Ma jäin hiljaks. Mul on kahju.
Vabandust.
Me oleme üsna mitu korda kursaga arutanud, et mis on see müstiline miski siin blogis. Mis see peaks olema? Kas puhtalt meie nädala ümberjutustus, eksistentsiaalsed mõtted meie enda peas või kõik suvaline, mis pähe tuleb ja tundub lõbus? Vastuseni pole jõudnud, aga kõik püüavad.
Sellest mõttekäigust inspireeritult väike lapsepõlvejutustus:
Esimeses klassis on nii lihtne. Kõik saavad kogu aeg päevikusse ainult Suurepärane! Väga tubli! Hästi! vms. Igaljuhul on kõik need väljendid üldiselt skaalal, mille positiivsusejärjestust sa ei pruugi mõista, kõik on kuidagi hea. Peale selle, mille kunst on hullumiseni tähti järgi vorpida, selles olen ma alati üsna hea olnud.
Aga siis tuleb teine klass. Kus sa hakkad saama hindeid. See on midagi superägedat ja ülivinget, eriti nähes neid toredaid viisi ja vahel mõnda nelja ja kool tundub täitsa tore koht, kuni... parapapapapaaaaa - sa saad oma esimese KOLME. Vot see on õudne, kolm on ju paha lapse hinne, see on negatiivne õudus (ilmselt kaks on ikka veel hullem, ma mäletan, kuidas ma nutsin ja koolis olevast taksofonist löristades emale helistasin... kipun arvama, et tema arvas, et midagi traagilisemat on juhtunud). Minu esimene 3 on mulle nii tugevalt mällu sööbinud, et mul on pettekujutelm, nagu see olekski olnud minu esimene hinne (vb oligi) ja selle sain ma eesti keele etteütluse eest. Ja see oli miski, mis muutis mu elu igaveseks.
Kooliaastate möödudes kirjutamissaaga jätkus, sest mingite teatud eksamite tõttu kirjutasime me lõpuks iga kuu 600-sõnalise kirjandi ja minu õpetaja vastukaja nendele minu üllitistele oli üldiselt... noh, ütleme... leige. Sealjuures hoolimata sellest, kui palju ma ka püüdsin ja üritasin teha kõike väga hästi. Üht põhiprobleemi minu kirjutistes sai väljendada selliste sõnade kaudu (mida mu õpetaja ka korduvalt tegi) - ära ürita olla targem, kui sa oled. Ahah.
Seoses sellega tahan teie ees vabandada, kui teile praegu lugedes tundub, et ma olen liiga tark. Ma ei tee seda meelega. See tuleb täitsa kogemata.
Hindeliselt väljendus mu õpetaja seisukoht taaskord kolme või nelja kaudu. Ja see miinus polnud mingi tavaline, oo ei, see oli selline pikk miinus, selline, mis, kui tahaks, teeks maale ringi peale. Umbes nii.
Vabandust.
Me oleme üsna mitu korda kursaga arutanud, et mis on see müstiline miski siin blogis. Mis see peaks olema? Kas puhtalt meie nädala ümberjutustus, eksistentsiaalsed mõtted meie enda peas või kõik suvaline, mis pähe tuleb ja tundub lõbus? Vastuseni pole jõudnud, aga kõik püüavad.
Sellest mõttekäigust inspireeritult väike lapsepõlvejutustus:
Esimeses klassis on nii lihtne. Kõik saavad kogu aeg päevikusse ainult Suurepärane! Väga tubli! Hästi! vms. Igaljuhul on kõik need väljendid üldiselt skaalal, mille positiivsusejärjestust sa ei pruugi mõista, kõik on kuidagi hea. Peale selle, mille kunst on hullumiseni tähti järgi vorpida, selles olen ma alati üsna hea olnud.
Aga siis tuleb teine klass. Kus sa hakkad saama hindeid. See on midagi superägedat ja ülivinget, eriti nähes neid toredaid viisi ja vahel mõnda nelja ja kool tundub täitsa tore koht, kuni... parapapapapaaaaa - sa saad oma esimese KOLME. Vot see on õudne, kolm on ju paha lapse hinne, see on negatiivne õudus (ilmselt kaks on ikka veel hullem, ma mäletan, kuidas ma nutsin ja koolis olevast taksofonist löristades emale helistasin... kipun arvama, et tema arvas, et midagi traagilisemat on juhtunud). Minu esimene 3 on mulle nii tugevalt mällu sööbinud, et mul on pettekujutelm, nagu see olekski olnud minu esimene hinne (vb oligi) ja selle sain ma eesti keele etteütluse eest. Ja see oli miski, mis muutis mu elu igaveseks.
