Lõhestunud isiksused
Niisiis.. mul on au teatada, et alates tänasest oleme meie, VKA teatrikunsti 10. lend, otsustanud pidama hakata BLOGI, et kõigil sõpradel ja huvilistel oleks võimalik saada osa meie muredest ja rõõmudest.
- Blogi eesmärgiks on jagada enda mõtteid, tutvustada meie kursust ning elu teatrikoolis.
- Kuidas hakkab toimuma blogi pidamine? Iga nädal valitakse meie seast nn. "toimetaja", kes siis terve ühe nädala jooksul kõik olulise kõrva taha paneb ning igal pühapäeval virtuaalmaailma avarustesse uudiseid läkitab.
Alustame..
- Läinud neljapäeval kell 17.00 lukustasid 17 noort inimest end vabatahtlikult VKA ruumi 209, et pidada maha üks tõsine koosolek. Koosolekul räägiti sellest, et kuidas luua Tartusse teater! (Sellest, kuidas täpsemalt teatri loomine Tartus toimub, räägime juba uutes postitustes.) Taoliseid koosolekuid on meil varemgi olnud, kuid just sellel koosolekul võeti vastu otsus, et me hakkame pidama blogi. Valmistati ette loos ning fortuuna soosis seekord mind, Sander Rebast. Järgnevalt jäädvustasin mõned emotsioonid:
 Fortuuna  Edgar ja Rauno mõtlemas |  Liina süstis oma positiivse olemisega energiat ning entusiasmi
|
- Järgmiseks arutati selle üle, mis peaks olema tulevase teatri nimi. Diskussioon oli pehmelt öeldes intensiivne, kuid konsensuseni ei jõutud. Rauno oli aga positiivne: "ma tunnen ja olen täiesti kindel, et see ÕIGE nimi on kusagil universumi avarustes olemas". Otsime aga edasi! Tee Sinagi oma pakkumine!
- Koosoleku lõpp kell 20.45
Uus päev ja uued katsumused:
- Hommikul kohtusid mitmed meie kursusekaaslased õppejõu Peeter Konovaloviga, et õppida soololaulu. Seekord tulevad laulmisele Napoli laulud. Silver laulab Eduardo Di Capua loomingust " ´O sole miot " ja Birgit Ruggero Leoncavallo " Mattinatat "
| | |
- Ja oligi käes aeg, et sirutada välja oma pöid ning suunduda tundi, millel nimeks "Klassika" ja seda õpetab meile Anu Ruusmaa. Jäädvustused:
 Õed graatsiad |  Mihkel venitab |  Kristjan treenib varbalihaseid |
Ja tunni lõpetuseks üks väike skulptuur
- Nädala toimetaja Sander tänab teid, kuid see pole veel kõik. Soovitan teil kõigil lugeda Juku-Kalle Raidi artiklit "Loll ja tema sõbrad"! Tänan tähelepanu eest!
"Loll ja tema sõbrad"
USA riigisekretär John Kerry on korduvalt teatanud, et igal ameeriklasel on õigus olla loll. Põhiseaduslik. Viidates, et inimesed ei peagi aru saama, mis riigis laiemalt sünnib.
Otsese ja mõnusalt kirjandusliku ütlemisega endine riigikontrolör Mihkel Oviir kommenteeris, et tema arust on John Kerry väide väga loll.
Mulle meeldib Mihkli mõte, ehkki – põhimõtteliselt – on õigus ka kodanik Kerryl.
Kõigil on tõesti õigus olla loll ja mõistuse ning analüüsivõime puudumisel avaldada oma rahulolematust... mmm... no ükskõik, mille suhtes. Eelkõige lihtsalt näiteks seepärast, et selleks on tal õigus.
Nii juhtubki, et tihti on tänaval juba mitte üks, vaid terve rida lolle, kõigil plakatid käes. Kõik on nõus pistma endale kraadiklaasi pärakusse ja mõõtma omasuguste lollide emotsionaalset temperatuuri. Kõik tundub ju nii õige. Loll on rahulolematu. Miski on valesti. Võibolla on valesti toidetud, võibolla ei pööratud lollile tähelepanu või ta sai liiga vähe vabas õhus joosta.
Aga kindlasti on „nemad“ seal süüdi. Ja sead.
Mis mõttes nemad? Loll oled vä? Kes ei teaks! Nemad!
Loll leiab kiirelt omasugused ning asub nendega koos Õhtulehte lugema. Sealt saavad nad kahekesi kolmandate lollide käest teada, et kõik on mitte enam niisama halvasti, vaid suisa päris p...s.
