Kirjutan, olles ise juba Viljandis ja otsapidi seitsmendas päevas. Aga blogi tuleb siiski viienda päeva kohta: startisime Käinast, Hiiumaal, pärast eelmise õhtu rohelusi, supisöömist ja saunatamist, jätsime selja taha sadamad ning põrutasime Laura kodupaika Haapsalus. Ohsaa, tuttav pinnas, kunagi sai seal lastelavastusi ja ka Kalvetimuti "Androgüüni päeva" mängitud. 
Kahju ainult, et meie tehniline proov lõppes kell viis, kui kõik kuulsad kaltsukad juba kinni olid. Ja Liina ei jõudnudki juuksurisse. (Tundsin, et võiks mainida, sest videosse see ei jõudnud.)
Veel veidi vastu pidada! (Mis on reisinipp number üks? Kõrvaklapid: siis saaks ka bussis videotega tööd teha! Või muusikasse eskapeeruda.)

Video ise aga:

Eile oli neljas päev: esimene, kus meil on ainult üks õhtune etendus päevas. Startisime Kalvetite residentsist hommikul õnnelike ja puhanutena, et püüda praam ja publik Kärdlas. Meeleolukas proovieelne periood on pisut pikemalt videos esindatud, sest see oli tõesti seda: meeleolukas.
Ööseks tõmbasime Mihkli juurde Käinasse suppi vaaritama ja rohelust nautima. Kõige muu kõrvalt on see reis suurepäraseks tõestuseks, et ohjummelküll, Eesti on ikka nii ilus... 

Kes veel tänase päeva jooksul jõuab lugeda, meie oleme nüüd omadega Haapsalus: kuna Tallinnasse vist enam eriti ei mahu, siis kes jõuab, äkki täna kell seitse Haapsalus veel mõni koht on!

Halloo, beibed. 
Kolmanda päeva video tuleb nüüd neljandal päeval, selle kokkutõstmine tundus võimatu netivabades piirkondades. Aga siin ta on! 
Eilse päeva jooksul sai käidud Märjamaal, Märdi kodukohas ja Keilas, kust on pärit Kaija. Päev möödus festiivsetes meeleoludes, sest keegi meist sai vahepeal vanemaks ja targemaks!
Õhtu möödus meeleolukalt sauna ja klaverimuusikaga Kalvetite suurepärases residentsis. Suured-suured tänud! Ja nüüd oleme omadega juba Hiiumaal, aga sellest lähemalt juba järgmises postituses ja videos!
Jaanika.

Ahoi, ristirahvas!

Juunituuri teine päev on möödunud. Oleme väsinud, kuid õnnelikud. Käisime ära Paides ja kirjutame Rakverest. Õhtu on soe ja mõnus ning naudime tänast päikeseloojangut. Kohtume noorema kursusega, kes teeb Rakveres suvelavastust "Maailma parim küla", mis tõotab tulla fantastiline. Andsime endast etendustel parima ja kavatseme hoida lippu kõrgel! Homme edasi Märjamaale ja siis Keilasse. Mis aga meist edasi saab ja kuhu edasi rändame, sellest juba järgmises blogis.

Lennart

Hurraa! Meie laivblogi läheb teisele katsele: seda projekti juhib Jaanika, joostes oma juustuse kaameraga meil Juunituuril ringi ja üritades püüda hetki ja muljeid, mis selle ringreisiga kaasa tulevad!

Näiteks täna oli meil hommikul kell 11. Rõuges esietendus:

Aga nüüd, kohe-kohe, tuleb Tartus, meie staabis Genialistide klubis õhtune etendus, pärast mida teeme väikest pidu ka. Aga väikest: homme hommikul sõidame juba edasi. Vahepeal, enne väljasõitu ja enne Tartu etendust, mõned muljed:

Jälgi meid ka Twitteris @TeaterMustKast
Eksisteerime ka Instagramis @mustkast
#juunituur
#10lend

