Aastaid tagasi võtsin koos hea sõbraga osa ühest jooksuvõistlusest Kurgjal. Distantsi pikkuseks oli midagi viie-kuue kilomeetri ümber ja rada minu jaoks täiesti tundmatu. Osavõtjaid võis olla viiekümne ringis ning ilm oli erakordselt ilus. Kõik märgid tõotasid, et tuleb üks meeldiv sportlik vahepala. Selle jooksu lõpusirgest kujunes aga minu elu üks ebameeldivamaid kogemusi...
Aga enne veel, kui jõuan selle traagilise loo lõpplahendini, kirjutan Sulle, hea lugeja, ühest teisest lõpusirgest, mis meie kursusel käsil on. Nimelt koolilõpetamisest.
Kuigi meie kursuse esimesed seminaritööd said esitatud juba pea aasta tagasi, siis mõnede jaoks koitis see rahuldustpakkuv päev just täna. Enam-vähem samal ajal, mil Ossinovski esitas küsimuse Kristen Michali usaldusväärsuse kohta, meenus Silverile (mitte Meikarile), et nõutud peatükk "Summary" on tegemata. Õnneks jõudis Silver oma uurimuse puudujäägi kõrvaldada ning värskelt köidetud trükisoojad paberipatakad ja miljonite bittide jagu andmeid laserplaatidel said eksamikomisjonile esitatud. Valitsuskoosseis sai kah esitatud. Mõned mehed lihtsalt on sellised, et kui juba tegema hakkavad, siis tahavad hästi teha. Nüüd ei jäägi muud teha, kui oodata paari nädala pärast asetleidvat kaitsmist, mille järel seisame jällegi mõne A, B või ka E jagu ühisele finišijoonele ligemal.
Kuigi meie kursuse esimesed seminaritööd said esitatud juba pea aasta tagasi, siis mõnede jaoks koitis see rahuldustpakkuv päev just täna. Enam-vähem samal ajal, mil Ossinovski esitas küsimuse Kristen Michali usaldusväärsuse kohta, meenus Silverile (mitte Meikarile), et nõutud peatükk "Summary" on tegemata. Õnneks jõudis Silver oma uurimuse puudujäägi kõrvaldada ning värskelt köidetud trükisoojad paberipatakad ja miljonite bittide jagu andmeid laserplaatidel said eksamikomisjonile esitatud. Valitsuskoosseis sai kah esitatud. Mõned mehed lihtsalt on sellised, et kui juba tegema hakkavad, siis tahavad hästi teha. Nüüd ei jäägi muud teha, kui oodata paari nädala pärast asetleidvat kaitsmist, mille järel seisame jällegi mõne A, B või ka E jagu ühisele finišijoonele ligemal.
Ei tasu muidugi arvata, et sellega meie teoreetilised tööd piirduvad. Tegeleme jõudumööda ka oma lõputööde kirjutamisega. Need kujutavad endast kas seminaritöö edasiarendust või nelja aastat teatrikoolis kokkuvõtvat ja analüüsivat "Minu elu kunstis". Sirvime oma esimesi erialapäevikuid ning katsume endas taaselustada kõiki neid tundeid ja mõtteid, mis on meid kuidagi oluliselt mõjutanud ning aidanud killukese võrra lähemale oma eriala mõtestamisele. Selline teoreetiline töö kulub kindlasti marjaks ka siis, kui hakkame juba päris praktiliselt parimaid ja meeldejäävamaid töid taaselustama oma vahvas etendustesarjas "Juunituur 2015", mis loodetavasti ei jää kellelgi nägemata, sest toome teatri peaaegu kõigi maailma inimeste koduusteni. Kui Sa pole veel kuulnud Juunituurist, siis palun kiika siia ja lükka meile hoog sisse!
Fatme vahendusel saame täpsemalt teada ka Endlakate seiklustest: "Lisaks sellele, et kõik endlakad esitasid just täna ära oma seminaritööd (!!!), on proovisaalis ka juba uus lavastus. See on meie esimene võimalus ainult 4-kesi laval möllata. Tööks Goethe "Noore Wertheri kannatustel" põhinev "Werther". Selle raames läheme reedel ka esimesele "kevadsuplusele" Pärnu jõkke, osaleme luitejooksul, teeme barokk-rock peo ja paljupalju muud põnevat, mille kohta hakkab juba üsna varsti infot tilkuma nii Endla kodulehelt kui loodetavasti mujalt meediast. Igal juhul sõidame kõik hetkel seminaritöö esitamisest tekkinud eufooria laineharjal ja oleme uue projekti ees ülipõnevil!"
