Lõppenud on selle aasta viimaseid nädalaid. Kui uskuda meie (tunni)lennuplaani, siis viimane töönädal. Nii uskumatu kui see ka poleks, ootab meid ees kahenädalane JÕULUPUHKUS! Võin küll eksida, aga tunne on, et sellist nalja pole meiega kooliajal veel juhtunud. Järgnevalt kirjutan paari sõnaga sellest, mis sellesse viimasesse mahtus.
Esmaspäevast algasid Viljandis proovid meie järjekordse diplomilavastusega. Sedapuhku pole lavastajaks keegi meie seast, vaid viimastel aastatel Tartu Uues Teatris toimetanud Ivar Põllu. Lisaks temale sooritab külalisrolli ka Egle Tartust, kes teeb oma teatriteaduste erialast lähtudes väikese antropoloogilise uurimuse ja jälgib meie homo-näitlejalicus'eid otse prooviprotsessis. Lavastuse tööpealkirjaks (ja ilmselt ka lõpp-produkti nimeks) on "1987". See tähendab, et sukeldume materjaliotsingutel just sellesse aastasse, juhindume ajastu trendidest ja kasutame selle kõige lavaletoomisel kõvasti fantaasiat ja mängulusti. Esimesel töönädalal istusime laua taga ning analüüsisime ja korrastasime teadmisi kõnealusest aastast; kuulasime muusikat Kraftwerkilt ja teistelt teerajajatelt; vaatasime Priit Pärna "Eine murul" ja Komissarovi lavastatud "Hamletit"; möllasime proovisaalis, luues üht uut paralleeluniversumit. Pärast kõike seda on küll vara veel ennustada, milline täpselt saab olema valmis lavastus, kuid oodata on midagi põnevat, mis kindlasti erineb meie eelnevatest töödest. Väikse vihjena olgu öeldud, et meie kõnekas miimika saab seekord tõenäoliselt tavapärasest tagasihoidlikuma rolli.
Esmaspäevast algasid Viljandis proovid meie järjekordse diplomilavastusega. Sedapuhku pole lavastajaks keegi meie seast, vaid viimastel aastatel Tartu Uues Teatris toimetanud Ivar Põllu. Lisaks temale sooritab külalisrolli ka Egle Tartust, kes teeb oma teatriteaduste erialast lähtudes väikese antropoloogilise uurimuse ja jälgib meie homo-näitlejalicus'eid otse prooviprotsessis. Lavastuse tööpealkirjaks (ja ilmselt ka lõpp-produkti nimeks) on "1987". See tähendab, et sukeldume materjaliotsingutel just sellesse aastasse, juhindume ajastu trendidest ja kasutame selle kõige lavaletoomisel kõvasti fantaasiat ja mängulusti. Esimesel töönädalal istusime laua taga ning analüüsisime ja korrastasime teadmisi kõnealusest aastast; kuulasime muusikat Kraftwerkilt ja teistelt teerajajatelt; vaatasime Priit Pärna "Eine murul" ja Komissarovi lavastatud "Hamletit"; möllasime proovisaalis, luues üht uut paralleeluniversumit. Pärast kõike seda on küll vara veel ennustada, milline täpselt saab olema valmis lavastus, kuid oodata on midagi põnevat, mis kindlasti erineb meie eelnevatest töödest. Väikse vihjena olgu öeldud, et meie kõnekas miimika saab seekord tõenäoliselt tavapärasest tagasihoidlikuma rolli.
Ka need, kes tegutsevad Pärnus, ei jätnud kasutamata võimalust teha enne jõule veel natuke tööd. Nimelt Lauri ja Fatme vihtusid mängida lavastust "Kaunitar ja koletis", mis on Birgiti diplomilavastus ja esietendus 11. detsembril Pärnu Endla Teatris. Seda toredat lastetükki saab ka veel aasta lõpus ja uuelgi aastal näha!
Ja vahest kõige raskemad ülesanded on kanda Etsil ja Sandril, kellest esimene teeb tänuväärset, kuid peatselt lõppevat kultuuriatašee tööd Inglismaal ja teine põrutas Taimaale, et sealgi Musta Kasti kuulutada. Tervitame neid palavalt!
Ja vahest kõige raskemad ülesanded on kanda Etsil ja Sandril, kellest esimene teeb tänuväärset, kuid peatselt lõppevat kultuuriatašee tööd Inglismaal ja teine põrutas Taimaale, et sealgi Musta Kasti kuulutada. Tervitame neid palavalt!
Kuna jõuluaeg on kohe-kohe ukse taga, siis pidasime maha ka oma väikese jõuluõhtu, kust ei puudunud säravad kostüümid, külluses süüa, põnevad võistlusmomendid ja ootamatud külalised. Soovin kõigile lugejaile vähemalt sama ilusat jõulu kui see allolev pilt üheksakümnendatest!
