No morjensta, mu sõbrad, tuttavad, kondid ja võõrad siit ja sealtpoolt ookeane. Sel nädalal raporteerimas mina, Kaija M Kalvet, tegemas seda muide otse eksootilisest Tampere linnast Soomemaalt!
Soovitan kõigil hakata ka kohe kuulama head soome muusikat, alustada võite näiteks sellest palast otse paremal! Jutujärjes esmajoones sellest, mis on oluline kõigile, nii et kui mõni äkki ei viitsi lõpuni lugeda, siis ta saab kohe teada, et juba kohe saabuval esmaspäeval, 27. jaanuaril, on kõigil huvilistel inimestel Viljandis võimalik näha kahte 10. lennu monolavastust! Need on: Birgit Landbergi "BIRGIT" kell 19.00, kogunemine 18.55 TÜVKA fuajees Jaanika Tammaru "TANKNAINE" kell 20.00 Viljandi Pärimusmuusika Aida väikeses saalis | |
ja kõigil neil, kes on kui viisk, põis ja õlekõrs tuntud rahvaviisist, ehk kes kuidagi Viljandisse ei jõua, on võimalus näha neid kahte monotükki ja veel lisaks Kaarli "Ahvilendu" ja Mihkli "Akent" Tartus Genklubis kolmapäeval kell 19.00 meie uue ja imekauni üritustesarja MONOLAVA raames! Tasub igatahes panna kõrvade taha, ette ja miks mitte ka sisse, sest me hakkame Tartus käima nüüd vähemalt iga kuu viimasel nädalal ja siis te saate kauneid asju kaeda suisa regulaarsel alusel. Tsiteerides seda, kuidas omal ajal pimedad Tartu Üliõpilasteatris palli mängisid: "MIS VÕIKS OLLA VEEL TOREDAM???"
Otsi lisa fanast heast fesarist ja vaata ikka meie kodulehele, kui täpsemaid infosid tahad!
Otsi lisa fanast heast fesarist ja vaata ikka meie kodulehele, kui täpsemaid infosid tahad!
Aga aitab nüüd tulevikust, on aeg sonkida musta mineviku kõnnumaal. Mida minu armsad kursakaaslased on Eestis teinud? Raudselt on nad õppinud teatriajalugu ja vaadanud eesti ja vene filmiklassikat, mõned on filme ka ise teinud, teised jälle teatrit või muid kunste, Sander ja
Lauri on tantsu löönud, mõned jälle kirjutavad igasuguseid eksameid Õunapuude all, mõned koguni käivad ise teatris, mõned on otsustanud näidendeid kirjutada.
Kristjan näiteks oli siis esmaspäeva õhtust neljapäeva lõunani Võrumaal BFMi lühifilmi "Kalevipoeg" võtetel (rež Jürgen Moor, produtsent Kalev Smidt). Maastik oli seal ilus, inimesed toredad ja jaapani neiudega saunas käia oli Lüüsule igatahes uus kogemus. Samuti käis ta esimest ja viiendat korda oma elus jääaugus kümblemas ning nautis võtetel nii Orelipoisi kallistusi kui ka Genka tegelase tähelepanuvõime täielikku puudumist.
Jaanika monolavastus vurab peaaegu ise valmis. Eksamid ennast aga ise ei õpi. Selle nädala väike tippsündmus Beebimaailmas oli operatsioon fuajees: Sandril läks pind jalga. Suur väikesündmus: kuradi külmaks on läinud. Tita enda saavutus: kustutas kolm FB-sõltuvusmängu ära.
Veebruarist lähevad ja käivad Jaanika jalad ja mõtted korraks talvemõnulaagris. Külmal ajal hindab ta kallistusi ja kutsub kõiki üles end ümbritsevaid inimesi kahmama ja kaisutama.
Mihkel on lõpuks ometi saanud endale mütsi! Jumal tänatud!
Kristo on juba viimased neli päeva võidelnud nohu, uimasuse ja kerge palavikuga. Aga ega see tema õppimist ja kooliskäimist seganud ei ole. Täna sõidab ta koos Etsi ja Lauraga Pärnusse Lavaka "Hüvastijätt juunis" vaatama. Head teatrielamust teile!
Silver on kogunud inspiratsiooni Tanel Jonase lavastatud ja Conon McPhersoni kirjutatud monotükist "Rumm ja viin", kus mängib Ott Sepp. Ta ei taha sellest eriti rääkida ja vihjab krüptiliselt, et küll see, kes teab, ka teab. Aga kes ei tea, ütleb Silver, siis minge ometi vaatama.
