Üks nädal on taas minevikku vajumas. Enne, kui tal päriselt minna lasen, nopiksin temast mõne seiga ja seaksin fookusesse just Sinu silme ette, hea lugeja. Seda kõike ikka mõtestatud oleviku nimel. Luupi suunan mina, Kaarel.
Juba laupäeva õhtuks hakkasime terve kursusega vaikselt imeilusasse Noarootsi kogunema. Täpsemalt Kalda talusse, kus leidis aset meie igaaastase suvelaagri kolmas, traditsiooni kinnitav ilming. Võõrustajaks olid sel korral Laura ja tema lahke perekond. Kurb tõsiasi on küll see, et erinevad kohustused ei võimaldanud päris kõikidel kohal olla ja veel vähemad said osa võtta kõigist planeeritud viiest päevast, aga esmaspäeval istusime viieteistkümnekesi ringi ja pidasime taas maha ühe õhtutundidesse sirutuva mammutoleku. Eks see ametlik osa oleks võinud ka varem alata, aga kuna mõned kursakaaslased (loe: kiilakad ahvid Varbuselt) jõudsid teisest Eesti otsast pärale tükk aega pärast südaööd, siis pidime neid tervitama söögi-joogi ja saunaga ning sellele kõigele järgnenud uni venis ja venis. Tõenäoliselt poleks see veel sugugi lõppenudki, aga vähem kui 24 tundi pärast saabumist pidid mõned juba tagasitee autorehvide alla võtma ning nii pidime oma üürikest koosviibimismomenti rutakalt tarvitama.
Vabariigi noorima (tõsi - pole kontrollinud) teatri liikmed arutasid põgusalt seda, mis on sinnamaani hästi tehtud ja põhjalikumalt seda, kuidas tulevikus veel paremini saaks. Kõigest sellest, mis algaval õppeaastal lavalaudade kaudu Sinu ette jõuab, hea publikumiliige, ei hakka ma siin kirjutama, sest sellest saab aimu meie kodulehe esiküljelt nii praegu kui ka tulevikus. Ootamegi juba põnevusega oma uue ja selgemasisulise kodulehe valmimist, mille iga tõeline fänn saab kohe avalikustamise järgselt oma internetilehitseja avaleheks määrata. Oma kuvandi jätkuv kujundamine ja publikunumbrite suurendamine ongi meie endi poolt seatud ülesannete seas prioriteetsemate hulgas. Oleks küll veider paluda Sinul selle nimel midagi ära teha, aga väike meenutus sellest, et hea sõna on parim võimalik reklaam, kulub siinkohal ära ja oma heast maitsest soovitan ikka aegajalt rääkida :)
Suvelaagrile kohaselt mahtus nendesse päevadesse palju päikest ja vihma, sportmänge (usun, et enne äraminemist oli minu nimel kõige rohkem lauajalgpalli võite!) ja lebotamist, aerutamist ja jalutamist, laulmist ja naermist ning viimastel päevadel isegi mõned õudusfilmid.
Suvelaagri teema kokkuvõtteks annaksin kõigile võimaluse veel kord kuulata üht erilist laululugu, mis on tänu headele sõpradele Martenile ja Rasmusele mind kummitanud juba üle kahe nädala.
Vabariigi noorima (tõsi - pole kontrollinud) teatri liikmed arutasid põgusalt seda, mis on sinnamaani hästi tehtud ja põhjalikumalt seda, kuidas tulevikus veel paremini saaks. Kõigest sellest, mis algaval õppeaastal lavalaudade kaudu Sinu ette jõuab, hea publikumiliige, ei hakka ma siin kirjutama, sest sellest saab aimu meie kodulehe esiküljelt nii praegu kui ka tulevikus. Ootamegi juba põnevusega oma uue ja selgemasisulise kodulehe valmimist, mille iga tõeline fänn saab kohe avalikustamise järgselt oma internetilehitseja avaleheks määrata. Oma kuvandi jätkuv kujundamine ja publikunumbrite suurendamine ongi meie endi poolt seatud ülesannete seas prioriteetsemate hulgas. Oleks küll veider paluda Sinul selle nimel midagi ära teha, aga väike meenutus sellest, et hea sõna on parim võimalik reklaam, kulub siinkohal ära ja oma heast maitsest soovitan ikka aegajalt rääkida :)
Suvelaagrile kohaselt mahtus nendesse päevadesse palju päikest ja vihma, sportmänge (usun, et enne äraminemist oli minu nimel kõige rohkem lauajalgpalli võite!) ja lebotamist, aerutamist ja jalutamist, laulmist ja naermist ning viimastel päevadel isegi mõned õudusfilmid.
