"Kes? Märt? Pfffffff.... Märt-šmärt" -- Atom Kirk
"Märt, räägi, kuidas see nädal möödus!" karjuvad rahvamassid monitoride taga. Mõned isegi pisikeste nuti-ekraanikeste taga. Sellised me, inimesed, nüüd olemegi. Kunagi elasime koopas ja ajasime mammuteid auku, siis tegime suure Rooma impeeriumi ning siis läks midagi lootusetult sassi ja kõik hakkas allamäge veerema. Nüüd on tähtsaimad asjad meie elus raha ja need pisikesed ekraanikesed, millest peame me infot omandama. Kohati täiesti kasutut infot. "Täna sõin kolm muna ja jõin kakaod," ütleb Facebooki-Vambola ja ootab, et kellelegi meeldiks. Hõissa, vaba Eesti!
"Märt, räägi, kuidas see nädal möödus!" karjuvad rahvamassid monitoride taga. Mõned isegi pisikeste nuti-ekraanikeste taga. Sellised me, inimesed, nüüd olemegi. Kunagi elasime koopas ja ajasime mammuteid auku, siis tegime suure Rooma impeeriumi ning siis läks midagi lootusetult sassi ja kõik hakkas allamäge veerema. Nüüd on tähtsaimad asjad meie elus raha ja need pisikesed ekraanikesed, millest peame me infot omandama. Kohati täiesti kasutut infot. "Täna sõin kolm muna ja jõin kakaod," ütleb Facebooki-Vambola ja ootab, et kellelegi meeldiks. Hõissa, vaba Eesti!
Aga see nädal? Kellel rahulikult, kellel mitte. Mina ise võtan ette alati nii suure ampsu, kui suhu mahub, mõni üritab kosmost alla neelata ja saab siis veel tagantjärele kursuse käest kitlitäie sõimata, kuna ta ei saanud ühte pisikest asja tehtud. Maarit Kaija Kalvet alustas oma lühifilmi filmimisega, kus Christian Lys mängib suure uhkusega peaosa. Ka Lennart alustas filmimisega, kuid suutis selle nii salaja ära teha, et ühel hetkel ütles ta lihtsalt: "Mul on purgis!" Kõik vaatasid suu ammuli peas ja Lennart väljus uksest, näol võidurõõm ja rahulolu. Kuningas.
Esmaspäeval käisime Viljandi futuristlikus keskkoolis, mille akende aju on Tallinas. See ei ole mingi hale nali, vaid tõeline elu. Kohtusime Urmo Reitaviga, kes on tuntud ka kui Mees-Kes-Teab-Kõiki. Ta andis meile ideid, kuidas oma tulevast teatrit majandada ning näitas meile ka, kui kaasaegne saab olla üks lihtne klassiruum. Kohtusime ka mõnede kooliõpilastega, kes oma vabast ajast teatriga tegelevad. Vastasime nende küsimustele nagu: "Mida teatrikooli sisse astudes tegema peab?" ja "Kuidas Märt pidevalt nii äge on?" Lükkasime käiku ka idee, et tulevikus võime teha mingisugust koostööd. Näiteks et Kaarel läheb nende peale karjuma või Liina õpetab, kuidas haput nägu teha. Kõik olid huvitatud ja õnnelikud. Me oleme head inimesed tegelikult.
Tasub mainida, et nädal on olnud meeletult rahulik, sest et Jaanika saadeti Bosnia ja Hertsegoviinasse. Mida ta seal teeb, ei tea ei jumal (Märt) ega Juula. Küll aga juhtus selline sündmus, et mõned meist käisid kolmapäeval teatris. Mina ei käinud, sest olen idioot. Nimelt seetõttu, et kui see pakkumine meieni jõudis, otsustasin ma natuke mõtlemisaega võtta. Kui ma vannitoast tagasi tulin, olin selle juba unustanud. Meenus see mulle siis, kui inimesed bussile ronima hakkasid. Te oleks pidanud mu lolli nägu nägema. Silver ja Liina ka ei läinud, aga nemad käisid ülisalajasel rebastekoosolekul. Mina sinna oma nina ei toppinud. Ma ei oska saladusi hoida.
