Täna tahaksin ma mõtelda ühe sündmuse üle, mis eelmisel nädalal juhtus.

Neid juhtus muidugi hirmus palju. Võiks valida ükskõik millise nendest. Sihtpunkt on ilmselt sama ja kõigi teede pikkus ajas on võrdne, eks. Mulle tundub vähemalt, et ükskõik, millest ma praegu kirjutama hakkaksin – jõuaksin ikka pärale umbes samasse kohta. Aga samal ajal on valikuid tuhandeid. Ja iga sõna, mõeldud või kirjutatud, loob reaalsust enda ümber – kas nii? Kui nii, siis millel ma valin saada reaalsuseks? Kas ma peaksin rääkima sellest, et tuhanded inimesed on Nepaalis surnud ja ma tunnen ennast väikesena? Sellest, et tuhanded inimesed on Vahemerel surnud ja ma tunnen ennast mõttetuna? Sellest, et kütuseaktsiisi tõus ei tundu tõepoolest liiga hea mõte olevat, aga ma tunnen ennast ebakompetensena? Sellest, et me tõesti väga tahaksime oma Hooandja projektile, Juunituurile, vajaliku toetussumma kokku saada, aga see paistab võimatu ja ma tunnen ennast odavana, kui ma seda palun? Või äkki sellest, et ka mingisuguse rahva tahet esindav ISIS peksab Iraagis „meie ühiseid kultuuriväärtusi“ puruks või müüb neid maha ja ma tunnen end võimetuna, sest muuhulgas ei saa ma enam ammu aru, kes need „meie“ on, kellest kõik igas kontekstis rääkida saavad? Või rääkida hoopis sellest, et me teeme „Romeo ja Julia“ proove ja ma tunnen ennast haavatavana, aga üldjoontes hästi?

Ja vastust, nagu arvata oli, keegi ei anna - „ning ma pean üle suure valge paberi minema üksinda“.

Minu kursavennad käisid kolmapäeval oma seminaritöid kaitsmas. Tublid poisid, jälle üks samm kooli lõpetamisele lähemal. Kusjuures kaks neist esitasid äärmiselt põhjalikud tööd, tuhnides tohutus hulgas materjalis ning selles kõige kiuste trotslikult orienteeruma õppides. Ma ei ole neid töid muide ise lugenud ja ma ei viibinud nende kaitsmisel ka kohal. Ma olen ainult kuulnud nende juhendaja hinnangut ja oman umbkaudset ettekujutust asjast. Seega olen ma kõike järgnevat rääkides äärmiselt ebakompetentne. Oleks tobe, kui ma avaldaksin arvamust nende tööde kvaliteedi osas. Aga ma pean ju ometi rääkima sellest, mis mu hinge kriibib, ah? Nagu ma aru saan, siis toimus see kaitsmine – nagu nad ikka toimuvad – ja üks komisjoni liige, minu poolt seni väga kõrgelt hinnatud ja austatud õppejõud, meesterahvas, oli öelnud, et ta kontrollis mitu korda üle, kas tööde kaantel on ikka poiste nimed. „Miks te normaalseid töid ei kirjuta? Miks te mingit naiste tööd teinud olete?“ küsis ta, kuigi muidugi tuleb arvestada, et ma tsiteerin teda oma kursakaaslaste kaudu ja asja tõeväärtus kahaneb ikka sedamööda, mida kaugemale ta algallikast jõuab.

Aga misasja, midagi sellist ta ju ikkagi ütles.

Just selles olukorras, kus Eestis ja ilmselt ka mujal räägitakse väga palju naiste ja meeste vahelisest palgalõhest, soolisest ebavõrdsusest jne, millega mina isiklikult iga päev kokku ei puutu. Kui me Birgitiga „Adat ja Evaldit“ tegime, tundus mulle väga mitmel korral, et ma etendan klišeesid, sest ma reaalselt seda maailma iga päev ei näe. Jaa, igaüks on kohanud eelarvamusi soost või muust kaasasündinust lähtuvalt. Aga ma ei nimetaks seda enda puhul igapäevaseks probleemiks.

