Kuigi meie kursuse esimesed seminaritööd said esitatud juba pea aasta tagasi, siis mõnede jaoks koitis see rahuldustpakkuv päev just täna. Enam-vähem samal ajal, mil Ossinovski esitas küsimuse Kristen Michali usaldusväärsuse kohta, meenus Silverile (mitte Meikarile), et nõutud peatükk "Summary" on tegemata. Õnneks jõudis Silver oma uurimuse puudujäägi kõrvaldada ning värskelt köidetud trükisoojad paberipatakad ja miljonite bittide jagu andmeid laserplaatidel said eksamikomisjonile esitatud. Valitsuskoosseis sai kah esitatud. Mõned mehed lihtsalt on sellised, et kui juba tegema hakkavad, siis tahavad hästi teha. Nüüd ei jäägi muud teha, kui oodata paari nädala pärast asetleidvat kaitsmist, mille järel seisame jällegi mõne A, B või ka E jagu ühisele finišijoonele ligemal.
Tõtt-öelda oli ka eelnenud päev parajalt kuum ja suvine ning see vääris tähistamist koos meelemürkide tarbimisega. Nii et oluline aspekt selle jooksuvõistluse juures oli keskmisest tugevam pohmakas. Sellest ei lase noored mehed muidugi end häirida ja astusime sõbraga uljalt starti.
Linnulaulu ja veevulina vahele (külastage võimalusel ka Carl Robert Jakobsoni talumuuseumi - imeilus paik) kõlaski püstolipauk ja jooksusõbrad hakkasid usinalt meetreid seljataha jätma. Kuna varsti pärast algust liugles rada paksema metsa sisse, polnudki päike enam nii kõrvetav kui enne ja enesetunne oli tõusuteel. Siis aga kostus meie kõrva esimene ähatus. Ma ei oska seda muudmoodi nimetada. Ähh-ähh-ähh-ääähh-ääh-äääääh-ähh-äh-ähh-äääh ja nõnda ikka edasi ja edasi. Loomulikult meenutas see hääl kõike muud kui jooksva mehe hingeldamist, aga see'p see oli.
Meil muidugi nalja kui palju! Ja koomilisena ei tundunud see hääl mitte ainult meile. Üht-äkki olid kõikide jooksjate suud kõrvuni tõstetud ja siit-sealt hakkas kommentaare kõlama. Mina ja mu sõber naersime aga kõige rohkem. Naeran praegugi seda kirjutades. Aga naermine osutus meie alkoholist kurnatud jooksvatele kehadele liigse lisakoormusena ning rinnus hakkas kiirelt õhupuudus tekkima. Otsustasime auruvedur-mehest (Marvel Comics, idee teile?) mööda joosta, et eluohtlikust tähelepanukõigutajast lahti saada. Muidugi mehe ees joostes kõlasid ähked veelgi valjemini, nii et muud ei jäänud üle kui hambad ristis kiiremini edasi pressida.
Nõnda läbisimegi suurema osa distantsist üpris suurel kiirusel ja olime juba päris lõpus. Talumuuseumi hoonedki juba paistsid. Sõber mu kõrval aga ütles. et tema on juba täitsa läbi ja ei tea, kas suudab lõpuni joosta. Mina kui vana jooksukala tahtsin seepeale näidata, et õigel trennimehel pole häda midagi ja otsustasin veel lõpusirgel ühe galantse spurdiga tast ette joosta. Nii ma siis lidusin tammepuuderea ja lattaia vahel arvatava finiši poole. Miks arvatava? No ikka selle pärast, et see, mida pidasin kaugelt vaadates finišiks, osutus lähemal vaatlusel viimaseks kurviks enne tõelist lõppu.
Ei tea, kas süüdi oli vaimne ahastus või füüsiline ülepingutus, aga korraga oli mul süda nii paha, et jäin sõna otseses mõttes puu najale öökima. Õnneks läks kriisiolukord kiirelt üle ja sain üsna pea jooksmist jätkata. Selleks ajaks oli aga sõber minust uuesti mööda jooksnud ning esimesena lõpujoone taga maha varisenud.
Vot selline lugu.
Päris mitu moraali on selles loos. Kõiki ei hakkaks isegi välja kirjutama, aga paar tükki siiski.
Esimese pühendaksin tervele oma kursusele - ärge hõisake enne finišijoont, sest see võib osutuda viimaseks kurviks enne lõpusirget!
Teise aga pühendan espetsiaalselt Mihklile - mõnikord ajab jooksu lõpp öökima, aga kustumatu mälestus raskest ja ühiselt läbitud jooksust jääb surmani naerma ajama!
Soovin teile kõigile kaunist kevadet ja kordaminevat kunsti!