Kuna Kaija Maarit Kalvet on täiega ekstreemne piff, tegi ta pärast iga vehklemistundi veel oma trupiga proovi, et tema diplomilavastus "Pelleas & Melisande" saaks edukalt esietenduda.
"Mis asja!? Mis, see peab mingi asi olema vä?" -Atom Kirk Ma nägin, et Tartu Prismas olid müügil kõik maailma Legod. Ma ei tee nalja! Riiulid olid nendest lookas ja lapsed jooksid edasi tagasi, karjusid et "See!" ja lapsevanemad vaatasid rahakotte ja nutsid. Koristaja pühkis pisaraid vastava mopiga ja mina sain aru mis toimub. Jõuluhooaeg on alanud. Isegi Montonis on hinnad alla lastud. Meil oli taaskord privileeg olla Vladimir Granovi õpilased. Sedapuhku sõitis vanameister Viljandisse, et Mustale Kastile selgeks teha, kuidas siis see vehklemine õigupoolest välja peaks nägema. Me olime kõik kindlad, et meie olemasolevad kavad on suhteliselt korralikud. Vladimir vaatas meie kavad üle, kiitis meie tublidust ja siis hakkas meile õpetama kuidas me üldse rapiiriga seisma peaksime. Nädal hiljem olime me tegelikult valmis oma kavasid näitama. Sedapuhku siis korraliku vehklemistehnikaga. Minu paarimees otsustas muidugi avatud tunniks mingisse taudi nakatuda, mistõttu Peep ja Koik riskisid oma silmadega, et ennast heast küljest näidata. Õnnestus. Vabadel hetkedel käis Kaarel Vladimirile pinda, et too talle saltot õpetaks. Nõnda see Kaarel seal õhus siis pöörles. Kord isegi peaga vastu lauda. (Tiba naljakas oli.) Oli tore teha Vladimiriga midagi uut, mitte vana head "lavalist plastikat". (NÄIDE) Kuna Kaija Maarit Kalvet on täiega ekstreemne piff, tegi ta pärast iga vehklemistundi veel oma trupiga proovi, et tema diplomilavastus "Pelleas & Melisande" saaks edukalt esietenduda. Terve nädal oli sisustatud vehklemise ja seminaritöödega. Need kellel kooliasjad valmis, läksid koju ja lõdvestusid, teised hakkasid teaduslikku teksti kirjutama. Mina vaatasin kiirtoidurestode tööpakkumisi. Punnis silmadega, vehelda oskavat kiilakat ei otsinud keegi. Ilmselt peaks poliitikasse minema.
0 Comments
Tere. Kristjan siin. Pean tunnistama, et juba pikemat aega tunnen ma tohutut mõnu ja headmeelt, kui saan osta mõne hea raamatu enesele või mõnele lähedasele inimesele. Minu kui Lõuna-Eesti keskmise luhvtikusti jaoks tuli kirg lugemise vastu üsna hilja, seega võin väita, et olen pigem hilise arenguga poisslaps (nüüd juba noor mees).
Täna hommikul lõpetasin Valdur Mikita "Lingvistilise metsa", mida olin nüüdseks juba peaaegu terve kuu enesega kotis kaasas kandnud. Raamatu ostsin samuti spontaanselt, kui taaskord Tallinnas raamatupoes ringi kõndisin. Samas ei saa öelda, et see siiski väga spontaanne oleks olnud, kuna sellest populaarteaduslikust teosest olin kuulnud juba varem, vaatamata veel sellele, et meie noorem kursus valis just selle teksti ka viimane kord oma lavakõne eksamile. Olgugi et ma seda vaatama minna ei saanud, on mul väga hea meel, et noored nõnda hea materjali peale sattusid. Nimelt on raamat täis põnevaid kohalikke (ja mitte ainult!) teadmisi, huvitavaid ja uusi mõtteid, millest nii mõnigi jääb pähe veel pikaks ajaks ning paneb isegi väärtushinnanguid ümber hindama. Teos on kergesti loetav, kuid väga sisutihe, mistõttu olen ma veendunud, et mulle jäi sellest kõigest väga palju veel mõistmatuks. Seega on see raamat (samas milline neist poleks) kindlasti selline, mille juurde aastate jooksul uuesti ja uuesti tagasi pöörduda ning midagi uut kaasa võtta. Meid kõiki, teatritudengeid eriti, utsitatakse aina rohkem ja rohkem lugema, mis on väga õige ja millele olen kahe käega poolt. Siiski ei saa seda nii üheselt võtta, et 1 raamat = 1 molekul juurde kõrvade vahele tiirlema. Valdur Mikita ütleb ise: “Meid kõiki on kasvatatud teadmisega, et iga film, raamat või kunstiteos annab inimesele midagi juurde, teeb ta kuidagiviisi rikkamaks. Kuid ometi on selles mõtteviisis midagi viltu. Kui me seda tõsimeeli usuksime, siis peaksime tõeks pidama ka seda, et meid lahutab oma kaugetest esivanematest tohutu vaimne kuristik. Siiski on meil üsna objektiivseid tõendeid selle kohta, et meie esiisad ei olnudki verejanulised imbetsillid, vaid tegelikult üsna samasugused kultuuriinimesed nagu meiegi. Globaalkultuur ei tee inimest märkimisväärselt paremaks, kui on näiteks tillukesest hõimust koosnev küttide-korilaste kultuur.” (Mikita, lk 232) Seega on lugemine küll kasulik, kuid see ei tee sinust tingimata paremat inimest ega anna õigust end, kultuuriinimest, näiteks lihtsale ehitajale vastandada. Teisipidi ei tohi seda mõtet kasutada ka eneseharimisest ja lugemisest möödahiilimise ettekäändeks! Kuid mida see tähendab, et me käime Kultuuriakadeemias ja nii väga tahame saada kultuuriinimesteks? “See ongi kultuuri üks väga suuri paradokse – kultuur säilitab sarnast, kuid mitte erinevat. Samas