Muuseas andsin täna ka viimase kahekümne seitsmest etendunud "Väikesest printsist Hamletist". (Tervitan siinkohal ka kõiki trupiliikmeid, kellega koos sellest katsumusest läbi tulime!) Iga etenduse alguses esitasin ma publikule ühe küsimuse: "Kuidas sünnib üks teatrietendus?" Paljud vastused kordusid etendusest etendusse ning oli ka palju ootamatuid mõtteid. Üks ootamatumaid minu jaoks (eriti arvestades, et publikus istusid valdavalt nooremad kui kümneaastased) oli "vaikusest!". Ja seda vastust anti isegi mitmel korral. Etendus sünnib vaikusest!
Mõtlesin igatahes, et see on üks ilus ja sügav mõte. Olenemata sellest, kas väike vastaja ise tajus selle väite põhjapanevust. Minu meelest on nii, et kõik asjad hakkavadki vaikusest. Võiks ju ka ütelda, et tühjusest, aga pärast Suurt Pauku on seda tühjust suhteliselt väheks jäänud.
On vaikus enne teatrietendust või muusikapala. Vaikus enne heli. Helitekitajaks on aga mistahes protsess, olgu see aeglane või kiire, suur või väike. Vaikus enne tormi. Vaikus enne hingetõmmet. Vaikus enne hävingut. Vaikus enne armastust. Vaikus on ka kaminasse laotud puudes või küünlatahis, mida pole veel süüdatud. Vaikus on kaetud jõululauas, mille taha pole veel rõõmus seltskond istunud. Vaikus on avamata kingipakis kuuse all.
Vaikuses endas on Valik. Küttepuud ja küünlataht on vaiksed ja nad on valmis süütamiseks. Aga nad võivad samahästi ka süütamata jääda. Ja nõnda on iga vaikusehetkega, et see on justkui väike teelahe. Neid on päeva jooksul enamasti nii palju, et neid ei jõua tähelegi panna. Ruttame neist mööda neid teadvustamata. Teeme valikuid alateadlikult, intuitiivselt või puhtast juhusest. Ja kui me liiga kiiresti ringi tormame, siis ka puhtast rutiinist, harjumusest või mugavusest.
Leidkem enda jaoks neid vaikusehetki ning mõistkem, et alati ei pea kaminasse tuld tegema. Ma usun, et algaval pühadeajal on hea aeg mõtelda selle üle, millega me igapäevaselt tegeleme ja kas see, mis me teeme, ikka meeldib meile või kuidas võib see mõjutada neid, kes on meile lähedal või meist hoopis tuhandete kilomeetrite kaugusel.
Rahu ja Vaikust uuteks tegudeks!
Väike Mees Kaarel
Mõtlesin igatahes, et see on üks ilus ja sügav mõte. Olenemata sellest, kas väike vastaja ise tajus selle väite põhjapanevust. Minu meelest on nii, et kõik asjad hakkavadki vaikusest. Võiks ju ka ütelda, et tühjusest, aga pärast Suurt Pauku on seda tühjust suhteliselt väheks jäänud.
On vaikus enne teatrietendust või muusikapala. Vaikus enne heli. Helitekitajaks on aga mistahes protsess, olgu see aeglane või kiire, suur või väike. Vaikus enne tormi. Vaikus enne hingetõmmet. Vaikus enne hävingut. Vaikus enne armastust. Vaikus on ka kaminasse laotud puudes või küünlatahis, mida pole veel süüdatud. Vaikus on kaetud jõululauas, mille taha pole veel rõõmus seltskond istunud. Vaikus on avamata kingipakis kuuse all.
Vaikuses endas on Valik. Küttepuud ja küünlataht on vaiksed ja nad on valmis süütamiseks. Aga nad võivad samahästi ka süütamata jääda. Ja nõnda on iga vaikusehetkega, et see on justkui väike teelahe. Neid on päeva jooksul enamasti nii palju, et neid ei jõua tähelegi panna. Ruttame neist mööda neid teadvustamata. Teeme valikuid alateadlikult, intuitiivselt või puhtast juhusest. Ja kui me liiga kiiresti ringi tormame, siis ka puhtast rutiinist, harjumusest või mugavusest.
Leidkem enda jaoks neid vaikusehetki ning mõistkem, et alati ei pea kaminasse tuld tegema. Ma usun, et algaval pühadeajal on hea aeg mõtelda selle üle, millega me igapäevaselt tegeleme ja kas see, mis me teeme, ikka meeldib meile või kuidas võib see mõjutada neid, kes on meile lähedal või meist hoopis tuhandete kilomeetrite kaugusel.
Rahu ja Vaikust uuteks tegudeks!
Väike Mees Kaarel