Sellenädalase postituse toob teieni Kaarel. Abivahendina kasutasin Lennarti fotokat. Aitäh!
Alustame!
Nõnda, nagu viimase pooleteise aasta jooksul tavaks saanud, küsis Kalju ka selle nädala esmaspäeval mõned minutid pärast kaheksat (siis, kui viimnegi uneraas diktsioonilihastest välja võimeldud):
"Mis uudist?"
Alustame!
Nõnda, nagu viimase pooleteise aasta jooksul tavaks saanud, küsis Kalju ka selle nädala esmaspäeval mõned minutid pärast kaheksat (siis, kui viimnegi uneraas diktsioonilihastest välja võimeldud):
"Mis uudist?"
Eriala tundide põhiteemaks on muidugi vähem kui kahekümne päeva pärast esietenduv lavastus, mille algmaterjalid pärinevad nii Shakespeare'ilt, Stoppardilt, Mati Undilt kui Brechtilt. Teatriajaloo üheks keerulisemaks ülesandeks peetud Hamleti roll on usaldatud meie oma Mihklile. Ta ise ütleks selle kohta ilmselt nõnda: "Maart saan sellega hakkama!" - Mekõkarme, Miš'!
Näitasime Kaljule ette mõned proovisaalis kõpitsetud katkendid, saime tagasiside ja juhiseid edasisteks sammudeks. Sedasi käis töö eriala tundides ka teisipäeva ja neljapäeva hommikul. Kolmapäeval peame pühi!
Näitasime Kaljule ette mõned proovisaalis kõpitsetud katkendid, saime tagasiside ja juhiseid edasisteks sammudeks. Sedasi käis töö eriala tundides ka teisipäeva ja neljapäeva hommikul. Kolmapäeval peame pühi!
Pärast esmaspäevast eriala tundi läks lahti tõeline ajutöö, sest oli tagumine aeg kokku leppida edasine tegevusplaan, mis puudutab kõiki alles jäänud päevi esikani välja. Millal peaks valmima lavakujundus? Kes tegeleb valgustusega? Mis jalanumber sul on? Mjäou? Kas Claudiuse magamistuba on Poloniuse eluruumidega ühel tasandil? - need on vaid mõned kõikidest küsimustest, mis vastamist vajavad. Ja seitsmeteistkümnekesi on ühtsete vastuste leidmine alati natuke raskem kui arvata võiks...
Tutvume eelmiste aastate seminari- ja lõputöödega.
Järgnevas teatriajaloo loengus tegelesime paljuski sellega, mis meid järgmisel aastal ees ootab. Võib ütelda, et tegu on tulevikku vaatava ajalooga.
Valisime endale juhendajad järgmise aasta monolavastusteks ning rääkisime põgusalt kolmandal kursusel valmimist ootavatest seminaritöödest.
Valisime endale juhendajad järgmise aasta monolavastusteks ning rääkisime põgusalt kolmandal kursusel valmimist ootavatest seminaritöödest.
Esmaspäeva teine pool kulus enamusel proovisaalis, kuid Jaanika Juhansoni ootamatul vajadusel ja tungival soovil Tallinna sattuda laenasin Kristjanilt auto, millesse end siis Kaija ja Lauraga mahutama hakkasime. Põhjus Tallinna sõiduks oli Mait Jooritsa esimene avalik lavastajatöö, Rakvere teatri külalisetendus "Suvi ja suits" Vene Teatris. Lisaks sellele, et Rakvere teater on lihtsalt tore ja Jaanika on seal ise töötanud, oli kõrgendatud vaatamishuvi tingitud sellest, et tegu on ka meie vanemalt kursuselt pärit Saara Kadaku ühe diplomilavastustega.
Tennessee Williamsi lugu räägib kahe noore armastusest, keda kehastavad VKA vilistlane Natali Lohk ja Kristo Viiding. Saaral on selles tükis kanda vastutusrikas roll, mis seisneb meespeaosalise võrgutamises ning peategelaste armusuhte vahele astumises. Nii tema kui ka peategelased pakkusid igati nauditava kaasaelamisvõimaluse. Tuhmivõitu näitlejatudengina ei oska ilmselt lavastajatööd piisava nõudlikkusega jälgida, kuid mina jäin tükiga väga rahule. Lavastuse rütm oli paigas ning igav ei hakanud kordagi. Kui sinna otsa lisada veel silmailu pakkuvad kostüümid ja näitlejad, siis saangi mõnusa päikesest pakatava elamuse. Soovitan!
