Ma arvan, et ma pole just kõige rumalam inimene. Intelligentsus on muidugi suhteline ja kui ma veel enne teatrikooli pisut psühholoogiat õppisin, tuli sealt välja see, et 80% inimestest peavad end keskmisest targemaks. Seega jätan selle mõtte lahtiseks ja lõpetan hoopis nõnda: küll ma olen ikka mõnes valdkonnas erakordselt rumal.
Minu tehnikataipmatus on saavutanud, osalt ka minu enda pidevast panustamisest, lausa anekdootliku mõõtme. Ma ei oska ka orienteeruda ning järele mõtlemata eksin ka võõrastes majades ära. Ma tean, et midagi väga suurt peaks mu elus juhtuma, et ma otsustaksin autokooli minna. Ma arvan, et ma teen Eesti liiklusele teene, kui ma sinna oma tehnikapuude ja orienteerumisvaegusega ei tüki. Praegu panustan küll sellele, et jään elu lõpuni teistele kütuseraha maksma, hääletan rohkem kui keskmine eestlane ja kasutan ühistransporti ja jalgratast.
Küll on aga teisi valdkondi, mis teevad mind abituks ja pole eriti asendatavad.
Minul läheb juba kuues aasta kodust eemal ja ometi tabavad mõnes elulised seigad mind ootamatult. Noh, lihtne näide: elekter läks ära. Tavaline seik: tavaliselt tuleb oodata, kuni tagasi tuleb. Meie korteris aga jäi vool kahte tuppa, õnneks köök nende seas, nii, et toit külmkapis halvaks ei läinud. Elektri kadumine oli seotud tihedalt ka uute elektriarvestite paigaldamisega. Haarasin redeli, käisin elektrikappi piilumas, et mis värk on. Ja taipasin, et ma olen loll.
IT-sarjast on mulle tuttav lause arvutihädadega klientidega toimetulekuks: Kas te olete proovinud seda sisse ja välja lülitada? Käis küll peast läbi. Mingeid lüliteid proovisin. Aga seal tuulises koridoris redeli otsas tajusin oma lollust ja abitust. Õnneks on kohti, kuhu helistada selliste jamadega. Sain korda, tuli teadja-mees, mingi ekstrajuhe sai ühendatud, aga minu kolmest küsimusest hoolimata ei suutnud ma hoomata, mis siis elektriarvestite vahetamisega valesti läks. Olgu, elekter pole minu temaatika, aga mõtlesin, et kaitsekilbil ja arvestil võiksin ju ometi vahet teha.
Veel eluskille: tean, et peale valitud nupuvajutuskombinatsioonide mul puudub ettekujutlus, et kuidas täpselt pesumasin töötab. Kui ma olin värskelt kodust välja kolinud (aasta 2009 sügis...oh, aegu ammuseid), kohtasin veelgi eluvõõramaid, kes polnud kunagi pidanud ise oma pesu pesema. Ja siis esimene tulumaksudeklaratsiooni täitmine. Ja arusaamine, et pead ise endale hambaarstiajad kinni panema. Või ise kiirabi endale kutsuma, kui ikka täiesti haige oled. Täiesti suvaline kogus kogemusi, mida kuidagi ei seo varem mõttega täiskasvanuks saamisest.
Üks hoopis teine teema, mis on samuti pisut anekdootlikud mõõtmed saavuatnud minu puhul, on postapokalüptilised unenäod. Kindlasti on need tihedalt seotud erinevate fantastiliste ulmeteemadega, mida ma armastan erinevate meediumite abil tarbida, aga unenägudes on see veel värvikam. Kuigi ettekujutlus mul pole, et kuidas täpsemalt meile praegu teadaolev ühiskonnakorraldus saaks või võiks lõppeda, et paisata kõiki (ellujäänuid?) metsikusse olelusvõitlusse või uue ühiskonnakorralduse väljatöötamisse, mõtlen ma ikka aeg-ajalt, et kui nüüd peaks midagi juhtuma, kas ma saaksin hakkama? Mis teadmised osutuksid vajalikuks? Millised mitte? See vist sõltub väga sellest, mis kujul maailmalõpp tuleks. Aga mida ma oskan? Mida oleks vaja õppida? Mida oleks vaja õpetada? Kas ma oskaksin kartuleid kasvatada?
Lugesin Bernard Kangro "Susi". Näidendi lõpus päästab vana peremees noore neiu ja sõidab põhimõtteliselt päikseloojangusse. Tal on naine, hobune ja kirves ning plaan kusagil otsast alustada.
Kui minul oleks kirves ja ees mets--no ma ei usu, et siin millegi alustamiseks läheks.
Ekstreemsused ekstreemsusteks. Eks iga inimene õpib omal ajal, mida tähendab ahjule siiber ja mida see tähendab külmetavale korterikaaslasele. Ja et missugune pesumasina nupuvajutuskombinatsioon muudab villased sokid päkapikumõõduliseks. Või et millised elektrikilbilülitid toovad elektri tagasi. Et millal on hambavalu nii suur, et hakkad uurima, millised on uue kodulinna hambakliinikumide aadressid ja hinnakirjad.
