Täna tahaksin ma mõtelda ühe sündmuse üle, mis eelmisel nädalal juhtus.
Neid juhtus muidugi hirmus palju. Võiks valida ükskõik millise nendest. Sihtpunkt on ilmselt sama ja kõigi teede pikkus ajas on võrdne, eks. Mulle tundub vähemalt, et ükskõik, millest ma praegu kirjutama hakkaksin – jõuaksin ikka pärale umbes samasse kohta. Aga samal ajal on valikuid tuhandeid. Ja iga sõna, mõeldud või kirjutatud, loob reaalsust enda ümber – kas nii? Kui nii, siis millel ma valin saada reaalsuseks? Kas ma peaksin rääkima sellest, et tuhanded inimesed on Nepaalis surnud ja ma tunnen ennast väikesena? Sellest, et tuhanded inimesed on Vahemerel surnud ja ma tunnen ennast mõttetuna? Sellest, et kütuseaktsiisi tõus ei tundu tõepoolest liiga hea mõte olevat, aga ma tunnen ennast ebakompetensena? Sellest, et me tõesti väga tahaksime oma Hooandja projektile, Juunituurile, vajaliku toetussumma kokku saada, aga see paistab võimatu ja ma tunnen ennast odavana, kui ma seda palun? Või äkki sellest, et ka mingisuguse rahva tahet esindav ISIS peksab Iraagis „meie ühiseid kultuuriväärtusi“ puruks või müüb neid maha ja ma tunnen end võimetuna, sest muuhulgas ei saa ma enam ammu aru, kes need „meie“ on, kellest kõik igas kontekstis rääkida saavad? Või rääkida hoopis sellest, et me teeme „Romeo ja Julia“ proove ja ma tunnen ennast haavatavana, aga üldjoontes hästi?
Ja vastust, nagu arvata oli, keegi ei anna - „ning ma pean üle suure valge paberi minema üksinda“.
Minu kursavennad käisid kolmapäeval oma seminaritöid kaitsmas. Tublid poisid, jälle üks samm kooli lõpetamisele lähemal. Kusjuures kaks neist esitasid äärmiselt põhjalikud tööd, tuhnides tohutus hulgas materjalis ning selles kõige kiuste trotslikult orienteeruma õppides. Ma ei ole neid töid muide ise lugenud ja ma ei viibinud nende kaitsmisel ka kohal. Ma olen ainult kuulnud nende juhendaja hinnangut ja oman umbkaudset ettekujutust asjast. Seega olen ma kõike järgnevat rääkides äärmiselt ebakompetentne. Oleks tobe, kui ma avaldaksin arvamust nende tööde kvaliteedi osas. Aga ma pean ju ometi rääkima sellest, mis mu hinge kriibib, ah? Nagu ma aru saan, siis toimus see kaitsmine – nagu nad ikka toimuvad – ja üks komisjoni liige, minu poolt seni väga kõrgelt hinnatud ja austatud õppejõud, meesterahvas, oli öelnud, et ta kontrollis mitu korda üle, kas tööde kaantel on ikka poiste nimed. „Miks te normaalseid töid ei kirjuta? Miks te mingit naiste tööd teinud olete?“ küsis ta, kuigi muidugi tuleb arvestada, et ma tsiteerin teda oma kursakaaslaste kaudu ja asja tõeväärtus kahaneb ikka sedamööda, mida kaugemale ta algallikast jõuab.
Aga misasja, midagi sellist ta ju ikkagi ütles.
Just selles olukorras, kus Eestis ja ilmselt ka mujal räägitakse väga palju naiste ja meeste vahelisest palgalõhest, soolisest ebavõrdsusest jne, millega mina isiklikult iga päev kokku ei puutu. Kui me Birgitiga „Adat ja Evaldit“ tegime, tundus mulle väga mitmel korral, et ma etendan klišeesid, sest ma reaalselt seda maailma iga päev ei näe. Jaa, igaüks on kohanud eelarvamusi soost või muust kaasasündinust lähtuvalt. Aga ma ei nimetaks seda enda puhul igapäevaseks probleemiks.