Tennessee Williamsi lugu räägib kahe noore armastusest, keda kehastavad VKA vilistlane Natali Lohk ja Kristo Viiding. Saaral on selles tükis kanda vastutusrikas roll, mis seisneb meespeaosalise võrgutamises ning peategelaste armusuhte vahele astumises. Nii tema kui ka peategelased pakkusid igati nauditava kaasaelamisvõimaluse. Tuhmivõitu näitlejatudengina ei oska ilmselt lavastajatööd piisava nõudlikkusega jälgida, kuid mina jäin tükiga väga rahule. Lavastuse rütm oli paigas ning igav ei hakanud kordagi. Kui sinna otsa lisada veel silmailu pakkuvad kostüümid ja näitlejad, siis saangi mõnusa päikesest pakatava elamuse. Soovitan!
Teisipäeval leidis aset viimane Etenduskunstide semiootika loeng, mis kutsus esile vastakaid tundeid. Kutsus esile neli ja pool tundi järjest.
Mihklile meeldis. Sander kurvastas. Lauri erutus.
Mihklile meeldis. Sander kurvastas. Lauri erutus.
Kuna kolmapäeval oli suur püha, mis vabastas päevaks kõiki koolikohustustest (loomulikult hoiti teatritudengite lippu kõrgel ja tantsuproovid jätkusid ametlikult suletud kooliustele vaatamata), siis jõudsin mina ja nii mõnedki juba teisipäeva õhtul Tartusse, kus täiel hool käimas tudengipäevad (lippu on vaja kõrgel hoida igal pool). Tartu-tripi jooksul sai näha tuld ja vett, päiksepaistelist ilma, TÜ Ajaloo Muuseumi ning Tormi Toropi lavastust "Võinuks minna ka teisiti", mille koreograafia on lavastatud meie oma Jaanika poolt. Seda etendust saab soovi korral Tartus klubis Kink Konk veel näha!
Neljapäevane päev kostitas meid juba päris kuuma päikesega, mida mõned valged luiged proovide vahel ka enda kehadele laskmas käisid. Alustama peab varakult, aga mõõdukates kogustes!
Õhtul saime näha ka Arolin Raudva diplomilavastuse edasiarendusena valminud tantsuetendust "Arkaadia". Selles lõid kaasa ka meie omad Mihkel, Rauno, Lauri ja Silver. See on igati väärt kunstielamus ja kõikide õnneks saab seda veel vähemalt korra näha 14. mail Tallinnas Kanuti Gildi SAALIS. Sealsel VKA kultuuridessandil saab näha teisigi tantsuetendusi, milles meie tublid noormehed kaasa löövad. Kõigest lähemalt saab lugeda siit.
Õhtul saime näha ka Arolin Raudva diplomilavastuse edasiarendusena valminud tantsuetendust "Arkaadia". Selles lõid kaasa ka meie omad Mihkel, Rauno, Lauri ja Silver. See on igati väärt kunstielamus ja kõikide õnneks saab seda veel vähemalt korra näha 14. mail Tallinnas Kanuti Gildi SAALIS. Sealsel VKA kultuuridessandil saab näha teisigi tantsuetendusi, milles meie tublid noormehed kaasa löövad. Kõigest lähemalt saab lugeda siit.
Reede hommikul kasutasime järjekordset ilusat ilma selleks, et teha vabas õhus mõned uued profiilipildid, asendamaks meie eelmise aasta igandeid. Parimaid neist saab kindlasti juba varsti siitsamast kodulehelt üle vaadata.
Kui ballett tantsitud, siis hakkasime koristama oma rekvisiidladu, millele järgnes kohe järgmisel hommikul talgupäeva vääriline kostüümilao koristus. Mõlemad ruumid olid pilgeni täis kola, millest suure osa päritolu ja kunagine otstarve jäi müsteeriumiks. Sorteerisime välja enda jaoks olulise, jätsime hüvasti üleliigsega ning lõime mõlemas laos uhiuue korra, mis loodetavasti püsib edasi ka pärast meie koolitee lõppu. Unistada ju võib :)
Muidugi polnud see ainus, millega me nädalavahetusel tegelesime. Reede õhtul jõudsid Jaanika ja Lauri uuesti sõita Tartusse, et seal osa võtta Tudengilaulu un-plugged finaalkontserdist. Jaanika ja Jari duo sai pärjatud "eheda tudengibändi" eriauhinnaga ning Lauri koos Ukerdajatega saavutas ülekaaluka võidu nii publiku- kui žüriilemmikuna! Aplaus, mis ei vaibu! Ukerdajatega tutvu lähemalt siit (kuigi kõik teavad neid juba niigi).