on just see erinevus see, mis paneb aluse muutusele ja arengule. Seetõttu on inimene vähemasti kultuuri vaatevinklist oma olemuselt alati “midagi muud”, kultuurist väljaspool asetsevat.” (Mikita, lk 204 – 205) “Kultuuris on liigne isikupära mõõdukalt maha hööveldatud. Kultuur on kollektiivteadvuse ilming ja peab kokku kõlama suurema osa inimeste kogemustega.” (Mikita, lk 208) Niipidi peaks olema meie eesmärk justnimelt vastupidine. EI kultuurile, JAH erinäolistele ja huvitavatele isiksustele. Muidugi vaatab autor “kultuuri” oma mätta otsast, kuna keskendub peamiselt Eestile ja miks see väike kohake on maailmas ainulaadne (kusjuures see on uskumatu, mida kõike teada saab muidu nii ära hööveldatud eesti ajaloo kohta). Seega on “Lingvistiline mets” ka otsekui tester, mis näitab, kui kaugele sa oled jäänud loodusest, vanast pärimusest, maagiast ja muust (või siis pole). Eesti kultuur on vastandatud kultuurile, mis tuleb mujalt maailmast. Nii lõpetaksin mõttega: “Minu arvates on edasine euroopastumine eesti kultuurile juba ohtlik. Eesti kaotab väga kiiresti oma isikupära, kõikjal – nii keeles, kultuuris kui ka looduses /…/ See, mida mõtlev inimene peaks praegu tegema, on otsustada sellisele asjade käigule vaimset vastupanu.” (Mikita, lk 235) Kui te nüüd arvate, et saite aimu, milline raamat see on, siis võin öelda, et see pole murdosagi sellest külluslikust mõttevaramust ja "teadvusekiirendist", nagu Mikita seda ise nimetab. Samas kui te ei taha, ärge lugege! Te ei pea midagi, mida te ei taha ja ärge laske kellelgi enesele seepärast epistlit lugeda. Ela nii, nagu tunned, et on õige – ainult nii oled tõeliselt õnnelik. Kui su religioon just vastupidist ei väida, siis viimane kord, kui kontrollisin, oli meil vaid üksainumas elu. 27.10.2014 Holla-holla, hoi, head lugejad! Sellenädalases postituses räägib teile 10. lennu tegemistest Liina läbi oma silmade, mis on lühinägelikud küll, aga vähemalt nägelikud! Seda nädalat alustasin ma Kaija diplomilavastuse proovidega, milles käimist ma (ja mulle tundub, et ka ülejäänud koosseis) täiel rinnal naudin. On super-huvitav ja proovides on nii mõnus atmosfäär. Vahepeal isegi liiga mõnus, nagu kord sel nädalal juhtus, et lavastaja Kalvet ei saanud enam teisiti, kui et tõusis ning end karakteerselt kehtestas: "Hei, kuulge, mina olen ikkagi lavastaja!", mispeale terve meie ülejäänud loominguline personal (Laura, Rauno, Mihkel, Kaarel, Kristo ja mina) momentaalselt vaikimisi preili Kalveti aupaistes põrandale viskusime ning tema kõrguse ees lamasime. Ja sel hetkel ma tundsin seda jälle, seda tunnet, et mitte kuskil mujal poleks sel hetkel parem olla. Ja mitte kellegi teisega. Aeg seisab, sest sa teed täpselt seda, mida sa tahad. Teisipäeva hommikul saime kokku Ivar Põlluga, kellega me hakkame detsembris diplomilavastust vorpima! Vaffa, vaffa, vaffa! Ja siis oli minul jälle Kaija proov! Ja teistel PÖÖRIÖÖ! Kolmapäeval toimus meil lavastutusgrupiga väljasõit Tallinnasse, et külastada Valge kepi päeva, mis oli Põhja-Eesti Pimedate Ühingu avatud uste päev. Seal oli erinevaid töötubasid, millest me osa võtsime, kõigist küll ei jõudnud. Kaija teeb oma diplomilavastust nägemispuuetega inimesi silmas pidades, kuid see ei välista, et terve nägemisega inimesed lavastust vaatama ei saaks tulla - selle tarvis on Birgit juba 49 paari silmaklappe valmis õmmelnud! Ja prooviperioodil proovime meie, näitlejad ja Kaija, mis tunne on mitte näha, mis sind ümbritseb. Ühe laheda asjana, mis me Tallinnas veel tegime, toon välja pimesi lõunatamise. Kamahouse'i sisenes läbirääkimiste tarbeks Rauno Polman (ta oli üks kahest, kes oli Kamahouse'is varem käinud), juhatajalt loa saanud, et tohime sellist "pimesi eksperimenti" tegema minna, seadis ta üles kaamera, ja seejärel juhatas meid ülejäänuid, kes seni maja ees ootasid, sisse. Sisenesime pikas ettevaatlikus hanerivis, ümbruse tunnetamine oli ilma nägemismeeleta ikka väga, väga kehv. Jõudsime lauda, tuli ettekandja, kes oli seda tõesti, selle sõna mõlemas tähenduses, sest esiteks hakkas ta meile menüüd verbaalselt ette kandma. Ta oli super meeldiv inimene, kes tegi meie pimesioleku palju kergemaks. Suuremaid katastroofe söögiga ei juhtunud, ma panin korraks rusika supi sisse ja Kaija avastas üsna söögi lõpus oma taldrikult väikese kannu, mille olemasolust ta midagi ei teadnud, aga muidu oli kõik kena. Söögi lõpetanuna võtsin esimesena klapid eest, nii ere, nii avar ja rikas elu mu ümber. Nii palju detaile. Ma olin olnud tund aega pimeduses, mu kõige suurem püüd ja palve oli alles pool tundi tagasi olnud, et Kaarel, Kristo ja Rauno oleksid võimelised oma kamapulbri keefiriga segamini ajama, aga nüüd olin ma jälle tagasi maailmas, kus selline asi on enesestmõistetav ning mitte