Laura käis vaatamas Juhan Ulfsaki lavastust "Kadunud sõbra juhtum", mille teksti on kirjutanud Taavi Eelmaa, ja sai väga suure elamuse osaliseks. Vähemalt ühe korra läheb ta veel seda vaatama! (Minge kaasa, arvan ma?!) Peale selle näeb ta unenägudes väga palju inimesi, keda ta väga ammu näinud ei ole (peaks nendega ühendust võtma!). (Te olete hoiatatud)
Kaarel tahaks teile südamele panna, et te ei unustaks imelist talveilma nautimast. Et te läheks seda tegema üksi või võtaksite hea inimese kaasa. Naudiksite päikest taevas ja endas. Ja õhtuti vaataksite õrnvalgeid ladvaoksi musta tähistaeva taustal. "Talv - hindamatu - Mastercardiga ei saa seda ka!"
(ei saa ilmselt isegi LHV partnerkaariga)
Ja lisaks kõik nad kuulasid üle stiiliharjutamise ehk meie esimese kuuldemängu, seda ma tean ka, aga kuidas neil läks - ma ei tea, ma ei tea, ma ei tea!!! Miks?
SEST MA OLEN SOOMES.
Aga teil sai võib-olla laul juba läbi. Kuulake siis seda:
Lauri on tantsu löönud, mõned jälle kirjutavad igasuguseid eksameid Õunapuude all, mõned koguni käivad ise teatris, mõned on otsustanud näidendeid kirjutada.
Kristjan näiteks oli siis esmaspäeva õhtust neljapäeva lõunani Võrumaal BFMi lühifilmi "Kalevipoeg" võtetel (rež Jürgen Moor, produtsent Kalev Smidt). Maastik oli seal ilus, inimesed toredad ja jaapani neiudega saunas käia oli Lüüsule igatahes uus kogemus. Samuti käis ta esimest ja viiendat korda oma elus jääaugus kümblemas ning nautis võtetel nii Orelipoisi kallistusi kui ka Genka tegelase tähelepanuvõime täielikku puudumist.
Jaanika monolavastus vurab peaaegu ise valmis. Eksamid ennast aga ise ei õpi. Selle nädala väike tippsündmus Beebimaailmas oli operatsioon fuajees: Sandril läks pind jalga. Suur väikesündmus: kuradi külmaks on läinud. Tita enda saavutus: kustutas kolm FB-sõltuvusmängu ära.
Veebruarist lähevad ja käivad Jaanika jalad ja mõtted korraks talvemõnulaagris. Külmal ajal hindab ta kallistusi ja kutsub kõiki üles end ümbritsevaid inimesi kahmama ja kaisutama.
Mihkel on lõpuks ometi saanud endale mütsi! Jumal tänatud!
Kristo on juba viimased neli päeva võidelnud nohu, uimasuse ja kerge palavikuga. Aga ega see tema õppimist ja kooliskäimist seganud ei ole. Täna sõidab ta koos Etsi ja Lauraga Pärnusse Lavaka "Hüvastijätt juunis" vaatama. Head teatrielamust teile!
Silver on kogunud inspiratsiooni Tanel Jonase lavastatud ja Conon McPhersoni kirjutatud monotükist "Rumm ja viin", kus mängib Ott Sepp. Ta ei taha sellest eriti rääkida ja vihjab krüptiliselt, et küll see, kes teab, ka teab. Aga kes ei tea, ütleb Silver, siis minge ometi vaatama.
Laura käis vaatamas Juhan Ulfsaki lavastust "Kadunud sõbra juhtum", mille teksti on kirjutanud Taavi Eelmaa, ja sai väga suure elamuse osaliseks. Vähemalt ühe korra läheb ta veel seda vaatama! (Minge kaasa, arvan ma?!) Peale selle näeb ta unenägudes väga palju inimesi, keda ta väga ammu näinud ei ole (peaks nendega ühendust võtma!). (Te olete hoiatatud)
Kaarel tahaks teile südamele panna, et te ei unustaks imelist talveilma nautimast. Et te läheks seda tegema üksi või võtaksite hea inimese kaasa. Naudiksite päikest taevas ja endas. Ja õhtuti vaataksite õrnvalgeid ladvaoksi musta tähistaeva taustal. "Talv - hindamatu - Mastercardiga ei saa seda ka!"
(ei saa ilmselt isegi LHV partnerkaariga)
Ja lisaks kõik nad kuulasid üle stiiliharjutamise ehk meie esimese kuuldemängu, seda ma tean ka, aga kuidas neil läks - ma ei tea, ma ei tea, ma ei tea!!! Miks?
SEST MA OLEN SOOMES.
