Ahoi, blogistonid!
Kõigepealt suured vabandused kõikide nende ees, kes on seda blogirongi oodanud ning sissekande puudumise tõttu pisaraid valanud.
Eelmised kaks nädalat on meie aeg olnud tihe kui Jupiteri tuum, sest kestva ajastu märksõnaks oli MÄRTSIDIONÜÜSIA. Kirjutan teile natuke lähemalt, mis seal juhtus.
Meie suur teatriavamisenädal MÄRTSIDIONÜÜSIA algas lasteteatrite festivaliga, mis kandis nime „Mängukast“. Mängisime oma varasemas repertuaaris olevaid lavastusi, mis minu arvamist mööda läksid vägagi hästi. Pakkisime nädalajagu kraami neljapäeva õhtul autobussi ning seiklus saigi alata.
Esimesel päeval külastas meid väga palju lapsi. Kohale olid tulnud lasteaiarühmade kaupa mudilasi Tartu erinevatest lasteaedadest ning üllatuseks olid tee meieni leidnud ka inimesed, kes linnapildis ja meedias meie (ürgset) kutset kuulsid.
Kaunistasime festivali tarbeks Genialistide klubi ära, lapsed võivad kartma hakata. Tarisime koolist kohale mitmeid LED-lampe, hakkajad tüdrukud-poisid meie kursuselt meisterdasid värvilisi ajalehepalle, mis Genni koridori vahvas ühistöös üles said tõmmatud. Tulemus sai värviline ning loodetavasti ükski laps ega nende vanem enam Genklubi hämaraid maailmu ei karda.
Avapaugutuseks määgisid „Lumelambad“, mida ma kahjuks ise ei näinud, kuid kuulsin, et „kellele ei meeldiks lumelambad!“. Pärast määgimist siirduti egotsentristliku kuninga empaatialeidmisretkele, seejärel uuriti kolme paksu kapitalistlikke vaateid. „Kahe päikese“ seltskond liikus Tampere majja proovi tegema. Samal ajal tuli paljude asjadega veel asjatada ning ega esimene päev vara ei lõppenud. Au ja kuulsus esimesele päevale!
Teine päev oli laupäev, mis algas taaskord „Kohvrist kostab muusikaga“, mis vaatamata varajasele ajale säras kui hommikune kaneelisai. Lastele pakkusime pannkooke, mida valmistas Landbergi-mamma. Lastele meeldisid pannkoogid väga. Järgnevalt pakkusime programmis osalusteatrit, mis sai nimeks „Muinasjutumäng“. Ehitasime lastega koos barrikaade, saime võitu melanhoolsest karust, tunnetasime sipelgate sotsialistlikkuvaimu ning suurdusime taas – pannkooke sööma. Sama päeva hommikul oli aga meie tööka kollektiivi pisike osa käinud Raplas (ma loodan, et ma ei eksi) noori õpetamas ning jõudsid kella kolmeks tagasi, et olla valmis lastelauluplaadi esitluseks!
Jaa – tõesti – meil on lastelauluplaat! Presenteerisime oma ustavale publikule tuntuid ja tundmatuid laule meie repertuaarist. Kõik olid rõõmsad ja lapsevanemad ostsid oma lastele suurepärast muusikat! Vaatamata väsimusele, olid kõik õnnelikud! Mina liikusin Tampere majja, et järgmiseks päevaks mänguplats üles seada. Nii sai õhtu ja hommik, kolmas päev.
Viimane päev algaski Tampere majas, kus tegime „Kaht päikest“. Seal oli üks suur trumm, mida kasutasime mõnuga ära. Kõigile meeldis, kes valas paar pisarat, kes mitte, aga tõstetud tundega liiguti tagasi Genkluppi, kus pidi lapsi ees ootama midagi eriskummalist – töötuba „Mida teeb näitleja?“ Mida ta siis teeb? Läksin ja piilusin ise ka.
Märt ja Kaarel tegid lastega põnevaid harjutusi: tegid hommikuvõimlemist, vaatasid prožektoreid, et aru saada, kui kuum ja pimestav see valgus ikkagi on, ajasid üksteist taga (mis see teater muu kui mäng ikka on!) ja kummardasid viisakalt. Festivalile pani punkti „Lood pildi seest“, aga seekord oli tegu väljakutsega. Kuidas, küsite? Vastan, meie Jaanika ja Mihkel olid saadetud välismissioonile Norrasse ning nende osi asendasid erinevad inimesed. Välja tuli väga hästi, oleme seda lavastust juba nõnda palju mänginud, et väike vapustus tegi ka meie tunded värskemaks ja tundlikumaks.
Samal ajal, kui festival hakkas lõppema, jätkusid meie ettevalmistused uueks nädalaks, mis kohutas mõningaid SEMINARITÖÖGA, MONOLAVAGA ning TEATER „MUST KAST“ SÜNNIGA.
