Hei hoo ja head uut õppeaasta algust kõikidele koolijütsidele ning õppejõududele!
Kõik on uus septembrikuus! Nii ka Mulgimaal: nimelt sai Viljandis 1. septembril allkirjastatud leping, mis teeb Viltsust koolirahu pealinna. Avamisel kutsus Viljandi linnapea Ando Kiviberg võitlema üheskoos kiusajate vastu - tõsi ta on, tihtipeale kipume me unustama, et üheskoos on kergem - koos on millegi suure saavutamine palju lihtsam. Jah, tõesti, vahepeal tuleb olla ka natuke egoistlik, aga see ei tähenda, et me peaks unustama ja mitte väärtustama inimesi enda ümber! Hoidkem neid!
Kooliaasta avaaktusega olid seotud ka inimesed meie kursuselt. Nimelt lavastas kogu kupatust meie kursaõde Jaanika. Silver küsis talt, et mis talle kõige eredamalt meelde jäi:
"Mul oli hea meel, kui kõik õhupallid olid üles saanud ja kõned peetud ja lepingud allkirjastatud ja siis me tegime RUJA flashmobi ja pisikesed lapsed tõusid püsti, et tantsima hakata. Teine lemmikhetk oli kohe alguses, kui ma viisin käekõrval lavale esimesse klassi mineja, et ta helistsaks koolikella. Tüdruk oli parajalt närvis, inimesi oli ju tõesti palju, aga see hetk ise oli eriline ja võimas."
- Jaanika Tammaru, Kooliaasta avaürituse lavastaja.
Kõige suuremat kõlapinda sel nädalal tekitas aga hoopis USA president Barack Obama kohtumine Eesti, Läti ja Leedu riigipeade ja kaitseväelastega Tallinnas. Turvanõuded turvanõueteks... aga hea on kuulda, et meie pisukese riigi higine seljatagune on kindlustatud, eelkõige NATO ja Ameerika Ühendriikide poolt. Barack kinnitas, et rünnak ühe vastu tähendab rünnakut kõigi vastu. Mis tähendab, et kui üks riik otsustab alustada sõda, siis tekib olukord, mis on küllaltki sarnane möödunud sajandi maailmasõdadele.
Suured respektaablid bigapid Prantsusmaale, kes peatas enda dessantlaeva Mistral ehitamise Venemaal. Naaberriigi sõjatööstuskomisjoni juht Oleg Botškarjov tuli seepeale välja teatega, et lepingu peatamine tekitab tõsiseid probleeme. Lisaks määratud trahvidele peab Prantsusmaa maksma Venemaa Föderatsioonile täiendavad kolm miljardit eurot. "Andku lihtsalt see raha tagasi ja loodame, et sellisel juhul kolm miljardit eurot ei võrdu kolme miljoni inimesega," arvab Silver Kaljula.
Kas peaksime jätkama lootuses, et sõda ei tule ja elama ühe päeva korraga või olema valmis juba relvi haarama? Venemaa teeb siiani salakavalaid luurekaid Ukrainas ning juba niigi vigased Ukraina sõdurid ohverdavad end, et mitte langeda vangi ja takistada venelaste edasitungi.
Paljud noored on avaldanud arvamust, et kui sõda peaks meieni jõudma, siis põgeneksid nad siit kui tina tuhka. See kõik paneb murelikult kukalt sügama... kuhu jääb isamaalisus? Meie identiteet? Kas kõik eelnev on olnud asjata? Kui see pole oluline meile endale, siis miks peaks see olema oluline meie abiväelastele? Ühesõnaga... paberid paberiteks, kõige tähtsam on hoida kokku, ainult nii oleme me piisavalt tugevad. Alati ei saa lootma jääda ainult abivägedele.