Nüüd aga kasutan seda harukordset juhust pöörata Su tähelepanu ühele artiklile, mis mulle siiralt rõõmu tegi. See artikkel on nähtavasti ilmunud Eesti Ekspressis ja minu teadmist mööda on tegu esimese korraga, kui keegi suvatseb minu töö kohta nii suure lugejaskonna ees nii palju trükimusta kulutada. See rõõmustas mind mitmel põhjusel. Esiteks: on üpris naljakas lugeda, et kusagil on üks mees minu hääle pärast tõelist kahetsust tundnud - ma arvan, et see on oluline, et minu "kunst" kedagi külmaks ei jätaks. Teiseks: on tore tõdeda, et meie kursus ja Must Kast on viimastel nädalatel üsna palju tähelepanu saanud (siinkohal tahan tänada Helenat ja teatrifilmi meeskonda eesotsas Raidu, Kadi ja Annaga!). Kolmandaks: on põhimõtteliselt tore midagi enda kohta lugeda (või miks mitte ka kuulda meeldiva vestluse käigus), sest teatrikunstnikena teeme enda kunsti publiku jaoks ja igasugune tagasiside huvitab meid alati ja väga. Neljandaks: selle artikli viimane lõik annab imehea võimaluse (tõtt-öelda isegi kohustuse) kutsuda autorit Meelis Oidsalu ja ka kõiki teisi vaatama meie viimast diplomilavastust "Romeo ja Julia". Kohe seletan ka, miks. Nimelt näeme me Ingomar Vihmariga proovisaalis väga palju vaeva just selle nimel, et "võtta rahulikult, mitte punnitada. Olla äge ja armas inimene niisamagi, mitte teha kunstist endale asenduselu, elada päriselt."
Tahan lihtsalt ütelda, et see artikkel polekski saanud paremal ajal ilmuda, sest me saame nii Meelisele kui Sulle, hea lugeja, kohe-kohe näidata, mis saab siis, kui katsume tõeliselt unustada teatrimaja, publiku ja muud argised mõtted ning keskenduda ehedale suhtlemisele. See on minu meelest stiili ja töövahendite, -võtete või -meetodite valiku küsimus. Ma julgustan kõiki tulema mai lõpus ja juuni alguses Eesti Draamateatrisse ja vaatama oma silmaga, kas meie Musta Kasti näitlejatena suudame oma väljendusvahendeid soovi korral ka muuta. Vahest suudame pakkuda üllatuse :)
Aga nüüd liigume jällegi ajas tagasi... Kurgja jooks... Distantsi pikkuseks oli midagi viie-kuue kilomeetri ümber ja rada minu jaoks täiesti tundmatu. Osavõtjaid võis olla viiekümne ringis ning ilm oli erakordselt ilus. Kõik märgid tõotasid, et tuleb üks meeldiv sportlik vahepala.
Tõtt-öelda oli ka eelnenud päev parajalt kuum ja suvine ning see vääris tähistamist koos meelemürkide tarbimisega. Nii et oluline aspekt selle jooksuvõistluse juures oli keskmisest tugevam pohmakas. Sellest ei lase noored mehed muidugi end häirida ja astusime sõbraga uljalt starti.
Linnulaulu ja veevulina vahele (külastage võimalusel ka Carl Robert Jakobsoni talumuuseumi - imeilus paik) kõlaski püstolipauk ja jooksusõbrad hakkasid usinalt meetreid seljataha jätma. Kuna varsti pärast algust liugles rada paksema metsa sisse, polnudki päike enam nii kõrvetav kui enne ja enesetunne oli tõusuteel. Siis aga kostus meie kõrva esimene ähatus. Ma ei oska seda muudmoodi nimetada. Ähh-ähh-ähh-ääähh-ääh-äääääh-ähh-äh-ähh-äääh ja nõnda ikka edasi ja edasi. Loomulikult meenutas see hääl kõike muud kui jooksva mehe hingeldamist, aga see'p see oli.
Meil muidugi nalja kui palju! Ja koomilisena ei tundunud see hääl mitte ainult meile. Üht-äkki olid kõikide jooksjate suud kõrvuni tõstetud ja siit-sealt hakkas kommentaare kõlama. Mina ja mu sõber naersime aga kõige rohkem. Naeran praegugi seda kirjutades. Aga naermine osutus meie alkoholist kurnatud jooksvatele kehadele liigse lisakoormusena ning rinnus hakkas kiirelt õhupuudus tekkima. Otsustasime auruvedur-mehest (Marvel Comics, idee teile?) mööda joosta, et eluohtlikust tähelepanukõigutajast lahti saada. Muidugi mehe ees joostes kõlasid ähked veelgi valjemini, nii et muud ei jäänud üle kui hambad ristis kiiremini edasi pressida.
Nõnda läbisimegi suurema osa distantsist üpris suurel kiirusel ja olime juba päris lõpus. Talumuuseumi hoonedki juba paistsid. Sõber mu kõrval aga ütles. et tema on juba täitsa läbi ja ei tea, kas suudab lõpuni joosta. Mina kui vana jooksukala tahtsin seepeale näidata, et õigel trennimehel pole häda midagi ja otsustasin veel lõpusirgel ühe galantse spurdiga tast ette joosta. Nii ma siis lidusin tammepuuderea ja lattaia vahel arvatava finiši poole. Miks arvatava? No ikka selle pärast, et see, mida pidasin kaugelt vaadates finišiks, osutus lähemal vaatlusel viimaseks kurviks enne tõelist lõppu.