Ma tean, et mõni noormees ei õpi aga kunagi ise oma taldrikuid vabatahtlikult pesema, vaid liigub ema hoolitseva käe alt naise oma alla. Ja mõned elavad küünlavalgel elektripuudeses tubadest, sest ülejäänud tubades on elekter olemas--kas või pool aastat--enne kui keegi kaitsekilpe vaatama tuleb.
Ja siis ma mõtlesin... ohh, kui seda kõike oleks koolis õpetatud? Näe, siin on juhe, siin teine, mäletate alalisvoolu? Ja nüüd joodame need juhtmed kokku!
Ja meie omas raamatupubis "Romaan" sattus näppude vahele "999 elunippi"( või midagi sellise pealkirjaga) ja kõik õpetused, milliste koduste vahenditega milliseid plekke milliste tekstuuride pealt eemaldada, kõlasid nagu hiina keel. Mul endal läheb siiani sassi, kas veiniplekke tuleb soola või soodaga üle kallata ja kas valge vein eemaldab punase veini pleki on müüt või mitte... Absurd.
Seega, suur imetlus vanemale generatsioonile. Kes õppis ja teadis selliseid elunippe ja sai google'i abita hakkama.
Ja kui ma mõtlen uuesti, et kas peaks koolis õpetama, et kuidas tõlgendada riietesiltide pesemisõpetusmärke ja seda, mis toimub automootoriga või pesumasinaga kui ta töötab... jõudsin järeldusele, et ma võiks ju siis kasutusjuhendid läbi lugeda. (Kuigi... kodumasinatest kaugemale mõeldes ja jälle apokalüptiliste oskusvajadusteni jõudes tuli pähe, et vot, näe, õige elustamine võiks küll 12. klassi bioloogiatunnis sertifikatsiooni võimaldav tund olla.)
Detsembrikuu on küll õige hetk, et hakata mõtlema uusaastalubaduste peale. Siinkohal pidades silmas ühiskonnale kasulikuks olemist (ÜKO) ja/või postapokalüptilises maailmas ellujäämiseks vajalike oskuste saavutamist (P-A-O).
Pakun siinkohal mõned välja.
-lähen annan verd. (ÜKO)
Mida teed Sina, targem kui keskmine inimene?
Aitäh lugemast. Jaanika.
Minu tehnikataipmatus on saavutanud, osalt ka minu enda pidevast panustamisest, lausa anekdootliku mõõtme. Ma ei oska ka orienteeruda ning järele mõtlemata eksin ka võõrastes majades ära. Ma tean, et midagi väga suurt peaks mu elus juhtuma, et ma otsustaksin autokooli minna. Ma arvan, et ma teen Eesti liiklusele teene, kui ma sinna oma tehnikapuude ja orienteerumisvaegusega ei tüki. Praegu panustan küll sellele, et jään elu lõpuni teistele kütuseraha maksma, hääletan rohkem kui keskmine eestlane ja kasutan ühistransporti ja jalgratast.
Küll on aga teisi valdkondi, mis teevad mind abituks ja pole eriti asendatavad.
Minul läheb juba kuues aasta kodust eemal ja ometi tabavad mõnes elulised seigad mind ootamatult. Noh, lihtne näide: elekter läks ära. Tavaline seik: tavaliselt tuleb oodata, kuni tagasi tuleb. Meie korteris aga jäi vool kahte tuppa, õnneks köök nende seas, nii, et toit külmkapis halvaks ei läinud. Elektri kadumine oli seotud tihedalt ka uute elektriarvestite paigaldamisega. Haarasin redeli, käisin elektrikappi piilumas, et mis värk on. Ja taipasin, et ma olen loll.
IT-sarjast on mulle tuttav lause arvutihädadega klientidega toimetulekuks: Kas te olete proovinud seda sisse ja välja lülitada? Käis küll peast läbi. Mingeid lüliteid proovisin. Aga seal tuulises koridoris redeli otsas tajusin oma lollust ja abitust. Õnneks on kohti, kuhu helistada selliste jamadega. Sain korda, tuli teadja-mees, mingi ekstrajuhe sai ühendatud, aga minu kolmest küsimusest hoolimata ei suutnud ma hoomata, mis siis elektriarvestite vahetamisega valesti läks. Olgu, elekter pole minu temaatika, aga mõtlesin, et kaitsekilbil ja arvestil võiksin ju ometi vahet teha.
Veel eluskille: tean, et peale valitud nupuvajutuskombinatsioonide mul puudub ettekujutlus, et kuidas täpselt pesumasin töötab. Kui ma olin värskelt kodust välja kolinud (aasta 2009 sügis...oh, aegu ammuseid), kohtasin veelgi eluvõõramaid, kes polnud kunagi pidanud ise oma pesu pesema. Ja siis esimene tulumaksudeklaratsiooni täitmine. Ja arusaamine, et pead ise endale hambaarstiajad kinni panema. Või ise kiirabi endale kutsuma, kui ikka täiesti haige oled. Täiesti suvaline kogus kogemusi, mida kuidagi ei seo varem mõttega täiskasvanuks saamisest.
