Seda nädalat alustasin ma Kaija diplomilavastuse proovidega, milles käimist ma (ja mulle tundub, et ka ülejäänud koosseis) täiel rinnal naudin. On super-huvitav ja proovides on nii mõnus atmosfäär. Vahepeal isegi liiga mõnus, nagu kord sel nädalal juhtus, et lavastaja Kalvet ei saanud enam teisiti, kui et tõusis ning end karakteerselt kehtestas: "Hei, kuulge, mina olen ikkagi lavastaja!", mispeale terve meie ülejäänud loominguline personal (Laura, Rauno, Mihkel, Kaarel, Kristo ja mina) momentaalselt vaikimisi preili Kalveti aupaistes põrandale viskusime ning tema kõrguse ees lamasime. Ja sel hetkel ma tundsin seda jälle, seda tunnet, et mitte kuskil mujal poleks sel hetkel parem olla. Ja mitte kellegi teisega. Aeg seisab, sest sa teed täpselt seda, mida sa tahad.
Teisipäeva hommikul saime kokku Ivar Põlluga, kellega me hakkame detsembris diplomilavastust vorpima! Vaffa, vaffa, vaffa! Ja siis oli minul jälle Kaija proov! Ja teistel PÖÖRIÖÖ! Kolmapäeval toimus meil lavastutusgrupiga väljasõit Tallinnasse, et külastada Valge kepi päeva, mis oli Põhja-Eesti Pimedate Ühingu avatud uste päev. Seal oli erinevaid töötubasid, millest me osa võtsime, kõigist küll ei jõudnud. Kaija teeb oma diplomilavastust nägemispuuetega inimesi silmas pidades, kuid see ei välista, et terve nägemisega inimesed lavastust vaatama ei saaks tulla - selle tarvis on Birgit juba 49 paari silmaklappe valmis õmmelnud! Ja prooviperioodil proovime meie, näitlejad ja Kaija, mis tunne on mitte näha, mis sind ümbritseb. Ühe laheda asjana, mis me Tallinnas veel tegime, toon välja pimesi lõunatamise. Kamahouse'i sisenes läbirääkimiste tarbeks Rauno Polman (ta oli üks kahest, kes oli Kamahouse'is varem käinud), juhatajalt loa saanud, et tohime sellist "pimesi eksperimenti" tegema minna, seadis ta üles kaamera, ja seejärel juhatas meid ülejäänuid, kes seni maja ees ootasid, sisse. Sisenesime pikas ettevaatlikus hanerivis, ümbruse tunnetamine oli ilma nägemismeeleta ikka väga, väga kehv. Jõudsime lauda, tuli ettekandja, kes oli seda tõesti, selle sõna mõlemas tähenduses, sest esiteks hakkas ta meile menüüd verbaalselt ette kandma. Ta oli super meeldiv inimene, kes tegi meie pimesioleku palju kergemaks. Suuremaid katastroofe söögiga ei juhtunud, ma panin korraks rusika supi sisse ja Kaija avastas üsna söögi lõpus oma taldrikult väikese kannu, mille olemasolust ta midagi ei teadnud, aga muidu oli kõik kena. Söögi lõpetanuna võtsin esimesena klapid eest, nii ere, nii avar ja rikas elu mu ümber. Nii palju detaile. Ma olin olnud tund aega pimeduses, mu kõige suurem püüd ja palve oli alles pool tundi tagasi olnud, et Kaarel, Kristo ja Rauno oleksid võimelised oma kamapulbri keefiriga segamini ajama, aga nüüd olin ma jälle tagasi maailmas, kus selline asi on enesestmõistetav ning mitte äramärkimist väärt. Härra Polman tegi sellest kõigest ka lühikese videolõigu. Sõitsime tagasi Viljandisse läbi Rapla ja käisime vaatamas ka Vaba Vankri "Hundihüüdja" viimast etendust.
Reede hommikul läksime Viljandi Kesklinna kooli lastele raamatuid ette lugema, sest 20. oktoober on 20. rahvusvaheline ettelugemispäev! Kas teie teadsite? See ei tähenda muud kui seda, et teil tarvitseb välja valida mingi raamat ja seda kellelelgi ette lugeda. Minu meelest igati tore mõte, et inimesi nii omavahel kui raamatutega ühendada.
Laupäeval ja pühapäeval oli meil Hellariga lavaline võitlus ja pühapäeva õhtul mõtlesime Lossis Kaija ja Lauraga toorjuustukooki küpsetada. Kõik läks nii põhja kui juustusegu tegemisel hästi, küpsetasime põhja ära, valasime täidise põhjale ja hakkasime ahju panema kui järsku koogi raskus ületas meie ootused, põhi hakkas liikuma, üksik pajakinnas osutus liiga libedaks ja see kõik lendas lahtisele ahjuuksele ja ahjupõhjale laiali. See oli uskumatult traagiline, aga kiire puhastus- ja taignapäästmispüüd sel lootusetul hetkel oli huumor minu maitsele.. see oli lihtsalt nii uskumatult naljakas! Ja kui nüüd ikkagi päris ausalt rääkida, siis noh.. kes see "meie" ikka oli, kes seda kooki ahju pani, kui mitte Liina Leinberg isiklikult.
Lisaks on võimalik Rahva Raamatu kauplustest meie suurepäraseid lastelauluplaate "Lood plaadi pealt" leida. Kas pole mitte tore?!
Ja all on video meie eksperimendist Kamahouse's. Ja nagu videost näha, siis mõnele inimesele on liiga suur väljakutse täiesti pimesi söömisega hakkama saada... aga see oli hea ja huvitav kogemus, raputab läbi küll ja paneb oma silmakesi väga armastama. Ja nalla pärast vaataks, mis juhtub, kui ütlen, et kallid lugejad, palun kirjutage kommentaaridesse, kelle "silmaklapid" teile kõige rohkem meeldivad... :D