Ei tea, kas süüdi oli vaimne ahastus või füüsiline ülepingutus, aga korraga oli mul süda nii paha, et jäin sõna otseses mõttes puu najale öökima. Õnneks läks kriisiolukord kiirelt üle ja sain üsna pea jooksmist jätkata. Selleks ajaks oli aga sõber minust uuesti mööda jooksnud ning esimesena lõpujoone taga maha varisenud.
Vot selline lugu.
Päris mitu moraali on selles loos. Kõiki ei hakkaks isegi välja kirjutama, aga paar tükki siiski.
Esimese pühendaksin tervele oma kursusele - ärge hõisake enne finišijoont, sest see võib osutuda viimaseks kurviks enne lõpusirget!
Teise aga pühendan espetsiaalselt Mihklile - mõnikord ajab jooksu lõpp öökima, aga kustumatu mälestus raskest ja ühiselt läbitud jooksust jääb surmani naerma ajama!
Soovin teile kõigile kaunist kevadet ja kordaminevat kunsti!
Tõtt-öelda oli ka eelnenud päev parajalt kuum ja suvine ning see vääris tähistamist koos meelemürkide tarbimisega. Nii et oluline aspekt selle jooksuvõistluse juures oli keskmisest tugevam pohmakas. Sellest ei lase noored mehed muidugi end häirida ja astusime sõbraga uljalt starti.
Linnulaulu ja veevulina vahele (külastage võimalusel ka Carl Robert Jakobsoni talumuuseumi - imeilus paik) kõlaski püstolipauk ja jooksusõbrad hakkasid usinalt meetreid seljataha jätma. Kuna varsti pärast algust liugles rada paksema metsa sisse, polnudki päike enam nii kõrvetav kui enne ja enesetunne oli tõusuteel. Siis aga kostus meie kõrva esimene ähatus. Ma ei oska seda muudmoodi nimetada. Ähh-ähh-ähh-ääähh-ääh-äääääh-ähh-äh-ähh-äääh ja nõnda ikka edasi ja edasi. Loomulikult meenutas see hääl kõike muud kui jooksva mehe hingeldamist, aga see'p see oli.
Meil muidugi nalja kui palju! Ja koomilisena ei tundunud see hääl mitte ainult meile. Üht-äkki olid kõikide jooksjate suud kõrvuni tõstetud ja siit-sealt hakkas kommentaare kõlama. Mina ja mu sõber naersime aga kõige rohkem. Naeran praegugi seda kirjutades. Aga naermine osutus meie alkoholist kurnatud jooksvatele kehadele liigse lisakoormusena ning rinnus hakkas kiirelt õhupuudus tekkima. Otsustasime auruvedur-mehest (Marvel Comics, idee teile?) mööda joosta, et eluohtlikust tähelepanukõigutajast lahti saada. Muidugi mehe ees joostes kõlasid ähked veelgi valjemini, nii et muud ei jäänud üle kui hambad ristis kiiremini edasi pressida.
Nõnda läbisimegi suurema osa distantsist üpris suurel kiirusel ja olime juba päris lõpus. Talumuuseumi hoonedki juba paistsid. Sõber mu kõrval aga ütles. et tema on juba täitsa läbi ja ei tea, kas suudab lõpuni joosta. Mina kui vana jooksukala tahtsin seepeale näidata, et õigel trennimehel pole häda midagi ja otsustasin veel lõpusirgel ühe galantse spurdiga tast ette joosta. Nii ma siis lidusin tammepuuderea ja lattaia vahel arvatava finiši poole. Miks arvatava? No ikka selle pärast, et see, mida pidasin kaugelt vaadates finišiks, osutus lähemal vaatlusel viimaseks kurviks enne tõelist lõppu.
Ei tea, kas süüdi oli vaimne ahastus või füüsiline ülepingutus, aga korraga oli mul süda nii paha, et jäin sõna otseses mõttes puu najale öökima. Õnneks läks kriisiolukord kiirelt üle ja sain üsna pea jooksmist jätkata. Selleks ajaks oli aga sõber minust uuesti mööda jooksnud ning esimesena lõpujoone taga maha varisenud.
Vot selline lugu.
Päris mitu moraali on selles loos. Kõiki ei hakkaks isegi välja kirjutama, aga paar tükki siiski.
Esimese pühendaksin tervele oma kursusele - ärge hõisake enne finišijoont, sest see võib osutuda viimaseks kurviks enne lõpusirget!
Teise aga pühendan espetsiaalselt Mihklile - mõnikord ajab jooksu lõpp öökima, aga kustumatu mälestus raskest ja ühiselt läbitud jooksust jääb surmani naerma ajama!
Soovin teile kõigile kaunist kevadet ja kordaminevat kunsti!
