Ilusate suvepäevade keskelt tervitan Sind, armas blogilugeja. Küll aga lõhnab, ah? Minul läheb igal aastal ihu imelikuks, kui sirelid õitsema hakkavad. Aga mis on minul sirelitest või sirelitel minust, et nende pärast rõõmustan? Või kuidas need teatrikooli tudengid üldse leiavad aega sirelite nuusutamiseks? Kas nad on minetanud töötegemise, mis seniste aastate vältel on hämmastavalt harjumuspäraseks saanud? Mina isiklikult olen esimest korda teatrikooli jooksul saanud nii varakult päikesepõletuse tavapärase black-bloxi päevituse asemel, sama rõõmu on jagunud teistelegi. See justkui nagu ütleks, et vaba aega on tavapärasest rohkem, aga samas pole ka seda tehtut nii vähe...
Esiteks taastasime sügisel koos Jaanika Juhansoniga tehtud lastelavastuse SALAMAA ja mängisime seda topelt. Nüüd, ilmselt viimast korda, on seda kõigil huvilistel võimalik veel näha 1.-3. juunil Viljandis toimuval Põhja- ja Baltimaade teatrikõrgkoolide kokkutulekul SUMIN 2014. Kui mitte Salamaa pärast, siis kõige muu pärast tasub muide ikka oma sammud sel ajal Viljandisse seada. Noorele vaatajale tehtavat teatrit hommikust õhtuni ja muidugi meie grandioosne avalavastus Suur Sumin. Kuidas nad laulavadki? Puhkuse veedame kõik Viljandis – sest saame!
Teiseks hakkasid Edgar, Kristjan ja Lauri tegema proove Taago Tubina suvelavastuse „Vaga vend Vahindra“ tarbeks. Kirjutas Mihkel Seeder, mängivad lisaks meie poistele veel mitmed Ugala näitlejad ja etendub augustis Maanteemuuseumis. Ära pelga, armas lugeja: pileteid on JUBA võimalik osta. Sa ei jää ilma. Lugu võib-olla eesti esimesest budistlikust mungast, aga kindlasti suurest inimesest. Isiklikult soovitan kõigil, kes pole kuulnud, tema kohta lähemalt lugeda või lisada lektüürinimekirja tema teos "Tulevane Buddhistlik Balti riik". Minu arvates on selles kõiges palju mõtlemapanevat. |
Kolmandaks tegid mõned vapraid mõningaid eksameid ja kaitsesid oo-kui-suurepäraselt oma seminaritöid. Ja joosti ja taoti palli ja ujuti ja vahetati riideid ja sõideti Tartusse, et veel mõned korrad mängida Lennarti diplomilavastust NERO Tartu Uues Teatris. Veel täna õhtul on Sul viimane võimalus kell 19 see palagan üle kaeda! Selge on see, et teatris paistab vähem päikest kui õues, aga sama selge on see, et seal ei leidu nii palju sääski. Valik on Sinu, armas lugeja. Aga kui meie lugejate hulgas on neidki, kes on lavastust juba näinud, kutsun teid agaralt kommenteerima ja tagasisidet andma! Näitleja ilma publiku arvamuseta on OO kui fragiilne.
Siinkohal, Neroga ja ilma, ma tahaksin teile anda üle Paul-Eeriku luuletuse.
LÜÜRIKA
Minus võitlevad vaimustus õitsevast õunapuust ja jälestus füüreri kõnede üle.
Aga ainult viimane sunnib mind sulge haarama.
Bertolt Brecht „Halb aeg lüürika jaoks“
füürer kõneleb õitsva õunapuu all ja kas nad on teineteises süüdi
kas istutas füürer selle puu, mille vilus tal hea nüüd kõnelda
või kas jälle turgutas õunapuu füürerit
või mõlemad
või ei kumbki
seitse miljonit aastat füüreri kõnesid kuuldud
samad seitse miljonit aastat nähtud õunapuu õitsemist
ime, kui kumbki sunnib veel sulge haarama
aga kui, siis ainult mõlemad ühekorraga
see, et nad ikka on
ühekorraga
LÜÜRIKA
Minus võitlevad vaimustus õitsevast õunapuust ja jälestus füüreri kõnede üle.
Aga ainult viimane sunnib mind sulge haarama.
Bertolt Brecht „Halb aeg lüürika jaoks“
füürer kõneleb õitsva õunapuu all ja kas nad on teineteises süüdi
kas istutas füürer selle puu, mille vilus tal hea nüüd kõnelda
või kas jälle turgutas õunapuu füürerit
või mõlemad
või ei kumbki
seitse miljonit aastat füüreri kõnesid kuuldud
samad seitse miljonit aastat nähtud õunapuu õitsemist
ime, kui kumbki sunnib veel sulge haarama
aga kui, siis ainult mõlemad ühekorraga
see, et nad ikka on
ühekorraga
Järgnevalt väike galerii teemal, kui kultuurselt me Tartusse sõidame!