äramärkimist väärt. Härra Polman tegi sellest kõigest ka lühikese videolõigu. Sõitsime tagasi Viljandisse läbi Rapla ja käisime vaatamas ka Vaba Vankri "Hundihüüdja" viimast etendust. Neljapäeval oli taaskord proov ja õhtul oli härra Rauno Polman blackbox'i filmiõhtu planeerinud. Mina nägin esimest korda elus Lõvikuningat ja The Shiningut. Jõudsin koju, rääkisime Birgitiga luupainajatest, mina nägin terve öö õudukaid, aga Birgitil tuli uni alles varahommikul. Reede hommikul läksime Viljandi Kesklinna kooli lastele raamatuid ette lugema, sest 20. oktoober on 20. rahvusvaheline ettelugemispäev! Kas teie teadsite? See ei tähenda muud kui seda, et teil tarvitseb välja valida mingi raamat ja seda kellelelgi ette lugeda. Minu meelest igati tore mõte, et inimesi nii omavahel kui raamatutega ühendada. Laupäeval ja pühapäeval oli meil Hellariga lavaline võitlus ja pühapäeva õhtul mõtlesime Lossis Kaija ja Lauraga toorjuustukooki küpsetada. Kõik läks nii põhja kui juustusegu tegemisel hästi, küpsetasime põhja ära, valasime täidise põhjale ja hakkasime ahju panema kui järsku koogi raskus ületas meie ootused, põhi hakkas liikuma, üksik pajakinnas osutus liiga libedaks ja see kõik lendas lahtisele ahjuuksele ja ahjupõhjale laiali. See oli uskumatult traagiline, aga kiire puhastus- ja taignapäästmispüüd sel lootusetul hetkel oli huumor minu maitsele.. see oli lihtsalt nii uskumatult naljakas! Ja kui nüüd ikkagi päris ausalt rääkida, siis noh.. kes see "meie" ikka oli, kes seda kooki ahju pani, kui mitte Liina Leinberg isiklikult. Lisaks on võimalik Rahva Raamatu kauplustest meie suurepäraseid lastelauluplaate "Lood plaadi pealt" leida. Kas pole mitte tore?! Ja all on video meie eksperimendist Kamahouse's. Ja nagu videost näha, siis mõnele inimesele on liiga suur väljakutse täiesti pimesi söömisega hakkama saada... aga see oli hea ja huvitav kogemus, raputab läbi küll ja paneb oma silmakesi väga armastama. Ja nalla pärast vaataks, mis juhtub, kui ütlen, et kallid lugejad, palun kirjutage kommentaaridesse, kelle "silmaklapid" teile kõige rohkem meeldivad... :D Nagu ikka ei tea ma, millest kirjutada. Üks müstiline mees soovitas, et kirjutaksin kiisudest... sest mulle meeldivad nad, kuigi ma pole nendega kunagi kokku puutunud. Umbes samamoodi, nagu hullult lahe tunduks minna soojale maale puhkama, kuigi ma pole seda kunagi teinud... Niipalju siis kassidest ja muust... Minu enda idee oli kirjutada kangelastest. Et kes on kangelane ja kas tänapäeval üldse on selliseid tegelasi? Ma olen praegu nimelt just ühes sellises lavastuses, mis räägib enam-vähem sellest, nimi on sel uskumatul kombel ka kuidagi väga selle teemaga seotud -„Meie aja kangelane“ (see Lermontovi värk). Esimene mõte on, et kangelasi pole. Lihtsalt pole, sest keegi pole üdini hea, vähemalt pole veel kohanud. Kangelane peaks ju olema keegi, kes teeb ainult head ja on hea. Ja siis saan aru, et see on ebaõiglane ja ebareaalne. Kas tõesti ei tohi kangelane eksida, olla inimene? Üleüldse, miks ma kangelaseks olemist enda peas nii räigelt defineerin, see ei pea olema ju püsiv omadus, mis juhib kogu selle tüübi elu - „Ma olen kangelane.“ Ilmselt see, kes nii mõtleb, ei ole see... või on ainult enda jaoks (aga äkki see on ka okei?). Aga oletame, et Kangelane on nimetus, mille annavad sulle teised, kusjuures vahel täiesti mõttetute ja imepisikeste asjade eest. Näiteks naine mehele, kui see toob talle poest tema lemmikjäätist või vanadaam šarmantsele noormehele, kes ulatab talle tema käeulatusest väljaspool oleva kurgipurgi... ja teisalt mitte nii väikeste asjade eest, nagu põlevasse majja sissejooksnud tüüp, kes päästab väikese karvase koerakese - su parima sõbra. Põhimõtteliselt ilmselt sa võid kellegi jaoks olla kangelane ja samal ajal teisele maailma nõmedaim tüüp. . . . See on üks nendest teemadest, millest võib rääkida (või mille üle vaielda) lõpmatuseni, aga selle asemel - Tulge hoopis teatrisse! - sest kes see minu jorutamist ikka lugeda viitsib, laval on kõik palju huvitavam. Esikas 1. november teatris Endla. - http://endla.ee/lavastused/tulevad-lavastused/meie-aja-kangelane Ja siis veel meenub, et on sügis ja peale selle, et mul on varsti hästi tore, sest varsti on sünnipäev, on samas ka rõske ja iga päevaga läheb pimedamaks ja rõhuvamaks ning meie seast lahkuvad inimesed, keda meenutades on tunne, et neil oleks veel olnud jõudu, nad oleksid veel saanud teha ja kogeda ilusaid asju. Siinjuures kummardus Jaak Joalale, Helle Kuningale, Eve Viilupile ja teistele sõpradele-tuttavatele ja täiesti tundmatutele, kellele see sügis jäi viimaseks. Usun, et te kõik olite kellegi kangelased. Minu eelmise, sellele eelnenud ja võimalik, et ka praeguse nädala lugu. Jah, armastan just seda varianti.
