Tere! Mina olen Laura ja minu üleeilse päeva suurim üllatus oli see, et maailmas eksisteerib sõna "belfie" ja sellel on ka tähendus. Kui tsiteerida urban dictionary't, siis "belfie- a 'bottom selfie' - a photographic self-portrait featuring the buttocks, usually posted by female celebrities on social media networks". Või siis "a belfie is a boob selfie. a belfie usually does not have a face in it, but rather just boobs. belfies are commonly sent on snap chat."
Ehk siis midagi sellist, ma eeldan (pildil ka mu korterikaaslase jalad, AGA ühtegi nägu ei ole, nii et peaks sobima):
Ehk siis midagi sellist, ma eeldan (pildil ka mu korterikaaslase jalad, AGA ühtegi nägu ei ole, nii et peaks sobima):
Või siis (mina ja mu maitseained):
Kui trükkida google'sse "belfie", siis on võrdlemisi hullumeelne, mida kõike ja kui suurtes kogustes hakkab guugeldaja silmade ette voolama.
Iseenesest oli mul ka natukene naiivne tunne, et see sõna mulle nii üllatusena tuli, arvestades, kui palju tagumikke ma juba aastaid internetis olen kohanud ja neid ka igati siivsatel lehekülgedel. No ilmselgelt on meil selle jaoks ka sõna vaja! Kui varem tuli öelda välja "Ma tegin enda tagumikust pilti", siis nüüd piisab vaid "Ma tegin belfie" ütlemisest.
Väga populaarsed on "belfied" erinevates tumblrites (põhimõtteliselt pildiblogi), fitspiration blogides (blogid, mille omanikud pööravad põhirõhu oma keha muutmisele ja peamiselt kaalulangetamisele, lihasmassi tõstmisele või mõlemale; näiteks tehakse enda kehast iga päev pilti ja jagatakse teistega, mis trenni ja kui palju on tehtud ning kui palju ja mida on söödud, kuidas on enesetunne ja mis muid sellega seotud teadmisi on hangitud) ja fitblrites (tumblr, kuhu postitatakse vaid inspireerivaid pilte ilusatest, treenitud, saledatest kehadest ja muust, mis inspireerib ise rohkem trenni tegema ja paremini toituma) ja otseloomulikult meedias (selles kollases).
Enda inspireerimine paremaks, tervislikumaks eluviisiks ei ole muidugi kuidagi negatiivne. Ja eks see "belfie" vajalikkus ole ka teatud määral vaieldav, aga tahes-tahtmata hakkasin ma mõtlema sellele, kui paljud persed domineerivad tänapäeval neid kandvaid inimesi. Ainuüksi popmuusika on persetega üle külvatud. See pole muidugi juhtunud üleöö. Kes siis ei teaks 90ndate algusest pärit Sir Mix-a-Lot'i (ma olen päris kindel, et seda esitajat küll enamik ei tea) lugu "Baby Got Back". Kui ikka veel ei koida, siis fraas "I like big butts and I cannot lie" tuleb ikka tuttav ette.
Puusad ja tagumik on siiski naiselikkuse sümbolid. Puusad näitavad looduse seisukohalt naise viljakust ja mõjuvad juba seetõttu ihaldusväärsena.
Jõudsin oma otsingutega Nicki Minaj'ini. Tema video "Anaconda" on popmaailmas tekitanud päris palju kõmu. Pole ka ime! (Vaata ise järgi: https://www.youtube.com/watch?v=LDZX4ooRsWs). Otsisin erinevaid fraase tema lugudest ja lühike nimekiri on järgmine: "My anaconda don't want none unless you got buns, hun"; "I wanna see all the big fat ass bitches in the motherfucking club"; "She got a booty like a cadillac".