Hakkasin kirjutama konkreetset postitust eelmisel pühapäeval. Siis tahtsin alustada nii:
Täna on 3. mai ja käes on pühapäev. Birgit on autos, mida roolib Lüüs ning mille tagaistmel troonib Jaanika, kelle kõrval istub meile võõras kaasteeline, kes liitus meiega ühe feissbuuki grupi kaudu. Sõidame Viljandist Tallinna. Viljandi... esimest korda üle kuu aja. Tagasiminek. Seekord pöördusime tagasi Pööriööle.
Nüüd on 5 päeva möödunud. Läinud, kadunud. Ma olen alles siiamaale jõudnud. Täna on reede. Möödunud on nädal, kus aega ei olnud kunagi piisavalt, kus kogu aeg pidi jooksma, et jõuda. Olen alati mõelnud, et kord läheb kergemaks, tuleb aega juurde. Noh, ei tule. Ainus, mis kasvab, on kuhi asjadest, mida ma teha tahan ja veel neist, mis ära tuleb teha. Mis tuleb teha? Vastu pidada? Nii õudne on ütelda, et tuleb vastu pidada. Samas, nii ma end tunnen peale nelja aastat teatrikooli. Andmas viimast -  selles on midagi toredat. Anda viimast selles nelja aasta perioodis, mis on lõppemas. Siinkohal ka üleskutse. Tulge 20. juunil kell 13.00 meie lõpetamisele (rohkem infot siin).  

Lõppudest rääkides. Eile oli mu diplomilavastuse "Aadamamängud" viimane etendus Tallinas Patarei vanglas. 
Kes näinud ei ole, siis ma teen midagi enneolematut ja jagan Teiege pilte sellest (fotode autor Keili Tees). 

Siinkohal kutsun Teid meid vaatama. 
Nimelt Kultuuridessanndi nädal, kus astume ka meie üles. Seega, tulge kõik!
09.mai/laupäev/TALLINN
"Pööriöö"                               kell 19.30 Kanuti Gildi suures saalis                         / Pilet 9/7
"Hägune piir"                      kell 23.00 Indrek Taalmaa Kammerteatris            / Pilet 9/7
10. mai / pühapäev / PÄRNU
"Pelleas ja Melisande"  kell 19.00 Endla küün                                                         / Pilet 9/8
11. mai / esmaspäev / VILJANDI
"Ada ja Evald"                        kell 20.00 TÜ VKA black box                                        / Tasuta
12. mai / teisipäev / TARTU
"Pelleas ja Melisande"    kell 18.00 Genialistide klubi                                           / Pilet 8/6
13. ma / kolmapäev / TARTU
"Ada ja Evald"                     kell 19.00 Genialistide klubi                                            / Pilet 8/6

vaata lähemalt ka Kultuuridessandi kodulehelt

Täna tahaksin ma mõtelda ühe sündmuse üle, mis eelmisel nädalal juhtus.

Neid juhtus muidugi hirmus palju. Võiks valida ükskõik millise nendest. Sihtpunkt on ilmselt sama ja kõigi teede pikkus ajas on võrdne, eks. Mulle tundub vähemalt, et ükskõik, millest ma praegu kirjutama hakkaksin – jõuaksin ikka pärale umbes samasse kohta. Aga samal ajal on valikuid tuhandeid. Ja iga sõna, mõeldud või kirjutatud, loob reaalsust enda ümber – kas nii? Kui nii, siis millel ma valin saada reaalsuseks? Kas ma peaksin rääkima sellest, et tuhanded inimesed on Nepaalis surnud ja ma tunnen ennast väikesena? Sellest, et tuhanded inimesed on Vahemerel surnud ja ma tunnen ennast mõttetuna? Sellest, et kütuseaktsiisi tõus ei tundu tõepoolest liiga hea mõte olevat, aga ma tunnen ennast ebakompetensena? Sellest, et me tõesti väga tahaksime oma Hooandja projektile, Juunituurile, vajaliku toetussumma kokku saada, aga see paistab võimatu ja ma tunnen ennast odavana, kui ma seda palun? Või äkki sellest, et ka mingisuguse rahva tahet esindav ISIS peksab Iraagis „meie ühiseid kultuuriväärtusi“ puruks või müüb neid maha ja ma tunnen end võimetuna, sest muuhulgas ei saa ma enam ammu aru, kes need „meie“ on, kellest kõik igas kontekstis rääkida saavad? Või rääkida hoopis sellest, et me teeme „Romeo ja Julia“ proove ja ma tunnen ennast haavatavana, aga üldjoontes hästi?

