Olgugi, et blogirong teeb meie vahel juba teist tiiru pole mina, Lüüsmees, kordagi veel teiega otseselt suhelnud. Mitte, et ma ei tahaks teile blogi kirjutada, aga mu käekiri on lihtsalt jube halb. Olete sama närvis kui mina? ... vaevalt.
Millest siis veel kirjutada, kui pealkirjaga saigi terve meie nädal kokku võetud? Võiks kirjutada mõni lehekülg Tšehhovit? Või filosofeerida pikemalt metafüüsikast?
Meie "esimesel koolinädalal", jutumärkides, sest pigem meenutas see vabamat aega kui suvel, oli meil täpselt üks tund - Garmen Tabori lavakõne ning sealgi olid meist kohal vaid pooled, sest näiteks Silver, Sander ja Laura olid Palangal, kus neid tervitas nädal täis muusikat, randa, seiklusi, sporti ja ägedaid uusi inimesi. Kõlab nagu mõni laagribrošüür. Sander suutis kaugel Leedumaal kas siis tublisti käntsa käia või käis lavavõitluse jumestusworkshopis(?). Tõde räägib vaid aeg.
Millest siis veel kirjutada, kui pealkirjaga saigi terve meie nädal kokku võetud? Võiks kirjutada mõni lehekülg Tšehhovit? Või filosofeerida pikemalt metafüüsikast?
Meie "esimesel koolinädalal", jutumärkides, sest pigem meenutas see vabamat aega kui suvel, oli meil täpselt üks tund - Garmen Tabori lavakõne ning sealgi olid meist kohal vaid pooled, sest näiteks Silver, Sander ja Laura olid Palangal, kus neid tervitas nädal täis muusikat, randa, seiklusi, sporti ja ägedaid uusi inimesi. Kõlab nagu mõni laagribrošüür. Sander suutis kaugel Leedumaal kas siis tublisti käntsa käia või käis lavavõitluse jumestusworkshopis(?). Tõde räägib vaid aeg.
Esmaspäev algas avaaktusega Pärimusmuusika aidas, kus kutsikad aka meie noorem kursus aka TÜVKA 11. lend vaevalt lavale mahtus. Hiljem mustas saalis osakonna breefingul haarasime ohjad ja tutvustasime noortele kuidas voltida kokku tribüüni ja laotada laiali vaheseina. Lisaks raiusime betooni ja kõrvetasime kuuma raudoraga kõigile uutele tulijatele südamele raske töö ja vaevaga korrastatud kostüümilao kodukorra ning seda vaid selleks, et kõigil siin maailmas parem elada oleks.
Terve selle nädala oli aga meil võimalus külastada Draama festivali ja nautida ruumimaagiat, särtsu ja muud. Ma ei kahtle, et kõik kes sellest osa said leidsid sealt midagi hingele ja silmale või siis ammutasid inspiratsiooni. Samas jäi näiteks Mihklil Draama kõrval aega ka sügisene kartulipoiss mullast välja aidata. Lennart, kes seni Islandil oli ning alles kõige viimasteks festivali etendusteks jõudis vastas küsimusele: "Kas sul seal kaugel saarel ka midagi tuju rikkus?", et võib-olla hommikune arve. Märt käis vaatamas aga hoopis Comedy Estonia open mic'i, mis temasõnul oli vahva. Jaanika ehk Beebi ehk Beebika nädala moto oli aga "Miks põdeda ainult üht haigust, kui võib põdeda kaht?" ning loodab, et tänu tema puudumisele sai keegi teine saali ja nägi seal miskit meelepärast. Siinkohal võivad mind tänada kõik bingoloto võitjad, kelle eest ma nende võidupileteid ära pole ostnud. Lauri pani endasõnul tühja, kuid mõtles siis, et mis tühjast ikka panna ning luges veidi. Birgit suutis end uputada üksiolemise täiusesse. Fatme käis aga Vanemuises ja sai teada, et arvatavasti näeb teda alates maist Vanemuise muusikalis "Cats" Rumpleteaser'i osas. Siit moraal: käige ka Vanemuises või ükskõik missuguses teatris. Kristo, kellel polnud närvid enam korras, läks operatsioonile ning praeguse tähtedeseisu järgi alles toibub. Sellest ka minu ootamatu blogikirjutaja amet.