PS. Kristo lühifilmi näeb neljapäeval Tartu Elektriteatris tudengite filmifestivalil. Helget sügist, Fatme Algus (esmaspäev/teisipäev) Mis see on? Küsin ma endalt mõtlikult ja uinun uuesti. Kas ma olen piisavalt produktiivne ja efektiivne? Ma ei ole kindel. Inimesed mu ümber ütlevad, et olen – ise tean, et jõuaks veel, suudaks palju rohkem. Olen jõudnud siiani, see on ka juba hästi. Ikka veel toimetan ja suudan. Kuid ammu ei ole ma väsimusest niidetuna heitnud voodile, just voodile, mitte voodisse, ja uinunud nii, et uni minu tahtest sõltumata ei lahku minust. Ta ei lahkunud ka siis, kui ärkvel olin. Olen. Ma olengi uni. Ikka olen avastanud end mõttelt, et kaua ma siis jaksan joosta (nüüd tuleb igav ja klišeemaiguline metafoor) kui orav rattas, enne kui saan ka mina niidetud. Tean vastust. Oh, nüüd juba aasta. Jooksen, jooksen, peatun hetkeks, et öelda oma kaaslastele: „Oh, ma olen nii väsinud, aga kui ma selle veel ära teen, siis küll ma alles puhkan.“ Jooksen edasi ja kordan enda poolt äraleierdatud lauset, kuni ma ise enam ei usu. See ei takista. Edasi. Joostes end hingetuks. Ma olen nüüd hingetu. Vähemalt väsinud olen. Samas olen suutnud end siiani vedada. Tunnen. Tunnen end. Igat oma keharakku. Ja langen unne. Korduvalt, kogu aeg ja naeratusega. Stopp. Kas olen teinud piisavalt, kas olen olnud produktiivne? Paus. Hingan. Mõtlen. Ma ei peaks sellisel hetkel mõtlema. Vastus peaks olema ilmne. Mõtlen. Ma ei tea. Olen 26, hingetu. 26-aastane peaks teadma. Vähemalt seda, kas ta on teinud piisavalt, et nüüd puhata. Hirm poeb ääri mööda. Mis siis, kui ei ole? Mitte midagi? Keda huvitab? Hirm poeb ääri mööda. Ma ise loon selle maailma, kus saavutusi peab mõõtma. Kaaluma. Vahetama vautšerite vastu. Ma olen iseenese spaa-puhkus. Kui mitte puhkus, siis vähemalt tädi valvelauas, kes kaalukausse vaagides võtmed üle leti ulatab. Paus. Hingan. Ma olen iseenese spaa-puhkus. Nüüd olen. Aasta aega ei olnud. Mõtle, aasta aega. Ma olen jõudnud siia. Naeratus. Viimane aasta. Koolis vähemalt. Stopp. Kas ma olen teinud piisavalt? Ma ei tea. Kardan. Kardan, et ei ole. Raisatud aeg, raisatud võimalused? Ma olen ületanud iseennast. Teistest takistustest rääkimata. Nüüd ma magan. Und. Lapse und. On õige aeg puhkamiseks? Vahest on. Nüüd. Enne kui spaa kinni pannakse. Hinga. Hinga, ütlen endale. Hinga. Sa võid seista hetkeks. Vaikuses. Puhates. Sa oled jõudnud. Ulatan iseendale vautšeri. Iroonilise muige saatel. Täna puhkus, homme töö. Paus. See nädal on erinev. Sellel nädalal ma olen siin. Kohal. Mitte tulevikus. Mitte selles, mis kõik tuleb ära teha. Mitte ka minevikus. Siin. Jooksin end hingetuks, seal minevikus. Tulevik peab ootama. Hing ei ole veel järgi jõudnud. Ootan ta ära, siis jätkan. Proovin olla targem. Mõelda rohkem. Enne mõtlen, siis teen. Mõtlen siis, kui jooksen. Sunnin end puhkama, pigem varem kui hiljem. Kas ma olen piisavalt produktiivne ja efektiivne? Mõtlen. Vastan - teen nii, et oleksin. PAUS Lõpp (pühapäev) Ma olen nagu väike tüdruk, kes jookseb ja jookseb. Sügis on käes, vähemalt õues - minu südamesse ta veel ei ole teed leidnud, aga ta on väga ligidal (mitte elusügis). Kõndides mineviku radadel, siis eneselegi üllatusena tuleb naeratus suule. Kui ma nädala alguses küsisin endalt, et kas ma olen teinud piisavalt - noh jah, ma saan siiamaani vastata, et ma ei tea. Kuid ma tean, kui kaugele olen sammunud sellest Birgitist, kelle ma 4 aastat tagasi Tallinna jätsin. Ei, see Birgit ei olnud halb versioon minust, lihtsalt teistsugune. Otsiv, koguaeg otsiv, aga mitte kunagi leidev. Või noh, ma ju leidsin. Olen täna siin, on pühapäev. Möödunud on nädal. Ja veel milline nädal. Las ma seletan - ma ei teinud mitte midagi. Aususe nimel, väikesed täpsustused mitte midagi tegemisest: ma olin Jaanika diplomilavastuse proovides, puhkasin, käisin teatris. Kuid siiski, ma ei teinud mitte midagi. Alguses tundus mõte mitte midagi tegemisest kohutav. Suisa lämmatav. Samas, ma olen suutnud seda hinnata. Vabadust, kuigi kujuteldavat, aga siiski. Oktoober on alanud. Mu ülejäänud aasta on planeeritud. Mitte küll sekundilise täpsusega, aga laias laastus (see laast on tegelikult võrdlemisi kitsas) ma tean, kus ma järgnevatel kuudel olen ja mida ma teen. Esmaspäevane Birgit tundis selle ees hirmu, põhjusega. Teada, et siit edasi on sulle rada ette antud. Mitte niivõrd antud, pigem - ise valitud. Samas, äkki on kindlus edasise ees