Ja vastust, nagu arvata oli, keegi ei anna - „ning ma pean üle suure valge paberi minema üksinda“.

Minu kursavennad käisid kolmapäeval oma seminaritöid kaitsmas. Tublid poisid, jälle üks samm kooli lõpetamisele lähemal. Kusjuures kaks neist esitasid äärmiselt põhjalikud tööd, tuhnides tohutus hulgas materjalis ning selles kõige kiuste trotslikult orienteeruma õppides. Ma ei ole neid töid muide ise lugenud ja ma ei viibinud nende kaitsmisel ka kohal. Ma olen ainult kuulnud nende juhendaja hinnangut ja oman umbkaudset ettekujutust asjast. Seega olen ma kõike järgnevat rääkides äärmiselt ebakompetentne. Oleks tobe, kui ma avaldaksin arvamust nende tööde kvaliteedi osas. Aga ma pean ju ometi rääkima sellest, mis mu hinge kriibib, ah? Nagu ma aru saan, siis toimus see kaitsmine – nagu nad ikka toimuvad – ja üks komisjoni liige, minu poolt seni väga kõrgelt hinnatud ja austatud õppejõud, meesterahvas, oli öelnud, et ta kontrollis mitu korda üle, kas tööde kaantel on ikka poiste nimed. „Miks te normaalseid töid ei kirjuta? Miks te mingit naiste tööd teinud olete?“ küsis ta, kuigi muidugi tuleb arvestada, et ma tsiteerin teda oma kursakaaslaste kaudu ja asja tõeväärtus kahaneb ikka sedamööda, mida kaugemale ta algallikast jõuab.

Aga misasja, midagi sellist ta ju ikkagi ütles.

Just selles olukorras, kus Eestis ja ilmselt ka mujal räägitakse väga palju naiste ja meeste vahelisest palgalõhest, soolisest ebavõrdsusest jne, millega mina isiklikult iga päev kokku ei puutu. Kui me Birgitiga „Adat ja Evaldit“ tegime, tundus mulle väga mitmel korral, et ma etendan klišeesid, sest ma reaalselt seda maailma iga päev ei näe. Jaa, igaüks on kohanud eelarvamusi soost või muust kaasasündinust lähtuvalt. Aga ma ei nimetaks seda enda puhul igapäevaseks probleemiks.

Ma ei ole feminist, ma arvan. Igal juhul paistaks mulle kummaline ennast nii defineerida. Võib-olla ka sellepärast, et igasugune määratlemine on nii jõuetu mingisuguses üldisemas plaanis. Aga muidugi ei meeldi ka mulle, et meie uus valitsus koosneb põhiliselt meestest. Muidugi ei meeldi ka mulle, et meie valitsejate hulgas on nii populistlik ja hirmutavate väärtushinnangutega partei nagu EKRE, kes ei saatnud parlamenti mitte ühtegi naist, aga kelle esimees Mart Helme räägib oma kõnes pärast enda taasvalimist samale positsioonile, et 

„Teine organisatsioon, mis vahepealsest varjusurmast alles äsja välja toodi, on meie erakonna naisühendus, mis samuti näeb oma missiooni konservatiivsete pereväärtuste kilbile tõstmises ja rahvas uue moraalse äratuse julgustamises. Meie naised ütlevad selgelt ja arusaadavalt, et eesti poliitikas ei pea ilma tegema mitte broilerbeibed, vaid naised, kes on emad ja abikaasad. Naised, kes teavad, kui suurt vastutust kannavad eluterve ühiskonna eest emad. Naised, kes teavad, et üksnes naiste targal toetusel teevad suuri tegusid ka mehed.“

Hea küll, mitte praeguses riigikogus, aga... broilerbeibe Ene Ergma?! Tal ei ole ju lapsi... mida ta ka maailmast teab, kui ta pole ema, eks...

Lugesin just, et iroonia on midagi sellist, millest tihtipeale aru ei saada isegi ühes kultuuriruumis elades. Mis on väga loogiline, sest me elame iga päev ikkagi ainult oma kehas ja peas ning päris kontaktis ikkagi ainult oma mõtetega. Mis omakorda tooks tulemuseks siis selle, et isegi kui me väga tahame, lähtume maailma ja teiste mõtestamisel ainult iseendast. Ja eeldame, et kõik tunnevad ja arvavad nii, nagu meie meelest on õige. Sellepärast ma julgesin ka eelmises lõigus kasutada sõna „muidugi“ - tegelikult ma saan aru küll, et väga paljude inimeste jaoks ei ole need üldse mitte eksisteerivad probleemid, või siis, et nad arvavad just vastupidist.

