Tere. Kristjan siin. Pean tunnistama, et juba pikemat aega tunnen ma tohutut mõnu ja headmeelt, kui saan osta mõne hea raamatu enesele või mõnele lähedasele inimesele. Minu kui Lõuna-Eesti keskmise luhvtikusti jaoks tuli kirg lugemise vastu üsna hilja, seega võin väita, et olen pigem hilise arenguga poisslaps (nüüd juba noor mees).
Täna hommikul lõpetasin Valdur Mikita "Lingvistilise metsa", mida olin nüüdseks juba peaaegu terve kuu enesega kotis kaasas kandnud. Raamatu ostsin samuti spontaanselt, kui taaskord Tallinnas raamatupoes ringi kõndisin. Samas ei saa öelda, et see siiski väga spontaanne oleks olnud, kuna sellest populaarteaduslikust teosest olin kuulnud juba varem, vaatamata veel sellele, et meie noorem kursus valis just selle teksti ka viimane kord oma lavakõne eksamile. Olgugi et ma seda vaatama minna ei saanud, on mul väga hea meel, et noored nõnda hea materjali peale sattusid. Nimelt on raamat täis põnevaid kohalikke (ja mitte ainult!) teadmisi, huvitavaid ja uusi mõtteid, millest nii mõnigi jääb pähe veel pikaks ajaks ning paneb isegi väärtushinnanguid ümber hindama. Teos on kergesti loetav, kuid väga sisutihe, mistõttu olen ma veendunud, et mulle jäi sellest kõigest väga palju veel mõistmatuks. Seega on see raamat (samas milline neist poleks) kindlasti selline, mille juurde aastate jooksul uuesti ja uuesti tagasi pöörduda ning midagi uut kaasa võtta.
Meid kõiki, teatritudengeid eriti, utsitatakse aina rohkem ja rohkem lugema, mis on väga õige ja millele olen kahe käega poolt. Siiski ei saa seda nii üheselt võtta, et 1 raamat = 1 molekul juurde kõrvade vahele tiirlema. Valdur Mikita ütleb ise: “Meid kõiki on kasvatatud teadmisega, et iga film, raamat või kunstiteos annab inimesele midagi juurde, teeb ta kuidagiviisi rikkamaks. Kuid ometi on selles mõtteviisis midagi viltu. Kui me seda tõsimeeli usuksime, siis peaksime tõeks pidama ka seda, et meid lahutab oma kaugetest esivanematest tohutu vaimne kuristik. Siiski on meil üsna objektiivseid tõendeid selle kohta, et meie esiisad ei olnudki verejanulised imbetsillid, vaid tegelikult üsna samasugused kultuuriinimesed nagu meiegi. Globaalkultuur ei tee inimest märkimisväärselt paremaks, kui on näiteks tillukesest hõimust koosnev küttide-korilaste kultuur.” (Mikita, lk 232) Seega on lugemine küll kasulik, kuid see ei tee sinust tingimata paremat inimest ega anna õigust end, kultuuriinimest, näiteks lihtsale ehitajale vastandada. Teisipidi ei tohi seda mõtet kasutada ka eneseharimisest ja lugemisest möödahiilimise ettekäändeks!
Kuid mida see tähendab, et me käime Kultuuriakadeemias ja nii väga tahame saada kultuuriinimesteks? “See ongi kultuuri üks väga suuri paradokse – kultuur säilitab sarnast, kuid mitte erinevat. Samas on just see erinevus see, mis paneb aluse muutusele ja arengule. Seetõttu on inimene vähemasti kultuuri vaatevinklist oma olemuselt alati “midagi muud”, kultuurist väljaspool asetsevat.” (Mikita, lk 204 – 205) “Kultuuris on liigne isikupära mõõdukalt maha hööveldatud. Kultuur on kollektiivteadvuse ilming ja peab kokku kõlama suurema osa inimeste kogemustega.” (Mikita, lk 208) Niipidi peaks olema meie eesmärk justnimelt vastupidine. EI kultuurile, JAH erinäolistele ja huvitavatele isiksustele. Muidugi vaatab autor “kultuuri” oma mätta otsast, kuna keskendub peamiselt Eestile ja miks see väike kohake on maailmas ainulaadne (kusjuures see on uskumatu, mida kõike teada saab muidu nii ära hööveldatud eesti ajaloo kohta). Seega on “Lingvistiline mets” ka otsekui tester, mis näitab, kui kaugele sa oled jäänud loodusest, vanast pärimusest, maagiast ja muust (või siis pole). Eesti kultuur on vastandatud kultuurile, mis tuleb mujalt maailmast. Nii lõpetaksin mõttega: “Minu arvates on edasine euroopastumine eesti kultuurile juba ohtlik. Eesti kaotab väga kiiresti oma isikupära, kõikjal – nii keeles, kultuuris kui ka looduses /…/ See, mida mõtlev inimene peaks praegu tegema, on otsustada sellisele asjade käigule vaimset vastupanu.” (Mikita, lk 235)
Kui te nüüd arvate, et saite aimu, milline raamat see on, siis võin öelda, et see pole murdosagi sellest külluslikust mõttevaramust ja "teadvusekiirendist", nagu Mikita seda ise nimetab. Samas kui te ei taha, ärge lugege! Te ei pea midagi, mida te ei taha ja ärge laske kellelgi enesele seepärast epistlit lugeda. Ela nii, nagu tunned, et on õige – ainult nii oled tõeliselt õnnelik. Kui su religioon just vastupidist ei väida, siis viimane kord, kui kontrollisin, oli meil vaid üksainumas elu.