Kui palju on selles kõiges tõsiseltvõetavust ja kui palju parastamist, see on igaühe enda mõelda. Muidugi mängib tänases ühiskonnas rolli ka šokeerimisfaktor. Kes suudab rohkem kõmu tekitada, see on ka kuulsam ja sellel on tõenäoliselt ka rohkem raha ning kellel on surres kõige rohkem raha, see.... (lõpeta lause, kuidas iganes sulle kõige õigem tundub).
Ilusate tagumike vastu ei ole mul ausõna mitte midagi! No need on ilusad ja kõik inimesed võiksid pürgida enda ideaaltagumiku poole või siis lihtsalt enda ideaalide poole. Eks see ilu ja rahulolu tule suuremas osas siiski inimese seest ja tema enesetundest, tema rahulolust enda eluga. Mis mind nendesamuste "belfiede" juures kõige rohkem kohutab, kajastub juba ka nende definitsioonis: " a belfie usually does not have a face in it". Ehk pildistatav on meie jaoks vaid üks keha, üks ihalusobjekt. Võib-olla olen ma naiivne, aga minu meelest käib armastus tegelikult rohkem silmade ja/või hingamise kaudu, kui kehade kaudu. Jah, keha mängib suurt rolli, AGA keha on ainult vahend.
Mida ma kardan, on valed ideaalid ja vale elu elamine. Muidugi on ühiskond muutunud, me pole enam korilased, vaid elame infoajastul, aga me ei ole kaotanud veel enda mõtlemisvõimet. Ma kardan, et kui inimestel on aega teha oma tagumikust ja tissidest pilte, siis seda millegi palju olulisema arvelt. Kui mu maailm nüüd ja praegu kokku variseb, kui need samad seinad õhku lendavad ning mu südamest nool läbi lastakse, siis kas need misiganes tuhat "belfiet" ongi need, mida ma tahan, et minust siia maailma maha jäävad?
Iseenesest oli mul ka natukene naiivne tunne, et see sõna mulle nii üllatusena tuli, arvestades, kui palju tagumikke ma juba aastaid internetis olen kohanud ja neid ka igati siivsatel lehekülgedel. No ilmselgelt on meil selle jaoks ka sõna vaja! Kui varem tuli öelda välja "Ma tegin enda tagumikust pilti", siis nüüd piisab vaid "Ma tegin belfie" ütlemisest.
Väga populaarsed on "belfied" erinevates tumblrites (põhimõtteliselt pildiblogi), fitspiration blogides (blogid, mille omanikud pööravad põhirõhu oma keha muutmisele ja peamiselt kaalulangetamisele, lihasmassi tõstmisele või mõlemale; näiteks tehakse enda kehast iga päev pilti ja jagatakse teistega, mis trenni ja kui palju on tehtud ning kui palju ja mida on söödud, kuidas on enesetunne ja mis muid sellega seotud teadmisi on hangitud) ja fitblrites (tumblr, kuhu postitatakse vaid inspireerivaid pilte ilusatest, treenitud, saledatest kehadest ja muust, mis inspireerib ise rohkem trenni tegema ja paremini toituma) ja otseloomulikult meedias (selles kollases).
Enda inspireerimine paremaks, tervislikumaks eluviisiks ei ole muidugi kuidagi negatiivne. Ja eks see "belfie" vajalikkus ole ka teatud määral vaieldav, aga tahes-tahtmata hakkasin ma mõtlema sellele, kui paljud persed domineerivad tänapäeval neid kandvaid inimesi. Ainuüksi popmuusika on persetega üle külvatud. See pole muidugi juhtunud üleöö. Kes siis ei teaks 90ndate algusest pärit Sir Mix-a-Lot'i (ma olen päris kindel, et seda esitajat küll enamik ei tea) lugu "Baby Got Back". Kui ikka veel ei koida, siis fraas "I like big butts and I cannot lie" tuleb ikka tuttav ette.
Puusad ja tagumik on siiski naiselikkuse sümbolid. Puusad näitavad looduse seisukohalt naise viljakust ja mõjuvad juba seetõttu ihaldusväärsena.