hoopis miski, mida armastada? Ma ju armastan oma tegevusplaani. Ikkagi neljas aasta, minu valik. Minu plaan. Kui ma oleks kõndinud oma minevikuradadel nüüd, hoopis teise Birgitina, kellel ei ole plaani, mida oleksin tundud siis? Võib-olla oleksin ma hoopis õnnelikum, aga äkki ei oleks ma kunagi siis sinna jalutama sattunudki. Tõenäoliselt mitte. Kuid mööda neid samu teid käies ja otsides selginesid mu mõtted, mis mind sealt tänasesse tõid. Täna sinna tagasi minnes olen ma enda üle uhke. Ilma saavutuse maiguta suus, olles aus iseenda vastu, ma olen jõudnud kaugele. Olen teinud tööd selle nimel, et mineviku mina ei peaks oma valikuid kahetsema. Ei, et mina ei peaks. Ei kahetsegi. Birgitilt
Tere! Mina olen Laura ja minu üleeilse päeva suurim üllatus oli see, et maailmas eksisteerib sõna "belfie" ja sellel on ka tähendus. Kui tsiteerida urban dictionary't, siis "belfie- a 'bottom selfie' - a photographic self-portrait featuring the buttocks, usually posted by female celebrities on social media networks". Või siis "a belfie is a boob selfie. a belfie usually does not have a face in it, but rather just boobs. belfies are commonly sent on snap chat." Ehk siis midagi sellist, ma eeldan (pildil ka mu korterikaaslase jalad, AGA ühtegi nägu ei ole, nii et peaks sobima): Või siis (mina ja mu maitseained): Kui trükkida google'sse "belfie", siis on võrdlemisi hullumeelne, mida kõike ja kui suurtes kogustes hakkab guugeldaja silmade ette voolama. Iseenesest oli mul ka natukene naiivne tunne, et see sõna mulle nii üllatusena tuli, arvestades, kui palju tagumikke ma juba aastaid internetis olen kohanud ja neid ka igati siivsatel lehekülgedel. No ilmselgelt on meil selle jaoks ka sõna vaja! Kui varem tuli öelda välja "Ma tegin enda tagumikust pilti", siis nüüd piisab vaid "Ma tegin belfie" ütlemisest. Väga populaarsed on "belfied" erinevates tumblrites (põhimõtteliselt pildiblogi), fitspiration blogides (blogid, mille omanikud pööravad põhirõhu oma keha muutmisele ja peamiselt kaalulangetamisele, lihasmassi tõstmisele või mõlemale; näiteks tehakse enda kehast iga päev pilti ja jagatakse teistega, mis trenni ja kui palju on tehtud ning kui palju ja mida on söödud, kuidas on enesetunne ja mis muid sellega seotud teadmisi on hangitud) ja fitblrites (tumblr, kuhu postitatakse vaid inspireerivaid pilte ilusatest, treenitud, saledatest kehadest ja muust, mis inspireerib ise rohkem trenni tegema ja paremini toituma) ja otseloomulikult meedias (selles kollases). Enda inspireerimine paremaks, tervislikumaks eluviisiks ei ole muidugi kuidagi negatiivne. Ja eks see "belfie" vajalikkus ole ka teatud määral vaieldav, aga tahes-tahtmata hakkasin ma mõtlema sellele, kui paljud persed domineerivad tänapäeval neid kandvaid inimesi. Ainuüksi popmuusika on persetega üle külvatud. See pole muidugi juhtunud üleöö. Kes siis ei teaks 90ndate algusest pärit Sir Mix-a-Lot'i (ma olen päris kindel, et seda esitajat küll enamik ei tea) lugu "Baby Got Back". Kui ikka veel ei koida, siis fraas "I like big butts and I cannot lie" tuleb ikka tuttav ette. Puusad ja tagumik on siiski naiselikkuse sümbolid. Puusad näitavad looduse seisukohalt naise viljakust ja mõjuvad juba seetõttu ihaldusväärsena. Jõudsin oma otsingutega Nicki Minaj'ini. Tema video "Anaconda" on popmaailmas tekitanud päris palju kõmu. Pole ka ime! (Vaata ise järgi: https://www.youtube.com/watch?v=LDZX4ooRsWs). Otsisin erinevaid fraase tema lugudest ja lühike nimekiri on järgmine: "My anaconda don't want none unless you got buns, hun"; "I wanna see all the big fat ass bitches in the motherfucking club"; "She got a booty like a cadillac". Kui palju on selles kõiges tõsiseltvõetavust ja kui palju parastamist, see on igaühe enda mõelda. Muidugi mängib tänases ühiskonnas rolli ka šokeerimisfaktor. Kes suudab rohkem kõmu tekitada, see on ka kuulsam ja sellel on tõenäoliselt ka rohkem raha ning kellel on surres kõige rohkem raha, see.... (lõpeta lause, kuidas iganes sulle kõige õigem tundub). Ilusate tagumike vastu ei ole mul ausõna mitte midagi! No need on ilusad ja kõik inimesed võiksid pürgida enda ideaaltagumiku poole või siis lihtsalt enda ideaalide poole. Eks see ilu ja rahulolu tule suuremas osas siiski inimese seest ja tema enesetundest, tema rahulolust enda eluga. Mis mind nendesamuste "belfiede" juures kõige rohkem kohutab, kajastub juba ka nende definitsioonis: " a belfie usually does