Kui jätta kõrvale see kummaline talvine üllatus, mille nädalavahetus kaasa tõi, siis kõiges muus on tunda kevadet. Kalender ütleb, et see on käes ja uued tuuled puhuvad taas: midagi on muutumas, uuesti algamas, ellu ärkamas.
Laupäeval, 21. märtsil, toimusid teatrikunsti eelkatsed. Jälle-jälle on mingi ring täis saamas (kuigi juulikuu alguse katseteni on veel ju justkui kõvasti aega). Aga seal, blackboxi laval, oli kindlasti osa kõige nooremast kursusest, võib-olla isegi minu akadeemiline lapselaps. Uued tuuled, mis ütlevad, et aitäh, Jaanika, aga sinu tee siin hakkab vaikselt otsa saama, vaja teha värskele verele ruumi. Ning kuigi see on pisut hirmutav, pole see üldse kurb mõte.
Neli aastat on pikk aeg. Kui panna kõrvuti üheaastane beebi ja viieaastane marakratt, näed vahet ehk selgemini. Ja kui võtta näiteks üks üheaastane teater ja seda nelja aasta pärast uuesti vaadata: kuhu oleme jõudnud - võiks ju loota, et vahe on märgatav, hoomamatu, sõnadesse pandamatu. Aga seda me veel ei tea, milline see laps meil välja hakkab nägema. Tulles metatasadi võrdlustelt tagasi: meie väike laps, teater Must Kast, on teatripäeval saamas üheaastaseks. Et üks mõte, ammu idanema pandud, on teoks saanud ja teeb vaikselt või mitte-nii-vaikselt esimesi samme. Ja juba reedel peame selle puhul pidu. Tule ka.
Sünnipäevadega seoses: vaata vaid, eelmisest blogipostitusest alates on Kaija, Mihkel, Silver ja Kristjan nooruslikult vanemaks saanud! Hurraa neile veel kord!
Mis veel... me teeme tööd. Sellest ei pääse, ükskõik, kui mõtlikuks muutuda. Ingomar Vihmar on võtnud ette "Romeo ja Julia" Kaija, Laura, Liina, Birgiti, Kaarli, Märdi, Silveri, Rauno, Kristjani, Mihkli ja Kristoga Draamateatri jaoks, Lennart vihub Ugalas oma diplomilavastust "Teie ebaõnn on teie endi kätes", mis on küll kuuldavasti juba kõik välja müüdud, Birgit üllatab "Ada ja Evaldiga" juba meie teatri sünnipäeval ja mina olen jõudnud Nukuteatrisse "Seitsmepäise haldjaga". Jälle üks ring täis: sealt alustasin mina oma esimesi samme teatriteel peaaegu kümme aastat tagasi.
Ilus, kui maailmas on mingi muster: kõik kordub, kaob, et taas tulla; ja elust on hea teha vahekokkuvõtteid. Kas ma oleksin kunagi arvanud, näiteks peaaegu kümme aastat tagasi Nukuteatri noortestuudio katsetel (kus ma põdesin kõige rohkem seda, et äkki mulle öeldakse, et ma olen liiga noor, et reeglid on reeglid, tule tagasi hiljem, kui sa pole enam neliteist), et ma istun mustas saalis teatrikooli lõpusirgel ja vaatan, kuidas teised noored inimesed pabistavad oma katsetel? Ei usu, et ma oleks kuidagi seda mõelda osanud. Isegi, kui keegi oleks nõnda öelnud.
Või kui keegi oleks öelnud, et sul on oma teater. Inimestega, keda armastad. Teater, mis nüüd on pealegi ühe tähtsa liikme võrra rikkam: sai endale sünnipäevaks direktori. Oh, oodakem nende evangeeliumitega (loe: rõõmusõnumitega), pealegi talle see tiitel eriti südamelähedane pole. Aga ikkagi: Hurraa!!!!
Mõtted on suured, plaanid ja programm koostamisel ja läbirääkimisel, Kultuurikvartal (Kultuurikartul) meid ootamas ja hoog sees. (Hooandjas võib meile veel hoogu anda, et juuni alguses saaks ikka korralikult üks lõputuur kogu kursusega tehtud, enne kui...)
Ja nüüd, tänasel teisipäevahommikul, sai üks ring veel täis: käisime Raplas lasteaedade teatripäeval. Vaatasime ja esinesime seal. Meie esimese kursuse lõpus just selleks sündmuseks valminud "Lood pildi seest" nühkis nüüd teistkordselt sealseid lavalaudu. Vägagi võimalik, et see nüüd oligi selle lavastuse täiesti viimane etendus. Edaspidi saab seda näha (varsti) ETV2-st või lastelauluplaadi saatel ise ette kujutades.
Kõikidest täissaanud ringidest on juba üsna ümmargune tunne. Küll lõpetamise päeval on veel ümmargusem, ehk isegi mõne eriti ümmarguse krokodilli(rõõmu?)pisaraga. (See on 20. juunil. Tooge lilli või midagi.)