27.10.2014
Täna hommikul lõpetasin Valdur Mikita "Lingvistilise metsa", mida olin nüüdseks juba peaaegu terve kuu enesega kotis kaasas kandnud. Raamatu ostsin samuti spontaanselt, kui taaskord Tallinnas raamatupoes ringi kõndisin. Samas ei saa öelda, et see siiski väga spontaanne oleks olnud, kuna sellest populaarteaduslikust teosest olin kuulnud juba varem, vaatamata veel sellele, et meie noorem kursus valis just selle teksti ka viimane kord oma lavakõne eksamile. Olgugi et ma seda vaatama minna ei saanud, on mul väga hea meel, et noored nõnda hea materjali peale sattusid. Nimelt on raamat täis põnevaid kohalikke (ja mitte ainult!) teadmisi, huvitavaid ja uusi mõtteid, millest nii mõnigi jääb pähe veel pikaks ajaks ning paneb isegi väärtushinnanguid ümber hindama. Teos on kergesti loetav, kuid väga sisutihe, mistõttu olen ma veendunud, et mulle jäi sellest kõigest väga palju veel mõistmatuks. Seega on see raamat (samas milline neist poleks) kindlasti selline, mille juurde aastate jooksul uuesti ja uuesti tagasi pöörduda ning midagi uut kaasa võtta.
Meid kõiki, teatritudengeid eriti, utsitatakse aina rohkem ja rohkem lugema, mis on väga õige ja millele olen kahe käega poolt. Siiski ei saa seda nii üheselt võtta, et 1 raamat = 1 molekul juurde kõrvade vahele tiirlema. Valdur Mikita ütleb ise: “Meid kõiki on kasvatatud teadmisega, et iga film, raamat või kunstiteos annab inimesele midagi juurde, teeb ta kuidagiviisi rikkamaks. Kuid ometi on selles mõtteviisis midagi viltu. Kui me seda tõsimeeli usuksime, siis peaksime tõeks pidama ka seda, et meid lahutab oma kaugetest esivanematest tohutu vaimne kuristik. Siiski on meil üsna objektiivseid tõendeid selle kohta, et meie esiisad ei olnudki verejanulised imbetsillid, vaid tegelikult üsna samasugused kultuuriinimesed nagu meiegi. Globaalkultuur ei tee inimest märkimisväärselt paremaks, kui on näiteks tillukesest hõimust koosnev küttide-korilaste kultuur.” (Mikita, lk 232) Seega on lugemine küll kasulik, kuid see ei tee sinust tingimata paremat inimest ega anna õigust end, kultuuriinimest, näiteks lihtsale ehitajale vastandada. Teisipidi ei tohi seda mõtet kasutada ka eneseharimisest ja lugemisest möödahiilimise ettekäändeks!
Kuid mida see tähendab, et me käime Kultuuriakadeemias ja nii väga tahame saada kultuuriinimesteks? “See ongi kultuuri üks väga suuri paradokse – kultuur säilitab sarnast, kuid mitte erinevat. Samas on just see erinevus see, mis paneb aluse muutusele ja arengule. Seetõttu on inimene vähemasti kultuuri vaatevinklist oma olemuselt alati “midagi muud”, kultuurist väljaspool asetsevat.” (Mikita, lk 204 – 205) “Kultuuris on liigne isikupära mõõdukalt maha hööveldatud. Kultuur on kollektiivteadvuse ilming ja peab kokku kõlama suurema osa inimeste kogemustega.” (Mikita, lk 208) Niipidi peaks olema meie eesmärk justnimelt vastupidine. EI kultuurile, JAH erinäolistele ja huvitavatele isiksustele. Muidugi vaatab autor “kultuuri” oma mätta otsast, kuna keskendub peamiselt Eestile ja miks see väike kohake on maailmas ainulaadne (kusjuures see on uskumatu, mida kõike teada saab muidu nii ära hööveldatud eesti ajaloo kohta). Seega on “Lingvistiline mets” ka otsekui tester, mis näitab, kui kaugele sa oled jäänud loodusest, vanast pärimusest, maagiast ja muust (või siis pole). Eesti kultuur on vastandatud kultuurile, mis tuleb mujalt maailmast. Nii lõpetaksin mõttega: “Minu arvates on edasine euroopastumine eesti kultuurile juba ohtlik. Eesti kaotab väga kiiresti oma isikupära, kõikjal – nii keeles, kultuuris kui ka looduses /…/ See, mida mõtlev inimene peaks praegu tegema, on otsustada sellisele asjade käigule vaimset vastupanu.” (Mikita, lk 235)
Kui te nüüd arvate, et saite aimu, milline raamat see on, siis võin öelda, et see pole murdosagi sellest külluslikust mõttevaramust ja "teadvusekiirendist", nagu Mikita seda ise nimetab. Samas kui te ei taha, ärge lugege! Te ei pea midagi, mida te ei taha ja ärge laske kellelgi enesele seepärast epistlit lugeda. Ela nii, nagu tunned, et on õige – ainult nii oled tõeliselt õnnelik. Kui su religioon just vastupidist ei väida, siis viimane kord, kui kontrollisin, oli meil vaid üksainumas elu.
27.10.2014
