Esiteks mainin, et 10. lend tegeles selle nädala esmaspäeval ja teisipäeval oma eelmise semestri eksamilavastuse "Neetud rist" filmimisega. Purgis ta on ja ootab monteerimispäkapikke.
Teiseks tahaksin konstanteerida fakti, et mandariinihooaeg on alanud ja sellest võib järeldada: jõulud lähenevad. Umbes 16. eluaastast alates olen ma alati esimese lumega paanikasse sattunud. See on minus tekitanud pigem negatiivset emotsiooni. Mul on olnud tunne, et lumi ja jää müürivad mind sisse ning piiravad mu mõtteid ja tegusi. Ma ei saa enam ükskõik kui kaugele joosta, kui tahan. Sel aastal ma aga lausa ootan seda kaminasoojas toas hõõgveini, mandariinide ja kaaslas(t)ega sisse müüritud olemist.
Lund langes läbi linna,
kui jaamast tulime,
et kohvi jooma minna.
See auras, tuline!
Su sõrmed paistsid läbi,
mu paled olid jääs.
Kes iganes meid nägi,
see mõtles: nüüd ongi käes
see päev, see tund, see minut,
kui kõik saab öeldud vist.
Oh ei, ma olin Sinult
õppind vaikimist.
(Doris Kareva)
Kolmandaks: palun ostke ja tarbige mangot ja hurmaad. Need kaks tegelast on absoluutselt suussulavad ja vitamiinilised!
Neljandaks lõhkusin paar päeva tagasi ühe klaasi ja siit mälestuseks mõned sõnad:
"Killud toovad õnne"
Koristasin kööki ja lõhkusin klaasi,
mis lõpetas pika vaikusefaasi
ruumis, kus inimesi rohkemgi veel
kui nüüdseks kilde mu koduteel.
Koristasin kilde, aga vaikus see kasvas
ja praadis end pannil kõrbevas rasvas.
Rasv pritsis ja kõrvetas
nii teda kui mind,
kui toda ja seda
ja lõpuks ka sind.
Nüüd killud on korjatud,
seda võib loota,
kuid lubatud õnne siiani ootan.
Eelviimaseks väike vahepala: http://youtu.be/nOTnmA0v57M
Lõpetuseks olen mina Laura ja viibin veidrate asjade kokku sattumisel enda kodulinnas Haapsalus. Täna sõitsin oma emaga Läänemaal veidike ringi ja talle meenus selline lugu. Kui mina olin väike olnud, küsis mu isa minult, et mida ma ootan jõuluvanalt? Mina olin vastanud väga konkreetselt: "Pirni tahaks".
Teiseks tahaksin konstanteerida fakti, et mandariinihooaeg on alanud ja sellest võib järeldada: jõulud lähenevad. Umbes 16. eluaastast alates olen ma alati esimese lumega paanikasse sattunud. See on minus tekitanud pigem negatiivset emotsiooni. Mul on olnud tunne, et lumi ja jää müürivad mind sisse ning piiravad mu mõtteid ja tegusi. Ma ei saa enam ükskõik kui kaugele joosta, kui tahan. Sel aastal ma aga lausa ootan seda kaminasoojas toas hõõgveini, mandariinide ja kaaslas(t)ega sisse müüritud olemist.
Lund langes läbi linna,
kui jaamast tulime,
et kohvi jooma minna.
See auras, tuline!
Su sõrmed paistsid läbi,
mu paled olid jääs.
Kes iganes meid nägi,
see mõtles: nüüd ongi käes
see päev, see tund, see minut,
kui kõik saab öeldud vist.
Oh ei, ma olin Sinult
õppind vaikimist.
(Doris Kareva)
Kolmandaks: palun ostke ja tarbige mangot ja hurmaad. Need kaks tegelast on absoluutselt suussulavad ja vitamiinilised!
Neljandaks lõhkusin paar päeva tagasi ühe klaasi ja siit mälestuseks mõned sõnad:
"Killud toovad õnne"
Koristasin kööki ja lõhkusin klaasi,
mis lõpetas pika vaikusefaasi
ruumis, kus inimesi rohkemgi veel
kui nüüdseks kilde mu koduteel.
Koristasin kilde, aga vaikus see kasvas
ja praadis end pannil kõrbevas rasvas.
Rasv pritsis ja kõrvetas
nii teda kui mind,
kui toda ja seda
ja lõpuks ka sind.
Nüüd killud on korjatud,
seda võib loota,
kuid lubatud õnne siiani ootan.
Eelviimaseks väike vahepala: http://youtu.be/nOTnmA0v57M
Lõpetuseks olen mina Laura ja viibin veidrate asjade kokku sattumisel enda kodulinnas Haapsalus. Täna sõitsin oma emaga Läänemaal veidike ringi ja talle meenus selline lugu. Kui mina olin väike olnud, küsis mu isa minult, et mida ma ootan jõuluvanalt? Mina olin vastanud väga konkreetselt: "Pirni tahaks".