Ümmargust kevadet!
Jaanika.
Laupäeval, 21. märtsil, toimusid teatrikunsti eelkatsed. Jälle-jälle on mingi ring täis saamas (kuigi juulikuu alguse katseteni on veel ju justkui kõvasti aega). Aga seal, blackboxi laval, oli kindlasti osa kõige nooremast kursusest, võib-olla isegi minu akadeemiline lapselaps. Uued tuuled, mis ütlevad, et aitäh, Jaanika, aga sinu tee siin hakkab vaikselt otsa saama, vaja teha värskele verele ruumi. Ning kuigi see on pisut hirmutav, pole see üldse kurb mõte.
Neli aastat on pikk aeg. Kui panna kõrvuti üheaastane beebi ja viieaastane marakratt, näed vahet ehk selgemini. Ja kui võtta näiteks üks üheaastane teater ja seda nelja aasta pärast uuesti vaadata: kuhu oleme jõudnud - võiks ju loota, et vahe on märgatav, hoomamatu, sõnadesse pandamatu. Aga seda me veel ei tea, milline see laps meil välja hakkab nägema. Tulles metatasadi võrdlustelt tagasi: meie väike laps, teater Must Kast, on teatripäeval saamas üheaastaseks. Et üks mõte, ammu idanema pandud, on teoks saanud ja teeb vaikselt või mitte-nii-vaikselt esimesi samme. Ja juba reedel peame selle puhul pidu. Tule ka.
Sünnipäevadega seoses: vaata vaid, eelmisest blogipostitusest alates on Kaija, Mihkel, Silver ja Kristjan nooruslikult vanemaks saanud! Hurraa neile veel kord!
Mis veel... me teeme tööd. Sellest ei pääse, ükskõik, kui mõtlikuks muutuda. Ingomar Vihmar on võtnud ette "Romeo ja Julia" Kaija, Laura, Liina, Birgiti, Kaarli, Märdi, Silveri, Rauno, Kristjani, Mihkli ja Kristoga Draamateatri jaoks, Lennart vihub Ugalas oma diplomilavastust "Teie ebaõnn on teie endi kätes", mis on küll kuuldavasti juba kõik välja müüdud, Birgit üllatab "Ada ja Evaldiga" juba meie teatri sünnipäeval ja mina olen jõudnud Nukuteatrisse "Seitsmepäise haldjaga". Jälle üks ring täis: sealt alustasin mina oma esimesi samme teatriteel peaaegu kümme aastat tagasi.
Ilus, kui maailmas on mingi muster: kõik kordub, kaob, et taas tulla; ja elust on hea teha vahekokkuvõtteid. Kas ma oleksin kunagi arvanud, näiteks peaaegu kümme aastat tagasi Nukuteatri noortestuudio katsetel (kus ma põdesin kõige rohkem seda, et äkki mulle öeldakse, et ma olen liiga noor, et reeglid on reeglid, tule tagasi hiljem, kui sa pole enam neliteist), et ma istun mustas saalis teatrikooli lõpusirgel ja vaatan, kuidas teised noored inimesed pabistavad oma katsetel? Ei usu, et ma oleks kuidagi seda mõelda osanud. Isegi, kui keegi oleks nõnda öelnud.
Või kui keegi oleks öelnud, et sul on oma teater. Inimestega, keda armastad. Teater, mis nüüd on pealegi ühe tähtsa liikme võrra rikkam: sai endale sünnipäevaks direktori. Oh, oodakem nende evangeeliumitega (loe: rõõmusõnumitega), pealegi talle see tiitel eriti südamelähedane pole. Aga ikkagi: Hurraa!!!!
Mõtted on suured, plaanid ja programm koostamisel ja läbirääkimisel, Kultuurikvartal (Kultuurikartul) meid ootamas ja hoog sees. (Hooandjas võib meile veel hoogu anda, et juuni alguses saaks ikka korralikult üks lõputuur kogu kursusega tehtud, enne kui...)
Ja nüüd, tänasel teisipäevahommikul, sai üks ring veel täis: käisime Raplas lasteaedade teatripäeval. Vaatasime ja esinesime seal. Meie esimese kursuse lõpus just selleks sündmuseks valminud "Lood pildi seest" nühkis nüüd teistkordselt sealseid lavalaudu. Vägagi võimalik, et see nüüd oligi selle lavastuse täiesti viimane etendus. Edaspidi saab seda näha (varsti) ETV2-st või lastelauluplaadi saatel ise ette kujutades.
Kõikidest täissaanud ringidest on juba üsna ümmargune tunne. Küll lõpetamise päeval on veel ümmargusem, ehk isegi mõne eriti ümmarguse krokodilli(rõõmu?)pisaraga. (See on 20. juunil. Tooge lilli või midagi.)
Ümmargust kevadet!
Jaanika.
