Nagu ikka ei tea ma, millest kirjutada. Üks müstiline mees soovitas, et kirjutaksin kiisudest... sest mulle meeldivad nad, kuigi ma pole nendega kunagi kokku puutunud. Umbes samamoodi, nagu hullult lahe tunduks minna soojale maale puhkama, kuigi ma pole seda kunagi teinud...
Niipalju siis kassidest ja muust...
Minu enda idee oli kirjutada kangelastest. Et kes on kangelane ja kas tänapäeval üldse on selliseid tegelasi? Ma olen praegu nimelt just ühes sellises lavastuses, mis räägib enam-vähem sellest, nimi on sel uskumatul kombel ka kuidagi väga selle teemaga seotud -„Meie aja kangelane“ (see Lermontovi värk).
Esimene mõte on, et kangelasi pole. Lihtsalt pole, sest keegi pole üdini hea, vähemalt pole veel kohanud. Kangelane peaks ju olema keegi, kes teeb ainult head ja on hea. Ja siis saan aru, et see on ebaõiglane ja ebareaalne. Kas tõesti ei tohi kangelane eksida, olla inimene? Üleüldse, miks ma kangelaseks olemist enda peas nii räigelt defineerin, see ei pea olema ju püsiv omadus, mis juhib kogu selle tüübi elu - „Ma olen kangelane.“ Ilmselt see, kes nii mõtleb, ei ole see... või on ainult enda jaoks (aga äkki see on ka okei?). Aga oletame, et Kangelane on nimetus, mille annavad sulle teised, kusjuures vahel täiesti mõttetute ja imepisikeste asjade eest. Näiteks naine mehele, kui see toob talle poest tema lemmikjäätist või vanadaam šarmantsele noormehele, kes ulatab talle tema käeulatusest väljaspool oleva kurgipurgi... ja teisalt mitte nii väikeste asjade eest, nagu põlevasse majja sissejooksnud tüüp, kes päästab väikese karvase koerakese - su parima sõbra. Põhimõtteliselt ilmselt sa võid kellegi jaoks olla kangelane ja samal ajal teisele maailma nõmedaim tüüp. . . .
See on üks nendest teemadest, millest võib rääkida (või mille üle vaielda) lõpmatuseni, aga selle asemel - Tulge hoopis teatrisse! - sest kes see minu jorutamist ikka lugeda viitsib, laval on kõik palju huvitavam.
Esikas 1. november teatris Endla. - http://endla.ee/lavastused/tulevad-lavastused/meie-aja-kangelane
Minu enda idee oli kirjutada kangelastest. Et kes on kangelane ja kas tänapäeval üldse on selliseid tegelasi? Ma olen praegu nimelt just ühes sellises lavastuses, mis räägib enam-vähem sellest, nimi on sel uskumatul kombel ka kuidagi väga selle teemaga seotud -„Meie aja kangelane“ (see Lermontovi värk).
Esimene mõte on, et kangelasi pole. Lihtsalt pole, sest keegi pole üdini hea, vähemalt pole veel kohanud. Kangelane peaks ju olema keegi, kes teeb ainult head ja on hea. Ja siis saan aru, et see on ebaõiglane ja ebareaalne. Kas tõesti ei tohi kangelane eksida, olla inimene? Üleüldse, miks ma kangelaseks olemist enda peas nii räigelt defineerin, see ei pea olema ju püsiv omadus, mis juhib kogu selle tüübi elu - „Ma olen kangelane.“ Ilmselt see, kes nii mõtleb, ei ole see... või on ainult enda jaoks (aga äkki see on ka okei?). Aga oletame, et Kangelane on nimetus, mille annavad sulle teised, kusjuures vahel täiesti mõttetute ja imepisikeste asjade eest. Näiteks naine mehele, kui see toob talle poest tema lemmikjäätist või vanadaam šarmantsele noormehele, kes ulatab talle tema käeulatusest väljaspool oleva kurgipurgi... ja teisalt mitte nii väikeste asjade eest, nagu põlevasse majja sissejooksnud tüüp, kes päästab väikese karvase koerakese - su parima sõbra. Põhimõtteliselt ilmselt sa võid kellegi jaoks olla kangelane ja samal ajal teisele maailma nõmedaim tüüp. . . .
See on üks nendest teemadest, millest võib rääkida (või mille üle vaielda) lõpmatuseni, aga selle asemel - Tulge hoopis teatrisse! - sest kes see minu jorutamist ikka lugeda viitsib, laval on kõik palju huvitavam.
Esikas 1. november teatris Endla. - http://endla.ee/lavastused/tulevad-lavastused/meie-aja-kangelane
Ja siis veel meenub, et on sügis ja peale selle, et mul on varsti hästi tore, sest varsti on sünnipäev, on samas ka rõske ja iga päevaga läheb pimedamaks ja rõhuvamaks ning meie seast lahkuvad inimesed, keda meenutades on tunne, et neil oleks veel olnud jõudu, nad oleksid veel saanud teha ja kogeda ilusaid asju. Siinjuures kummardus Jaak Joalale, Helle Kuningale, Eve Viilupile ja teistele sõpradele-tuttavatele ja täiesti tundmatutele, kellele see sügis jäi viimaseks. Usun, et te kõik olite kellegi kangelased.
Minu eelmise, sellele eelnenud ja võimalik, et ka praeguse nädala lugu. Jah, armastan just seda varianti.
PS. Kristo lühifilmi näeb neljapäeval Tartu Elektriteatris tudengite filmifestivalil.
Helget sügist,
Fatme
PS. Kristo lühifilmi näeb neljapäeval Tartu Elektriteatris tudengite filmifestivalil.
Helget sügist,
Fatme