Jõudsin oma otsingutega Nicki Minaj'ini. Tema video "Anaconda" on popmaailmas tekitanud päris palju kõmu. Pole ka ime! (Vaata ise järgi: https://www.youtube.com/watch?v=LDZX4ooRsWs). Otsisin erinevaid fraase tema lugudest ja lühike nimekiri on järgmine: "My anaconda don't want none unless you got buns, hun"; "I wanna see all the big fat ass bitches in the motherfucking club"; "She got a booty like a cadillac".
Kui palju on selles kõiges tõsiseltvõetavust ja kui palju parastamist, see on igaühe enda mõelda. Muidugi mängib tänases ühiskonnas rolli ka šokeerimisfaktor. Kes suudab rohkem kõmu tekitada, see on ka kuulsam ja sellel on tõenäoliselt ka rohkem raha ning kellel on surres kõige rohkem raha, see.... (lõpeta lause, kuidas iganes sulle kõige õigem tundub).
Ilusate tagumike vastu ei ole mul ausõna mitte midagi! No need on ilusad ja kõik inimesed võiksid pürgida enda ideaaltagumiku poole või siis lihtsalt enda ideaalide poole. Eks see ilu ja rahulolu tule suuremas osas siiski inimese seest ja tema enesetundest, tema rahulolust enda eluga. Mis mind nendesamuste "belfiede" juures kõige rohkem kohutab, kajastub juba ka nende definitsioonis: " a belfie usually does not have a face in it". Ehk pildistatav on meie jaoks vaid üks keha, üks ihalusobjekt. Võib-olla olen ma naiivne, aga minu meelest käib armastus tegelikult rohkem silmade ja/või hingamise kaudu, kui kehade kaudu. Jah, keha mängib suurt rolli, AGA keha on ainult vahend.
Mida ma kardan, on valed ideaalid ja vale elu elamine. Muidugi on ühiskond muutunud, me pole enam korilased, vaid elame infoajastul, aga me ei ole kaotanud veel enda mõtlemisvõimet. Ma kardan, et kui inimestel on aega teha oma tagumikust ja tissidest pilte, siis seda millegi palju olulisema arvelt. Kui mu maailm nüüd ja praegu kokku variseb, kui need samad seinad õhku lendavad ning mu südamest nool läbi lastakse, siis kas need misiganes tuhat "belfiet" ongi need, mida ma tahan, et minust siia maailma maha jäävad?
Üleeile võtsin kätte ja sõitsin Tallinnasse ning just selle pärast, et ma saan (septembrikuu on minu jaoks poolpuhkus koolist ja proovidest). Esiteks sattusin Von Krahli teatrisse vaatama lavastust "Hei õeke!". Küsiti palju küsimusi. Vahepeal liiga kiiresti, vahepeal liiga palju, vahepeal täpselt õiges koguses. Mõnedele oli lihtsam vastata kui teistele ja osadele ei leidnudki vastuseid. Nagu elus eneseski. Ja on hunnik küsimusi, millele saan ma väga ausalt vastata kümmet erinevat moodi. Sest minu enda arvamus ju muutub samuti iga hetkega. Minu maailmapilt muutub. Ma olen võimeline juba ühte ja sama sõna erinevalt mõistma, kui saan uut infot võib-olla hoopis millegi neljanda kohta. Ilus oli vaadata noori ja puhtaid näitlejannasid seal väikeses proovisaalis vägagi minimalistlikult vaatajani toomast vägagi suuri mõtteid. Kohati hakkas oma mõte rändama enda radu pidi ja see segas mul püsimast kaasas lavastusega, ei oska siinkohal tuua välja täpset põhjust. Võib-olla oli lavastus minu jaoks 1 grammi võrra liiga kaootiline või korrastamata. Samas on see üks nendest lavastustest, mis jõuab minuni vist väikese viivitusega, sest täna kõnetab ta mind juba palju enam kui üleeile õhtul vahetult peale etenduse lõppu.