Aga teil sai võib-olla laul juba läbi. Kuulake siis seda:
| Miks ma Soomes olen? Teatavasti kuulub meie armas kool sellisesse Põhjamaade ja Balti teatri- ja tantsukõrgkoolide võrgustikku nagu NORTEAS. Ja sel õppeaastal on käimas NORTEASE projekt, mille käigus mõeldakse välja terve hunnik teatrit noorele vaatajale (tuntud vahel ka rudiment-nimega "lasteteater") ja tuuakse see publiku ette MEIE KAUNIS VILJANDIS festivalil SUMIN 1.-3. juunil aastal 2014 (tulevik on nüüd!). |
Tampere Ülikool on samamoodi selle võrgustiku osa, just nimelt selle allüksus NÄTY, kus koolitatakse näitlejaid ja kellel mina külas olen. Meie siin vorbime teha ühte lavastust, mis põhineb romaanil, mille kirjutas kunagi Anni Swan, kes pani sellele nimeks "Olli õpiaastad". Seda lavastab Hannu Eskola, tantsustab Ari Numminen, laulustab Arla Salo-Pursiainen ja assisteerib Kaija "M" Kalvet, teie alandlik teener. Mängivad NÄTY III kursuse üliõpilased, kellest suur enamus on mulle ja mu kursakaaslastele juba tuttavad igasuguste eelmisel õppeaastal toimunud noortevahetuste kaudu.
Oleks nii lihtne öelda, et ei tahaks teie üllatust ära rikkuda ja küll te siis suvel SUMINal näete, mis me siin valmis treime, aga ei ole see elu nii lihtne midagi. Tampere jenga nimelt ei tule sumisema, sest neil on samal ajal tähtsad kooliasjad. vaat kus lops ja pauk.
Oleks nii lihtne öelda, et ei tahaks teie üllatust ära rikkuda ja küll te siis suvel SUMINal näete, mis me siin valmis treime, aga ei ole see elu nii lihtne midagi. Tampere jenga nimelt ei tule sumisema, sest neil on samal ajal tähtsad kooliasjad. vaat kus lops ja pauk.
Aga mida ma siis ütlen? Ütlen seda, et kui Tamperre satute, tulge ikka vaatama, meil on esikas järgmisel neljapäeval ja siis veel kaks nädalat etendusi...
Kas teil sai juba muusika otsa ka või? See viimane laul on tehtud selle noore näitleja poolt, kes siin peategelast kehastab, kuulake siis nüüd ka seda, mille on loonud tema arch enemy selle muusikali kontekstis! Daamid ja härrad, ma annan teile: https://soundcloud.com/anttiautio
Mida ma võiksin veel rääkida? Ma olen sellel reisil väga palju kogenud ja väga palju õppinud, ma usun, et selle kogemuse kokkuvõtmiseks läheks mul palju rohkem aega, kui üks blogipostitus (ja peale selle on kell juba kolm läbi ja ma pean hommikul proovis olema). Tampere ja siinne kool on Viljandile väga sarnased, samamoodi on soomlased eestlastele väga sarnased, AGA seda ma ütlen, et kuna erinevusi on vähemalt sama palju, siis on see siinviibimine suurepärane võimalus ennast ja oma tegemisi teatavas kõverpeeglis ja uues perspektiivis näha. Mis on värskendavam kui Ajax Floral Fiesta. Tõsiselt. Nagu ma eelmises postituses juba mainisin, propageerin ma nüüd kõigest südamest mõneks ajaks välismaale sõitmist. Sest muidugi on see raske ja elu ei ole kindlasti kokkuvõttes roosamanna (sest seda pole ta ka kodus), aga mul on küll tunne, et ma saan juba maailmast palju paremini aru kui ma enne sain. Isegi kui see on illusioon, on seda tore mõelda. Muidugi on mul siin ka boonus nende ülitoredate inimeste näol, kes mulle siin igal sammul abiks ja toeks on ja kellele ma hoolega püüan samaga vastata. Igast maailma nurgast võib-olla nii võrratuid tüüpe ei leiaks...