Aga mina ei arva, et minu üsk teeks minust inimese.

Noh, ühesõnaga.

Ühe korra elus olen kellelegi molli pannud. See oli üks purjus mees, kes alandas ühte naist, keda ma väga austasin, loopis õhku 500-krooniseid ja arvas, et tal on õigus minu personaalset kannikat haarata, kui ma kummardun ketsipaela kinni siduma.

Ma olen seda maailma, kus inimesi hinnatakse teiste väärtushinnangute alusel, kui need, mida mina normaalseks pean, näinud küll. Lihtsalt ei ootaks, et see maailm sulle kuskilt nii lähedalt välja vopsab.

„Uhhuuu, ma olen siin, tolereeri mind, raisk, või sõida minust oma lilla teerulliga üle!“

Mida ma siis tegema pean?

Ilmselt tuleb lihtsalt hästi palju rääkida, sest kui oled millestki juba rääkinud ja tead, et sellest rääkimine on normaalne, julgevad ehk ka teised ükskord suu lahti teha, kes enne arvasid, et see ei kuulugi arutluse alla. Väga tähelepanuväärne on see, et inimesed tihti ootavad, et neile antaks sõna, selle asemel,et ise see sõna võtta.

Sest sõna võtmine on ka vastutuse võtmine, eks. Aga seda igaüks ei suudagi. Või?


Kõneles ja vastutab
Kaija M Kalvet

Aastaid tagasi võtsin koos hea sõbraga osa ühest jooksuvõistlusest Kurgjal. Distantsi pikkuseks oli midagi viie-kuue kilomeetri ümber ja rada minu jaoks täiesti tundmatu. Osavõtjaid võis olla viiekümne ringis ning ilm oli erakordselt ilus. Kõik märgid tõotasid, et tuleb üks meeldiv sportlik vahepala. Selle jooksu lõpusirgest kujunes aga minu elu üks ebameeldivamaid kogemusi...

Aga enne veel, kui jõuan selle traagilise loo lõpplahendini, kirjutan Sulle, hea lugeja, ühest teisest lõpusirgest, mis meie kursusel käsil on. Nimelt koolilõpetamisest.

Kuigi meie kursuse esimesed seminaritööd said esitatud juba pea aasta tagasi, siis mõnede jaoks koitis see rahuldustpakkuv päev just täna. Enam-vähem samal ajal, mil Ossinovski esitas küsimuse Kristen Michali usaldusväärsuse kohta, meenus Silverile (mitte Meikarile), et nõutud peatükk "Summary" on tegemata. Õnneks jõudis Silver oma uurimuse puudujäägi kõrvaldada ning värskelt köidetud trükisoojad paberipatakad ja miljonite bittide jagu andmeid laserplaatidel said eksamikomisjonile esitatud. Valitsuskoosseis sai kah esitatud. Mõned mehed lihtsalt on sellised, et kui juba tegema hakkavad, siis tahavad hästi teha.  Nüüd ei jäägi muud teha, kui oodata paari nädala pärast asetleidvat kaitsmist, mille järel seisame jällegi mõne A, B või ka E jagu ühisele finišijoonele ligemal.

Ei tasu muidugi arvata, et sellega meie teoreetilised tööd piirduvad. Tegeleme jõudumööda ka oma lõputööde kirjutamisega. Need kujutavad endast kas seminaritöö edasiarendust või nelja aastat teatrikoolis kokkuvõtvat ja analüüsivat "Minu elu kunstis". Sirvime oma esimesi erialapäevikuid ning katsume endas taaselustada kõiki neid tundeid ja mõtteid, mis on meid kuidagi oluliselt mõjutanud ning aidanud killukese võrra lähemale oma eriala mõtestamisele. Selline teoreetiline töö kulub kindlasti marjaks ka siis, kui hakkame juba päris praktiliselt parimaid ja meeldejäävamaid töid taaselustama oma vahvas etendustesarjas "Juunituur 2015", mis loodetavasti ei jää kellelgi nägemata, sest toome teatri peaaegu kõigi maailma inimeste koduusteni. Kui Sa pole veel kuulnud Juunituurist, siis palun kiika siia ja lükka meile hoog sisse!