Riik on nõme, kõik imevad, asi on saast, ime et siin üldse veel keegi elus püsib. Lollidega liituvad neljas, viies ja kuuesajas. Koosolemine annab jõudu ja tekitab küünarnukitunde. Ka kindla veendumuse, et meil, lollidel, on õigus.
Kurat. Lähme viskame värdjate aknad sisse, mis nad õige mõtlevad! Tõpranäod. Einoh, nii pole ju edasi võimalik.
Et mismõttes „nii?“ Loll oled vä, et küsid? Ise ei tea vä? Nii nagu praegu on.
Mismõttes „mismoodi praegu on?“ Loll oled vä? P...s on!
Jne.
Loll ei oska küll hästi lugeda, selgelt mõelda ega seletada, mis täpselt lahti on, ent seletamatu „tunne“ on seda tugevam. Ühelegi konkreetsele küsimusele, mis ja KUS täpsemalt viga, loll ei vasta, vihastab parimal juhul ning süüdistab küsijat, et too on valitsuse, USA, vabamüürluse, EL-i või muidu pursuide kannilakkuja. Ega ta muidu selliseid kiuslikke küsimusi ei esitaks, et mis valesti on.
Pange palka juurde, kuradi m...d!
Üldse, kurat, kõik on valesti. Küsi ükskõik kelle käest! Iga loll võib sulle seda tõestada!
Ja loll ähvardab viivitamatult lahkuda, kui asju „tänapäev“ joonde ei seata.
Mis asju?
T...a, ära käi närvidele. Loll oled vä? Neid samu asju, miks kõik nii p...s on!
Kui lolle on juba õige palju, tehakse lollide ühing ning otsustatakse, et kasutu riigi võib kinni keerata, sest lollid on nüüd juba päris vihased, neile tundub ka et tugevas enamuses. Nad muutuvad mitusada kilo julgemaks. Ja küll leidub ka piisavalt rahvalolle, kes kuhugi suurde saali kokku sõidavad ja asjad ära lahendavad. Sest siis on kõik õigesti.
Küll meie juba teame, mida teha!
Tõsi, ega konkreetselt küll ühtegi lahendust pakkuma ei maksa hakata, aga ikkagi võib rõõmustada nagu hobune Hannu Mäkelä raamatus: „Küll kõik laabub! Peaasi, et keegi valitsuse meestest asjaga ei tegeleks, sest nad on lollid. Ja sead!“
Kuna lollid on vahepealsel ajal tõstnud kohtumisel teiste lollidega veelgi tempot, pidanud kõvasti koosolekuid, lugenud veelgi kiiremini Õhtulehte ja kuulanud kamraadide järjest veendunumaid lugusid kui p...s kõik on, läheneb temperatuur ajus keeva vee omale, nad saavad asjale iga päevaga kinnitust juurde. P...s elu-olu arutatakse pikalt ja laialt, muidugi äärmiselt ebakonkreetselt.
Aga ümber võiks küll jagada, raisk!
Mis mõttes et „neil“ on?
Ega ma mingi loll ei ole, et keegi ütleb mulle, et kelleltki ei tohi ära võtta!
Lõugamisest ei jõuta ikka veel kaugemale, sest kõigi füüsikaseaduste järgi on lollide liigas mõtted nagu alati veel äärmiselt hägused, mingeid lahendusi pole üldse või ei lähe need teadaolevate loodusseadustega lihtsalt kokku.
No aga teha tuleb midagi no! Parandada tuleb! Ümber teha! Aga mis kõige tähtsam, kõigepealt võtame neil sigadel munad pihku! See on ilgelt oluline, mida „nad“ ülbitsevad.
Siis tuleb veel viimane loll juurde ja ütleb, et sedapuhku on aeg ise pronksiöö organiseerida. Miks? Ära aja närvi raisk, mees! Nagu sa ise ei teaks! Kõik on ju p...s!
*
Mihkel Oviir ütles väga tabavalt, et ei parteid ega vähegi targem osa rahvast EI TOHIKS koogutada lollide valijate ees, lollide ees, kes ühest küljest ajavad välja täiesti arusaamatut ja ajudeta putru, kes on valmis riigi põlema panema, aga teisest küljest ostavad valimistel ära kõige napakamad lubadused ja tirivad kartulid kohe koju. Mistap kahjuks on ka lubajaid – kuni lõpuks valiv loll valitsevast enam ei erine. Et siis üheskoos uuele vihkamisringile minna.
Ja siis kogunevad lollid saali, ringutavad käsi ja halavad, et kõik on p...s. Ja süüdi, pange tähele, on „nemad“. Ja et tuleb „lõpuks ometi tänavatele minna ja see jama lõpetada“.
Jne.
Lahe mäng.
Palju õnne meile.