Kui ballett tantsitud, siis hakkasime koristama oma rekvisiidladu, millele järgnes kohe järgmisel hommikul talgupäeva vääriline kostüümilao koristus. Mõlemad ruumid olid pilgeni täis kola, millest suure osa päritolu ja kunagine otstarve jäi müsteeriumiks. Sorteerisime välja enda jaoks olulise, jätsime hüvasti üleliigsega ning lõime mõlemas laos uhiuue korra, mis loodetavasti püsib edasi ka pärast meie koolitee lõppu. Unistada ju võib :)
Muidugi polnud see ainus, millega me nädalavahetusel tegelesime. Reede õhtul jõudsid Jaanika ja Lauri uuesti sõita Tartusse, et seal osa võtta Tudengilaulu un-plugged finaalkontserdist. Jaanika ja Jari duo sai pärjatud "eheda tudengibändi" eriauhinnaga ning Lauri koos Ukerdajatega saavutas ülekaaluka võidu nii publiku- kui žüriilemmikuna! Aplaus, mis ei vaibu! Ukerdajatega tutvu lähemalt siit (kuigi kõik teavad neid juba niigi).
Lõpetuseks kirjutan natukene ühest mõttest, mis mind esmaspäeval Vene Teatris tabas.
Kui etenduse ajal lahkusid näitlejad lavalt, siis üle pika aja tekkis mul tunne, et just sinna nad minema peaksidki. Ei, ärge saage minust valesti aru - ma ei ütle, et oma saamatuse tõttu poleks nad tohtinud üldse lavale tulla. Üle pika aja uskusin ma tõeliselt, et see või teine tegelaskuju võikski elada kusagil "seal paremal taganurgas". Jäi mulje, et sealt võiksime leida tema kodu, tema pere, tema sõbrad. Räägin ilmselt sellest, mida teatrikeeles kutsutakse "teiseks plaaniks". Iga näitleja, kes vähegi aega oma rolliloomisse panustab, peaks vastama sellistele elementaarsetele küsimustele nagu: kes ma olen, kust ma tulen ja mida ma tahan. Pealtnäha lihtsakoelistesse küsimustesse süvenedes võime avastada end välja mõtlemas tervet tegelase elulugu sünnist selle hetkeni, mil ta lavale astub, ning detailirohkusele seab piiri vaid meie enda kujutlusvõime. See kõik - tegelase varasemad kogemused ja elatud elu, mis tema otsuseid ja valikuid nüüd laval mõjutavad - ongi teine plaan (vähemalt nii sõnastaksin seda mina praegu).
Aga kuidas see nüüd ikkagi asjasse puutub? Kas vaadates Ugalas või VKA BlackBoxis mõnd tegelast lavalt lahkumas ning eelpool kirjeldatud tunnet mitte tundes pean järeldama, et näitleja teine plaan on puudulik? Või on asi hoopis selles, et Ugala lava ja lavatagused abiruumid on mulle juba üsna tuttavad, samas kui Vene Teatrisse sattusin alles teist korda elus ning sedagi ainult külastajate poolel? Nimelt kui näitleja lahkub akside vahele ning ma tean täpselt, milline vaade talle sealt avaneb ning kuidas ta sealt suitsuruumi pääseb, siis on laval loodavat illusiooni palju raskem omaks võtta.
Sellele mõttele jõudes pidin otsustama, et etenduse tavavaataja, kes teatri personaliruumidesse reeglina ei satu, on minu ees eelisseisundis. Temal on võimalus kaasaelamiseks ning seega ka elamuse saamiseks suurem. Hoopis omaette teema ja küsimustering vallandub probleemi ümber, kas publik üldse peaks olema kistud ilusioonimaailma, milles transilähedases olekus viibida, või peaks talle Brechti teatrile omaselt pidevalt meelde tuletama, et talle jutustatakse lugu teatraalsete vahenditega ja tema peamine ülesanne on kaasa mõelda ning õpetust saada. Selle teema üle antud hetkel arutlema ei hakka.