Üks hoopis teine teema, mis on samuti pisut anekdootlikud mõõtmed saavuatnud minu puhul, on postapokalüptilised unenäod. Kindlasti on need tihedalt seotud erinevate fantastiliste ulmeteemadega, mida ma armastan erinevate meediumite abil tarbida, aga unenägudes on see veel värvikam. Kuigi ettekujutlus mul pole, et kuidas täpsemalt meile praegu teadaolev ühiskonnakorraldus saaks või võiks lõppeda, et paisata kõiki (ellujäänuid?) metsikusse olelusvõitlusse või uue ühiskonnakorralduse väljatöötamisse, mõtlen ma ikka aeg-ajalt, et kui nüüd peaks midagi juhtuma, kas ma saaksin hakkama? Mis teadmised osutuksid vajalikuks? Millised mitte? See vist sõltub väga sellest, mis kujul maailmalõpp tuleks. Aga mida ma oskan? Mida oleks vaja õppida? Mida oleks vaja õpetada? Kas ma oskaksin kartuleid kasvatada?
Lugesin Bernard Kangro "Susi". Näidendi lõpus päästab vana peremees noore neiu ja sõidab põhimõtteliselt päikseloojangusse. Tal on naine, hobune ja kirves ning plaan kusagil otsast alustada.
Kui minul oleks kirves ja ees mets--no ma ei usu, et siin millegi alustamiseks läheks.
Ekstreemsused ekstreemsusteks. Eks iga inimene õpib omal ajal, mida tähendab ahjule siiber ja mida see tähendab külmetavale korterikaaslasele. Ja et missugune pesumasina nupuvajutuskombinatsioon muudab villased sokid päkapikumõõduliseks. Või et millised elektrikilbilülitid toovad elektri tagasi. Et millal on hambavalu nii suur, et hakkad uurima, millised on uue kodulinna hambakliinikumide aadressid ja hinnakirjad.
Ma tean, et mõni noormees ei õpi aga kunagi ise oma taldrikuid vabatahtlikult pesema, vaid liigub ema hoolitseva käe alt naise oma alla. Ja mõned elavad küünlavalgel elektripuudeses tubadest, sest ülejäänud tubades on elekter olemas--kas või pool aastat--enne kui keegi kaitsekilpe vaatama tuleb.
Ja siis ma mõtlesin... ohh, kui seda kõike oleks koolis õpetatud? Näe, siin on juhe, siin teine, mäletate alalisvoolu? Ja nüüd joodame need juhtmed kokku!
Ja meie omas raamatupubis "Romaan" sattus näppude vahele "999 elunippi"( või midagi sellise pealkirjaga) ja kõik õpetused, milliste koduste vahenditega milliseid plekke milliste tekstuuride pealt eemaldada, kõlasid nagu hiina keel. Mul endal läheb siiani sassi, kas veiniplekke tuleb soola või soodaga üle kallata ja kas valge vein eemaldab punase veini pleki on müüt või mitte... Absurd.
Seega, suur imetlus vanemale generatsioonile. Kes õppis ja teadis selliseid elunippe ja sai google'i abita hakkama.
Ja kui ma mõtlen uuesti, et kas peaks koolis õpetama, et kuidas tõlgendada riietesiltide pesemisõpetusmärke ja seda, mis toimub automootoriga või pesumasinaga kui ta töötab... jõudsin järeldusele, et ma võiks ju siis kasutusjuhendid läbi lugeda. (Kuigi... kodumasinatest kaugemale mõeldes ja jälle apokalüptiliste oskusvajadusteni jõudes tuli pähe, et vot, näe, õige elustamine võiks küll 12. klassi bioloogiatunnis sertifikatsiooni võimaldav tund olla.)
Detsembrikuu on küll õige hetk, et hakata mõtlema uusaastalubaduste peale. Siinkohal pidades silmas ühiskonnale kasulikuks olemist (ÜKO) ja/või postapokalüptilises maailmas ellujäämiseks vajalike oskuste saavutamist (P-A-O).
Pakun siinkohal mõned välja.
-lähen annan verd. (ÜKO)
- -õpin puud langetama (P-A-O(ÜKO?)
Uurin seda elustamissertifikaadivärki... Ma tean, et Liinal meie kursusel juba on juhuslikult. (ÜKO ja P-A-O) - -parandan ära kõik mantlid-sukad-seelikud enne kui ostan mõne uue ehk projekt: ÕPI-KURAT-KÜLL-NÕELUMIST-JA-NÖÖPIMIST-VAJALIKUKS-PIDAMA! (P-A-O ja ÜKO)
- -õpin juurikaid maitsvalt valmistama. Pasta ja võileivad pole elu. (P-A-O ja ÜKO)
- -jagan oma mõtteid ja muresid mõne veel noorema generatsiooni esindajaga. Täiesti piinlik oleks, kui seos enda heaolu ja loodusega jõuaks ka siin niikaugele, et lapsed arvavad, et liha tuleb poest ja mitte tapamajast ning et pesumasin on imemasin, mis töötab ainult ema maagiliste teadmistega.
Mida teed Sina, targem kui keskmine inimene?
Aitäh lugemast. Jaanika.