Fatme vahendusel saame täpsemalt teada ka Endlakate seiklustest: "Lisaks sellele, et kõik endlakad esitasid just täna ära oma seminaritööd (!!!), on proovisaalis ka juba uus lavastus. See on meie esimene võimalus ainult 4-kesi laval möllata. Tööks Goethe "Noore Wertheri kannatustel" põhinev "Werther". Selle raames läheme reedel ka esimesele "kevadsuplusele" Pärnu jõkke, osaleme luitejooksul, teeme barokk-rock peo ja paljupalju muud põnevat, mille kohta hakkab juba üsna varsti infot tilkuma nii Endla kodulehelt kui loodetavasti mujalt meediast. Igal juhul sõidame kõik hetkel seminaritöö esitamisest tekkinud eufooria laineharjal ja oleme uue projekti ees ülipõnevil!"

Nüüd aga kasutan seda harukordset juhust pöörata Su tähelepanu ühele artiklile, mis mulle siiralt rõõmu tegi. See artikkel on nähtavasti ilmunud Eesti Ekspressis ja minu teadmist mööda on tegu esimese korraga, kui keegi suvatseb minu töö kohta nii suure lugejaskonna ees nii palju trükimusta kulutada. See rõõmustas mind mitmel põhjusel. Esiteks: on üpris naljakas lugeda, et kusagil on üks mees minu hääle pärast tõelist kahetsust tundnud - ma arvan, et see on oluline, et minu "kunst" kedagi külmaks ei jätaks. Teiseks: on tore tõdeda, et meie kursus ja Must Kast on viimastel nädalatel üsna palju tähelepanu saanud (siinkohal tahan tänada Helenat ja teatrifilmi meeskonda eesotsas Raidu, Kadi ja Annaga!). Kolmandaks: on põhimõtteliselt tore midagi enda kohta lugeda (või miks mitte ka kuulda meeldiva vestluse käigus), sest teatrikunstnikena teeme enda kunsti publiku jaoks ja igasugune tagasiside huvitab meid alati ja väga. Neljandaks: selle artikli viimane lõik annab imehea võimaluse (tõtt-öelda isegi kohustuse) kutsuda autorit Meelis Oidsalu ja ka kõiki teisi vaatama meie viimast diplomilavastust "Romeo ja Julia". Kohe seletan ka, miks. Nimelt näeme me Ingomar Vihmariga proovisaalis väga palju vaeva just selle nimel, et "võtta rahulikult, mitte punnitada. Olla äge ja armas inimene niisamagi, mitte teha kunstist endale asenduselu, elada päriselt." 

Tahan lihtsalt ütelda, et see artikkel polekski saanud paremal ajal ilmuda, sest me saame nii Meelisele kui Sulle, hea lugeja, kohe-kohe näidata, mis saab siis, kui katsume tõeliselt unustada teatrimaja, publiku ja muud argised mõtted ning keskenduda ehedale suhtlemisele. See on minu meelest stiili ja töövahendite, -võtete või -meetodite valiku küsimus. Ma julgustan kõiki tulema mai lõpus ja juuni alguses Eesti Draamateatrisse ja vaatama oma silmaga, kas meie Musta Kasti näitlejatena suudame oma väljendusvahendeid soovi korral ka muuta. Vahest suudame pakkuda üllatuse :)

Aga nüüd liigume jällegi ajas tagasi... Kurgja jooks... Distantsi pikkuseks oli midagi viie-kuue kilomeetri ümber ja rada minu jaoks täiesti tundmatu. Osavõtjaid võis olla viiekümne ringis ning ilm oli erakordselt ilus. Kõik märgid tõotasid, et tuleb üks meeldiv sportlik vahepala.

Tõtt-öelda oli ka eelnenud päev parajalt kuum ja suvine ning see vääris tähistamist koos meelemürkide tarbimisega. Nii et oluline aspekt selle jooksuvõistluse juures oli keskmisest tugevam pohmakas. Sellest ei lase noored mehed muidugi end häirida ja astusime sõbraga uljalt starti.