Ma ei ole feminist, ma arvan. Igal juhul paistaks mulle kummaline ennast nii defineerida. Võib-olla ka sellepärast, et igasugune määratlemine on nii jõuetu mingisuguses üldisemas plaanis. Aga muidugi ei meeldi ka mulle, et meie uus valitsus koosneb põhiliselt meestest. Muidugi ei meeldi ka mulle, et meie valitsejate hulgas on nii populistlik ja hirmutavate väärtushinnangutega partei nagu EKRE, kes ei saatnud parlamenti mitte ühtegi naist, aga kelle esimees Mart Helme räägib oma kõnes pärast enda taasvalimist samale positsioonile, et 

„Teine organisatsioon, mis vahepealsest varjusurmast alles äsja välja toodi, on meie erakonna naisühendus, mis samuti näeb oma missiooni konservatiivsete pereväärtuste kilbile tõstmises ja rahvas uue moraalse äratuse julgustamises. Meie naised ütlevad selgelt ja arusaadavalt, et eesti poliitikas ei pea ilma tegema mitte broilerbeibed, vaid naised, kes on emad ja abikaasad. Naised, kes teavad, kui suurt vastutust kannavad eluterve ühiskonna eest emad. Naised, kes teavad, et üksnes naiste targal toetusel teevad suuri tegusid ka mehed.“

Hea küll, mitte praeguses riigikogus, aga... broilerbeibe Ene Ergma?! Tal ei ole ju lapsi... mida ta ka maailmast teab, kui ta pole ema, eks...

Lugesin just, et iroonia on midagi sellist, millest tihtipeale aru ei saada isegi ühes kultuuriruumis elades. Mis on väga loogiline, sest me elame iga päev ikkagi ainult oma kehas ja peas ning päris kontaktis ikkagi ainult oma mõtetega. Mis omakorda tooks tulemuseks siis selle, et isegi kui me väga tahame, lähtume maailma ja teiste mõtestamisel ainult iseendast. Ja eeldame, et kõik tunnevad ja arvavad nii, nagu meie meelest on õige. Sellepärast ma julgesin ka eelmises lõigus kasutada sõna „muidugi“ - tegelikult ma saan aru küll, et väga paljude inimeste jaoks ei ole need üldse mitte eksisteerivad probleemid, või siis, et nad arvavad just vastupidist.

Aga mina ei arva, et minu üsk teeks minust inimese.

Noh, ühesõnaga.

Ühe korra elus olen kellelegi molli pannud. See oli üks purjus mees, kes alandas ühte naist, keda ma väga austasin, loopis õhku 500-krooniseid ja arvas, et tal on õigus minu personaalset kannikat haarata, kui ma kummardun ketsipaela kinni siduma.

Ma olen seda maailma, kus inimesi hinnatakse teiste väärtushinnangute alusel, kui need, mida mina normaalseks pean, näinud küll. Lihtsalt ei ootaks, et see maailm sulle kuskilt nii lähedalt välja vopsab.

„Uhhuuu, ma olen siin, tolereeri mind, raisk, või sõida minust oma lilla teerulliga üle!“

Mida ma siis tegema pean?

Ilmselt tuleb lihtsalt hästi palju rääkida, sest kui oled millestki juba rääkinud ja tead, et sellest rääkimine on normaalne, julgevad ehk ka teised ükskord suu lahti teha, kes enne arvasid, et see ei kuulugi arutluse alla. Väga tähelepanuväärne on see, et inimesed tihti ootavad, et neile antaks sõna, selle asemel,et ise see sõna võtta.

Sest sõna võtmine on ka vastutuse võtmine, eks. Aga seda igaüks ei suudagi. Või?


Kõneles ja vastutab
Kaija M Kalvet

Aastaid tagasi võtsin koos hea sõbraga osa ühest jooksuvõistlusest Kurgjal. Distantsi pikkuseks oli midagi viie-kuue kilomeetri ümber ja rada minu jaoks täiesti tundmatu. Osavõtjaid võis olla viiekümne ringis ning ilm oli erakordselt ilus. Kõik märgid tõotasid, et tuleb üks meeldiv sportlik vahepala. Selle jooksu lõpusirgest kujunes aga minu elu üks ebameeldivamaid kogemusi...

Aga enne veel, kui jõuan selle traagilise loo lõpplahendini, kirjutan Sulle, hea lugeja, ühest teisest lõpusirgest, mis meie kursusel käsil on. Nimelt koolilõpetamisest.