Kooliaastate möödudes kirjutamissaaga jätkus, sest mingite teatud eksamite tõttu kirjutasime me lõpuks iga kuu 600-sõnalise kirjandi ja minu õpetaja vastukaja nendele minu üllitistele oli üldiselt... noh, ütleme... leige. Sealjuures hoolimata sellest, kui palju ma ka püüdsin ja üritasin teha kõike väga hästi. Üht põhiprobleemi minu kirjutistes sai väljendada selliste sõnade kaudu (mida mu õpetaja ka korduvalt tegi) - ära ürita olla targem, kui sa oled. Ahah.
Seoses sellega tahan teie ees vabandada, kui teile praegu lugedes tundub, et ma olen liiga tark. Ma ei tee seda meelega. See tuleb täitsa kogemata.
Hindeliselt väljendus mu õpetaja seisukoht taaskord kolme või nelja kaudu. Ja see miinus polnud mingi tavaline, oo ei, see oli selline pikk miinus, selline, mis, kui tahaks, teeks maale ringi peale. Umbes nii.
Vahel väljendamaks seisukohta eriti tugevalt, esines ka topeltmiinuseid, need nägid välja umbes nii.
Et te ei arvaks, nagu ma oleksin ainult selliseid hindeid saanud, siis siin on variant ühest teisest hindest. Neid ma sain igal pool peale eesti keele. Juhul kui oli muidugi selline loominguline õpetaja, kes mõtles, et ühest plussist ei piisa.
Tundub, et õpetajatel on ka vahel väljendusvahendite puudus ja siis nad nagu... improviseerivad.
Lõpp.
Ehk siis see on see, miks ma teataval määral mingitel hetkedel vihkan kirjutamist ja ehk ka veidi, miks see blogi ilmus neljapäeval, mitte eeskujulikult esmaspäeval. Mul pole mõtteski väita, et selles on süüdi kool või õpetajad, kui ma ikka väga oleks tundnud kirge kirjutamise vastu, siis oleks ma teatavast negatiivsest tagasisidest ehk tuld juurdegi saanud, aga selle teemaga lasin endale kuidagi pähe istuda ja kükitasingi ise rõõmsalt selle teadmisega - ma ei oska kirjutada. Siiamaani on iga selline kirjanduslik ettevõtmine mingit sorti eneseületus ja sundimine, sest ma muretsen ja põen rohkem kui tunnen mõnu võimalusest end vabalt väljendada.
... ... ...
Võttes nüüd ka põgusalt kokku eelmise nädala sündmused.
Nädala alguses oli meil teatriajaloo eksam. Lausa ajalooline sündmus, sest vaimusilmas võib lausa kujutleda, kuidas see on üks viimaseid teooriaeksameid, mida me nende õpingute käigus peame üldse tegema (muidagi on veel seminari- ja lõputööd) + see oli ametlikult viimane teatriajaloo eksam. Seepärast suur kummardus meie õppejõule Jaanika Juhansonile ehk hellitavalt JJle, tänu kellele meie kõigi peadesse on nende 3 aasta jooksul põtkitud rohkem teatriajalugu (ja ka lihtsalt ajalugu), kui me üldse suutsime ette kujutada ja kelle tõttu kasvõi selle viimase 1,5 kuu jooksul on minu lugemus kasvanud 18 näidendi võrra. Aplaus.
Seda eksamit tähistasime me väikese olenguga Rauno maja taga muruplatsil, kust meid vihm kahjuks tuppa ajas. Samas seal oli ka lõbus. Avastasime täiesti spontaanselt uue mängu (tegelikult mõtles selle ilmselt välja Lennart), millega kõik saavad vürtsitada oma tavaliselt youtube'i olengut. Mäng ise meenutab lõppjärgus isegi veidi maffiat.
Musta Kasti ehk 10. lennu garantii. Mäng käib nii:
Muidugi võib mängule veel lisaetappe lisada ja reegleid muuta. Meil oli sellega igal juhul väga tore õhtu. Kas teie arvate ära, keda iseloomustab (muidugi meie kursuselt) näiteks järgnev lugu:
Lõpp.
Ehk siis see on see, miks ma teataval määral mingitel hetkedel vihkan kirjutamist ja ehk ka veidi, miks see blogi ilmus neljapäeval, mitte eeskujulikult esmaspäeval. Mul pole mõtteski väita, et selles on süüdi kool või õpetajad, kui ma ikka väga oleks tundnud kirge kirjutamise vastu, siis oleks ma teatavast negatiivsest tagasisidest ehk tuld juurdegi saanud, aga selle teemaga lasin endale kuidagi pähe istuda ja kükitasingi ise rõõmsalt selle teadmisega - ma ei oska kirjutada. Siiamaani on iga selline kirjanduslik ettevõtmine mingit sorti eneseületus ja sundimine, sest ma muretsen ja põen rohkem kui tunnen mõnu võimalusest end vabalt väljendada.