Linnulaulu ja veevulina vahele (külastage võimalusel ka Carl Robert Jakobsoni talumuuseumi - imeilus paik) kõlaski püstolipauk ja jooksusõbrad hakkasid usinalt meetreid seljataha jätma. Kuna varsti pärast algust liugles rada paksema metsa sisse, polnudki päike enam nii kõrvetav kui enne ja enesetunne oli tõusuteel. Siis aga kostus meie kõrva esimene ähatus. Ma ei oska seda muudmoodi nimetada. Ähh-ähh-ähh-ääähh-ääh-äääääh-ähh-äh-ähh-äääh ja nõnda ikka edasi ja edasi. Loomulikult meenutas see hääl kõike muud kui jooksva mehe hingeldamist, aga see'p see oli.

Meil muidugi nalja kui palju! Ja koomilisena ei tundunud see hääl mitte ainult meile. Üht-äkki olid kõikide jooksjate suud kõrvuni tõstetud ja siit-sealt hakkas kommentaare kõlama. Mina ja mu sõber naersime aga kõige rohkem. Naeran praegugi seda kirjutades. Aga naermine osutus meie alkoholist kurnatud jooksvatele kehadele liigse lisakoormusena ning rinnus hakkas kiirelt õhupuudus tekkima. Otsustasime auruvedur-mehest (Marvel Comics, idee teile?) mööda joosta, et eluohtlikust tähelepanukõigutajast lahti saada. Muidugi mehe ees joostes kõlasid ähked veelgi valjemini, nii et muud ei jäänud üle kui hambad ristis kiiremini edasi pressida.

Nõnda läbisimegi suurema osa distantsist üpris suurel kiirusel ja olime juba päris lõpus. Talumuuseumi hoonedki juba paistsid. Sõber mu kõrval aga ütles. et tema on juba täitsa läbi ja ei tea, kas suudab lõpuni joosta. Mina kui vana jooksukala tahtsin seepeale näidata, et õigel trennimehel pole häda midagi ja otsustasin veel lõpusirgel ühe galantse spurdiga tast ette joosta. Nii ma siis lidusin tammepuuderea ja lattaia vahel arvatava finiši poole. Miks arvatava? No ikka selle pärast, et see, mida pidasin kaugelt vaadates finišiks, osutus lähemal vaatlusel viimaseks kurviks enne tõelist lõppu.

Ei tea, kas süüdi oli vaimne ahastus või füüsiline ülepingutus, aga korraga oli mul süda nii paha, et jäin sõna otseses mõttes puu najale öökima. Õnneks läks kriisiolukord kiirelt üle ja sain üsna pea jooksmist jätkata. Selleks ajaks oli aga sõber minust uuesti mööda jooksnud ning esimesena lõpujoone taga maha varisenud.

Vot selline lugu.

Päris mitu moraali on selles loos. Kõiki ei hakkaks isegi välja kirjutama, aga paar tükki siiski.
Esimese pühendaksin tervele oma kursusele - ärge hõisake enne finišijoont, sest see võib osutuda viimaseks kurviks enne lõpusirget!
Teise aga pühendan espetsiaalselt Mihklile - mõnikord ajab jooksu lõpp öökima, aga kustumatu mälestus raskest ja ühiselt läbitud jooksust jääb surmani naerma ajama!

Soovin teile kõigile kaunist kevadet ja kordaminevat kunsti!

(Tegemist on mitte juubelilauluga, vaid lihtsalt heade vibratsioonidega, nagu ka on laulnud The Beach Boys. Tropmetid ja trummid on kahtlemata omandanud muusikas võimsa komboenergia.)