Ma ei ole feminist, ma arvan. Igal juhul paistaks mulle kummaline ennast nii defineerida. Võib-olla ka sellepärast, et igasugune määratlemine on nii jõuetu mingisuguses üldisemas plaanis. Aga muidugi ei meeldi ka mulle, et meie uus valitsus koosneb põhiliselt meestest. Muidugi ei meeldi ka mulle, et meie valitsejate hulgas on nii populistlik ja hirmutavate väärtushinnangutega partei nagu EKRE, kes ei saatnud parlamenti mitte ühtegi naist, aga kelle esimees Mart Helme räägib oma kõnes pärast enda taasvalimist samale positsioonile, et
„Teine organisatsioon, mis vahepealsest varjusurmast alles äsja välja toodi, on meie erakonna naisühendus, mis samuti näeb oma missiooni konservatiivsete pereväärtuste kilbile tõstmises ja rahvas uue moraalse äratuse julgustamises. Meie naised ütlevad selgelt ja arusaadavalt, et eesti poliitikas ei pea ilma tegema mitte broilerbeibed, vaid naised, kes on emad ja abikaasad. Naised, kes teavad, kui suurt vastutust kannavad eluterve ühiskonna eest emad. Naised, kes teavad, et üksnes naiste targal toetusel teevad suuri tegusid ka mehed.“
Hea küll, mitte praeguses riigikogus, aga... broilerbeibe Ene Ergma?! Tal ei ole ju lapsi... mida ta ka maailmast teab, kui ta pole ema, eks...
Lugesin just, et iroonia on midagi sellist, millest tihtipeale aru ei saada isegi ühes kultuuriruumis elades. Mis on väga loogiline, sest me elame iga päev ikkagi ainult oma kehas ja peas ning päris kontaktis ikkagi ainult oma mõtetega. Mis omakorda tooks tulemuseks siis selle, et isegi kui me väga tahame, lähtume maailma ja teiste mõtestamisel ainult iseendast. Ja eeldame, et kõik tunnevad ja arvavad nii, nagu meie meelest on õige. Sellepärast ma julgesin ka eelmises lõigus kasutada sõna „muidugi“ - tegelikult ma saan aru küll, et väga paljude inimeste jaoks ei ole need üldse mitte eksisteerivad probleemid, või siis, et nad arvavad just vastupidist.
Aga mina ei arva, et minu üsk teeks minust inimese.
Noh, ühesõnaga.
Ühe korra elus olen kellelegi molli pannud. See oli üks purjus mees, kes alandas ühte naist, keda ma väga austasin, loopis õhku 500-krooniseid ja arvas, et tal on õigus minu personaalset kannikat haarata, kui ma kummardun ketsipaela kinni siduma.
Ma olen seda maailma, kus inimesi hinnatakse teiste väärtushinnangute alusel, kui need, mida mina normaalseks pean, näinud küll. Lihtsalt ei ootaks, et see maailm sulle kuskilt nii lähedalt välja vopsab.
„Uhhuuu, ma olen siin, tolereeri mind, raisk, või sõida minust oma lilla teerulliga üle!“
Mida ma siis tegema pean?
Ilmselt tuleb lihtsalt hästi palju rääkida, sest kui oled millestki juba rääkinud ja tead, et sellest rääkimine on normaalne, julgevad ehk ka teised ükskord suu lahti teha, kes enne arvasid, et see ei kuulugi arutluse alla. Väga tähelepanuväärne on see, et inimesed tihti ootavad, et neile antaks sõna, selle asemel,et ise see sõna võtta.
Sest sõna võtmine on ka vastutuse võtmine, eks. Aga seda igaüks ei suudagi. Või?