Kuigi meie kursuse esimesed seminaritööd said esitatud juba pea aasta tagasi, siis mõnede jaoks koitis see rahuldustpakkuv päev just täna. Enam-vähem samal ajal, mil Ossinovski esitas küsimuse Kristen Michali usaldusväärsuse kohta, meenus Silverile (mitte Meikarile), et nõutud peatükk "Summary" on tegemata. Õnneks jõudis Silver oma uurimuse puudujäägi kõrvaldada ning värskelt köidetud trükisoojad paberipatakad ja miljonite bittide jagu andmeid laserplaatidel said eksamikomisjonile esitatud. Valitsuskoosseis sai kah esitatud. Mõned mehed lihtsalt on sellised, et kui juba tegema hakkavad, siis tahavad hästi teha.  Nüüd ei jäägi muud teha, kui oodata paari nädala pärast asetleidvat kaitsmist, mille järel seisame jällegi mõne A, B või ka E jagu ühisele finišijoonele ligemal.

Ei tasu muidugi arvata, et sellega meie teoreetilised tööd piirduvad. Tegeleme jõudumööda ka oma lõputööde kirjutamisega. Need kujutavad endast kas seminaritöö edasiarendust või nelja aastat teatrikoolis kokkuvõtvat ja analüüsivat "Minu elu kunstis". Sirvime oma esimesi erialapäevikuid ning katsume endas taaselustada kõiki neid tundeid ja mõtteid, mis on meid kuidagi oluliselt mõjutanud ning aidanud killukese võrra lähemale oma eriala mõtestamisele. Selline teoreetiline töö kulub kindlasti marjaks ka siis, kui hakkame juba päris praktiliselt parimaid ja meeldejäävamaid töid taaselustama oma vahvas etendustesarjas "Juunituur 2015", mis loodetavasti ei jää kellelgi nägemata, sest toome teatri peaaegu kõigi maailma inimeste koduusteni. Kui Sa pole veel kuulnud Juunituurist, siis palun kiika siia ja lükka meile hoog sisse!

Fatme vahendusel saame täpsemalt teada ka Endlakate seiklustest: "Lisaks sellele, et kõik endlakad esitasid just täna ära oma seminaritööd (!!!), on proovisaalis ka juba uus lavastus. See on meie esimene võimalus ainult 4-kesi laval möllata. Tööks Goethe "Noore Wertheri kannatustel" põhinev "Werther". Selle raames läheme reedel ka esimesele "kevadsuplusele" Pärnu jõkke, osaleme luitejooksul, teeme barokk-rock peo ja paljupalju muud põnevat, mille kohta hakkab juba üsna varsti infot tilkuma nii Endla kodulehelt kui loodetavasti mujalt meediast. Igal juhul sõidame kõik hetkel seminaritöö esitamisest tekkinud eufooria laineharjal ja oleme uue projekti ees ülipõnevil!"

Nüüd aga kasutan seda harukordset juhust pöörata Su tähelepanu ühele artiklile, mis mulle siiralt rõõmu tegi. See artikkel on nähtavasti ilmunud Eesti Ekspressis ja minu teadmist mööda on tegu esimese korraga, kui keegi suvatseb minu töö kohta nii suure lugejaskonna ees nii palju trükimusta kulutada. See rõõmustas mind mitmel põhjusel. Esiteks: on üpris naljakas lugeda, et kusagil on üks mees minu hääle pärast tõelist kahetsust tundnud - ma arvan, et see on oluline, et minu "kunst" kedagi külmaks ei jätaks. Teiseks: on tore tõdeda, et meie kursus ja Must Kast on viimastel nädalatel üsna palju tähelepanu saanud (siinkohal tahan tänada Helenat ja teatrifilmi meeskonda eesotsas Raidu, Kadi ja Annaga!). Kolmandaks: on põhimõtteliselt tore midagi enda kohta lugeda (või miks mitte ka kuulda meeldiva vestluse käigus), sest teatrikunstnikena teeme enda kunsti publiku jaoks ja igasugune tagasiside huvitab meid alati ja väga. Neljandaks: selle artikli viimane lõik annab imehea võimaluse (tõtt-öelda isegi kohustuse) kutsuda autorit Meelis Oidsalu ja ka kõiki teisi vaatama meie viimast diplomilavastust "Romeo ja Julia". Kohe seletan ka, miks. Nimelt näeme me Ingomar Vihmariga proovisaalis väga palju vaeva just selle nimel, et "võtta rahulikult, mitte punnitada. Olla äge ja armas inimene niisamagi, mitte teha kunstist endale asenduselu, elada päriselt." 

