Nädala põhisündmuseks oli näitleja-lavastaja-pedagoog Toni Cafiero meistriklass Itaaliast, nagu ka Commedia dell arte, mis oli workshopi teemaks.
Alguses oli mask.
Tegelikult saab näitleja maski alles pärast seda, kui tema esituses oleva karakteri kehakeel on nii tasemel, et suudab maski õigustada. Daamid ja härrad! Antud teatrivormi (Commedia dell arte) mängureeglid lubavad utreeritud, iseloomulikku plastikat ja mängitsemist nii keha kui häälega.
Nagu karaktereid, on maskegi erinevaid. Pantalone, Truffaldino ja Brighella peaksid eesti rahvale tuttavad nimed olema ühest lavastusest, mis räägib armastusest ja apelsinidest (↔vihje). Tegemist on klassikaliste Commedia dell´arte tegelastega.
Tegelikult saab näitleja maski alles pärast seda, kui tema esituses oleva karakteri kehakeel on nii tasemel, et suudab maski õigustada. Daamid ja härrad! Antud teatrivormi (Commedia dell arte) mängureeglid lubavad utreeritud, iseloomulikku plastikat ja mängitsemist nii keha kui häälega.
Nagu karaktereid, on maskegi erinevaid. Pantalone, Truffaldino ja Brighella peaksid eesti rahvale tuttavad nimed olema ühest lavastusest, mis räägib armastusest ja apelsinidest (↔vihje). Tegemist on klassikaliste Commedia dell´arte tegelastega.
Niisiis alguses ei olnud maski.
Enne on vaja kuiva trenni. iga tegelane hoiab isemoodi käsi ja pead, kõnnib omapäraselt ning uskuge- Pantalone žestikuleerib käega.
Ühes näitlejas on aga enam kui mitu maski. Olgu Pantalone, Brighella, Hamlet, statist või siil. Seda on valmis kinnitama härra Targo. (↓)
Enne on vaja kuiva trenni. iga tegelane hoiab isemoodi käsi ja pead, kõnnib omapäraselt ning uskuge- Pantalone žestikuleerib käega.
Ühes näitlejas on aga enam kui mitu maski. Olgu Pantalone, Brighella, Hamlet, statist või siil. Seda on valmis kinnitama härra Targo. (↓)
| Lisada siia, et kevadisest värskusest- linnulaulust ja linnulennust, seiklejaliblikatest, kevadpilvedest, roherohust, kasepungadest, kasemahlast, sirelipungadest, lumikellukestest, krookostest, vohavast veest, sillerdavast veest, läänetuulest, kuivast asfaltist, rolleritest, mootorratastest, jalgratastest, kiikuvatest kiikedest pakatav aprillilõpp tuksub elust ja kutsub meid ühes- see pole üleliigne. | |
Commedia dell´arte iseloomulikuks jooneks on improvisatsioon. Artistil peab olema hea reaktsioon, et võtta vastu ootamatud impulsid ja vastama improviseeringule. Lisaks tuleb kasuks vastupidav selg, käed ja enam-vähem kõik muud lihased, üldine vastupidavus ja kannatus vaadata läbi silmaavade maskis, mis kitsendab vaatevälja tublil kombel.
Meistriklassi viimases kolmandikus peidetigi end maskide taha, pildil paremalt vasakule võib näha tegelasi: Nõid, Kapitan, Scaramouche ning viimane mask tähistab ükskõik millist tegelast, kes näidendis tahab enda isiksuse saladuseks jätta! Mitte unustada: karakteerne liikumine, hääl ja koha peal improviseeritav dialoog.
Eriala tunnis maadleme endiselt Shakespeare'i erinevate näidendite ainetel valmiva kollaažtükiga, mis näeb silmavalgust 25ndal mail 2013.
Lisaks läheneb TREFF, mis tähendab nelja lastelavastuse produktsiooni. Pildil juhendab lavastaja härra Peep fotokunstnik härra Veinbergi. Tehakse pilti Jaan Krossi teosesest "Kaks päikest" sündiva lastelavastuse tarvis. Terav silm märkab veel täiesti juhuslikke "möödujaid".
Jäädavalt koolitab pedagoog-muusikakunstnik härra Peeter Konovalov 17 erinevat indiviidi laulma 17 erinevat Napoli laulu otse Itaaliast.
Lisaks läheneb TREFF, mis tähendab nelja lastelavastuse produktsiooni. Pildil juhendab lavastaja härra Peep fotokunstnik härra Veinbergi. Tehakse pilti Jaan Krossi teosesest "Kaks päikest" sündiva lastelavastuse tarvis. Terav silm märkab veel täiesti juhuslikke "möödujaid".