Kõneles ja vastutab
Kaija M Kalvet
Neid juhtus muidugi hirmus palju. Võiks valida ükskõik millise nendest. Sihtpunkt on ilmselt sama ja kõigi teede pikkus ajas on võrdne, eks. Mulle tundub vähemalt, et ükskõik, millest ma praegu kirjutama hakkaksin – jõuaksin ikka pärale umbes samasse kohta. Aga samal ajal on valikuid tuhandeid. Ja iga sõna, mõeldud või kirjutatud, loob reaalsust enda ümber – kas nii? Kui nii, siis millel ma valin saada reaalsuseks? Kas ma peaksin rääkima sellest, et tuhanded inimesed on Nepaalis surnud ja ma tunnen ennast väikesena? Sellest, et tuhanded inimesed on Vahemerel surnud ja ma tunnen ennast mõttetuna? Sellest, et kütuseaktsiisi tõus ei tundu tõepoolest liiga hea mõte olevat, aga ma tunnen ennast ebakompetensena? Sellest, et me tõesti väga tahaksime oma Hooandja projektile, Juunituurile, vajaliku toetussumma kokku saada, aga see paistab võimatu ja ma tunnen ennast odavana, kui ma seda palun? Või äkki sellest, et ka mingisuguse rahva tahet esindav ISIS peksab Iraagis „meie ühiseid kultuuriväärtusi“ puruks või müüb neid maha ja ma tunnen end võimetuna, sest muuhulgas ei saa ma enam ammu aru, kes need „meie“ on, kellest kõik igas kontekstis rääkida saavad? Või rääkida hoopis sellest, et me teeme „Romeo ja Julia“ proove ja ma tunnen ennast haavatavana, aga üldjoontes hästi?
Ja vastust, nagu arvata oli, keegi ei anna - „ning ma pean üle suure valge paberi minema üksinda“.
Minu kursavennad käisid kolmapäeval oma seminaritöid kaitsmas. Tublid poisid, jälle üks samm kooli lõpetamisele lähemal. Kusjuures kaks neist esitasid äärmiselt põhjalikud tööd, tuhnides tohutus hulgas materjalis ning selles kõige kiuste trotslikult orienteeruma õppides. Ma ei ole neid töid muide ise lugenud ja ma ei viibinud nende kaitsmisel ka kohal. Ma olen ainult kuulnud nende juhendaja hinnangut ja oman umbkaudset ettekujutust asjast. Seega olen ma kõike järgnevat rääkides äärmiselt ebakompetentne. Oleks tobe, kui ma avaldaksin arvamust nende tööde kvaliteedi osas. Aga ma pean ju ometi rääkima sellest, mis mu hinge kriibib, ah? Nagu ma aru saan, siis toimus see kaitsmine – nagu nad ikka toimuvad – ja üks komisjoni liige, minu poolt seni väga kõrgelt hinnatud ja austatud õppejõud, meesterahvas, oli öelnud, et ta kontrollis mitu korda üle, kas tööde kaantel on ikka poiste nimed. „Miks te normaalseid töid ei kirjuta? Miks te mingit naiste tööd teinud olete?“ küsis ta, kuigi muidugi tuleb arvestada, et ma tsiteerin teda oma kursakaaslaste kaudu ja asja tõeväärtus kahaneb ikka sedamööda, mida kaugemale ta algallikast jõuab.
Aga misasja, midagi sellist ta ju ikkagi ütles.
Just selles olukorras, kus Eestis ja ilmselt ka mujal räägitakse väga palju naiste ja meeste vahelisest palgalõhest, soolisest ebavõrdsusest jne, millega mina isiklikult iga päev kokku ei puutu. Kui me Birgitiga „Adat ja Evaldit“ tegime, tundus mulle väga mitmel korral, et ma etendan klišeesid, sest ma reaalselt seda maailma iga päev ei näe. Jaa, igaüks on kohanud eelarvamusi soost või muust kaasasündinust lähtuvalt. Aga ma ei nimetaks seda enda puhul igapäevaseks probleemiks.