Vahelduseks mõned viisid, kuidas kasutada sõna "tagumik":
1. Pane tagumik ankrusse ehk istu.
2. Tema tagumik köeti kuumaks ehk ta sai peksa.
3. Ma lasen teiste tagumiku peal liugu ehk ma elan teiste kulul.
Veidi vähem kui tund aega kestnud etenduse puhul jäi mul kõvasti energiat üle, et veel rohkem kunsti endasse ammutada. Mõeldud, tehtud! Samm saigi seatud Artise kino poole, et näha ära Pawel Pawlikovski Oscarile kandideeriv film "Ida". Oh seda ilu, mida see film pakkus. Tõepoolest filmi iga kaader on kui kunstifoto ning peale tohutu ilu on teosel ka lugu, mida põnevusega jälgida ning tegelased, kelle mõtetega kaasas käia ja kelle arengut vaadata. Tegevus toimub aastal 1962 ja asukohaks on Poola, aga ometi puges kogu see film mulle väga hinge. Kui ma selle filmi ajal "belfiede" peale mõtlesin, muutusin ma lausa vihaseks. Tõenäoliselt ei jää aastaid pärast mu surma minust füüsiliselt alles mitte midagi peale mu kolju (kui sedagi, sest võib-olla mind tuhastatakse). Sealjuures mu tagumikust jääb alles kõige rohkem üks tilluke nimmeluu, mida arvatavasti keegi isegi üles ei leia. Kui satute "Ida" vaatama, siis tõenäoliselt saate aru, mis stseenist ma räägin ning sel juhul tunduvad nii paljud tänapäeva väärtused täiesti tühistena, täiesti väärtusetutena ja lausa labastena. "Ida" soovitan ma kindlasti ära vaadata!
Ma lihtsalt loodan, et inimesed ise jäävad/saavad oma tagumikest suuremateks, ilusamateks ja võimsamateks.
Vahelduseks mõned viisid, kuidas kasutada sõna "tagumik":
1. Pane tagumik ankrusse ehk istu.
2. Tema tagumik köeti kuumaks ehk ta sai peksa.
3. Ma lasen teiste tagumiku peal liugu ehk ma elan teiste kulul.
Veidi vähem kui tund aega kestnud etenduse puhul jäi mul kõvasti energiat üle, et veel rohkem kunsti endasse ammutada. Mõeldud, tehtud! Samm saigi seatud Artise kino poole, et näha ära Pawel Pawlikovski Oscarile kandideeriv film "Ida". Oh seda ilu, mida see film pakkus. Tõepoolest filmi iga kaader on kui kunstifoto ning peale tohutu ilu on teosel ka lugu, mida põnevusega jälgida ning tegelased, kelle mõtetega kaasas käia ja kelle arengut vaadata. Tegevus toimub aastal 1962 ja asukohaks on Poola, aga ometi puges kogu see film mulle väga hinge. Kui ma selle filmi ajal "belfiede" peale mõtlesin, muutusin ma lausa vihaseks. Tõenäoliselt ei jää aastaid pärast mu surma minust füüsiliselt alles mitte midagi peale mu kolju (kui sedagi, sest võib-olla mind tuhastatakse). Sealjuures mu tagumikust jääb alles kõige rohkem üks tilluke nimmeluu, mida arvatavasti keegi isegi üles ei leia. Kui satute "Ida" vaatama, siis tõenäoliselt saate aru, mis stseenist ma räägin ning sel juhul tunduvad nii paljud tänapäeva väärtused täiesti tühistena, täiesti väärtusetutena ja lausa labastena. "Ida" soovitan ma kindlasti ära vaadata!
Ma lihtsalt loodan, et inimesed ise jäävad/saavad oma tagumikest suuremateks, ilusamateks ja võimsamateks.