"Ükskord võidame me nii kui nii!" - Heinz Valk
Lisaks Obama külaskäigule ja ülamaailmsele 1. septembri rahupäevale toimus sel nädalal Tartus ka igaaastane Draamafestival. Kuraatoriks Tõnu Õnnepalu ja teemaks "Kohaloleku kunst". Ka Must Kast leidis koha selle vägagi huvitavas ja kunstilisi elamusi pakkuvas programmis. Nimelt etendasid mustkastlased Teatro Poetico nime kandvas endises TÜ kirikus Lennart Peebu loodud "Muinasjutumängu". Oli tore. Väga. Ja huvitav. Silver räägib asjast lähemalt: "Üks 1. klassi poiss ütles pärast teist etendust: "Te ju ise õhutasite meid, muidu me poleks selliseks muutunud..." Situatsioon ise oli aga järgmine: Kolmele õele: Irinale, Mašala ja Olgale olid külla tulnud nelikümmend last. Õed olid nädalapäevad omavahel ära jaotanud, st et ühel õel oli üks päev, mis oli täiesti tema päev ja kõike mida ta teha tahtis, tegid ka teised. Aga loogika ütleb, et seitse kolmega ju ei jagu ning jõudmata selgusele, et kelle päev see pühapäev ikkagi on, läksid nad omavahel kohutavalt tülli. Neid tulid abistama kolm öökull-kondorit, kes lõpetasid ootamatu kakluse ja kutsusid kolm õde ning kõik teatris olevad lapsed kuningas Hai-Hendriku juurde pidusöögile. Lapsed läbisid pikka teekonna koos harivate ülesannetega ja lõpuks jõudsid nad veealusesse kuninglikku paleesse. Kohtudes Hai-Hendrikuga olid lapsed juba üpriski ärevad ning kui kuningas lastele valjusti teatas, et nemad ongi valitseja pidusöögiks, siis järgnes sellele kohutav mäsu ja kaos.
Kahepealine Hai-Hendrik sai sõna otseses mõttes peksa. Teda laimati, ähvardati ja löödi isegi allapoole vööd. Ustavad öökull-kondorid kogunesid viimses hädas ümber Hai-Hendriku ja päästsid sellega ka kuninga elu. Rohkem kui pooled lastest jooksid kiljudes ja karjudes hüsteeriliselt mööda teatrisaali ringi, üritades leida peidukat või kaitserelvi, mispeale ei olnud Hai-Hendrikul muud enam teha, kui alla anda. Koos öökull-kondoritega selgitasid nad oma teo põhjust: teha lõpp õdede tülitsemisele ja et üheskoos on kõik võimalik!
Lastele piisab vähesest, et nad võtaksid asju tõsiselt ja tõeliselt. Ei tasu alahinnata nende kujutlusvõimet - see on võimas. Lapsed on meie tulevik, nad on kõige siiramad nii oma emotsioonides ja hinnangutes ning ka väljaütlemistes.
Pilte Draama avamisest:
http://tartu.postimees.ee/2907263/galerii-draama-avanes-teatraliseeritult/3317821
Ilusat kooliaasta algust veelkord!
Näeme teatris!
Silver ja Kristo
Lõpetuseks kuulake alanud kooliaasta puhul üht mõnusat muusikapala!
Kõik on uus septembrikuus! Nii ka Mulgimaal: nimelt sai Viljandis 1. septembril allkirjastatud leping, mis teeb Viltsust koolirahu pealinna. Avamisel kutsus Viljandi linnapea Ando Kiviberg võitlema üheskoos kiusajate vastu - tõsi ta on, tihtipeale kipume me unustama, et üheskoos on kergem - koos on millegi suure saavutamine palju lihtsam. Jah, tõesti, vahepeal tuleb olla ka natuke egoistlik, aga see ei tähenda, et me peaks unustama ja mitte väärtustama inimesi enda ümber! Hoidkem neid!
Kooliaasta avaaktusega olid seotud ka inimesed meie kursuselt. Nimelt lavastas kogu kupatust meie kursaõde Jaanika. Silver küsis talt, et mis talle kõige eredamalt meelde jäi:
"Mul oli hea meel, kui kõik õhupallid olid üles saanud ja kõned peetud ja lepingud allkirjastatud ja siis me tegime RUJA flashmobi ja pisikesed lapsed tõusid püsti, et tantsima hakata. Teine lemmikhetk oli kohe alguses, kui ma viisin käekõrval lavale esimesse klassi mineja, et ta helistsaks koolikella. Tüdruk oli parajalt närvis, inimesi oli ju tõesti palju, aga see hetk ise oli eriline ja võimas."
- Jaanika Tammaru, Kooliaasta avaürituse lavastaja.
Kõige suuremat kõlapinda sel nädalal tekitas aga hoopis USA president Barack Obama kohtumine Eesti, Läti ja Leedu riigipeade ja kaitseväelastega Tallinnas. Turvanõuded turvanõueteks... aga hea on kuulda, et meie pisukese riigi higine seljatagune on kindlustatud, eelkõige NATO ja Ameerika Ühendriikide poolt. Barack kinnitas, et rünnak ühe vastu tähendab rünnakut kõigi vastu. Mis tähendab, et kui üks riik otsustab alustada sõda, siis tekib olukord, mis on küllaltki sarnane möödunud sajandi maailmasõdadele.
