Mis aeg see on, kus me elame? Juba mitu kuud ei saa enam midagi aru. Kõik hirmsad asjad maailmas juhtuksid nagu korraga. Venemaa peab sõda, ukrainlased ootavad abi; islamiäärmuslased tapavad oma naabreid ja lõikavad ilma häbita päid maha nendel, keda nad peavad mingil põhjusel oma vaenlasteks; Iisrael ja Palestiina ei saa endiselt absoluutselt läbi; Aafrikas surrakse mingisse kohutavasse viirusesse; Eesti vaidleb homoseksuaalide ja alkoholi pärast, nagu need oleks mingid uudised; kõigele lisaks üritatakse teha seadusi, mis peaksid aitama inimesi, aga arusaamatu irooniana nende elu veel raskemaks teevad ja puudega inimesed sotsiaalabist tegelikult ilma jätavad; ja ma usun, et maailmas on just praegusel hetkel veel väga palju ja väga kohutavaid sündmusi, mida siit nimekirjast välja jätmine ei tee sugugi pisemaks või vähemtähtsaks. Tahaks teha oma noka lahti ja hüüda kopsud tühjaks: HALLOO, ON SIIN KEEGI? KAS KEEGI KUULEB?
Sest ei kuule ju.
Meil oli eile koolis perfonksipäev. Teemaks oli "rahu". Kõik oli väga tore ja nii edasi, aga mitte sellest ei taha ma rääkida. Oluline on see, mida ka tõestati, kui seda kellelegi vaja peaks olema, et RAHU on väga hea, RAHU on positiivne nähtus. Iga inimene saab sellest aru. Ma räägin rahust kui seisundist, eksole, mitte mugavusest, laiskusest, apaatiast. Sisemisest seisundist, mis tekib tänu sellele, et välised tegurid seda võimaldavad. Samamoodi saame aru, et see ei ole edasiviiv asi, et väike rahutus on see, mille kaudu maailma jälle veerema saab lükata ja nii edasi. Et saaks küsida, eksole, et kui me viibiks igaveses rahus, kas me siis oleks rahul, või kui oleks, kas me siis oleks enam inimesed, mitte näiteks pihlapuud ("sinule laulan ja sina saad aru, oled nii lihtne ja hea"). Ilmselt mitte. Inimene uueneb pidevalt nii naharakkude kui (loodetavasti) ajurakkude kaudu, nii et kunagine õunakoogitükist saadud rahuldus tänases päevas enam ei lohuta. See on inimene. Aga kuidas ma saan öelda "inimene" kellegi kohta, kes teisel inimesel pea maha lõikab ja selle üle uhke on?
Ei saa ju.
Samal ajal, pihlapuud. Punavad taas päiksekiirtes. Kuid suvi see ei iial meelest läe, ta südamesse alles jääb. Varasügis on üks mu lemmikaegu aastast, ei teagi miks. Ilus vist on vaadata seda hääbumist, eriti muidugi juhul, kui suudad sellega leppida. Aga paratamatuse vastu on leppimine vist ainuvõimalik jõud. Riisud hommikul aias lehti (Miks? Et tõestada endale, et kõik on veel ees?), õhtul istud toolis sellessamas aias, tõmbad saabuva uduvine eest hõlmad koomale, lehed on jälle maas. Juba uued. Küpsete õunade keskel. Et kõik on küps ja vana samamaegselt, jah? Rahu on käes, aga millal ta mädanema hakkab?
Ei ole sel pihlapuul ka ilmselt nii lihtne midagi. "Minul" on ju alati kõige raskem. Kas on?
Inimesel on kummaline viis sügisele vastu panna. Vähemalt sellel inimesel, keda mina tunnen. Selle asemel, et leppida lehtede langemise ja päikese madala käiguga, ütleb inimene: nüüd on minu aeg tööle hakata. Muistne inimene hakkas sügisel tööde otsi kokku tõmbama. Ja talvel magas koos päiksega. Vähemalt selline on minu kujutlus. Võta nüüd kinni, mis see parem võiks olla. Meil on vist nüüd rohem neid talviseid töid: töid, mille ajal olla toas ja mille teostamiseks on kõige enam vaja mõtelda. Infoühiskond? Huvitav, üldse, et ka infoühiskonnas, mis pidevalt korrutab teabe kättesaadavust kõigile, ei teki mingit avalikku küsitavust olukorrale, kus kassipildid on endiselt saadaval, aga samal ajal saavad kõik inimesed aru, et riigijuhtide vahel toimub praegu hirmutavates kogustes asju, mis käib kaugelt üle keskmise inimese peanupu. "Ja ma ei peagi seda teadma." Aga miks ma pean teadma, et "uus pepuvideo hullutab fänne"? Ma tahaksin ikka teada ainult neid asju, mis mind huvitavad. Aga vahel on tunne, et ma ise enam seda ei teagi, mis mind huvitab...
