Leitsak ei taandu ja ajaratas veereb halastamatult--kirjutan seda sissekannet oma viiendal vabal päeval sel suvel. Kurta pole vaja: kui suves on soojust ja teatrit ja inimesi, mida veel üldse tahta? Magamine on niikuinii nõrkadele. Täna kirjutan mina, Jaanika "Beebi" Tammaru pisut suvetegemistest ja siis sukeldun fantastikasse. Hurraa!
Möödunud nädal tuiskas minu jaoks Insener Paaveli armastuse purjedes ja kaheksandal augustil saime esietenduse tehtud. Aitäh lavastaja Kaija-Jeesus-Kalvetile, Ubinapuu-Imrele, kõikidele mustkastlastele, Uuele Õuele ja Botaanikaaiale ning kõikidele asjatajatele!
Piltidelt kajastub ehk see suur kergus ja hullus, aga kurbusega tuleb tõdeda, et meie kaks järgmist (ja viimast) etendust on juba pilgeni täis pakitud ja Botaanikaaed oma võrratuses ei mahuta suuremat gruppi.
Siia suurde suvesse (suvve?) on mahtunud BaltoScandal, kogu Paaveli prooviperiood, sekka mõni muinasjutumäng nii Tartus kui ka Pärnus, Musta Kasti Kartoteek ja üks kummaline akrobaatiline pinksimäng ja kohe-kohe on tulemas ka Monomaffia sealsamas suvepealinnas, siis Draama Tartus ning ega diplomitöö mul ka enam kaua ei oota. Teised siin on Kapten Granti lapsed või sebivad Vagade Vendadega ning isegi Viru Folk nägi meite omasid.
Seega: tööd on tehtud ja tulevikki tundub tihe, aga puhatud on ikkagi ka!
Selle suve trendikaim ja mõnusam puhkamisviis on kindlasti võrkpall. Ega minagi saa päris täpselt aru, mida inimesed rannas päevitades teevad, korralikult suvejumekaks on parem juba sportides saada. Viljandi järve ääres palli üle võrgu taguda sinikate ja spagaatidega, sealt edasi ujuma ja siis järgmisel õhtul kõike otsast korrata... tundub tore rutiin. Paljud minust usinamad lasevad ka jooksutossudel välkuda, et vorm oleks hea ja septembris SEB maratonil ikka hästi Musta Kasti esindada. Oleks mulgi viimane aeg, et oma nukrad 10 km ikka õige hää aja peale saada.
Möödunud nädal tuiskas minu jaoks Insener Paaveli armastuse purjedes ja kaheksandal augustil saime esietenduse tehtud. Aitäh lavastaja Kaija-Jeesus-Kalvetile, Ubinapuu-Imrele, kõikidele mustkastlastele, Uuele Õuele ja Botaanikaaiale ning kõikidele asjatajatele!
Piltidelt kajastub ehk see suur kergus ja hullus, aga kurbusega tuleb tõdeda, et meie kaks järgmist (ja viimast) etendust on juba pilgeni täis pakitud ja Botaanikaaed oma võrratuses ei mahuta suuremat gruppi.
Siia suurde suvesse (suvve?) on mahtunud BaltoScandal, kogu Paaveli prooviperiood, sekka mõni muinasjutumäng nii Tartus kui ka Pärnus, Musta Kasti Kartoteek ja üks kummaline akrobaatiline pinksimäng ja kohe-kohe on tulemas ka Monomaffia sealsamas suvepealinnas, siis Draama Tartus ning ega diplomitöö mul ka enam kaua ei oota. Teised siin on Kapten Granti lapsed või sebivad Vagade Vendadega ning isegi Viru Folk nägi meite omasid.
Seega: tööd on tehtud ja tulevikki tundub tihe, aga puhatud on ikkagi ka!
Selle suve trendikaim ja mõnusam puhkamisviis on kindlasti võrkpall. Ega minagi saa päris täpselt aru, mida inimesed rannas päevitades teevad, korralikult suvejumekaks on parem juba sportides saada. Viljandi järve ääres palli üle võrgu taguda sinikate ja spagaatidega, sealt edasi ujuma ja siis järgmisel õhtul kõike otsast korrata... tundub tore rutiin. Paljud minust usinamad lasevad ka jooksutossudel välkuda, et vorm oleks hea ja septembris SEB maratonil ikka hästi Musta Kasti esindada. Oleks mulgi viimane aeg, et oma nukrad 10 km ikka õige hää aja peale saada.
