Eelmise kahe nädala jooksul on meil alanud ja lõppenud kaks suurt projekti. Aega ja energiat on olnud vähe ja kuigi meile väga meeldib teile kirjutada, on meie blogirong teinud väikese peatuse. Selle parandamiseks ja uue võimsa hooga edasi liikumiseks oleme ühendanud oma naiselikud jõud, et pakkuda teile peale pikka ootamist lausa vaimustavat sissekannet, mis ehk andestab meie julma hilinemise.
Suudlustega,
Birgit ja Fatme
Niisiis...
Rebastenädal (12. - 19. oktoober) - 12. oktoobri hilisõhtul algas meie teatrirebastel ehk nooremal kursusel suursugune rebastenädal. Sellest esimesest ööst nii täpselt rääkida ei saagi, sest seal toimuv on omamoodi eriala saladus, aga üldjoontes võib ära mainida, et rebased olid aktsioonis reede õhtust kuni järgmise hommikuni. Lisaks magamatusele said nad loodetavasti ka unustamatu(lt positiivse) kogemuse, mille kohta nad ise teile ehk rohkem räägivad, aga meie hoiame sellel koha pealt oma suu kinni.
Organiseerimine selle ürituse ja üleüldse kogu nädala tarbeks algas muidugi juba mitu kuud tagasi, igale rebasele oli juba ammu-ammu loositud vanem (meie kursuselt), kes oma lapse /laste eest terve nädala hoolitses: korraldasime põnevaid kohtumisi, tegevusi, ülesandeid ja palju-palju muud. Paljudele meie nooremalt kursuselt avanes võimalus sõita Tallinnasse, Tartusse, Rakverre või Pärnusse, kus nad vastavalt oma vanema organiseerimisele vaatasid etendusi (nt "Augustikuu", "Enesetapja", "Rapunsel"), kohtusid näitlejatega (nt Jan Uuspõld, Margus Prangel, Mait Malmsten, Külliki Saldre, Rasmus Kaljujärv, Priit Võigemast jne), tegelesid kõrgelt allaronimisega, käisid ratsutamas või õhtustasid võõraste vanaemade juures - ja neid erinevaid tegevusi jagus rebastele veel ja veel.
Järgmisel nädalal koolis jätkus kõik üsna samas rütmis nagu nädalavahetusel, neid ootas iga päev stendil hunnik kirjakesi, mis andsid aimu nende järgmiste tegevuste kohta. Lisaks stendiüllatustele leidsid nad kateedri (ehk meie puhkeruumi) ukselt kirja, mille täpsema sisu võite leida jäädvustatult järgnevalt pildilt.
Suudlustega,
Birgit ja Fatme
Niisiis...
Rebastenädal (12. - 19. oktoober) - 12. oktoobri hilisõhtul algas meie teatrirebastel ehk nooremal kursusel suursugune rebastenädal. Sellest esimesest ööst nii täpselt rääkida ei saagi, sest seal toimuv on omamoodi eriala saladus, aga üldjoontes võib ära mainida, et rebased olid aktsioonis reede õhtust kuni järgmise hommikuni. Lisaks magamatusele said nad loodetavasti ka unustamatu(lt positiivse) kogemuse, mille kohta nad ise teile ehk rohkem räägivad, aga meie hoiame sellel koha pealt oma suu kinni.
Organiseerimine selle ürituse ja üleüldse kogu nädala tarbeks algas muidugi juba mitu kuud tagasi, igale rebasele oli juba ammu-ammu loositud vanem (meie kursuselt), kes oma lapse /laste eest terve nädala hoolitses: korraldasime põnevaid kohtumisi, tegevusi, ülesandeid ja palju-palju muud. Paljudele meie nooremalt kursuselt avanes võimalus sõita Tallinnasse, Tartusse, Rakverre või Pärnusse, kus nad vastavalt oma vanema organiseerimisele vaatasid etendusi (nt "Augustikuu", "Enesetapja", "Rapunsel"), kohtusid näitlejatega (nt Jan Uuspõld, Margus Prangel, Mait Malmsten, Külliki Saldre, Rasmus Kaljujärv, Priit Võigemast jne), tegelesid kõrgelt allaronimisega, käisid ratsutamas või õhtustasid võõraste vanaemade juures - ja neid erinevaid tegevusi jagus rebastele veel ja veel.
Järgmisel nädalal koolis jätkus kõik üsna samas rütmis nagu nädalavahetusel, neid ootas iga päev stendil hunnik kirjakesi, mis andsid aimu nende järgmiste tegevuste kohta. Lisaks stendiüllatustele leidsid nad kateedri (ehk meie puhkeruumi) ukselt kirja, mille täpsema sisu võite leida jäädvustatult järgnevalt pildilt.
Nädal möödus tempokalt ja tegevusterohkelt, nii meil kui rebasekutsikatel tuli "üle elada" mitu pidu ja kindlasti ka mitu-mitu magamata ööd, mille unevõlga lapsed siiani välja puhkavad. Meie aga oleme oma kutsikatega rahul ja loodame, et neil oli imekaunis nädal, mida ei varjutanud ükski tume pilv. Seda üritasime me neile laupäeva (19.10) öösel Härjapea kõrtsis viimast korda ka aktiivselt näidata. Kutsikad olid tagasihoidlikud, aga meie mitte, sest viimaks-viimaks: "Pühapäev on vaba päev!"
