maalis ja laulis ja puhus pasunaid ja etendas. Aitas teistel teha, õpetas koolis ja vanglas ja vaimuhaiglas. Selles vanglas õpetas, mille kohta üks teine tore mees teadis laulda: "I ain't seen the sunshine since I don't know when, I'm stuck in Folsom prison, and time keeps draggin' on". |
Nojah, kui ma mõtlen, siis neil meestel ongi ju tegelikult üsna palju ühist - kaks inimest, kes ei viska lihtsalt ühiskonna prügikasti neid teisi, kes võiksid laulda: "when I was just a baby my mama told me: "Son, always be a good boy, don't ever play with guns!" but I shot a man in Reno just to watch him die... When I hear that whistle blowing, I hang my head and cry."
Sest ma ju võiksin seda teha, eksole. Ma võiksin ära visata terve hunniku inimesi, kes on käitunud valesti või ebaproduktiivselt; ma võiksin ära visata terve hunniku ideid ja mõtteid, mis minu maailmaga kohe kokku ei paista sobivat, ma võiksin teha igasuguseid inetusi või jääda kõige suhtes apaatseks, mis oleks vahest inetuim üldse. Ma võiksin keskenduda iseenda elule või edule või sellele, mis toob reaalseid tulemusi mingitel reaalselt hinnatavatel skaaladel, aga... kõige õhtul on vist küsimus ikkagi selles, mis näoga ma endale kui inimesele peeglist otsa vaatan, eksole.
Küsimus, mis mind vaevab kogu selle häguse jutu kaudu, on vist ikkagi - mis on edu? Kas see mees, kellest ma siin praegu oma juttu alustasin, on edukas? Mille alusel ma seda määran? Ta ei ole rikas inimene oma materiaalselt varalt, tal ei olegi eriti midagi. Ta on üsna tunnustatud kunstnik mingites ringkondades, aga enamus ringkondi maailmas teda ei tunnegi. Ta on töötanud ja esinenud paljudes erinevates maailma kohtades. Noh, ja siis? Mis sellel tähtsust on? Ma ei oska isegi öelda, kas ta on õnnelik inimene. Igal juhul ta jättis sellise mulje, aga see, mis tagatubades toimub, on kokkuvõttes midagi muud, onju. Ise ta räägib väga otsekoheselt: "Ma elan nüüd Eestis, aga ega siin keegi mind ei tunnusta, ma tean, teil on vaja oma kunstnikke tunnustada. See on täiesti okei. Aga ma elan siin ikkagi." Või et: "Ma olen neli korda kihlatud olnud, ma olen väga õnnelik, et ma ükski kord ei abiellunud, sest vastasel juhul oleksin ma nüüd neli korda lahutatud." Ja sa vaatad seda inimest ja temast kiirgab soojust ja ta küsib, mida meie teeme, ja meie räägime ja tema arvates on see kõik väga tore ja RIGHT ON, ja ei olegi midagi. Taban end mõtlemast, et kuigi ma tahaksin, miks ma peaksin talt küsima, mis on kunsti ja elu mõte ja kas neid kuidagi ühendada annab. Milleks, no milleks, eksole, juba isegi tean, mis on vastus: tee seda, mis sulle tundub õige, tee seda nii, et võimalikult paljud inimesed tunneksid sellest rõõmu ja ongi kogu lugu. Sa ei pea sellega midagi saavutama, sa ei pea sellega midagi tegema, sa pead lihtsalt elama. Nagu ütleb ühe minu lemmikraamatu kangelane: "Kui sa elad, siis on vaja elada ja mitte olla surnud."
Sest ma ju võiksin seda teha, eksole. Ma võiksin ära visata terve hunniku inimesi, kes on käitunud valesti või ebaproduktiivselt; ma võiksin ära visata terve hunniku ideid ja mõtteid, mis minu maailmaga kohe kokku ei paista sobivat, ma võiksin teha igasuguseid inetusi või jääda kõige suhtes apaatseks, mis oleks vahest inetuim üldse. Ma võiksin keskenduda iseenda elule või edule või sellele, mis toob reaalseid tulemusi mingitel reaalselt hinnatavatel skaaladel, aga... kõige õhtul on vist küsimus ikkagi selles, mis näoga ma endale kui inimesele peeglist otsa vaatan, eksole.
