Heihoo!
Saša siin! On möödunud neli kuud ja blogirong on otsapidi minuni tagasi jõudnud.
VIIMASE NÄDALA SUURSÜNDMUS oli kindlasti:
"Viimse võttepäeva" esietendus
Saša siin! On möödunud neli kuud ja blogirong on otsapidi minuni tagasi jõudnud.
VIIMASE NÄDALA SUURSÜNDMUS oli kindlasti:
"Viimse võttepäeva" esietendus
Väike ülevaade tegemistest:
Silver: Lisaks võttepäevale ja lugemisele sai käidud Tartu muusikanädala raames ka sõprade head muusikat kuulamas. Vihmase ilmaga suvelavastus oli uus tilk minu positiivsete kogemuste karikasse. Aitäh ja kiitus publikumile!
Kristo: Minu nädal möödus jällegi veelähedaselt. Laupäeval sain ise 15 meetrise kaatriga Naissaarde sõita. Kolmapäeval käisime Fatmega Pirita jõel vesirattaga sõitmas, väisasime ka kohalikku randa, kus nautisime veemõnusid. Reedel toimus minu gümnaasiumikaaslaste kokkutulek e. klassikokkutulek, kus sai palju tantsitud ja vanu aegu meenutatud. Tegin ka trenni ja tööd (jahisadamas).
Kaarel: Mõelge positiivselt!
Edgar: Nahutasin males kursavanemat
Laura: Mina olen elanud nädala aega metsas ja sahmerdanud seal ühe tudengifilmiga.
Silver: Lisaks võttepäevale ja lugemisele sai käidud Tartu muusikanädala raames ka sõprade head muusikat kuulamas. Vihmase ilmaga suvelavastus oli uus tilk minu positiivsete kogemuste karikasse. Aitäh ja kiitus publikumile!
Kristo: Minu nädal möödus jällegi veelähedaselt. Laupäeval sain ise 15 meetrise kaatriga Naissaarde sõita. Kolmapäeval käisime Fatmega Pirita jõel vesirattaga sõitmas, väisasime ka kohalikku randa, kus nautisime veemõnusid. Reedel toimus minu gümnaasiumikaaslaste kokkutulek e. klassikokkutulek, kus sai palju tantsitud ja vanu aegu meenutatud. Tegin ka trenni ja tööd (jahisadamas).
Kaarel: Mõelge positiivselt!
Edgar: Nahutasin males kursavanemat
Laura: Mina olen elanud nädala aega metsas ja sahmerdanud seal ühe tudengifilmiga.
Nüüd aga palun kõigil kuulata, lugeda ja mõtiskleda -> | Üks meie aja iseloomulikke jooni seisneb selles, et me ei saa olla mis tahes eluala spetsialistid, maksmata selle eest elu enda hinda. Spetsialist on meie päevil määratud olema pime teda ümbritseva elu suhtes, elama ahaste huvidega, südametute mõtetega, monotoonsete tunnetega ja ühekülgse tahtega. Selline on konveiertehase töölise, oskustöö asjatundja, erialateadlase, profisportlase, elukutselise näitleja jpt. saatus. Kuulus poksija teab elust väljaspool poksi niisama palju kui egüptoloog Vana-Egiptusest hilisema ajastu elust. Kiiruga läbiloetud ajaleht asendab oma erialasse sukeldunud inimestele maailmavaadet ja –taju. Tänapäeva näitleja on samasuguses olukorras nagu iga teinegi spetsialist. |
Iga spetsialist teab, mida ta teeb ja kuidas ta teeb, ainus, mida ta ei tea, on – mille nimel. Elu ise sunnib teda seda küsimust vältima. Kuid just selle küsimuse lahendamine otsustab inimkonna ühe aktiivse osa võidu, selle passiivne eiramine tähendab aga teise osa võitu. Passiivne spetsialist saab paratamatult tööriistaks inimkonna selle aktiivse osa käes, kes igatseb pimedat ja haiget tulevikku.
Kui tihti õigustab eriteadlane oma ühekülgsust sellega, et ta aitavat kaasa teadusliku mõtte üldisele arengule! Kui tihti õigustab näitleja oma (kergeks muutunud) tööd sellega, et ta pakkuvat inimestele mõistlikku puhkust ja meelelahutust! Kuid nii nagu teadlane vaatab passiivselt ja ükskõikselt pealt, kuidas tema mõte materialiseerub mürkgaasi balloonides ning tuhandeis elumugavusis, mis uinutavad eos igasuguse positiivse aktiivsuse, nii ei huvita ka näitlejat see, et osavate ettevõtjate käes on mõistlikust puhkusest ja meelelahutusest juba ammu saanud vaatajate demoraliseerimine, nende teadvuse nüristamine ja tunnete ning tahte mürgitamine.