Mida siis veel. Ma võin Kristjaniga samastuda selle jääaugus ujumise koha pealt, samuti olen kõndinud üle jäätunud järvede ja näinud imekauget imevalget silmapiiri; ma olen näinud sellist teatrietendust, mis kogu mu kõikuma löönud usu teatri võluvõimetesse taastas; ma olen lisaks Tamperele õppinud natukene paremini tundma Lahtit ja Helsinkit, ma saan juba natukene nagu soome keelest aru (aga seda ma küll ütlen, et on vähe asju, mis on nii tüütud nagu sõnad, mis tähendavad ühes keeles üht ja teises midagi hoopis vastupidist), ma lugesin oma esimese soomekeelse raamatu läbi (no hea küll, see oli koomiks ja kolm inimest aitasid mind, aga saavutus seegi), ma olen istunud saunas ja ma olen joonud õlut, ma olen interneti teel öösiti eksameid teinud või neiks õppinud, ma olen teinud terve hulga inimestega kokkuleppeid potentsiaalsete tulevaste koostööde jaoks, mis meid, nii sarnaseid ja nii erinevaid põhja rahvaid võiksid ühendada (muide, veebruaris minge vaadake Rakvere teatris ühe sellise projekti tulemit - no see ei ole veel muidugi minu tehtud, vaid natuke suuremate ja targemate inimeste oma... Ari Nummise lavastus "Petroskoi") ja muidugi on õnneks ka meil lumi, päikesepaiste ja imeilus talv...
Kas teil sai juba muusika otsa ka või? See viimane laul on tehtud selle noore näitleja poolt, kes siin peategelast kehastab, kuulake siis nüüd ka seda, mille on loonud tema arch enemy selle muusikali kontekstis! Daamid ja härrad, ma annan teile: https://soundcloud.com/anttiautio
Mida ma võiksin veel rääkida? Ma olen sellel reisil väga palju kogenud ja väga palju õppinud, ma usun, et selle kogemuse kokkuvõtmiseks läheks mul palju rohkem aega, kui üks blogipostitus (ja peale selle on kell juba kolm läbi ja ma pean hommikul proovis olema). Tampere ja siinne kool on Viljandile väga sarnased, samamoodi on soomlased eestlastele väga sarnased, AGA seda ma ütlen, et kuna erinevusi on vähemalt sama palju, siis on see siinviibimine suurepärane võimalus ennast ja oma tegemisi teatavas kõverpeeglis ja uues perspektiivis näha. Mis on värskendavam kui Ajax Floral Fiesta. Tõsiselt. Nagu ma eelmises postituses juba mainisin, propageerin ma nüüd kõigest südamest mõneks ajaks välismaale sõitmist. Sest muidugi on see raske ja elu ei ole kindlasti kokkuvõttes roosamanna (sest seda pole ta ka kodus), aga mul on küll tunne, et ma saan juba maailmast palju paremini aru kui ma enne sain. Isegi kui see on illusioon, on seda tore mõelda. Muidugi on mul siin ka boonus nende ülitoredate inimeste näol, kes mulle siin igal sammul abiks ja toeks on ja kellele ma hoolega püüan samaga vastata. Igast maailma nurgast võib-olla nii võrratuid tüüpe ei leiaks...
Mida siis veel. Ma võin Kristjaniga samastuda selle jääaugus ujumise koha pealt, samuti olen kõndinud üle jäätunud järvede ja näinud imekauget imevalget silmapiiri; ma olen näinud sellist teatrietendust, mis kogu mu kõikuma löönud usu teatri võluvõimetesse taastas; ma olen lisaks Tamperele õppinud natukene paremini tundma Lahtit ja Helsinkit, ma saan juba natukene nagu soome keelest aru (aga seda ma küll ütlen, et on vähe asju, mis on nii tüütud nagu sõnad, mis tähendavad ühes keeles üht ja teises midagi hoopis vastupidist), ma lugesin oma esimese soomekeelse raamatu läbi (no hea küll, see oli koomiks ja kolm inimest aitasid mind, aga saavutus seegi), ma olen istunud saunas ja ma olen joonud õlut, ma olen interneti teel öösiti eksameid teinud või neiks õppinud, ma olen teinud terve hulga inimestega kokkuleppeid potentsiaalsete tulevaste koostööde jaoks, mis meid, nii sarnaseid ja nii erinevaid põhja rahvaid võiksid ühendada (muide, veebruaris minge vaadake Rakvere teatris ühe sellise projekti tulemit - no see ei ole veel muidugi minu tehtud, vaid natuke suuremate ja targemate inimeste oma... Ari Nummise lavastus "Petroskoi") ja muidugi on õnneks ka meil lumi, päikesepaiste ja imeilus talv...
Väsida võib, aga kustuda pole meil õigust! Juured maha ja läbi lume edasi. Lõpetuseks tahaksin veel öelda, et sööge hapukoort. Nagu kunagises megahitis Big Yellow Taxi lauldi, siis "you don't know what you've got til it's gone". Ja siis veel üks tervitus meie soome sõpradelt, pühendusega Lennartile, aga õhkamiseks kõigile. | |