Ja siis loed oma raamatuid ja õpid ja puhkad ja mängid palli ja teed teatrit ja naerad ja nutad ja mürgeldad ja oled täitsa tasa, aga kõige selle aja keskel on kuskil siin maailmaruumis
VOYAGER 1 ja VOYAGER 2
ja nad lihtsalt sõidavad avakosmoses edasi, edasi, edasi ja nad on varsti Päikesesüsteemist väljas ja mitte miski ei peata neid, sest nad lihtsalt lähevad ja teate, see tekitab minus teatava ahastuse tunde, mulle tundub mõnikord, et ma nagu saaksin millestki aru, aga kui ma sellele mõtlen, siis ma jällegi mõistan et pole siin midagi, maailm on ikka müstika. Minus tekib täielik, kuidas nüüd öeldagi, fenomenopaus. Elu 24 ütleb ka, et meie pole maailmas üksinda, aga öelge mulle, MISASJA need salapärased teised seal kuskil ütlevad, kui nad kohtuvad meie tähelaevukestega ja leiavad nendest need kuldplaadikesed ja hakkavad neid uurima ja leiavad sealt näiteks...
VOYAGER 1 ja VOYAGER 2
ja nad lihtsalt sõidavad avakosmoses edasi, edasi, edasi ja nad on varsti Päikesesüsteemist väljas ja mitte miski ei peata neid, sest nad lihtsalt lähevad ja teate, see tekitab minus teatava ahastuse tunde, mulle tundub mõnikord, et ma nagu saaksin millestki aru, aga kui ma sellele mõtlen, siis ma jällegi mõistan et pole siin midagi, maailm on ikka müstika. Minus tekib täielik, kuidas nüüd öeldagi, fenomenopaus. Elu 24 ütleb ka, et meie pole maailmas üksinda, aga öelge mulle, MISASJA need salapärased teised seal kuskil ütlevad, kui nad kohtuvad meie tähelaevukestega ja leiavad nendest need kuldplaadikesed ja hakkavad neid uurima ja leiavad sealt näiteks...
Need tervitused, 55 keeles, seal öeldakse muide näiteks amoy keeles mini murdes:
"Friends of space, how are you all? Have you eaten yet? Come visit us if you have time."
Või indoneesia keeles:
"Good night ladies and gentlemen. Goodbye and see you next time."
Või siis mandariini keeles:
"Hope everyone's well. We are thinking about you all. Please come here to visit when you have time."
Teate, see kõik on nii tore, ja samal ajal nii abitu, ma tunnen ennast sellele mõeldes umbes nagu Jänese kõige väiksem sõber ja sugulane raamatust "Karupoeg Puhh", Henry Puudel... või Aleksander Sitikas, ma ei mäletagi enam, kumb oli pisem; või nagu see Muumitrollist, see, kes elas nõudekapi all - saate aru, ta nii väga tahab kontakti luua, aga need katsed, need katsed on kuidagi ette määratud nurjuma, aga samas ei ole midagi paremat, kui et püüda.... Mida Sina, armas lugeja, paneksid kastikesse, kui Sa peaksid selle žestiga kokku võtma kogu inimkonna?
Nemad panid näiteks need pildid ja ma ei heida neile ette mitte midagi.
"Friends of space, how are you all? Have you eaten yet? Come visit us if you have time."
Või indoneesia keeles:
"Good night ladies and gentlemen. Goodbye and see you next time."
Või siis mandariini keeles:
"Hope everyone's well. We are thinking about you all. Please come here to visit when you have time."
Teate, see kõik on nii tore, ja samal ajal nii abitu, ma tunnen ennast sellele mõeldes umbes nagu Jänese kõige väiksem sõber ja sugulane raamatust "Karupoeg Puhh", Henry Puudel... või Aleksander Sitikas, ma ei mäletagi enam, kumb oli pisem; või nagu see Muumitrollist, see, kes elas nõudekapi all - saate aru, ta nii väga tahab kontakti luua, aga need katsed, need katsed on kuidagi ette määratud nurjuma, aga samas ei ole midagi paremat, kui et püüda.... Mida Sina, armas lugeja, paneksid kastikesse, kui Sa peaksid selle žestiga kokku võtma kogu inimkonna?
Nemad panid näiteks need pildid ja ma ei heida neile ette mitte midagi.
Mina ei tea, kuidas Sinuga on, armas lugeja, aga kui mina sellele mõtlen, mu aju plahvatab. Ma lähen parem tegelen millegagi, mida ma juba natuke hooman ja mis käib minu mõistmissfääri - valmistun etenduseks ja loodan, et just Sina tuled täna vaatama, aga kuna Sul on veel aega, siis vaata Sina veel mõnd videot. Ma jätan Sulle kaks tükki Werner Herzogi filmist "Encounters at the End of the World", mis räägib inimestest, kes elavad Antarktikal, lingvistidest mandril, kus pole keeli, filosoofidest mandril, kus pole inimesi, botaanikutest mandril, kus puuduvad taimed ja esinejatest mandril, kus pole publikut. Ja lihtsalt rõhutaksin ühte lauset sealtsamast:
"I think there are many ways to bring reality forward and dreaming is definately one of them."
"I think there are many ways to bring reality forward and dreaming is definately one of them."
| |