Ongi aeg võtta kokku meie pea pool aastat kestnud semestri viimane nädal. Seekord teen seda mina, Fatme. Kuidas siis üks teatritudeng ikkagi kooliaasta lõpus otsad kokku tõmbab?... noh, et oleks kohe väga-väga hästi tõmmatud.
Kõigepealt tuli kohe peale Tartust naasmist jätkata kibekiirete Napoli laulude proovidega. Eestvedajaks ja kontrollkõrvaks nagu ikka meie suurepärane lauluõppejõud Peeter Konovalov ehk Petja. Petjaga on tore, temaga saab kergesti fantaasia tööle ja see aitab ka keerulised noodivänderdused mängeldes ära laulda. Iseasi on muidugi, et mis juhtub siis, kui saali tuleb publik ja su sisemine laulujumal endas veel tegelikult nii kindel ei ole...:O
ESMASPÄEVAL, kui me oma kursakaaslastele esimese ettelaulmise tegime, pidasid meie sisemised jumalused küll mängeldes vastu. Eriti sain rõõmustada mina, kui sain lavale kaaslasteks Kaarli ja Lauri, kes minu laulus vahvalt kooriosa esitasid.
Ja nii jõudis kätte TEISIPÄEV. Meil oli ees kaks olulist erialast eksamit: lavaline liikumine ja laulmine. Kuigi juba sõna „eksam“ on alati natuke hirmutav, tõotas tulla pigem mõnus päev, sest tegemist on kahe väga laheda ainega. Päev algas lavalise liikumise eksamiga, mida viis läbi meie õppejõud Mall. Jagasime end juba eos kolme gruppi. Eksamiruumi sisenedes ei teadnud keegi mis seal juhtuma hakkab, sest erinevalt eelmistest semestritest olime seekord nii töösse mattunud, et polnud aega eksami vormistamisele mõelda. Mina olin teises grupis koos Laura, Kaija, Lennarti, Rauno ja Kristoga. Saime vastavalt Malli antud ülesannetele end iseseisvalt soojaks teha, presenteerida oma kordinatsioonioskusi, parimaid leivanumbreid ning lõpuks teha ka üsna improvormis füüsilise etüüdi, kuhu meie grupp segas käigu pealt elemente oma eelmistest lavastustest (nt paadisõit „Androgüüni päevast“, torm ja varjualuste ehitamine „Lood saba otstest“)... mida vahvat teised selle ülesande puhul tegid on mulle senini saladus. Õnneks oli kõike seda nalja jälgimas kaamera ja paar entusiastlikku pealtvaatajat, kellest üks, meie enda kooli tantsutudeng Brite, tegi meist ka natuke pilte.
Kõigepealt tuli kohe peale Tartust naasmist jätkata kibekiirete Napoli laulude proovidega. Eestvedajaks ja kontrollkõrvaks nagu ikka meie suurepärane lauluõppejõud Peeter Konovalov ehk Petja. Petjaga on tore, temaga saab kergesti fantaasia tööle ja see aitab ka keerulised noodivänderdused mängeldes ära laulda. Iseasi on muidugi, et mis juhtub siis, kui saali tuleb publik ja su sisemine laulujumal endas veel tegelikult nii kindel ei ole...:O
ESMASPÄEVAL, kui me oma kursakaaslastele esimese ettelaulmise tegime, pidasid meie sisemised jumalused küll mängeldes vastu. Eriti sain rõõmustada mina, kui sain lavale kaaslasteks Kaarli ja Lauri, kes minu laulus vahvalt kooriosa esitasid.