Suvelaagri teema kokkuvõtteks annaksin kõigile võimaluse veel kord kuulata üht erilist laululugu, mis on tänu headele sõpradele Martenile ja Rasmusele mind kummitanud juba üle kahe nädala.
Mis suvelaagris täpsemalt pärast esmaspäeva juhtus ja millega kõik ülejäänud kursakaaslased sel nädalal tegelenud on, ma ei teagi, aga mõned vihjed saan anda. Osad meist on vabsee kodumaa tolmu jalgadelt pühkinud ja avastavad maailma. Siiajäänud jagunevad filmi-, teatri- ja jõudenäitlejateks/lavastajateks.
Ka mina ise jõudsin sel nädalal piiri taga käia. Nimelt osalesin Tallinki uue reklaamklipi võtetel ja külastasin kahe päeva jooksul Soomemaad. Olid üsna pikad ja väsitavad päevad, kuigi, tõele au andes, töötegemist ehk reaalset kaamera ees tegutsemist oli seal vähe. Muidugi polnud kõik nii õnnelikud kui mina ja usun, et näiteks operaator töötas ligi 20 tundi. Asi oli selles, et filmiti vaheldumisi mitut väikest gruppi, kes siis klipis meeldivalt oma aega sisustavad. See aga tähendas, et korraga oli töös üks näitlejate (või modellide?) seltskond ja teistel tuli lihtsalt oodata.
Õnneks oli selle sisustamine valdavalt lihtne. Näiteks külastasime Linnanmäki lõbustusparki, Naantali hotell-spaad ja Muumimaad. Ma polnud seni üheski neist käinud ja kuigi Muumimaa polnud meie sealviibimise ajal külastajatele avatud ning suurem osa Muumioru asukate kodusid suletud (aga laul ei valeta - Muumimaja ise polnud lukus!), siis oli selle koha külastamine üks lapsepõlve unistuste täitumisi.
Lisaks tuli ka tundide viisi autosõitu kannatada, aga Soome kaljused maastikud pakuvad palju silmailu ning hulganisti materjali fantaasiale. Ilmataat kostitas meid nii rahe kui paduvihmade kui suurepärase päikeseloojanguga. Öös sähvisid välgunooled ja vähemalt üks mees võttemeeskonnast suutis tõelist Kalevipoega mängida.
See väike tööreis oli huvitav just selle poolest, et koos olid väga-väga erinevad inimesed, kes siiski olid selles hetkes määratud täitma ühist ülesannet. Selle suure eesmärgi kõrval aga ei jäänud varju nende isiklikud huvid.
Fotograaf näiteks soovis tabada Soome öös ühte hetke, kus tema fotoaparaadi katiku avanemine ja gaaslahenduse pilvede ja maa vahel ehk välgunoole tekkemoment ühtiksid.
Operaator püüdis tabada neid hetki, mil kaadris on kõik ideaalselt paigas ja näitlejad tunnevad end tõeliselt vabalt ja rõõmsatujuliselt.
Grimmeerija proovis tekitada mõne hetkegi, kus minu pikakskasvanud juuksed alluksid tema soovitud vormile.
Minu kallis sõbranna Heli (tervitan Sind!) utsitas kõiki tagant, et meil võttepäeva lõpuks hetkedest puudust ei tuleks.
Projektijuht (või see mees, kelle taskus projekti rahakott oli) katsus leida kasvõi ühte päikselist hetke, et oma kodumaa pealinna natuke rõõmsamates toonides näidata.
Riietur ihkas (vähemalt nii tundus mulle) võimalikult palju hetki mööda saata ilma, et ta oma tööülesandeid peaks täitma.
Ja peaaegu kõik nutitelefoni omanikud ehk vist kõik peale minu veetsid liiga palju aega lootes tabada hetke, mil nende telefon mõne traadita võrgu kinni püüab, et siis enda hetkeasukohast kõigile FBsõpradele teada anda.