Mina aga võtsin laupäeva suurest puhkamisest ja teatriahmimisest vabaks ning tegin esimest korda elus ise õunamahla. Kõigepealt pildusin õunad masinasse, mis peenestas need ühtlaseks massiks. Siis mähkisin selle massi riidesse ning sellistest riietest moodustus mahlapressi torn ning edasi töötasid juba musklid. Mahl polnud küll Põltsamaa, kuid see-eest ehtne ja hää. Nõnda, vahepeal pressist voolavat maitsvat toormahla rüübates, täitus 40-liitrine anum kergelt. Siis jäi üle veel vaid saunas kere kuumaks kütta, vihaga punaseks nüpeldada, joosta jahedasse vette ning lõpuks ülikonnas, olgugi, et Aadama omas (mul suva kelle ülikond see oli) päikselisel põllul veel viimast korda vaadata suvele sügavalt silma ning ta selleks korraks minema lasta.
Terve selle nädala oli aga meil võimalus külastada Draama festivali ja nautida ruumimaagiat, särtsu ja muud. Ma ei kahtle, et kõik kes sellest osa said leidsid sealt midagi hingele ja silmale või siis ammutasid inspiratsiooni. Samas jäi näiteks Mihklil Draama kõrval aega ka sügisene kartulipoiss mullast välja aidata. Lennart, kes seni Islandil oli ning alles kõige viimasteks festivali etendusteks jõudis vastas küsimusele: "Kas sul seal kaugel saarel ka midagi tuju rikkus?", et võib-olla hommikune arve. Märt käis vaatamas aga hoopis Comedy Estonia open mic'i, mis temasõnul oli vahva. Jaanika ehk Beebi ehk Beebika nädala moto oli aga "Miks põdeda ainult üht haigust, kui võib põdeda kaht?" ning loodab, et tänu tema puudumisele sai keegi teine saali ja nägi seal miskit meelepärast. Siinkohal võivad mind tänada kõik bingoloto võitjad, kelle eest ma nende võidupileteid ära pole ostnud. Lauri pani endasõnul tühja, kuid mõtles siis, et mis tühjast ikka panna ning luges veidi. Birgit suutis end uputada üksiolemise täiusesse. Fatme käis aga Vanemuises ja sai teada, et arvatavasti näeb teda alates maist Vanemuise muusikalis "Cats" Rumpleteaser'i osas. Siit moraal: käige ka Vanemuises või ükskõik missuguses teatris. Kristo, kellel polnud närvid enam korras, läks operatsioonile ning praeguse tähtedeseisu järgi alles toibub. Sellest ka minu ootamatu blogikirjutaja amet.
Mina aga võtsin laupäeva suurest puhkamisest ja teatriahmimisest vabaks ning tegin esimest korda elus ise õunamahla. Kõigepealt pildusin õunad masinasse, mis peenestas need ühtlaseks massiks. Siis mähkisin selle massi riidesse ning sellistest riietest moodustus mahlapressi torn ning edasi töötasid juba musklid. Mahl polnud küll Põltsamaa, kuid see-eest ehtne ja hää. Nõnda, vahepeal pressist voolavat maitsvat toormahla rüübates, täitus 40-liitrine anum kergelt. Siis jäi üle veel vaid saunas kere kuumaks kütta, vihaga punaseks nüpeldada, joosta jahedasse vette ning lõpuks ülikonnas, olgugi, et Aadama omas (mul suva kelle ülikond see oli) päikselisel põllul veel viimast korda vaadata suvele sügavalt silma ning ta selleks korraks minema lasta.
Lõpuks soovitan koos onu Kaarliga minna kõigil, kes seni veel pole käinud, vaatama lavastust "Pung" ning kui me veel Neetud Risti mängime, siis ka seda.