1. päev
Lutikaaaaaas! Lutikaaas jooksis üle mu kintsu nagu põranda ja naksas minu liha. Ma vihastusin. "Sina selgrootu! Kas ma peaks sinuga liha jagama? O m a liha? Siis ma kangestusin... Maa... peaksingi... eks ole?         O m a liha jagama... Mmhm

3. päev
Sotsiaalne kangas langeb me kõigi peale; moondab meie silmi ja vaadet; hingi ja olekut ja emotsioone kah. Ühendab, a nivelleerib; see on ok. Kui ta teisele inimesele tahab head, kasutab armastuse jõudu; siis saab isegi mängida värviliste valede pinnal, nagu lõuendil mängitakse; saab hüpata neilt vedrudelt. Karta ei saa, ning enda loomust ei hüljata. Aga kuidas avastada oma loomust, mitte loomsust? Kellel on rohkem õigus - Aare Laanemetsal või Albert Schweitzeril... - ... Andke talle palitu! Ta ei taha paljaid rindu. Ta tahab nibusid! Tooge talle nibusid. Kondossidest tatilapid ei keelusta meid. Aga kuidas avastada oma loomust, mitte loomsust? 
Grusiinide vetsupotid eeldavad kükitamistehnikat. See on hea, see on õige. Õiglane mitte, aga õige. Andke talle strobo ja ta tantsib. Andke talle enesekindlus, ta teeb, mida iganes. Kus on enesekindlus! Siin gaasitünnid pagasnikus, temperamendid tules.

4. päev
Kloostri ümbrus sulnis isolatsioonis, valvatud uzimeeste ja mastiffi poolt; kloostris aga soiub munk intensiivselt mantrat, muuhulgas artifaktid, ikoonid ja sarkofaag. Nunnasid ei näe ja presentsi ei tunne. Arvatavasti nad siiski on seal puidust seinte taga.  Varsti rallime jahimehe džiibi järel, sellist retsimist võib ekstreemsuseks nimetada ja selline elu, see on hormonaalne kaif. Süüa, süüa...

5. päev


Kui porgand maitses nagu kurk ja kamina asemel andis sooja simsi ette paigutatud radikas.
Heitgaaside ja kuue rea autode vahel seisab tüdruk, automobiilid põiklevad mööda, plika pistab lipikuid autodesse, lahtistest akendest - peaaegu nagu sport, aga samas ka ellujäämine siin ilmas. 
Pikutab facebook'is, teised ootavad.
Kui ta saab aru, et tal pole vabadust öelda paljusid asju, käituda vastavalt, ning omada oma aega, privaatsust või kontrolli, jätab ta endale oma otseselt avaldamata mõtted ja tunded.

6. päev
Miks ühiskonna lapsed on kaotanud tõe?
Tõde on kätes, kindad kätel,
tõde on peas, müts on peas;
tõde on südames, vale on suus.

Kui paljud ei ratsuta paljalt tõe seljas, siis nad hüppavad tühja täku otsa.
Ehitatakse sõnu, mille varjus vaid janus algallikad. 

7. päev

Mil maailma tilkus tätrinektarit.

Tätri jäust ja imest.

Vahepeal ta valib sõnade kuhjamise ja väljendite asemel hoopis pausi. Milleks elust üle ludistada? Laval on nii, et võib sattuda sabinasse... sajasilmse eluka ees, kes tegelikult on uudistav mitmepealisus. Siis laval tahab ta mikski kiirustada, veel hullem - vältida raskeid kohti, milles on mahla, oo jaa. See on ideaalnäide kohaloleku jäust. Mõnd mehhaanilist tegevust täites ehk ei pea nii kohal olema. Mida enam ta laval mehhaniseerub, seda vibalikum on vili. Jäud on sõnades, pausides, toonis, silmades, emotsioonis, mis ta endas üles kutsub, läbi laseb, välja paiskab. Jäud on toega rääkimises ja väleduses, tempos. Jäud on julguses hüpata tähelepanusse ja ses sulistada. Vabaneda egost ja identiteedist- vajab palju jäudu, aga see tasub end. Jäud on karakteri tunnetamises ja selles elamises, sellega ühildumises; usalduses - teatritinglikkuse usaldamises, partneri usaldamises. Jäud on koha peal leegitsedes (oma) sise- ja välismaailma impulsside teadvustamises, registreerimises, reageerimises ja väljenduses. Ja jäud on mitte kõikide impulsside vastuvõtmises. Nende, mida tegelikult ihaldab EGO. Siin, kallis inimene, aitab teda intuitsioon - tunnetus, teadlikkus ja vana hea haritus ning kogemus. Alati esimest teed... mitte rüübata. Bla bla palju... Kuidagi peab see teatri ime juhtuma. 

Osake  tätri ime neksusest
- Tegelane A

Üks Must Kast manifesteerub ja kristalliseerib olevikku.