Kui puhkamisest väsinud, siis teatrisse: käisime autotäiega lavaka omadel Lottemaal külas vaatamas nende suvist püstijalutükki "Puhkamisest väsinud". Puhake kõik rahus, ikka enne surma ka. Tore, kui omad inimesed teevad laval iseenda üle nalja ja nostalgiat nabani minu jaoks. Lisaks: uskumatu, kuidas ma olen õppinud end taltsutama (enam-vähem) herilaste juuresolekul, kui etendus käib! Ja "Valged ööd" mahtus kah veel mu vaba päev lõppu, tahan endale Adeele kleite ja meite Lembit võiks ikkagi Õisu mõisa ära osta.
Nüüd võib vaid romantiliselt superkuu poole õhata ja mõelda, et küll need öised kohtumised on inspireerivad ja tsiteerida Armastust: "Pole mitte mingit paremat tunnet kui see, et sul on liblikad kõhus ja sa ei saa magada, sest sa ootad ja loodad..."
Mul on tunne, et hakkan varsti jälle luuletama. Aga tõenäolisemalt siiski laulma: Möku tänavafestivalil võib ehk kuulda. Võib-olla ka mitte. Annan teada.
Samas tahaks tutvustada veel mõnd meediumi, mida olen jõudnud sel suvel tarbida:
-Justin Cronin "The Twelve"-- suurepärane järg esimesele raamatule "The Passage". Kes iganes (ma ju ei saa olla ainuke...) naudib maailmalõpulisi ja sellejärgseid utoopiaid, võiks need raamatud kätte võtta. Ja kui teise raamatu lõpus tundub, et ikkagi liiga paljud peategelased jäid ellu: pole lugu, tegu on siiski triloogiaga. Ehk õnnestub kellelgi saada samasugune kogemus: lugesin esimest osa läbi öise äiksetormi. Annab elamust juurde.
(Mis jällegi tuletab meelde mulle ühe lookese, kuidas mu isa veel väikse poisina tahtis salaja öösel raamatut lugeda, ronis riidekappi, et lambivalgust näha poleks. Tore ja põnev ulmekas oli. Nii põnev, et isa hakkas lambijuhet suurest põnevusest närima ja sai kõige ärevama koha peal särtsu kätte kah. Seda kogemust ei soovita.)
Eks mõlemad ole parajad tellised ka pehmekaanelisena, aga kes on harjunud ingliskeelset teksti haarama: see läheb väga kiiresti. Nagu ka
-Haruki Murakami "1Q84", mille kaks esimest osa sain eestikeelselt alla neelatud. Paksu raamatu juures on hea asi see, et kui see on hea ( ja "1Q84" on seda), siis seda jätkub kauemaks. Kõvakaanelisena on ta muidugi tellisem kui eelnevalt kirjeldatud, reisile kaasavõtmiseks ei soovita, ära väsib kandmisest. See oli esimene Murakami raamat, mida ma lugesin ja ma avastasin, et esimest korda pean ma kujutama tegelasi erinevate jaapanlastena ning et see tuleb mul hästi välja. Hea kujutlusvõimeharjutus, aitäh kõik jaapani draamad, mida ma eal olen näinud, prototüüpide eest. Ootan huviga kolmandat osa ja kiidan tõlke heaks.
Olles juba päiksetõusumaal:
Anime: "Another"--väga hiljutine leid, endalgi veel pooleli, aga jällegi õõvastavalt hea. Ootamatusi täis psühholoogiline õudustriller vanas heas keskkoolivõtmes, lisaks palju kõrge kriipifaktoriga nukke. Ootan suurt saladusepaljastamist, üritan ennustada, kes järgmisena oma otsa leiab ja kuigi siin zombisid pole, on arvatavasti minu jaoks actionit täis unenäod garanteeritud.
Sarnane oli ka "Attack on Titan"
Selle kevade hitt, mille avastasin enda jaoks nüüd suvel. Anime, mis pööras palju muiduvõõraid anime-usku. Ma ei tahtnud suure ülesputitatud maine pärast seda alguses vaadata, aga siis sattusin ma sellise kummalise video otsa:
Ja vaatasin ära unetundide arvelt. Kiidan väga heaks. Üks hooaeg on väljas, küllap varsti veel tulemas.
Nüüd võib vaid romantiliselt superkuu poole õhata ja mõelda, et küll need öised kohtumised on inspireerivad ja tsiteerida Armastust: "Pole mitte mingit paremat tunnet kui see, et sul on liblikad kõhus ja sa ei saa magada, sest sa ootad ja loodad..."
Mul on tunne, et hakkan varsti jälle luuletama. Aga tõenäolisemalt siiski laulma: Möku tänavafestivalil võib ehk kuulda. Võib-olla ka mitte. Annan teada.