Ja nii jõudis kätte TEISIPÄEV. Meil oli ees kaks olulist erialast eksamit: lavaline liikumine ja laulmine. Kuigi juba sõna „eksam“ on alati natuke hirmutav, tõotas tulla pigem mõnus päev, sest tegemist on kahe väga laheda ainega. Päev algas lavalise liikumise eksamiga, mida viis läbi meie õppejõud Mall. Jagasime end juba eos kolme gruppi. Eksamiruumi sisenedes ei teadnud keegi mis seal juhtuma hakkab, sest erinevalt eelmistest semestritest olime seekord nii töösse mattunud, et polnud aega eksami vormistamisele mõelda. Mina olin teises grupis koos Laura, Kaija, Lennarti, Rauno ja Kristoga. Saime vastavalt Malli antud ülesannetele end iseseisvalt soojaks teha, presenteerida oma kordinatsioonioskusi, parimaid leivanumbreid ning lõpuks teha ka üsna improvormis füüsilise etüüdi, kuhu meie grupp segas käigu pealt elemente oma eelmistest lavastustest (nt paadisõit „Androgüüni päevast“, torm ja varjualuste ehitamine „Lood saba otstest“)... mida vahvat teised selle ülesande puhul tegid on mulle senini saladus. Õnneks oli kõike seda nalja jälgimas kaamera ja paar entusiastlikku pealtvaatajat, kellest üks, meie enda kooli tantsutudeng Brite, tegi meist ka natuke pilte.
Järgnes väike paus ja oligi aeg publik uuesti ruumi lasta ja laulda nüüd juba eksamikorras ette meie suurepärane Napoli laulude kavake. Ei teagi miks, aga publiku kogunedes ja eksamialgusaja kukkudes oli ruum järsku särinat täis ja nii mõnigi (näiteks minu enda) sisemine laulujumal värises rohkem kui tal selleks põhjust oli – küllap oli selles süüdi meie üsna lühikeseks jäänud prooviperiood. Õnneks polnud hullu midagi, publik oli soe ja elas kaasa, nii et kui tuligi sinu kord ette astuda lahenes kõik üsna kenasti J. Eksami lõpus andsime oma õppejõududele ka veel luuletustega kaardid, mille tegid Kaija, Birgit ja Laura. Nende üllitiste saajateks olid juba nimetatud Petja, Mall ja lisaks meie armas ning alati heatujuline hääleseadja Leelo, kes ka nõu ja jõuga Napoli lauludega abis käis.
KOLMAPÄEV ja NELJAPÄEV möödus mul ja nii mõnelgi teisel filosoofia tähe all. Nimelt oli reedel viimane võimalus sooritada filosoofia eksamit, mida me siis kas ei jõudnud, ei osanud või ei jaksanud varem teha. Mis iganes varem ka ei olnud, nüüd oli meie võimalus ja nii me siis istusime ja õppisime, toad paksult konspekte ja raamatuid täis, isegi õhus oli seda paksust tunda. Aega võttis aga asja sai – nende kahe päeva lõpuks tundsin ma ennast küll hulga targemana ja lisaks huvitavale lugemisele vaatasin ära ka väga hea filmi – „A dangerous method“. Rääkis peamiselt Jungist ja Freudist, tänu millele mulle nende vaated ja aated palju paremini meelde jäi.
Sellest hoolimata oli tunne, et REEDE jõudis kätte lausa halastamatult kiiresti, sest filo materjali hulk oli suur ja tekkis hirm, et võib-olla ei tule üldse midagi meelde.... Tuli küll ja kohe päris suurepäraselt tuli :D. Järjekordne oluline semestrilõpu takistus läbitud! Nüüd jäi üle ainult nautida.
Õhtul oli Sandri esimese lavastuse „Trollid“ esietendus. Ülihea trolli-muundumise tegid Kaarel, Lauri, Mihkel ja Ets, lisaks veel muidugi ämblikutädi/haldjaneiu Liina ja lõpuks kargas Vanapaganana lavale ka üleni punases Sander, käes üsna pisike kolmhark... aga kontrastid ongi head! ;) „Trolle“ nagu meie teisigi lastelavastusi näeb veel – 25.-28. juulini Viljandi folgil.
KOLMAPÄEV ja NELJAPÄEV möödus mul ja nii mõnelgi teisel filosoofia tähe all. Nimelt oli reedel viimane võimalus sooritada filosoofia eksamit, mida me siis kas ei jõudnud, ei osanud või ei jaksanud varem teha. Mis iganes varem ka ei olnud, nüüd oli meie võimalus ja nii me siis istusime ja õppisime, toad paksult konspekte ja raamatuid täis, isegi õhus oli seda paksust tunda. Aega võttis aga asja sai – nende kahe päeva lõpuks tundsin ma ennast küll hulga targemana ja lisaks huvitavale lugemisele vaatasin ära ka väga hea filmi – „A dangerous method“. Rääkis peamiselt Jungist ja Freudist, tänu millele mulle nende vaated ja aated palju paremini meelde jäi.