Neljapäevane teatriajalugu möödus lugemisega, sest me oleme kohusetundetud ahvid, kes lugeda ei oska. Vähemalt mina. Leelo seadis õhtul meie hapraid häälekesi ja uuris, kas Liina läheb Kärusse. Liina ei läinud Kärusse. Reede hommikul pidi seesama Liina koolis Raunoga kokku saama, aga Rauno tegi täiega pulli ja läks ise ära Tartusse ja naeris pihku. Liina läks vihaselt Kärusse. Liikumistunnis oli seitse inimest, kellest kaks polnud isegi meie kursuselt. Räägin Kaarliga hiljem, et kedagi on vaja distsiplinaarkorras hoiatuseks jalga tulistada. Ma tean, et ta on nõus. Ta on sõjaväes käinud ja on tegelikult samasugune ahv nagu mina.
Sandril läks nutitelefon katki ja ta ostis endale odavalt sellise degenereerunud lutsu, millel on nupud. Hea vend. Ühel hetkel küsis Birgit ta käest, et mida nad pärast kodus söövad. Valikus olid pelmeenid ja "päris söök". Ma hindasin oma elu ümber. Silver auras koolis ringi, oli asjalik ja laupäeval sõitis vaba vankriga. Mina käisin Märjamaal ja suhtlesin oma vanematega. Minu kodu on ja jääb Märjamaale. Alatiseks.
See oli meie nädal. Kui teil on midagi öelda või soovitada, kirjutage meile kommentaar või saatke kiri. Võib ka külla tulla, kui ajad klapivad. Meid saab kõiki kätte ka Facebook-is, sest meil on see sotsmeedia ka orgunnitud. Kõva, eks?
Soovin teile edu ja annan blogijärje edasi Šbergitile. See you again after 16 cycles.
Märzukas
Neljapäevane teatriajalugu möödus lugemisega, sest me oleme kohusetundetud ahvid, kes lugeda ei oska. Vähemalt mina. Leelo seadis õhtul meie hapraid häälekesi ja uuris, kas Liina läheb Kärusse. Liina ei läinud Kärusse. Reede hommikul pidi seesama Liina koolis Raunoga kokku saama, aga Rauno tegi täiega pulli ja läks ise ära Tartusse ja naeris pihku. Liina läks vihaselt Kärusse. Liikumistunnis oli seitse inimest, kellest kaks polnud isegi meie kursuselt. Räägin Kaarliga hiljem, et kedagi on vaja distsiplinaarkorras hoiatuseks jalga tulistada. Ma tean, et ta on nõus. Ta on sõjaväes käinud ja on tegelikult samasugune ahv nagu mina.
Sandril läks nutitelefon katki ja ta ostis endale odavalt sellise degenereerunud lutsu, millel on nupud. Hea vend. Ühel hetkel küsis Birgit ta käest, et mida nad pärast kodus söövad. Valikus olid pelmeenid ja "päris söök". Ma hindasin oma elu ümber. Silver auras koolis ringi, oli asjalik ja laupäeval sõitis vaba vankriga. Mina käisin Märjamaal ja suhtlesin oma vanematega. Minu kodu on ja jääb Märjamaale. Alatiseks.
See oli meie nädal. Kui teil on midagi öelda või soovitada, kirjutage meile kommentaar või saatke kiri. Võib ka külla tulla, kui ajad klapivad. Meid saab kõiki kätte ka Facebook-is, sest meil on see sotsmeedia ka orgunnitud. Kõva, eks?
Soovin teile edu ja annan blogijärje edasi Šbergitile. See you again after 16 cycles.
Märzukas