... ... ...
Võttes nüüd ka põgusalt kokku eelmise nädala sündmused.
Nädala alguses oli meil teatriajaloo eksam. Lausa ajalooline sündmus, sest vaimusilmas võib lausa kujutleda, kuidas see on üks viimaseid teooriaeksameid, mida me nende õpingute käigus peame üldse tegema (muidagi on veel seminari- ja lõputööd) + see oli ametlikult viimane teatriajaloo eksam. Seepärast suur kummardus meie õppejõule Jaanika Juhansonile ehk hellitavalt JJle, tänu kellele meie kõigi peadesse on nende 3 aasta jooksul põtkitud rohkem teatriajalugu (ja ka lihtsalt ajalugu), kui me üldse suutsime ette kujutada ja kelle tõttu kasvõi selle viimase 1,5 kuu jooksul on minu lugemus kasvanud 18 näidendi võrra. Aplaus.
Seda eksamit tähistasime me väikese olenguga Rauno maja taga muruplatsil, kust meid vihm kahjuks tuppa ajas. Samas seal oli ka lõbus. Avastasime täiesti spontaanselt uue mängu (tegelikult mõtles selle ilmselt välja Lennart), millega kõik saavad vürtsitada oma tavaliselt youtube'i olengut. Mäng ise meenutab lõppjärgus isegi veidi maffiat.
Musta Kasti ehk 10. lennu garantii. Mäng käib nii:
- Alustada võib lihtsalt, iga inimene paneb omal valikul loo mis vastab teatud kriteerirumile (vähemalt tema peas), meil oli selleks LÕBUS. (sealjuures jätkavad kõik ka tavalist suhtlust, muusikal on pigem teisejärguline roll)
- Järgmiseks etapiks panid kõik loo, mis iseloomustaks neid endid. (muusika roll kasvab, aga pole veel kõikehõlmav)
- Ja lõpuks, tegime väikese pimeloosi, kus igaüks sai mõne oma kaaslase nime ja siis pani loo, mis nende meelest nende loositud sõpra iseloomustab. Ja siis me arvasime, kes mis loole võiks vastata. (Ütleme nii, et selles järgus on tähelepanu ainult muusikal ja muud jutud võib unustada, hasart ja puha)
Muidugi võib mängule veel lisaetappe lisada ja reegleid muuta. Meil oli sellega igal juhul väga tore õhtu. Kas teie arvate ära, keda iseloomustab (muidugi meie kursuselt) näiteks järgnev lugu:
Siis järgnes aeg, kus kõik tegid oma asju, ja lõpuks nädalavahetusel kogunesid 9 meist jälle kokku, et minna TÜLi kevadpäevadele. TÜL on siis Teatriteaduse Üliõpilaste Loož, mis ühendab teatriteaduse üliõpilasi ja muid huvitavaid inimesi. Ja suviti kohtuvad nad Saueaugu Teatritalus, et kuulata huvitavaid teatriinimesi, arutleda, hästi süüa ja lõkke ääres istuda. See aasta olid ettekandeid tegemas näiteks Paavo Piik, Loore Martma, Jan Uuspõld, Mart Kangro, Sven Karja, Ott Karulin jt. Sealjuures tegime Kaarli juhendamisel väikese eksperimendi ka meie - Jaanika, Birgit, Kaija ja mina, esitades oma variandid Kitzbergi "Libahundi" Mari ja Tiina stseenist.
Samal ajal kui osa meist oli Saueaugul, tähistas Ets sünnipäeva ja nii otsustasime talle omalt poolt saata väikese meene. Pildi endast. Siin see on.
Samal ajal kui osa meist oli Saueaugul, tähistas Ets sünnipäeva ja nii otsustasime talle omalt poolt saata väikese meene. Pildi endast. Siin see on.
NB! Üks päev koristasime koolis oma rekvisiidiladu ja lisaks sellele, et me nägime taas, kui korratud võivad ühed teatritudengid olla, avastasime rõõmuga, et Miley Cyrus oma teatud video tegemisel (see, kus ta selle kivipalli otsas aeleb) saanud inspiratsiooni meie vanema kursuse Vallolt, kes juba ammu enne teda sellist kaadervärki (küll veidi väiksemas formaadis) kunagi oma lavastuses kasutas.
Tervitades,
F. ja B. (mitte feissbuk)
Tervitades,
F. ja B. (mitte feissbuk)