Alati meie,
teie.
Kõigepealt suured vabandused kõikide nende ees, kes on seda blogirongi oodanud ning sissekande puudumise tõttu pisaraid valanud.
Eelmised kaks nädalat on meie aeg olnud tihe kui Jupiteri tuum, sest kestva ajastu märksõnaks oli MÄRTSIDIONÜÜSIA. Kirjutan teile natuke lähemalt, mis seal juhtus.
Meie suur teatriavamisenädal MÄRTSIDIONÜÜSIA algas lasteteatrite festivaliga, mis kandis nime „Mängukast“. Mängisime oma varasemas repertuaaris olevaid lavastusi, mis minu arvamist mööda läksid vägagi hästi. Pakkisime nädalajagu kraami neljapäeva õhtul autobussi ning seiklus saigi alata.
Esimesel päeval külastas meid väga palju lapsi. Kohale olid tulnud lasteaiarühmade kaupa mudilasi Tartu erinevatest lasteaedadest ning üllatuseks olid tee meieni leidnud ka inimesed, kes linnapildis ja meedias meie (ürgset) kutset kuulsid.
Kaunistasime festivali tarbeks Genialistide klubi ära, lapsed võivad kartma hakata. Tarisime koolist kohale mitmeid LED-lampe, hakkajad tüdrukud-poisid meie kursuselt meisterdasid värvilisi ajalehepalle, mis Genni koridori vahvas ühistöös üles said tõmmatud. Tulemus sai värviline ning loodetavasti ükski laps ega nende vanem enam Genklubi hämaraid maailmu ei karda.
Avapaugutuseks määgisid „Lumelambad“, mida ma kahjuks ise ei näinud, kuid kuulsin, et „kellele ei meeldiks lumelambad!“. Pärast määgimist siirduti egotsentristliku kuninga empaatialeidmisretkele, seejärel uuriti kolme paksu kapitalistlikke vaateid. „Kahe päikese“ seltskond liikus Tampere majja proovi tegema. Samal ajal tuli paljude asjadega veel asjatada ning ega esimene päev vara ei lõppenud. Au ja kuulsus esimesele päevale!
Teine päev oli laupäev, mis algas taaskord „Kohvrist kostab muusikaga“, mis vaatamata varajasele ajale säras kui hommikune kaneelisai. Lastele pakkusime pannkooke, mida valmistas Landbergi-mamma. Lastele meeldisid pannkoogid väga. Järgnevalt pakkusime programmis osalusteatrit, mis sai nimeks „Muinasjutumäng“. Ehitasime lastega koos barrikaade, saime võitu melanhoolsest karust, tunnetasime sipelgate sotsialistlikkuvaimu ning suurdusime taas – pannkooke sööma. Sama päeva hommikul oli aga meie tööka kollektiivi pisike osa käinud Raplas (ma loodan, et ma ei eksi) noori õpetamas ning jõudsid kella kolmeks tagasi, et olla valmis lastelauluplaadi esitluseks!
Jaa – tõesti – meil on lastelauluplaat! Presenteerisime oma ustavale publikule tuntuid ja tundmatuid laule meie repertuaarist. Kõik olid rõõmsad ja lapsevanemad ostsid oma lastele suurepärast muusikat! Vaatamata väsimusele, olid kõik õnnelikud! Mina liikusin Tampere majja, et järgmiseks päevaks mänguplats üles seada. Nii sai õhtu ja hommik, kolmas päev.
Viimane päev algaski Tampere majas, kus tegime „Kaht päikest“. Seal oli üks suur trumm, mida kasutasime mõnuga ära. Kõigile meeldis, kes valas paar pisarat, kes mitte, aga tõstetud tundega liiguti tagasi Genkluppi, kus pidi lapsi ees ootama midagi eriskummalist – töötuba „Mida teeb näitleja?“ Mida ta siis teeb? Läksin ja piilusin ise ka.
Märt ja Kaarel tegid lastega põnevaid harjutusi: tegid hommikuvõimlemist, vaatasid prožektoreid, et aru saada, kui kuum ja pimestav see valgus ikkagi on, ajasid üksteist taga (mis see teater muu kui mäng ikka on!) ja kummardasid viisakalt. Festivalile pani punkti „Lood pildi seest“, aga seekord oli tegu väljakutsega. Kuidas, küsite? Vastan, meie Jaanika ja Mihkel olid saadetud välismissioonile Norrasse ning nende osi asendasid erinevad inimesed. Välja tuli väga hästi, oleme seda lavastust juba nõnda palju mänginud, et väike vapustus tegi ka meie tunded värskemaks ja tundlikumaks.
Samal ajal, kui festival hakkas lõppema, jätkusid meie ettevalmistused uueks nädalaks, mis kohutas mõningaid SEMINARITÖÖGA, MONOLAVAGA ning TEATER „MUST KAST“ SÜNNIGA.
Alati meie,
teie.