Samas tahaks tutvustada veel mõnd meediumi, mida olen jõudnud sel suvel tarbida:
-Justin Cronin "The Twelve"-- suurepärane järg esimesele raamatule "The Passage". Kes iganes (ma ju ei saa olla ainuke...) naudib maailmalõpulisi ja sellejärgseid utoopiaid, võiks need raamatud kätte võtta. Ja kui teise raamatu lõpus tundub, et ikkagi liiga paljud peategelased jäid ellu: pole lugu, tegu on siiski triloogiaga. Ehk õnnestub kellelgi saada samasugune kogemus: lugesin esimest osa läbi öise äiksetormi. Annab elamust juurde.
(Mis jällegi tuletab meelde mulle ühe lookese, kuidas mu isa veel väikse poisina tahtis salaja öösel raamatut lugeda, ronis riidekappi, et lambivalgust näha poleks. Tore ja põnev ulmekas oli. Nii põnev, et isa hakkas lambijuhet suurest põnevusest närima ja sai kõige ärevama koha peal särtsu kätte kah. Seda kogemust ei soovita.)
Eks mõlemad ole parajad tellised ka pehmekaanelisena, aga kes on harjunud ingliskeelset teksti haarama: see läheb väga kiiresti. Nagu ka
-Haruki Murakami "1Q84", mille kaks esimest osa sain eestikeelselt alla neelatud. Paksu raamatu juures on hea asi see, et kui see on hea ( ja "1Q84" on seda), siis seda jätkub kauemaks. Kõvakaanelisena on ta muidugi tellisem kui eelnevalt kirjeldatud, reisile kaasavõtmiseks ei soovita, ära väsib kandmisest. See oli esimene Murakami raamat, mida ma lugesin ja ma avastasin, et esimest korda pean ma kujutama tegelasi erinevate jaapanlastena ning et see tuleb mul hästi välja. Hea kujutlusvõimeharjutus, aitäh kõik jaapani draamad, mida ma eal olen näinud, prototüüpide eest. Ootan huviga kolmandat osa ja kiidan tõlke heaks.
Olles juba päiksetõusumaal:
Anime: "Another"--väga hiljutine leid, endalgi veel pooleli, aga jällegi õõvastavalt hea. Ootamatusi täis psühholoogiline õudustriller vanas heas keskkoolivõtmes, lisaks palju kõrge kriipifaktoriga nukke. Ootan suurt saladusepaljastamist, üritan ennustada, kes järgmisena oma otsa leiab ja kuigi siin zombisid pole, on arvatavasti minu jaoks actionit täis unenäod garanteeritud.
Sarnane oli ka "Attack on Titan"
Selle kevade hitt, mille avastasin enda jaoks nüüd suvel. Anime, mis pööras palju muiduvõõraid anime-usku. Ma ei tahtnud suure ülesputitatud maine pärast seda alguses vaadata, aga siis sattusin ma sellise kummalise video otsa:
Ja vaatasin ära unetundide arvelt. Kiidan väga heaks. Üks hooaeg on väljas, küllap varsti veel tulemas.
Liikudes sealt aga edasi, leian end otsapidi Ameerikast: "Guardians of the Galaxy" on film kinodes, mida peaks nägema nii kosmoseulmearmastaja kui ka lihtsalt Marvel Universe'i fänn. Kui kahepalgeline minust reklaamida üht teost, mida ma ise pole veel vaatama jõudnud, aga tagasiside on väga positiivne olnud ja ma ise olin müüdud juba kohe treilerit nähes. Uskumatu, kui haruldased on treilerid, mis kogu loo käiku, puänti ja lõpplahendust ette ei anna. Lisaks vapustale kambale tegelastele tundub dialoog tabav, muusika jalgapõntsutav ja ikkagi, tegu on ju kosmosevesterniga! Tabav pildike siia juurde teemaarenduseks. (Ja soovitan siinkohal "Firefly" ja "Serenity" ära tarbida! Esimene neist tühistati peale esimest hooaaega, saavutas läbi selle kultussarja staatuse ja otsi kokku tõmbav film "Serenity" panebki punkti ja mõned küsimärgidki väga paljude hüüumärkidele sekka. Pluss Nathan Fillion.)
Siinkohal huvitun sellisest teadmisest: kui paljusid lugejaid minu fantastilised tarbimismaterjalid üldse puudutavad? Olen ma ainus fanaatik? Või inimesed mu ümber ikka proovivad, aga ulme jätab külmaks?
Lõpuks veel pisut muusikat. Elagu narratiivsed muusikavideod ja Zemfiralt tasub teisigi lugusid kuulata. Mul on olnud õnn teda ammu Tallinnas laivis kuulda ja see naine rokib täiega. Inspiratsiooniks kõigile, kes vähegi häält teevad.
Aitäh, kallis publikum, see oli üks lõbus väljaelamine. Fotosüüdistused lisanduvad juba homme!
Jaanika.