Sellest hoolimata oli tunne, et REEDE jõudis kätte lausa halastamatult kiiresti, sest filo materjali hulk oli suur ja tekkis hirm, et võib-olla ei tule üldse midagi meelde.... Tuli küll ja kohe päris suurepäraselt tuli :D. Järjekordne oluline semestrilõpu takistus läbitud! Nüüd jäi üle ainult nautida.
Õhtul oli Sandri esimese lavastuse „Trollid“ esietendus. Ülihea trolli-muundumise tegid Kaarel, Lauri, Mihkel ja Ets, lisaks veel muidugi ämblikutädi/haldjaneiu Liina ja lõpuks kargas Vanapaganana lavale ka üleni punases Sander, käes üsna pisike kolmhark... aga kontrastid ongi head! ;) „Trolle“ nagu meie teisigi lastelavastusi näeb veel – 25.-28. juulini Viljandi folgil.
Peale „Trolle“ põrutas kogu seltskond edasi Viljandi väikesesse, aga õdusasse kohvikusse Fellin, kus meie vanem kursus oma laulueksamit tegi. Põhiliselt tulid esitusele Jaques Breli laulud. Ma olin juba ette vaimustunud, sest oma suures prantsuse keele armastuses on mulle südamelähedane ka J. Breli looming... rääkimata näiteks Edith Piafist. Üks minu suuri unistusi ongi, et kunagi on mul oma väike laulukava, kus ma ka prantsuse keeles laulan. Prantsuse keel on ju nii ilus ja romantiline ja põriseb keelel nii mõnusalt.
Viimase suure eksami edukast läbimiseks hoolimata ei saanud ka LAUPÄEVAL lubada pikka hommikust magamist. Juba kuid on mu usinad kursakaaslased Birgit, Jaanika, Kaija, Laura ja nii mõnigi teine, tegelenud lõpuaktuse korraldamisega. Traditsioon on, et iga aasta korraldab selle erinev eriala ning kuna seekord lõpetab ju meie enda vanem kursus usaldati see ülesanne meile. Niisiis oli terve kursus aktusel abiks, kas lava taga, kõrval, loožis või banketisaalis. Minule jäi ülesandeks hoida silm peal diplomite jagamisel ja paar korda toppisin ka enda nina lavale, et tähtsatele meestele õiged paberid kätte anda. All meeleolupildid enne aktust, kus kõik end lõpetajate auks kauniks tegid.
Viimase suure eksami edukast läbimiseks hoolimata ei saanud ka LAUPÄEVAL lubada pikka hommikust magamist. Juba kuid on mu usinad kursakaaslased Birgit, Jaanika, Kaija, Laura ja nii mõnigi teine, tegelenud lõpuaktuse korraldamisega. Traditsioon on, et iga aasta korraldab selle erinev eriala ning kuna seekord lõpetab ju meie enda vanem kursus usaldati see ülesanne meile. Niisiis oli terve kursus aktusel abiks, kas lava taga, kõrval, loožis või banketisaalis. Minule jäi ülesandeks hoida silm peal diplomite jagamisel ja paar korda toppisin ka enda nina lavale, et tähtsatele meestele õiged paberid kätte anda. All meeleolupildid enne aktust, kus kõik end lõpetajate auks kauniks tegid.
Aktuse lõpuga lõppes viimaks kohustustekoorem Viljandis ning jõudnud õnnelikult viimasele rongile sain juba varakult alustada Jaanide tähistamist. Esimest korda ujumas käisin ka... Kool on tore, aga nii tore on lõpuks ka natuke kodus olla ja nautida. Distantsi pealt saab ju ikka paremini aru, kui palju me selle semestriga ära oleme teinud ja kui tore see kõik on olnud.
Mis meist aga edasi saab ja kuhu me järgmiseks läheme, sellest juba mõni teine kord!
Fatme
Mis meist aga edasi saab ja kuhu me järgmiseks läheme, sellest juba mõni teine kord!
Fatme