12 meist teeb proove Ivar Põlluga - veebruaris etendub meil "1987"-nimeline šedööver. Selle kohta võid lähemalt lugeda näiteks siit või siis miks ka mitte siit, kust sa saad täpselt sama infot. Ilmselt on olemas ka kolmas koht sama sõnastuse ja sisu, aga võib-olla natuke teistsuguse fondiga. Ma ei hakka kõike Sinu eest ära tegema. Otsi ikka midagi ise ka üles. Internet ei ole kunagi vait. Ja kui Sa tahad olla vanaaegsem inimene, siis alati on Sul võimalus sirvida Uue Teatri voldikut ja saada kinnitust, et midagi muud ka seal selle lavastuse kohta kirjas ei ole. Minagi ei hakka selle kohta suurt midagi ütlema. Milleks? Muidugi on huvitav. Aga pooleli on ka. Umbes kuu aja pärast tulge vaatama, pileteid juba müüakse, võivad isegi otsa saada - taaskord selline lavastus meie näitlejatega, kus istekohti on piiratud arv. Üks peibutus võib-olla siiski. Ka seal laval oleme me enamuse ajast täiesti vait.
4 meist teeb proove Endlas Oleg Titoviga. Neist pole ka midagi kuulda olnud.
1 meist hakkab tegema proove Ugalas. Tema juba loomu poolest on meil suur vaikuselemb.
Loen siin seda Kaupo Vippi ja tema "Globaalpohmelust" ja mõtlen, et kuidas see on võimalik, et praeguses maailmas, kus vahel muud ei tundugi olevat kui üks lõputu möla, on nii palju asju, millest rääkida ei tohi. Kas see ei ole hämmastav? Et ei ole normaalne ja tervislik rääkida suure inimkonnana üheskoos sellest, et meie praegune maailmakord saab kohe-kohe otsa ja me peame leidma alternatiive ellujäämiseks ja mingisugusegi heaolu tagamiseks, aga on normaalne rääkida sellest, et keegi sai endale tissid, mis on suuremad kui elu, ja siis veel hinnanguid anda, kas see oli nüüd hästi tehtud või siis mitte. Või milleks visata kivisid sinna groteski kapsaaeda, viskame ikka endale ka, täpselt sama tobe on rääkida sellest, mis on kunst ja mis ei ole, mis on hea teater ja kuidas mulle etendus meeldis.
Või et ei tohi rääkida ja joonistada mingeid pilte, sest sind lastakse kellegi nimel maha, kelle olemasolu maailmavaatest sõltuvalt on juba eos väga suhteline värk. Ja võib-olla veelgi vägivaldsem on tõsiasi, et võimatu on omada selle sündmuse kohta sellist seisukohta, mis kellelegi haiget ei teeks. Mis kedagi kuidagi ei solvaks. Aga haiget teha ju EI TOHI. Solvata ei tohi. Ometi, üldse mitte rääkida oleks ka solvav. Solvav kadunute mälestuse suhtes, solvav inimsuse suhtes üleüldse - kuidas on võimalik, et midagi nii õudset sünnib (...aga SÜNDimine, see peaks ju ELUga seotud olema, aga...) ja mina kui Inimene ei ütle, et SEE EI OLE HEA! Aga kui palju on neid sündmusi? Mille kohta arvamust omada ja välja hõigata, oma sugu viimse mandumise eest kaitsta püüdes? Ajalehtedes juba piisavalt, aga siis on ju veel neidki, mis ei jõuagi avalikkuse veergudele? Ma kohtusin ühe mehe ja lapsega, küsisin neilt teed, et jõuda oma sihtmärgile; laps oli 4-aastane ja mees oli maani täis. Ma kõndisin nendega läbi lörtsise pimeda väikelinna (täiesti valesse suunda) ja ma läksin neist ühel teeristil lahku ja ei teinudki midagi, sest mul oli oma sihtmärgi suhtes kiire. Ma lohutan ennast mõttega, et mees oli väga sõbralik, üldse mitte vägivaldne ja kodus oli ka EMA, kes neid ootas. Ma nõuan maailma kõiksuselt sedagi õiglust, et see EMA oli kaine. Ma ei tea, kas oli. Sest ma ei teinud midagi. Ma ei küsinud midagi. Ma ei öelnud midagi. Ja ma ei oskaks praegugi midagi teha.
MAAILMA KÕIKSUS, PALUN TULE MULLE VASTU
Samuti kui igavene tõde on see, et rääkida on vaja, et probleemid laheneks. Lihtsalt et ühel hetkel peab ka vait jääma ja reaalselt midagi tegema. Mitte ainult sellest unistama. Või noh, keegi ei pea midagi... Ma räägin jälle endast. Muud ma ei oskagi. Sellepärast ei tahagi midagi siin lubada või millestki vähem krüptiliselt rääkida. Saate aru? Mulle lihtsalt tundub, et ma raiskaks oma energia nende lubaduste täitmiseks arvutiklahvide taga klõbistades ära. Võib-olla keegi tunneb ennastki siin minu minakirjelduses ära ja siis meil juba ongi kommunikatsioon. Suhtlus. Sõprus. Armastus. Inimese esimene ja viimane eesmärk.
"Aga mu silmade ette kerkib miskipärast pilt algkooliõpikust, kus isa loeb lehte, ema raamatut, vanaisa kuulab raadiot, vanaema (ei hooli massilise kommunikatsiooni vahendeist) koob sukka, lapsed aga mängivad. Kujutlen tuhandeid selliseid kortereid ses öises linnas, kusjuures kõigi perekondade tegevus on sünkroniseeritud. Kõik vanaemad koovad samas rütmis, kõik isad loevad artiklist "Prantsuse parlamendis", kõigil emadel on käes "Elu ja armastus", kõik vanaisad kuulavad laulu mustast kassist, kõik lapsed mängivad punase- ja sinisetriibulise vurriga. Siis heitub üks lugeja, tormab aknale ja tõukab selle lahti; ta mõistab, et võib-olla on jäänud vähe elada, ehk tuleks midagi teha, ehk tuleks hüüda teisi lugejaid, kuulajaid, kudujaid, mängijaid: avage kõik aknad, saame tuttavaks, öö tuleb peale! Miks ta ei hüüa? On vaikne." (Mati Unt "Elu võimalikkusest kosmosest")
Kaija M Kalvet