not have a face in it". Ehk pildistatav on meie jaoks vaid üks keha, üks ihalusobjekt. Võib-olla olen ma naiivne, aga minu meelest käib armastus tegelikult rohkem silmade ja/või hingamise kaudu, kui kehade kaudu. Jah, keha mängib suurt rolli, AGA keha on ainult vahend. Mida ma kardan, on valed ideaalid ja vale elu elamine. Muidugi on ühiskond muutunud, me pole enam korilased, vaid elame infoajastul, aga me ei ole kaotanud veel enda mõtlemisvõimet. Ma kardan, et kui inimestel on aega teha oma tagumikust ja tissidest pilte, siis seda millegi palju olulisema arvelt. Kui mu maailm nüüd ja praegu kokku variseb, kui need samad seinad õhku lendavad ning mu südamest nool läbi lastakse, siis kas need misiganes tuhat "belfiet" ongi need, mida ma tahan, et minust siia maailma maha jäävad? Üleeile võtsin kätte ja sõitsin Tallinnasse ning just selle pärast, et ma saan (septembrikuu on minu jaoks poolpuhkus koolist ja proovidest). Esiteks sattusin Von Krahli teatrisse vaatama lavastust "Hei õeke!". Küsiti palju küsimusi. Vahepeal liiga kiiresti, vahepeal liiga palju, vahepeal täpselt õiges koguses. Mõnedele oli lihtsam vastata kui teistele ja osadele ei leidnudki vastuseid. Nagu elus eneseski. Ja on hunnik küsimusi, millele saan ma väga ausalt vastata kümmet erinevat moodi. Sest minu enda arvamus ju muutub samuti iga hetkega. Minu maailmapilt muutub. Ma olen võimeline juba ühte ja sama sõna erinevalt mõistma, kui saan uut infot võib-olla hoopis millegi neljanda kohta. Ilus oli vaadata noori ja puhtaid näitlejannasid seal väikeses proovisaalis vägagi minimalistlikult vaatajani toomast vägagi suuri mõtteid. Kohati hakkas oma mõte rändama enda radu pidi ja see segas mul püsimast kaasas lavastusega, ei oska siinkohal tuua välja täpset põhjust. Võib-olla oli lavastus minu jaoks 1 grammi võrra liiga kaootiline või korrastamata. Samas on see üks nendest lavastustest, mis jõuab minuni vist väikese viivitusega, sest täna kõnetab ta mind juba palju enam kui üleeile õhtul vahetult peale etenduse lõppu.
Vahelduseks mõned viisid, kuidas kasutada sõna "tagumik": 1. Pane tagumik ankrusse ehk istu. 2. Tema tagumik köeti kuumaks ehk ta sai peksa. 3. Ma lasen teiste tagumiku peal liugu ehk ma elan teiste kulul. Veidi vähem kui tund aega kestnud etenduse puhul jäi mul kõvasti energiat üle, et veel rohkem kunsti endasse ammutada. Mõeldud, tehtud! Samm saigi seatud Artise kino poole, et näha ära Pawel Pawlikovski Oscarile kandideeriv film "Ida". Oh seda ilu, mida see film pakkus. Tõepoolest filmi iga kaader on kui kunstifoto ning peale tohutu ilu on teosel ka lugu, mida põnevusega jälgida ning tegelased, kelle mõtetega kaasas käia ja kelle arengut vaadata. Tegevus toimub aastal 1962 ja asukohaks on Poola, aga ometi puges kogu see film mulle väga hinge. Kui ma selle filmi ajal "belfiede" peale mõtlesin, muutusin ma lausa vihaseks. Tõenäoliselt ei jää aastaid pärast mu surma minust füüsiliselt alles mitte midagi peale mu kolju (kui sedagi, sest võib-olla mind tuhastatakse). Sealjuures mu tagumikust jääb alles kõige rohkem üks tilluke nimmeluu, mida arvatavasti keegi isegi üles ei leia. Kui satute "Ida" vaatama, siis tõenäoliselt saate aru, mis stseenist ma räägin ning sel juhul tunduvad nii paljud tänapäeva väärtused täiesti tühistena, täiesti väärtusetutena ja lausa labastena. "Ida" soovitan ma kindlasti ära vaadata! Ma lihtsalt loodan, et inimesed ise jäävad/saavad oma tagumikest suuremateks, ilusamateks ja võimsamateks. Mis aeg see on, kus me elame? Juba mitu kuud ei saa enam midagi aru. Kõik hirmsad asjad maailmas juhtuksid nagu korraga. Venemaa peab sõda, ukrainlased ootavad abi; islamiäärmuslased tapavad oma naabreid ja lõikavad ilma häbita päid maha nendel, keda nad peavad mingil põhjusel oma vaenlasteks; Iisrael ja Palestiina ei saa endiselt absoluutselt läbi; Aafrikas surrakse mingisse kohutavasse viirusesse; Eesti vaidleb homoseksuaalide ja alkoholi pärast, nagu need oleks mingid uudised; kõigele lisaks üritatakse teha seadusi, mis peaksid aitama inimesi, aga arusaamatu irooniana nende elu veel raskemaks teevad ja puudega inimesed sotsiaalabist tegelikult ilma jätavad; ja ma usun, et maailmas on just praegusel hetkel veel väga palju ja väga kohutavaid sündmusi, mida siit nimekirjast välja jätmine ei tee sugugi pisemaks või vähemtähtsaks. Tahaks teha oma noka lahti ja hüüda kopsud tühjaks: HALLOO, ON SIIN KEEGI? KAS KEEGI KUULEB?