PS. Nädala jooksul nägi toredaid etteasteid, selleks vaata nt siia -http://www.youtube.com/watch?v=FP3q6w1xzLY
PS. Nädala jooksul nägi toredaid etteasteid, selleks vaata nt siia -http://www.youtube.com/watch?v=FP3q6w1xzLY
Devised children theatre workshop
Me jaotusime gruppidesse ja hakkasime hullama, ei, mängima, ei... me muutusime lasteks - viimane on mu isiklik tõlgendus. Gruppe oli viis, tegijaid rohkem kui kuus. Meid oli palju. Oli suisa maagiline vaadata, kuidas meil silmad särasid, tegeledes probleemiga, kes prügist ellu ärgata võiks. Niimoodi astusid me ellu Starter Monster, Black Mama, Helmi, Plastic creature, Flower creature, Pharmacy Dude, Flying Cat creature or just UNO, the Big Guy ja Clarks. Oh, oli teisigi... kuid nagu ikka, on rambivalgus vaid vähestele. Oluline on see, et nad olid. Nii oli. Nemad ärkasid ellu ja meie lõime nendega loo. Lihtsa küll - alguse ja lõpuga. Loo sünnist ja surmast, algusest ja lõpust, hirmudest ja rõõmudest, üksindusest ja kaaslastest. Kuid kuidas sa justustad lugu nukkudega, ilma et see tobe tunduks... või isegi lapsik. See on küsimus, mis võiks justkui vaevata, aga meil ei tulnud see isegi ette. Nii me siis lõime oma surematut loomingut.
Me jaotusime gruppidesse ja hakkasime hullama, ei, mängima, ei... me muutusime lasteks - viimane on mu isiklik tõlgendus. Gruppe oli viis, tegijaid rohkem kui kuus. Meid oli palju. Oli suisa maagiline vaadata, kuidas meil silmad särasid, tegeledes probleemiga, kes prügist ellu ärgata võiks. Niimoodi astusid me ellu Starter Monster, Black Mama, Helmi, Plastic creature, Flower creature, Pharmacy Dude, Flying Cat creature or just UNO, the Big Guy ja Clarks. Oh, oli teisigi... kuid nagu ikka, on rambivalgus vaid vähestele. Oluline on see, et nad olid. Nii oli. Nemad ärkasid ellu ja meie lõime nendega loo. Lihtsa küll - alguse ja lõpuga. Loo sünnist ja surmast, algusest ja lõpust, hirmudest ja rõõmudest, üksindusest ja kaaslastest. Kuid kuidas sa justustad lugu nukkudega, ilma et see tobe tunduks... või isegi lapsik. See on küsimus, mis võiks justkui vaevata, aga meil ei tulnud see isegi ette. Nii me siis lõime oma surematut loomingut.
Ühel kaunil päeval, reedel, jõudis meieni 100 meetrit katteloori. Mina isiklikult olin rõõmust hullumas. Katteloor on mu vaieldamatu lemmik, ta lendleb, on rõõmus ja sellest saab luua maagilist maailma. Iga grupp panustas oma ideedega ja lõpuks jäi alles ja jõudis lavastusse idee maagilisest katteloori maailmalaest. Mihkli ja Silveri ning 150 meetri katteloori ja 150 meetri müürinööriga konstrueerisime salamaa salalae, mis oli elav ja liikuv, justkui eraldiseisev ja elav organism. Minu isikliku maitse kohaselt oli see suurepärane ja saladuslik ilu.
Laupäeval, kui olime rebastereedest kurnatud ja väsinud, alustasime väikest kevadmatka ümber Viljandi järve. 12 päikeseküllast kilomeetrit. Mitte niisama me ei matkanud. Vaid me rääkisime, otsisime ideid, vastasime esilekerkinud küsimustele ja lõime lavastuse sellisena nagu ta lõpuks olema sai. Mina ise põgenesin poole pealt Rakverre, aga teised pidasid vapralt vastu. Lõpuni e do kontsa nagu kõlab meie noorema kursuse hüüdlause.
Laupäeval, kui olime rebastereedest kurnatud ja väsinud, alustasime väikest kevadmatka ümber Viljandi järve. 12 päikeseküllast kilomeetrit. Mitte niisama me ei matkanud. Vaid me rääkisime, otsisime ideid, vastasime esilekerkinud küsimustele ja lõime lavastuse sellisena nagu ta lõpuks olema sai. Mina ise põgenesin poole pealt Rakverre, aga teised pidasid vapralt vastu. Lõpuni e do kontsa nagu kõlab meie noorema kursuse hüüdlause.
Viimane nädal alates 14. oktoobrist alustas oma vaevalisi samme lõpu poole. Kõik olid justkui väsinud, tüdinud ja tülpinud. Õhus oli pinge. Nii me sammusime ikka edasi ja edasi. Väsinumalt ja väsinumalt. Kuid me saime hakkama. Neljapäeva hommik oli eriti pingeline. Kuid kell 11.30 algas etendus. Saali kogunes 36 rõõmsameelset 9-aastast last. Algas etendus. Kerkis katteloori eesriie ja "Salamaa" ärkas ellu. Oli kõik. Lõpp.
Peale nende kahe suure projekti mahtus meie päevakavasse veel palju muud põnevat, näiteks Sander ja Fatme käisid ikka usinalt "Utoopia ranniku" proovis (esikas 22. nov), Kristjan ja Kaarel said esimest korda "Arabella" lainele (16. dets), toimus esimene pilatese treening, maadlesime kõik herr Õunapuu gigantse koduse tööga ehk analüüsisime magistritöid ja jõudsime ikka ja jälle järeldusele, et meie õppejõudude lubadus "küll 3. või 4. aastal jõuab neid valikaineid ka võtta," on... täielik jura, aga seda maailma kõige parimas mõttes. Tööd teha on mõnus!