Küsimus, mis mind vaevab kogu selle häguse jutu kaudu, on vist ikkagi - mis on edu? Kas see mees, kellest ma siin praegu oma juttu alustasin, on edukas? Mille alusel ma seda määran? Ta ei ole rikas inimene oma materiaalselt varalt, tal ei olegi eriti midagi. Ta on üsna tunnustatud kunstnik mingites ringkondades, aga enamus ringkondi maailmas teda ei tunnegi. Ta on töötanud ja esinenud paljudes erinevates maailma kohtades. Noh, ja siis? Mis sellel tähtsust on? Ma ei oska isegi öelda, kas ta on õnnelik inimene. Igal juhul ta jättis sellise mulje, aga see, mis tagatubades toimub, on kokkuvõttes midagi muud, onju. Ise ta räägib väga otsekoheselt: "Ma elan nüüd Eestis, aga ega siin keegi mind ei tunnusta, ma tean, teil on vaja oma kunstnikke tunnustada. See on täiesti okei. Aga ma elan siin ikkagi." Või et: "Ma olen neli korda kihlatud olnud, ma olen väga õnnelik, et ma ükski kord ei abiellunud, sest vastasel juhul oleksin ma nüüd neli korda lahutatud." Ja sa vaatad seda inimest ja temast kiirgab soojust ja ta küsib, mida meie teeme, ja meie räägime ja tema arvates on see kõik väga tore ja RIGHT ON, ja ei olegi midagi. Taban end mõtlemast, et kuigi ma tahaksin, miks ma peaksin talt küsima, mis on kunsti ja elu mõte ja kas neid kuidagi ühendada annab. Milleks, no milleks, eksole, juba isegi tean, mis on vastus: tee seda, mis sulle tundub õige, tee seda nii, et võimalikult paljud inimesed tunneksid sellest rõõmu ja ongi kogu lugu. Sa ei pea sellega midagi saavutama, sa ei pea sellega midagi tegema, sa pead lihtsalt elama. Nagu ütleb ühe minu lemmikraamatu kangelane: "Kui sa elad, siis on vaja elada ja mitte olla surnud."
Kuhu see heietus nüüd välja jõuab? Ma ei ole päris kindel. Mind ikka kummitab see lause, et kui sa otsustad midagi lavale panna või miks mitte ka üles kirjutada, siis mõtle ikka sellele ka, et see inimene, kes sind vaatab või sinu teost vaatab või loeb, raiskab ära mingi osa oma elust. Aga elu iseenesest on ju püha, või mis, nii et võiks austada seda ohverdust. Nii et mis ma tahtsin Sulle öelda, kallis lugeja? Ma tahtsin Sulle öelda tegelikult seda, et Sa iial ei väsiks imestamast maailma üle, et Sa iial ei annaks inimeste suhtes alla, et Sa peaks imeks igat inimest... aga eelkõige, et Sa küll küsiksid, et MIKS, aga üleüldiselt, kui on vaja midagi teha, siis ära filosofeeri, aga tee. Kui see on õige tegu. Aga seda, kas on õige tegu, saad teada ikka ainult siis, kui seda tunnetad, mitte selle üle arutled. No teate. Hägune on see minu sõnavõtt, ma näen ju küll! Aga mida ma tegema siis pean, kui ma tunnen, et ma olen praegu maailma palge ees avali ja et kui ma vaatan aknast välja seda ööd, siis ma ei suuda kuidagi paremini sõnastada, et ma olen jõuetu nende sügislehtede ja kõikide avamata potentsiaalide ees?
No ei saa targemaks! Kõik läheb aina udusemaks! See tähendab vaid üht. Ma lähen nüüd ja teen hästi konkreetselt tööd. Ja ei filosofeeri enam. Ja jätan Sulle ühe laulu, mis minu hingele pai teeb. Head isu.
No ei saa targemaks! Kõik läheb aina udusemaks! See tähendab vaid üht. Ma lähen nüüd ja teen hästi konkreetselt tööd. Ja ei filosofeeri enam. Ja jätan Sulle ühe laulu, mis minu hingele pai teeb. Head isu.