Suured respektaablid bigapid Prantsusmaale, kes peatas enda dessantlaeva Mistral ehitamise Venemaal. Naaberriigi sõjatööstuskomisjoni juht Oleg Botškarjov tuli seepeale välja teatega, et lepingu peatamine tekitab tõsiseid probleeme. Lisaks määratud trahvidele peab Prantsusmaa maksma Venemaa Föderatsioonile täiendavad kolm miljardit eurot. "Andku lihtsalt see raha tagasi ja loodame, et sellisel juhul kolm miljardit eurot ei võrdu kolme miljoni inimesega," arvab Silver Kaljula.
Kas peaksime jätkama lootuses, et sõda ei tule ja elama ühe päeva korraga või olema valmis juba relvi haarama? Venemaa teeb siiani salakavalaid luurekaid Ukrainas ning juba niigi vigased Ukraina sõdurid ohverdavad end, et mitte langeda vangi ja takistada venelaste edasitungi.
Paljud noored on avaldanud arvamust, et kui sõda peaks meieni jõudma, siis põgeneksid nad siit kui tina tuhka. See kõik paneb murelikult kukalt sügama... kuhu jääb isamaalisus? Meie identiteet? Kas kõik eelnev on olnud asjata? Kui see pole oluline meile endale, siis miks peaks see olema oluline meie abiväelastele? Ühesõnaga... paberid paberiteks, kõige tähtsam on hoida kokku, ainult nii oleme me piisavalt tugevad. Alati ei saa lootma jääda ainult abivägedele.
"Ükskord võidame me nii kui nii!" - Heinz Valk
Lisaks Obama külaskäigule ja ülamaailmsele 1. septembri rahupäevale toimus sel nädalal Tartus ka igaaastane Draamafestival. Kuraatoriks Tõnu Õnnepalu ja teemaks "Kohaloleku kunst". Ka Must Kast leidis koha selle vägagi huvitavas ja kunstilisi elamusi pakkuvas programmis. Nimelt etendasid mustkastlased Teatro Poetico nime kandvas endises TÜ kirikus Lennart Peebu loodud "Muinasjutumängu". Oli tore. Väga. Ja huvitav. Silver räägib asjast lähemalt: "Üks 1. klassi poiss ütles pärast teist etendust: "Te ju ise õhutasite meid, muidu me poleks selliseks muutunud..." Situatsioon ise oli aga järgmine: Kolmele õele: Irinale, Mašala ja Olgale olid külla tulnud nelikümmend last. Õed olid nädalapäevad omavahel ära jaotanud, st et ühel õel oli üks päev, mis oli täiesti tema päev ja kõike mida ta teha tahtis, tegid ka teised. Aga loogika ütleb, et seitse kolmega ju ei jagu ning jõudmata selgusele, et kelle päev see pühapäev ikkagi on, läksid nad omavahel kohutavalt tülli. Neid tulid abistama kolm öökull-kondorit, kes lõpetasid ootamatu kakluse ja kutsusid kolm õde ning kõik teatris olevad lapsed kuningas Hai-Hendriku juurde pidusöögile. Lapsed läbisid pikka teekonna koos harivate ülesannetega ja lõpuks jõudsid nad veealusesse kuninglikku paleesse. Kohtudes Hai-Hendrikuga olid lapsed juba üpriski ärevad ning kui kuningas lastele valjusti teatas, et nemad ongi valitseja pidusöögiks, siis järgnes sellele kohutav mäsu ja kaos.
Kahepealine Hai-Hendrik sai sõna otseses mõttes peksa. Teda laimati, ähvardati ja löödi isegi allapoole vööd. Ustavad öökull-kondorid kogunesid viimses hädas ümber Hai-Hendriku ja päästsid sellega ka kuninga elu. Rohkem kui pooled lastest jooksid kiljudes ja karjudes hüsteeriliselt mööda teatrisaali ringi, üritades leida peidukat või kaitserelvi, mispeale ei olnud Hai-Hendrikul muud enam teha, kui alla anda. Koos öökull-kondoritega selgitasid nad oma teo põhjust: teha lõpp õdede tülitsemisele ja et üheskoos on kõik võimalik!
Lastele piisab vähesest, et nad võtaksid asju tõsiselt ja tõeliselt. Ei tasu alahinnata nende kujutlusvõimet - see on võimas. Lapsed on meie tulevik, nad on kõige siiramad nii oma emotsioonides ja hinnangutes ning ka väljaütlemistes.
Pilte Draama avamisest:
http://tartu.postimees.ee/2907263/galerii-draama-avanes-teatraliseeritult/3317821
Ilusat kooliaasta algust veelkord!
Näeme teatris!
Silver ja Kristo
Lõpetuseks kuulake alanud kooliaasta puhul üht mõnusat muusikapala!