Teatavasti usub iga eriteadlane, kel ei jätku aega, et hõlmata kõiki teadusliku mõtte valdkondi, sügavas alateadvuses kõigutamatult sellesse, et kogu praegusel teadusel ja eriti just tema erialal on vaieldamatu õigus olemas olla. Teadlane ei kahtle, et tema eriala edasine areng ikka sellessamas suunas on möödapääsmatult vajalik ning väljaspool kriitikat. Küllap seda, miks niisugune teadus üldse eksisteerib ja kuidas konkreetne eriala kõigi teistega seotud on, teab ka keegi, kes selle eest hoolitseb! Järjelikult jääb teadlasel üle ainult eksperimenteerida, analüüsida ja klassifitseerida. Nagu sügavalt usklik inimene usub teadlane oma tööhüpoteesidesse, veeretades vastutuse nende eest kellelegi, kes teab. Siit tuleneb eriteadlase rahu. Ja ka tänapäeva näitleja rahu: küllap keegi teab, miks eksisteerib just niisugune teater, nagu see praegu on. Spetsialistil pole aega laiendada oma huvisfääri ning muuta oma elu sügavamaks. Spetsialist on inimene, kellelt elu on röövinud elamiseks vajaliku aja.
Praeguse aja suur ja võimas hüpnotisöör (tema nimi on materialism) sooritab oma eksperimente inimkonna kallal ja sisendab inimestesse ajapuuduse ideed. Kõik usuvad seda pimesi nagu aksioomi, küsimata sellest, et kümned juhud on selle õiguse kahtluse alla seadnud. Näiteks võib inimene, kes on kaotanud oma lemmikasja, seda otsida tundide kaupa, unustades kõik kiired ja edasilükkamatud asjatoimetused. Tihti hõivavad kusagilt meelde jäänud muusikakatke või selle üksikud fraasid inimese teadvuse terveteks päevadeks. Ja kui kohutavalt palju aega raiskavad inimesed väsinult ning kaootiliselt ekslevatele mõtetele! Ent isegi neil juhtudel, kui inimesel on vaba aega piisavalt, ei kasuta ta seda, et otsida vastust elutähtsale küsimusele MILLEKS. Ka selle eest võlgneb ta tänu suurele hüpnotisöörile, kes on talle sisendanud, et elu näitab parajal ajal ise, kuidas ja milleks ta elama peab. Materialistliku hüpnoosi võimas mõju hävitab igas terves inimhinges vajaduse jõuda selge maailmavaateni, leida selge vastus küsimusele milleks.
Teater kui spetsiaalne omaette valdkond kas ei mängi meie tsivilisatsioonis enam üldse kaasa või mängib, nagu nüüd juba üha sagedamini ette tuleb, purustavat eitaja rolli.
Sellest katastroofist suudab välja tulla ning meie kultuuris vajalikuks ja kaalukaks lüliks saada vaid niisugune teater, kes on kaotanud rahu ja mõistab eksisteerivat selleks, et võidelda harmoonilise ühisjõuna koos teaduse ja religiooniga tolle kogu meie seesmist ja välist elu hõlmava lagunemise ja hävingu vastu.
Elu destruktiivsed impulsid kaotavad jõu sellest hetkest, kui need ära tuntakse ja päevavalgele tuuakse. Isegi geniaalne näitleja või geniaalne lavastaja, kes on nende destruktiivsete ja disharmooniliste jõudude suhtes pime, on tänapäeval tegelikult sunnitud viibima järelväes nagu nõrk relvastamata sõdur, kuigi tal on pealtnäha ehk maailmakuulus nimi ja hiilgav positsioon. Seepärast vajab tulevikuteater näitleja selget maailmavaadet vähemalt niisama palju (ja võib-olla isegi rohkem) kui iga teinegi spetsialist. Kuid optimistlikku, positiivset ja loovat maailmavaadet on tunduvalt raskem rajada kui passiivselt pessimistlikku, skeptilise ja destruktiivse suhtumise meelevallas viibida. Et surnud punktist üle saada ja ka edasi liikuda, peab kaotama RAHU- kuid selleks pole kellelgi tahtmist.