Sest ei kuule ju. Meil oli eile koolis perfonksipäev. Teemaks oli "rahu". Kõik oli väga tore ja nii edasi, aga mitte sellest ei taha ma rääkida. Oluline on see, mida ka tõestati, kui seda kellelegi vaja peaks olema, et RAHU on väga hea, RAHU on positiivne nähtus. Iga inimene saab sellest aru. Ma räägin rahust kui seisundist, eksole, mitte mugavusest, laiskusest, apaatiast. Sisemisest seisundist, mis tekib tänu sellele, et välised tegurid seda võimaldavad. Samamoodi saame aru, et see ei ole edasiviiv asi, et väike rahutus on see, mille kaudu maailma jälle veerema saab lükata ja nii edasi. Et saaks küsida, eksole, et kui me viibiks igaveses rahus, kas me siis oleks rahul, või kui oleks, kas me siis oleks enam inimesed, mitte näiteks pihlapuud ("sinule laulan ja sina saad aru, oled nii lihtne ja hea"). Ilmselt mitte. Inimene uueneb pidevalt nii naharakkude kui (loodetavasti) ajurakkude kaudu, nii et kunagine õunakoogitükist saadud rahuldus tänases päevas enam ei lohuta. See on inimene. Aga kuidas ma saan öelda "inimene" kellegi kohta, kes teisel inimesel pea maha lõikab ja selle üle uhke on? Ei saa ju. Samal ajal, pihlapuud. Punavad taas päiksekiirtes. Kuid suvi see ei iial meelest läe, ta südamesse alles jääb. Varasügis on üks mu lemmikaegu aastast, ei teagi miks. Ilus vist on vaadata seda hääbumist, eriti muidugi juhul, kui suudad sellega leppida. Aga paratamatuse vastu on leppimine vist ainuvõimalik jõud. Riisud hommikul aias lehti (Miks? Et tõestada endale, et kõik on veel ees?), õhtul istud toolis sellessamas aias, tõmbad saabuva uduvine eest hõlmad koomale, lehed on jälle maas. Juba uued. Küpsete õunade keskel. Et kõik on küps ja vana samamaegselt, jah? Rahu on käes, aga millal ta mädanema hakkab? Ei ole sel pihlapuul ka ilmselt nii lihtne midagi. "Minul" on ju alati kõige raskem. Kas on? Inimesel on kummaline viis sügisele vastu panna. Vähemalt sellel inimesel, keda mina tunnen. Selle asemel, et leppida lehtede langemise ja päikese madala käiguga, ütleb inimene: nüüd on minu aeg tööle hakata. Muistne inimene hakkas sügisel tööde otsi kokku tõmbama. Ja talvel magas koos päiksega. Vähemalt selline on minu kujutlus. Võta nüüd kinni, mis see parem võiks olla. Meil on vist nüüd rohem neid talviseid töid: töid, mille ajal olla toas ja mille teostamiseks on kõige enam vaja mõtelda. Infoühiskond? Huvitav, üldse, et ka infoühiskonnas, mis pidevalt korrutab teabe kättesaadavust kõigile, ei teki mingit avalikku küsitavust olukorrale, kus kassipildid on endiselt saadaval, aga samal ajal saavad kõik inimesed aru, et riigijuhtide vahel toimub praegu hirmutavates kogustes asju, mis käib kaugelt üle keskmise inimese peanupu. "Ja ma ei peagi seda teadma." Aga miks ma pean teadma, et "uus pepuvideo hullutab fänne"? Ma tahaksin ikka teada ainult neid asju, mis mind huvitavad. Aga vahel on tunne, et ma ise enam seda ei teagi, mis mind huvitab... Hea lugeja, ma soovitan sul panna käima oma lemmik album või mõni pikem muusikalugu. Mina isiklikult panen peale Ásgeir Trausti, mõnusa islandi poisi.
Kahjuks pean teid hoiatama, et mõisted koit ning eha võivad mõne hetke pärast teie jaoks devalveeruda. Kas olete valmis nägema ennast ja kõiki teisi, siin ilmas, uuest vaatevinklist. Sihtkohta jõudes, kui teid saadab juba teie muusika, käivitage video, soovitavalt suurelt ning nautige. Veetke tunde oma armsa kodu ja lähedaste inimestega. Nüüd, kui olete valmis, ma palun avage allolev link: http://www.n2yo.com/space-station/ PS: Pidage meeles oma vanemaid ja vanavanemaid. NING PALJU ÕNNE MINU (AKADEEMILINE) POJALE RINGOLE Nautige Tšao... Hei hoo ja head uut õppeaasta algust kõikidele koolijütsidele ning õppejõududele! Kõik on uus septembrikuus! Nii ka Mulgimaal: nimelt sai Viljandis 1. septembril allkirjastatud leping, mis teeb Viltsust koolirahu pealinna. Avamisel kutsus Viljandi linnapea Ando Kiviberg võitlema üheskoos kiusajate vastu - tõsi ta on, tihtipeale kipume me unustama, et üheskoos on kergem - koos on millegi suure saavutamine palju lihtsam. Jah, tõesti, vahepeal tuleb olla ka natuke egoistlik, aga see ei tähenda, et me peaks unustama ja mitte väärtustama inimesi enda ümber! Hoidkem neid! Kooliaasta avaaktusega olid seotud ka inimesed meie kursuselt. Nimelt lavastas kogu kupatust meie kursaõde Jaanika. Silver küsis talt, et mis talle kõige eredamalt meelde jäi: "Mul oli hea meel, kui kõik õhupallid olid üles saanud ja kõned peetud ja lepingud allkirjastatud ja siis me tegime RUJA flashmobi ja pisikesed lapsed tõusid püsti, et tantsima