Oluline selle taasavastatud kaasaelamisvõime juures on see, et mulle meeldis väga mõte sellest, et minul kui näitlejal on antud eriline võimalus sellist usutavusastet omavat rolli laval luua. Luua üks teine inimene, üks uus inimene talle ainuomase eluloo ja kõige muu sinna juurde kuuluvaga. Samas loob see võimalus ka vastutuse kanda seda rolli väärikalt. Lavale ei tohiks minna nalja tegema. Proovisaalis, tõsi küll, kipub see sageli ununema, kuid õppimise käigus on vast mõned eksimused veel lubatud. See mõte innustab ja julgustab mind kindlasti ka edaspidi ning loodetavasti, kui Te mind järgmine kord lavalt lahkumas näete, siis usute ka Teie, et just sinna ma minema peaksingi.
Kui etenduse ajal lahkusid näitlejad lavalt, siis üle pika aja tekkis mul tunne, et just sinna nad minema peaksidki. Ei, ärge saage minust valesti aru - ma ei ütle, et oma saamatuse tõttu poleks nad tohtinud üldse lavale tulla. Üle pika aja uskusin ma tõeliselt, et see või teine tegelaskuju võikski elada kusagil "seal paremal taganurgas". Jäi mulje, et sealt võiksime leida tema kodu, tema pere, tema sõbrad. Räägin ilmselt sellest, mida teatrikeeles kutsutakse "teiseks plaaniks". Iga näitleja, kes vähegi aega oma rolliloomisse panustab, peaks vastama sellistele elementaarsetele küsimustele nagu: kes ma olen, kust ma tulen ja mida ma tahan. Pealtnäha lihtsakoelistesse küsimustesse süvenedes võime avastada end välja mõtlemas tervet tegelase elulugu sünnist selle hetkeni, mil ta lavale astub, ning detailirohkusele seab piiri vaid meie enda kujutlusvõime. See kõik - tegelase varasemad kogemused ja elatud elu, mis tema otsuseid ja valikuid nüüd laval mõjutavad - ongi teine plaan (vähemalt nii sõnastaksin seda mina praegu).
Aga kuidas see nüüd ikkagi asjasse puutub? Kas vaadates Ugalas või VKA BlackBoxis mõnd tegelast lavalt lahkumas ning eelpool kirjeldatud tunnet mitte tundes pean järeldama, et näitleja teine plaan on puudulik? Või on asi hoopis selles, et Ugala lava ja lavatagused abiruumid on mulle juba üsna tuttavad, samas kui Vene Teatrisse sattusin alles teist korda elus ning sedagi ainult külastajate poolel? Nimelt kui näitleja lahkub akside vahele ning ma tean täpselt, milline vaade talle sealt avaneb ning kuidas ta sealt suitsuruumi pääseb, siis on laval loodavat illusiooni palju raskem omaks võtta.
Sellele mõttele jõudes pidin otsustama, et etenduse tavavaataja, kes teatri personaliruumidesse reeglina ei satu, on minu ees eelisseisundis. Temal on võimalus kaasaelamiseks ning seega ka elamuse saamiseks suurem. Hoopis omaette teema ja küsimustering vallandub probleemi ümber, kas publik üldse peaks olema kistud ilusioonimaailma, milles transilähedases olekus viibida, või peaks talle Brechti teatrile omaselt pidevalt meelde tuletama, et talle jutustatakse lugu teatraalsete vahenditega ja tema peamine ülesanne on kaasa mõelda ning õpetust saada. Selle teema üle antud hetkel arutlema ei hakka.
Oluline selle taasavastatud kaasaelamisvõime juures on see, et mulle meeldis väga mõte sellest, et minul kui näitlejal on antud eriline võimalus sellist usutavusastet omavat rolli laval luua. Luua üks teine inimene, üks uus inimene talle ainuomase eluloo ja kõige muu sinna juurde kuuluvaga. Samas loob see võimalus ka vastutuse kanda seda rolli väärikalt. Lavale ei tohiks minna nalja tegema. Proovisaalis, tõsi küll, kipub see sageli ununema, kuid õppimise käigus on vast mõned eksimused veel lubatud. See mõte innustab ja julgustab mind kindlasti ka edaspidi ning loodetavasti, kui Te mind järgmine kord lavalt lahkumas näete, siis usute ka Teie, et just sinna ma minema peaksingi.