Ma ei ole feminist, ma arvan. Igal juhul paistaks mulle kummaline ennast nii defineerida. Võib-olla ka sellepärast, et igasugune määratlemine on nii jõuetu mingisuguses üldisemas plaanis. Aga muidugi ei meeldi ka mulle, et meie uus valitsus koosneb põhiliselt meestest. Muidugi ei meeldi ka mulle, et meie valitsejate hulgas on nii populistlik ja hirmutavate väärtushinnangutega partei nagu EKRE, kes ei saatnud parlamenti mitte ühtegi naist, aga kelle esimees Mart Helme räägib oma kõnes pärast enda taasvalimist samale positsioonile, et
„Teine organisatsioon, mis vahepealsest varjusurmast alles äsja välja toodi, on meie erakonna naisühendus, mis samuti näeb oma missiooni konservatiivsete pereväärtuste kilbile tõstmises ja rahvas uue moraalse äratuse julgustamises. Meie naised ütlevad selgelt ja arusaadavalt, et eesti poliitikas ei pea ilma tegema mitte broilerbeibed, vaid naised, kes on emad ja abikaasad. Naised, kes teavad, kui suurt vastutust kannavad eluterve ühiskonna eest emad. Naised, kes teavad, et üksnes naiste targal toetusel teevad suuri tegusid ka mehed.“
Hea küll, mitte praeguses riigikogus, aga... broilerbeibe Ene Ergma?! Tal ei ole ju lapsi... mida ta ka maailmast teab, kui ta pole ema, eks...
Lugesin just, et iroonia on midagi sellist, millest tihtipeale aru ei saada isegi ühes kultuuriruumis elades. Mis on väga loogiline, sest me elame iga päev ikkagi ainult oma kehas ja peas ning päris kontaktis ikkagi ainult oma mõtetega. Mis omakorda tooks tulemuseks siis selle, et isegi kui me väga tahame, lähtume maailma ja teiste mõtestamisel ainult iseendast. Ja eeldame, et kõik tunnevad ja arvavad nii, nagu meie meelest on õige. Sellepärast ma julgesin ka eelmises lõigus kasutada sõna „muidugi“ - tegelikult ma saan aru küll, et väga paljude inimeste jaoks ei ole need üldse mitte eksisteerivad probleemid, või siis, et nad arvavad just vastupidist.
Aga mina ei arva, et minu üsk teeks minust inimese.
Noh, ühesõnaga.
Ühe korra elus olen kellelegi molli pannud. See oli üks purjus mees, kes alandas ühte naist, keda ma väga austasin, loopis õhku 500-krooniseid ja arvas, et tal on õigus minu personaalset kannikat haarata, kui ma kummardun ketsipaela kinni siduma.
Ma olen seda maailma, kus inimesi hinnatakse teiste väärtushinnangute alusel, kui need, mida mina normaalseks pean, näinud küll. Lihtsalt ei ootaks, et see maailm sulle kuskilt nii lähedalt välja vopsab.
„Uhhuuu, ma olen siin, tolereeri mind, raisk, või sõida minust oma lilla teerulliga üle!“
Mida ma siis tegema pean?
Ilmselt tuleb lihtsalt hästi palju rääkida, sest kui oled millestki juba rääkinud ja tead, et sellest rääkimine on normaalne, julgevad ehk ka teised ükskord suu lahti teha, kes enne arvasid, et see ei kuulugi arutluse alla. Väga tähelepanuväärne on see, et inimesed tihti ootavad, et neile antaks sõna, selle asemel,et ise see sõna võtta.
Sest sõna võtmine on ka vastutuse võtmine, eks. Aga seda igaüks ei suudagi. Või?
Kõneles ja vastutab
Kaija M Kalvet