hakata. Teine lemmikhetk oli kohe alguses, kui ma viisin käekõrval lavale esimesse klassi mineja, et ta helistsaks koolikella. Tüdruk oli parajalt närvis, inimesi oli ju tõesti palju, aga see hetk ise oli eriline ja võimas." - Jaanika Tammaru, Kooliaasta avaürituse lavastaja. Kõige suuremat kõlapinda sel nädalal tekitas aga hoopis USA president Barack Obama kohtumine Eesti, Läti ja Leedu riigipeade ja kaitseväelastega Tallinnas. Turvanõuded turvanõueteks... aga hea on kuulda, et meie pisukese riigi higine seljatagune on kindlustatud, eelkõige NATO ja Ameerika Ühendriikide poolt. Barack kinnitas, et rünnak ühe vastu tähendab rünnakut kõigi vastu. Mis tähendab, et kui üks riik otsustab alustada sõda, siis tekib olukord, mis on küllaltki sarnane möödunud sajandi maailmasõdadele. Suured respektaablid bigapid Prantsusmaale, kes peatas enda dessantlaeva Mistral ehitamise Venemaal. Naaberriigi sõjatööstuskomisjoni juht Oleg Botškarjov tuli seepeale välja teatega, et lepingu peatamine tekitab tõsiseid probleeme. Lisaks määratud trahvidele peab Prantsusmaa maksma Venemaa Föderatsioonile täiendavad kolm miljardit eurot. "Andku lihtsalt see raha tagasi ja loodame, et sellisel juhul kolm miljardit eurot ei võrdu kolme miljoni inimesega," arvab Silver Kaljula. Kas peaksime jätkama lootuses, et sõda ei tule ja elama ühe päeva korraga või olema valmis juba relvi haarama? Venemaa teeb siiani salakavalaid luurekaid Ukrainas ning juba niigi vigased Ukraina sõdurid ohverdavad end, et mitte langeda vangi ja takistada venelaste edasitungi. Paljud noored on avaldanud arvamust, et kui sõda peaks meieni jõudma, siis põgeneksid nad siit kui tina tuhka. See kõik paneb murelikult kukalt sügama... kuhu jääb isamaalisus? Meie identiteet? Kas kõik eelnev on olnud asjata? Kui see pole oluline meile endale, siis miks peaks see olema oluline meie abiväelastele? Ühesõnaga... paberid paberiteks, kõige tähtsam on hoida kokku, ainult nii oleme me piisavalt tugevad. Alati ei saa lootma jääda ainult abivägedele. "Ükskord võidame me nii kui nii!" - Heinz Valk Lisaks Obama külaskäigule ja ülamaailmsele 1. septembri rahupäevale toimus sel nädalal Tartus ka igaaastane Draamafestival. Kuraatoriks Tõnu Õnnepalu ja teemaks "Kohaloleku kunst". Ka Must Kast leidis koha selle vägagi huvitavas ja kunstilisi elamusi pakkuvas programmis. Nimelt etendasid mustkastlased Teatro Poetico nime kandvas endises TÜ kirikus Lennart Peebu loodud "Muinasjutumängu". Oli tore. Väga. Ja huvitav. Silver räägib asjast lähemalt: "Üks 1. klassi poiss ütles pärast teist etendust: "Te ju ise õhutasite meid, muidu me poleks selliseks muutunud..." Situatsioon ise oli aga järgmine: Kolmele õele: Irinale, Mašala ja Olgale olid külla tulnud nelikümmend last. Õed olid nädalapäevad omavahel ära jaotanud, st et ühel õel oli üks päev, mis oli täiesti tema päev ja kõike mida ta teha tahtis, tegid ka teised. Aga loogika ütleb, et seitse kolmega ju ei jagu ning jõudmata selgusele, et kelle päev see pühapäev ikkagi on, läksid nad omavahel kohutavalt tülli. Neid tulid abistama kolm öökull-kondorit, kes lõpetasid ootamatu kakluse ja kutsusid kolm õde ning kõik teatris olevad lapsed kuningas Hai-Hendriku juurde pidusöögile. Lapsed läbisid pikka teekonna koos harivate ülesannetega ja lõpuks jõudsid nad veealusesse kuninglikku paleesse. Kohtudes Hai-Hendrikuga olid lapsed juba üpriski ärevad ning kui kuningas lastele valjusti teatas, et nemad ongi valitseja pidusöögiks, siis järgnes sellele kohutav mäsu ja kaos. Kahepealine Hai-Hendrik sai sõna otseses mõttes peksa. Teda laimati, ähvardati ja löödi isegi allapoole vööd. Ustavad öökull-kondorid kogunesid viimses hädas ümber Hai-Hendriku ja päästsid sellega ka kuninga elu. Rohkem kui pooled lastest jooksid kiljudes ja karjudes hüsteeriliselt mööda teatrisaali ringi, üritades leida peidukat või kaitserelvi, mispeale ei olnud Hai-Hendrikul muud enam teha, kui alla anda. Koos öökull-kondoritega selgitasid nad oma teo põhjust: teha lõpp õdede tülitsemisele ja et üheskoos on kõik võimalik! Lastele piisab vähesest, et nad võtaksid asju tõsiselt ja tõeliselt. Ei tasu alahinnata nende kujutlusvõimet - see on võimas. Lapsed on meie tulevik, nad on kõige siiramad nii oma emotsioonides ja hinnangutes ning ka väljaütlemistes. Pilte Draama avamisest: http://tartu.postimees.ee/2907263/galerii-draama-avanes-teatraliseeritult/3317821 Ilusat kooliaasta algust veelkord! Näeme teatris! Silver ja Kristo Lõpetuseks kuulake alanud kooliaasta puhul üht mõnusat muusikapala! |
June 2015
|