Mis see on? Küsin ma endalt mõtlikult ja uinun uuesti. Kas ma olen piisavalt produktiivne ja efektiivne? Ma ei ole kindel. Inimesed mu ümber ütlevad, et olen – ise tean, et jõuaks veel, suudaks palju rohkem. Olen jõudnud siiani, see on ka juba hästi. Ikka veel toimetan ja suudan. Kuid ammu ei ole ma väsimusest niidetuna heitnud voodile, just voodile, mitte voodisse, ja uinunud nii, et uni minu tahtest sõltumata ei lahku minust. Ta ei lahkunud ka siis, kui ärkvel olin. Olen. Ma olengi uni. Ikka olen avastanud end mõttelt, et kaua ma siis jaksan joosta (nüüd tuleb igav ja klišeemaiguline metafoor) kui orav rattas, enne kui saan ka mina niidetud. Tean vastust. Oh, nüüd juba aasta. Jooksen, jooksen, peatun hetkeks, et öelda oma kaaslastele: „Oh, ma olen nii väsinud, aga kui ma selle veel ära teen, siis küll ma alles puhkan.“ Jooksen edasi ja kordan enda poolt äraleierdatud lauset, kuni ma ise enam ei usu. See ei takista. Edasi. Joostes end hingetuks. Ma olen nüüd hingetu. Vähemalt väsinud olen. Samas olen suutnud end siiani vedada. Tunnen. Tunnen end. Igat oma keharakku. Ja langen unne. Korduvalt, kogu aeg ja naeratusega. Stopp. Kas olen teinud piisavalt, kas olen olnud produktiivne? Paus. Hingan. Mõtlen. Ma ei peaks sellisel hetkel mõtlema. Vastus peaks olema ilmne. Mõtlen. Ma ei tea. Olen 26, hingetu. 26-aastane peaks teadma. Vähemalt seda, kas ta on teinud piisavalt, et nüüd puhata. Hirm poeb ääri mööda. Mis siis, kui ei ole? Mitte midagi? Keda huvitab? Hirm poeb ääri mööda. Ma ise loon selle maailma, kus saavutusi peab mõõtma. Kaaluma. Vahetama vautšerite vastu. Ma olen iseenese spaa-puhkus. Kui mitte puhkus, siis vähemalt tädi valvelauas, kes kaalukausse vaagides võtmed üle leti ulatab. Paus. Hingan. Ma olen iseenese spaa-puhkus. Nüüd olen. Aasta aega ei olnud. Mõtle, aasta aega. Ma olen jõudnud siia. Naeratus. Viimane aasta. Koolis vähemalt. Stopp. Kas ma olen teinud piisavalt? Ma ei tea. Kardan. Kardan, et ei ole. Raisatud aeg, raisatud võimalused? Ma olen ületanud iseennast. Teistest takistustest rääkimata. Nüüd ma magan. Und. Lapse und. On õige aeg puhkamiseks? Vahest on. Nüüd. Enne kui spaa kinni pannakse. Hinga. Hinga, ütlen endale. Hinga. Sa võid seista hetkeks. Vaikuses. Puhates. Sa oled jõudnud. Ulatan iseendale vautšeri. Iroonilise muige saatel. Täna puhkus, homme töö. Paus. See nädal on erinev. Sellel nädalal ma olen siin. Kohal. Mitte tulevikus. Mitte selles, mis kõik tuleb ära teha. Mitte ka minevikus. Siin. Jooksin end hingetuks, seal minevikus. Tulevik peab ootama. Hing ei ole veel järgi jõudnud. Ootan ta ära, siis jätkan. Proovin olla targem. Mõelda rohkem. Enne mõtlen, siis teen. Mõtlen siis, kui jooksen. Sunnin end puhkama, pigem varem kui hiljem. Kas ma olen piisavalt produktiivne ja efektiivne? Mõtlen. Vastan - teen nii, et oleksin.
Ma olen nagu väike tüdruk, kes jookseb ja jookseb. Sügis on käes, vähemalt õues - minu südamesse ta veel ei ole teed leidnud, aga ta on väga ligidal (mitte elusügis). Kõndides mineviku radadel, siis eneselegi üllatusena tuleb naeratus suule. Kui ma nädala alguses küsisin endalt, et kas ma olen teinud piisavalt - noh jah, ma saan siiamaani vastata, et ma ei tea. Kuid ma tean, kui kaugele olen sammunud sellest Birgitist, kelle ma 4 aastat tagasi Tallinna jätsin. Ei, see Birgit ei olnud halb versioon minust, lihtsalt teistsugune. Otsiv, koguaeg otsiv, aga mitte kunagi leidev. Või noh, ma ju leidsin. Olen täna siin, on pühapäev. Möödunud on nädal. Ja veel milline nädal. Las ma seletan - ma ei teinud mitte midagi. Aususe nimel, väikesed täpsustused mitte midagi tegemisest: ma olin Jaanika diplomilavastuse proovides, puhkasin, käisin teatris. Kuid siiski, ma ei teinud mitte midagi. Alguses tundus mõte mitte midagi tegemisest kohutav. Suisa lämmatav. Samas, ma olen suutnud seda hinnata. Vabadust, kuigi kujuteldavat, aga siiski. Oktoober on alanud. Mu ülejäänud aasta on planeeritud. Mitte küll sekundilise täpsusega, aga laias laastus (see laast on tegelikult võrdlemisi kitsas) ma tean, kus ma järgnevatel kuudel olen ja mida ma teen. Esmaspäevane Birgit tundis selle ees hirmu, põhjusega. Teada, et siit edasi on sulle rada ette antud. Mitte niivõrd antud, pigem - ise valitud. Samas, äkki on kindlus edasise ees hoopis miski, mida armastada? Ma ju armastan oma tegevusplaani. Ikkagi neljas aasta, minu valik. Minu plaan. Kui ma oleks kõndinud oma minevikuradadel nüüd, hoopis teise Birgitina, kellel ei ole plaani, mida oleksin tundud siis? Võib-olla oleksin ma hoopis õnnelikum, aga äkki ei oleks ma kunagi siis sinna jalutama sattunudki. Tõenäoliselt mitte. Kuid mööda neid samu teid käies ja otsides selginesid mu mõtted, mis mind sealt tänasesse tõid. Täna sinna tagasi minnes olen ma enda üle uhke. Ilma saavutuse maiguta suus, olles aus iseenda vastu, ma olen jõudnud kaugele. Olen teinud tööd selle nimel, et mineviku mina ei peaks oma valikuid kahetsema. Ei, et mina ei peaks. Ei kahetsegi.