Tahan lihtsalt ütelda, et see artikkel polekski saanud paremal ajal ilmuda, sest me saame nii Meelisele kui Sulle, hea lugeja, kohe-kohe näidata, mis saab siis, kui katsume tõeliselt unustada teatrimaja, publiku ja muud argised mõtted ning keskenduda ehedale suhtlemisele. See on minu meelest stiili ja töövahendite, -võtete või -meetodite valiku küsimus. Ma julgustan kõiki tulema mai lõpus ja juuni alguses Eesti Draamateatrisse ja vaatama oma silmaga, kas meie Musta Kasti näitlejatena suudame oma väljendusvahendeid soovi korral ka muuta. Vahest suudame pakkuda üllatuse :)

Aga nüüd liigume jällegi ajas tagasi... Kurgja jooks... Distantsi pikkuseks oli midagi viie-kuue kilomeetri ümber ja rada minu jaoks täiesti tundmatu. Osavõtjaid võis olla viiekümne ringis ning ilm oli erakordselt ilus. Kõik märgid tõotasid, et tuleb üks meeldiv sportlik vahepala.

Tõtt-öelda oli ka eelnenud päev parajalt kuum ja suvine ning see vääris tähistamist koos meelemürkide tarbimisega. Nii et oluline aspekt selle jooksuvõistluse juures oli keskmisest tugevam pohmakas. Sellest ei lase noored mehed muidugi end häirida ja astusime sõbraga uljalt starti.

Linnulaulu ja veevulina vahele (külastage võimalusel ka Carl Robert Jakobsoni talumuuseumi - imeilus paik) kõlaski püstolipauk ja jooksusõbrad hakkasid usinalt meetreid seljataha jätma. Kuna varsti pärast algust liugles rada paksema metsa sisse, polnudki päike enam nii kõrvetav kui enne ja enesetunne oli tõusuteel. Siis aga kostus meie kõrva esimene ähatus. Ma ei oska seda muudmoodi nimetada. Ähh-ähh-ähh-ääähh-ääh-äääääh-ähh-äh-ähh-äääh ja nõnda ikka edasi ja edasi. Loomulikult meenutas see hääl kõike muud kui jooksva mehe hingeldamist, aga see'p see oli.

Meil muidugi nalja kui palju! Ja koomilisena ei tundunud see hääl mitte ainult meile. Üht-äkki olid kõikide jooksjate suud kõrvuni tõstetud ja siit-sealt hakkas kommentaare kõlama. Mina ja mu sõber naersime aga kõige rohkem. Naeran praegugi seda kirjutades. Aga naermine osutus meie alkoholist kurnatud jooksvatele kehadele liigse lisakoormusena ning rinnus hakkas kiirelt õhupuudus tekkima. Otsustasime auruvedur-mehest (Marvel Comics, idee teile?) mööda joosta, et eluohtlikust tähelepanukõigutajast lahti saada. Muidugi mehe ees joostes kõlasid ähked veelgi valjemini, nii et muud ei jäänud üle kui hambad ristis kiiremini edasi pressida.

Nõnda läbisimegi suurema osa distantsist üpris suurel kiirusel ja olime juba päris lõpus. Talumuuseumi hoonedki juba paistsid. Sõber mu kõrval aga ütles. et tema on juba täitsa läbi ja ei tea, kas suudab lõpuni joosta. Mina kui vana jooksukala tahtsin seepeale näidata, et õigel trennimehel pole häda midagi ja otsustasin veel lõpusirgel ühe galantse spurdiga tast ette joosta. Nii ma siis lidusin tammepuuderea ja lattaia vahel arvatava finiši poole. Miks arvatava? No ikka selle pärast, et see, mida pidasin kaugelt vaadates finišiks, osutus lähemal vaatlusel viimaseks kurviks enne tõelist lõppu.

Ei tea, kas süüdi oli vaimne ahastus või füüsiline ülepingutus, aga korraga oli mul süda nii paha, et jäin sõna otseses mõttes puu najale öökima. Õnneks läks kriisiolukord kiirelt üle ja sain üsna pea jooksmist jätkata. Selleks ajaks oli aga sõber minust uuesti mööda jooksnud ning esimesena lõpujoone taga maha varisenud.

Vot selline lugu.

Päris mitu moraali on selles loos. Kõiki ei hakkaks isegi välja kirjutama, aga paar tükki siiski.
Esimese pühendaksin tervele oma kursusele - ärge hõisake enne finišijoont, sest see võib osutuda viimaseks kurviks enne lõpusirget!
Teise aga pühendan espetsiaalselt Mihklile - mõnikord ajab jooksu lõpp öökima, aga kustumatu mälestus raskest ja ühiselt läbitud jooksust jääb surmani naerma ajama!

Soovin teile kõigile kaunist kevadet ja kordaminevat kunsti!