Ma ei taha siinkohal kellelegi hinnanguid anda. Ma ei taha ka kedagi nurka ajada. Ma tahan hoopis ütelda, et päeva lõpus polegi ilmselt oluline, millele sa oma aja siin ilmas pühendasid. Hea oleks, kui teistele liiga ei teinud ja veel parem, kui teisi ja ennast hoopis rõõmustasid. Aga nagu Karl Edgar eelmises blogipostituses, nii ka mina: tahan rõhutada kohalolekutunde olulisust. See pole oluline mitte ainult teatrilaval, vaid ka elus eneses. Soovin, et meil kõigil jätkuks jõudu oma tegutsemist ja olemist mõtestada, aga aeg-ajalt ka niisama nautida. Elada oma elu nii, et iga päev püüaks vähemalt ühe hetke, kus oled rahul sellega, mida teed. Siiralt.
Õnneks oli selle sisustamine valdavalt lihtne. Näiteks külastasime Linnanmäki lõbustusparki, Naantali hotell-spaad ja Muumimaad. Ma polnud seni üheski neist käinud ja kuigi Muumimaa polnud meie sealviibimise ajal külastajatele avatud ning suurem osa Muumioru asukate kodusid suletud (aga laul ei valeta - Muumimaja ise polnud lukus!), siis oli selle koha külastamine üks lapsepõlve unistuste täitumisi.
Lisaks tuli ka tundide viisi autosõitu kannatada, aga Soome kaljused maastikud pakuvad palju silmailu ning hulganisti materjali fantaasiale. Ilmataat kostitas meid nii rahe kui paduvihmade kui suurepärase päikeseloojanguga. Öös sähvisid välgunooled ja vähemalt üks mees võttemeeskonnast suutis tõelist Kalevipoega mängida.
See väike tööreis oli huvitav just selle poolest, et koos olid väga-väga erinevad inimesed, kes siiski olid selles hetkes määratud täitma ühist ülesannet. Selle suure eesmärgi kõrval aga ei jäänud varju nende isiklikud huvid.
Fotograaf näiteks soovis tabada Soome öös ühte hetke, kus tema fotoaparaadi katiku avanemine ja gaaslahenduse pilvede ja maa vahel ehk välgunoole tekkemoment ühtiksid.
Operaator püüdis tabada neid hetki, mil kaadris on kõik ideaalselt paigas ja näitlejad tunnevad end tõeliselt vabalt ja rõõmsatujuliselt.
Grimmeerija proovis tekitada mõne hetkegi, kus minu pikakskasvanud juuksed alluksid tema soovitud vormile.
Minu kallis sõbranna Heli (tervitan Sind!) utsitas kõiki tagant, et meil võttepäeva lõpuks hetkedest puudust ei tuleks.
Projektijuht (või see mees, kelle taskus projekti rahakott oli) katsus leida kasvõi ühte päikselist hetke, et oma kodumaa pealinna natuke rõõmsamates toonides näidata.
Riietur ihkas (vähemalt nii tundus mulle) võimalikult palju hetki mööda saata ilma, et ta oma tööülesandeid peaks täitma.
Ja peaaegu kõik nutitelefoni omanikud ehk vist kõik peale minu veetsid liiga palju aega lootes tabada hetke, mil nende telefon mõne traadita võrgu kinni püüab, et siis enda hetkeasukohast kõigile FBsõpradele teada anda.
Ma ei taha siinkohal kellelegi hinnanguid anda. Ma ei taha ka kedagi nurka ajada. Ma tahan hoopis ütelda, et päeva lõpus polegi ilmselt oluline, millele sa oma aja siin ilmas pühendasid. Hea oleks, kui teistele liiga ei teinud ja veel parem, kui teisi ja ennast hoopis rõõmustasid. Aga nagu Karl Edgar eelmises blogipostituses, nii ka mina: tahan rõhutada kohalolekutunde olulisust. See pole oluline mitte ainult teatrilaval, vaid ka elus eneses. Soovin, et meil kõigil jätkuks jõudu oma tegutsemist ja olemist mõtestada, aga aeg-ajalt ka niisama nautida. Elada oma elu nii, et iga päev püüaks vähemalt ühe hetke, kus oled rahul sellega, mida teed. Siiralt.