Jäädavalt koolitab pedagoog-muusikakunstnik härra Peeter Konovalov 17 erinevat indiviidi laulma 17 erinevat Napoli laulu otse Itaaliast.
 pildis päike Omalt poolt kergendan südant veel ühe põgusa arutlusega teatrist kui ühest äärmiselt kasulikust kultuurinähust, mis võiks ju pakkuda mõtisklusi ja peamurdmist. Teater, tajutavale kunstiilmingule kohaselt, annab voli afektile ja emotsioonidele. Need on nupud, millele vajutatakse. Empaatia on midagi, mis paistab olevat humanismi särav trofee; mis teenib intellektuaalsusele pretendeerivat, progressiivset, ideoloogiliselt edukat ja jätkusuutlikku ühiskonda. (Härra Einstein: „Tõeline intelligentsuse tähis on kujutlusvõime, mitte teadmised.“) Konstrueerin siis sellise mõõdupuu ja märkan, et on midagi, mis toidab empaatiat ja aitab säilitada (sisemise!) värskuse- emotsionaalne stimulatsioon. See on omane näiteks inimsuhetele, eriti aga defineerib esteetiline kogemus ja nauding seda, mida iganes me mõistame kunsti all. Muidugi ei pea ma silmas vaid universaalset ja (mitte tingimata tehnilisel meisterlikkusel põhinevat) objektiivset ilu, mis on subjektiivse (sest iga iga inimese nägemus on unikaalne) ja küll kallutatud infosünteesi (antud juhul kunsti) krooniks. Αριστοτέλης väitis, et samastumine on katarsise võimalikkuse eelduseks. Mis on katarsis? – Puhastumine, paremaks saamine ning (tuginen mitmele filmi, muusika, raamatu ja teatrielamusele) ülim vitaalsuse võimendi, motivatsiooni generaator, huvi sünnitaja ja inspiratsiooniläte. Katarsis on üdini positiivse kaaluga progressi ja motivatsioonidünaamika (gd * Kultuurieugeenika: miks maailm oleks teatrita parem paik) kulgemises. Ja samastumine- see hiilgav või kui soovite siis lihtsalt r a t s i o n a a l n e psühholoogiline skill ning ühtlasi rentaabel, mis on iseloomulik igale indiviidile- hoiab (või ainult näib see mulle nii?) ühiskonda kursil, kus ta viimased paar tuhat aastat on paterdanud, taarunud, putkanud, tuikunud, siis jälle süstanud tulijalul edasi ja nii edasi. Samastumine on enesestmõistetav passiivne jõud, mis lükkab takka hammasrattaid inimkonna kella sees, tiksudes väikeste ja suurte inimeste vahel. Kommunikatsiooni vajalikkuses kahelda pole mul veel mõttes olnud. Arusaadavalt laieneb see kõiksugu struktuuridesse, mille algimpulsid pärinevad inimeste seest. Nendeks struktuurideks on näiteks eetika ja poliitika teoreetilisest küljest. Kui ma sirutan enda päkkasid ja küünitades piilun läbi ajaloopraktika spektri, siis näen tugevat grupisisest koostööd erisuguste indiiviidide vahel, näiteks erinevad asutused nagu teatrid, kus on võimas ühekskleepunud kollektiivne struktuur; näen veel Eesti Vabariiki Põhja-Euroopas. Niisiis: ühiskond-kommunikatsioon-samastumine. Kohane on tsitaat härra Wilde’ilt: „Kõiksugune tegelikkus on toormaterjaliks ja kunsti funktsioone on sellest luua uus maailm, mis on imelisem, hunnitum, täiuslikum.“ Olulisus ei peitu mitte vaid selles resultaadis, vaid kõrvalnähus- särts, mille osaliseks inimväärtused saavad- olgugi, läbi fiktsiooni. Oleks nüri välistada argireaalsust või fiktsiooni kui tuletorni, mis suunab teed väärtustele- mõlemad võivad toimida efektiivselt. Mõni kord fiktsioon ärgitab, vahel teeb seda argireaalsus. Ja see, miks fiktsioon v e e l võrratu on, väärib omaette laskumist uutesse sügavustesse (mõelda tasub esimese ülaltoodud tsitaadi peale). Samuti hõljub õhus küsimus igapäeva elu ja kunsti vahel olevast piirist, mida pole viimasel ajal nii kerge märgata. Liiga kergekäeliselt tituleeritakse kunsti ja mitte kunsti, joonistatakse ajupildile lõhe teatraalse ja triviaalse inimese vahel- minu jaoks on see pilt mandumisest, anakronismist ja hirmust traditsiooni katkemise valu ees. Käsitlemise alt jäi välja mitu teemat, muuhulgas ka kunst kui kõverpeegeldus, kommunikatsioon ning mis on info ja milline on selle kaal. Vahelduse aeg! (kuulake Dvoraki →) *gd- googelda Teid tervitab Karl Edgar Tammi |  hr Lüüs mõtleb, kas nõustuda.  preili Kalvet on rahul/rahulik.  preili Leinberg nõustub. PS: Tegemist pole Commedia dell'arte karakteritega.  härra Rebane jagas enne tantsuetendust joonistusi ja autogramme noortele kunstifännidele. Kuuldavasti Dvoraki palad pidavat kandma endas kauget ja kõrget, kusiganes te viibite. Ahelduseks on aeg ka siis, kui võimutseb vaheldus. Kuid kõiges on pahesus, On üldine aheldus sest ruumis on vähemalt kahesus. |