Mihhail Tšehhov
Kui tihti õigustab eriteadlane oma ühekülgsust sellega, et ta aitavat kaasa teadusliku mõtte üldisele arengule! Kui tihti õigustab näitleja oma (kergeks muutunud) tööd sellega, et ta pakkuvat inimestele mõistlikku puhkust ja meelelahutust! Kuid nii nagu teadlane vaatab passiivselt ja ükskõikselt pealt, kuidas tema mõte materialiseerub mürkgaasi balloonides ning tuhandeis elumugavusis, mis uinutavad eos igasuguse positiivse aktiivsuse, nii ei huvita ka näitlejat see, et osavate ettevõtjate käes on mõistlikust puhkusest ja meelelahutusest juba ammu saanud vaatajate demoraliseerimine, nende teadvuse nüristamine ja tunnete ning tahte mürgitamine.
Teatavasti usub iga eriteadlane, kel ei jätku aega, et hõlmata kõiki teadusliku mõtte valdkondi, sügavas alateadvuses kõigutamatult sellesse, et kogu praegusel teadusel ja eriti just tema erialal on vaieldamatu õigus olemas olla. Teadlane ei kahtle, et tema eriala edasine areng ikka sellessamas suunas on möödapääsmatult vajalik ning väljaspool kriitikat. Küllap seda, miks niisugune teadus üldse eksisteerib ja kuidas konkreetne eriala kõigi teistega seotud on, teab ka keegi, kes selle eest hoolitseb! Järjelikult jääb teadlasel üle ainult eksperimenteerida, analüüsida ja klassifitseerida. Nagu sügavalt usklik inimene usub teadlane oma tööhüpoteesidesse, veeretades vastutuse nende eest kellelegi, kes teab. Siit tuleneb eriteadlase rahu. Ja ka tänapäeva näitleja rahu: küllap keegi teab, miks eksisteerib just niisugune teater, nagu see praegu on. Spetsialistil pole aega laiendada oma huvisfääri ning muuta oma elu sügavamaks. Spetsialist on inimene, kellelt elu on röövinud elamiseks vajaliku aja.
Praeguse aja suur ja võimas hüpnotisöör (tema nimi on materialism) sooritab oma eksperimente inimkonna kallal ja sisendab inimestesse ajapuuduse ideed. Kõik usuvad seda pimesi nagu aksioomi, küsimata sellest, et kümned juhud on selle õiguse kahtluse alla seadnud. Näiteks võib inimene, kes on kaotanud oma lemmikasja, seda otsida tundide kaupa, unustades kõik kiired ja edasilükkamatud asjatoimetused. Tihti hõivavad kusagilt meelde jäänud muusikakatke või selle üksikud fraasid inimese teadvuse terveteks päevadeks. Ja kui kohutavalt palju aega raiskavad inimesed väsinult ning kaootiliselt ekslevatele mõtetele! Ent isegi neil juhtudel, kui inimesel on vaba aega piisavalt, ei kasuta ta seda, et otsida vastust elutähtsale küsimusele MILLEKS. Ka selle eest võlgneb ta tänu suurele hüpnotisöörile, kes on talle sisendanud, et elu näitab parajal ajal ise, kuidas ja milleks ta elama peab. Materialistliku hüpnoosi võimas mõju hävitab igas terves inimhinges vajaduse jõuda selge maailmavaateni, leida selge vastus küsimusele milleks.
Teater kui spetsiaalne omaette valdkond kas ei mängi meie tsivilisatsioonis enam üldse kaasa või mängib, nagu nüüd juba üha sagedamini ette tuleb, purustavat eitaja rolli.
Sellest katastroofist suudab välja tulla ning meie kultuuris vajalikuks ja kaalukaks lüliks saada vaid niisugune teater, kes on kaotanud rahu ja mõistab eksisteerivat selleks, et võidelda harmoonilise ühisjõuna koos teaduse ja religiooniga tolle kogu meie seesmist ja välist elu hõlmava lagunemise ja hävingu vastu.
Elu destruktiivsed impulsid kaotavad jõu sellest hetkest, kui need ära tuntakse ja päevavalgele tuuakse. Isegi geniaalne näitleja või geniaalne lavastaja, kes on nende destruktiivsete ja disharmooniliste jõudude suhtes pime, on tänapäeval tegelikult sunnitud viibima järelväes nagu nõrk relvastamata sõdur, kuigi tal on pealtnäha ehk maailmakuulus nimi ja hiilgav positsioon. Seepärast vajab tulevikuteater näitleja selget maailmavaadet vähemalt niisama palju (ja võib-olla isegi rohkem) kui iga teinegi spetsialist. Kuid optimistlikku, positiivset ja loovat maailmavaadet on tunduvalt raskem rajada kui passiivselt pessimistlikku, skeptilise ja destruktiivse suhtumise meelevallas viibida. Et surnud punktist üle saada ja ka edasi liikuda, peab kaotama RAHU- kuid selleks pole kellelgi tahtmist.
Mihhail Tšehhov