Sest ei kuule ju.
Meil oli eile koolis perfonksipäev. Teemaks oli "rahu". Kõik oli väga tore ja nii edasi, aga mitte sellest ei taha ma rääkida. Oluline on see, mida ka tõestati, kui seda kellelegi vaja peaks olema, et RAHU on väga hea, RAHU on positiivne nähtus. Iga inimene saab sellest aru. Ma räägin rahust kui seisundist, eksole, mitte mugavusest, laiskusest, apaatiast. Sisemisest seisundist, mis tekib tänu sellele, et välised tegurid seda võimaldavad. Samamoodi saame aru, et see ei ole edasiviiv asi, et väike rahutus on see, mille kaudu maailma jälle veerema saab lükata ja nii edasi. Et saaks küsida, eksole, et kui me viibiks igaveses rahus, kas me siis oleks rahul, või kui oleks, kas me siis oleks enam inimesed, mitte näiteks pihlapuud ("sinule laulan ja sina saad aru, oled nii lihtne ja hea"). Ilmselt mitte. Inimene uueneb pidevalt nii naharakkude kui (loodetavasti) ajurakkude kaudu, nii et kunagine õunakoogitükist saadud rahuldus tänases päevas enam ei lohuta. See on inimene. Aga kuidas ma saan öelda "inimene" kellegi kohta, kes teisel inimesel pea maha lõikab ja selle üle uhke on?
Ei saa ju.
Samal ajal, pihlapuud. Punavad taas päiksekiirtes. Kuid suvi see ei iial meelest läe, ta südamesse alles jääb. Varasügis on üks mu lemmikaegu aastast, ei teagi miks. Ilus vist on vaadata seda hääbumist, eriti muidugi juhul, kui suudad sellega leppida. Aga paratamatuse vastu on leppimine vist ainuvõimalik jõud. Riisud hommikul aias lehti (Miks? Et tõestada endale, et kõik on veel ees?), õhtul istud toolis sellessamas aias, tõmbad saabuva uduvine eest hõlmad koomale, lehed on jälle maas. Juba uued. Küpsete õunade keskel. Et kõik on küps ja vana samamaegselt, jah? Rahu on käes, aga millal ta mädanema hakkab?
Ei ole sel pihlapuul ka ilmselt nii lihtne midagi. "Minul" on ju alati kõige raskem. Kas on?
Inimesel on kummaline viis sügisele vastu panna. Vähemalt sellel inimesel, keda mina tunnen. Selle asemel, et leppida lehtede langemise ja päikese madala käiguga, ütleb inimene: nüüd on minu aeg tööle hakata. Muistne inimene hakkas sügisel tööde otsi kokku tõmbama. Ja talvel magas koos päiksega. Vähemalt selline on minu kujutlus. Võta nüüd kinni, mis see parem võiks olla. Meil on vist nüüd rohem neid talviseid töid: töid, mille ajal olla toas ja mille teostamiseks on kõige enam vaja mõtelda. Infoühiskond? Huvitav, üldse, et ka infoühiskonnas, mis pidevalt korrutab teabe kättesaadavust kõigile, ei teki mingit avalikku küsitavust olukorrale, kus kassipildid on endiselt saadaval, aga samal ajal saavad kõik inimesed aru, et riigijuhtide vahel toimub praegu hirmutavates kogustes asju, mis käib kaugelt üle keskmise inimese peanupu. "Ja ma ei peagi seda teadma." Aga miks ma pean teadma, et "uus pepuvideo hullutab fänne"? Ma tahaksin ikka teada ainult neid asju, mis mind huvitavad. Aga vahel on tunne, et ma ise enam seda ei teagi, mis mind huvitab...