Käes on märts. Kevad. Naistepäev oli just, Kalju sünnipäev ka. Ja meil oli esikas.
Meil, tähendab siis minul, Sandril, Lauril ja Etsil, nendel Endla noortel. Etsil lausa üleüldse esimene esikas Endlas. Palju õnne, kallis Etso-Petso! Lavale jõudis suurepärane „Peeter Paan ja Valge Lind Wendy“, lavastajaks meile juba esimestest koolikuudest tuttavaks ja armsaks saanud Oleg Titov. „Peeter Paani“ on kohutavalt tore mängida, nii palju head lavaenergiat ei jää kindlasti ka publikuni jõudmata. Nii et tulge Pärnusse: laulame, tantsime, lendame (!!!) ja naudime täiega.
Meil, tähendab siis minul, Sandril, Lauril ja Etsil, nendel Endla noortel. Etsil lausa üleüldse esimene esikas Endlas. Palju õnne, kallis Etso-Petso! Lavale jõudis suurepärane „Peeter Paan ja Valge Lind Wendy“, lavastajaks meile juba esimestest koolikuudest tuttavaks ja armsaks saanud Oleg Titov. „Peeter Paani“ on kohutavalt tore mängida, nii palju head lavaenergiat ei jää kindlasti ka publikuni jõudmata. Nii et tulge Pärnusse: laulame, tantsime, lendame (!!!) ja naudime täiega.
Kui meie õpe oleks ainult praktiline, siis meie nelja jaoks, olekski kooliajal selle esikaga justkui kriips peale tõmmatud - meie viimane esietendus enne lõpetamist (või kas on?). Üsna hirmus (ka heas mõttes) missuguse kiirusega see kuupäev läheneb – see 20. juuni. See loomulikult ei tähenda, et kevadel me enam miskit ei tee. Vastupidi, Pärnus hakkame me õige pea valmistuma juba suviseks lavastuseks Goethel põhinev „Werther“ ja siis kui ülejäänud teater puhkust peab. Kolime sõprade Endlitega jälle Viljandisse ja paneme kokku jälle kokku kursa ja ühtlasi Juunituuri kava. See on siis meie suursugune kooliaega kokkuvõttev väljasõidulavastus.
Ilmselt see ongi see milleni ma jõuda tahtsin. Kui tahtsin. Ma ei olegi enam kindel. Et kuigi ma võiksin rääkida lõputult oma suurepärasest prooviperioodist ja põnevatest tulevikuplaanidest siis tegelikult tahtsin ma eelkõige öelda üht.
Ma olen õnnelik.
Kuigi see tundub hetkel vale, sest mul on hetkel üks nendest päevadest. Noh, need mis meil kõigil on, kus miski ei lähe väga valesti, aga väga õigesti ka mitte, ilm ei ole halb, aga hea ka mitte, kõik on lihtsalt poolik ja imelik. Üks nendest hallidest päevadest. Aga sellegipoolest olen ma õnnelik. Ma ei räägi mingist ratsionaalsest õnnest - õnnelik, sest mul on pere ja kodu ja sõbrad ja töö – vaid tohutust sõnatust/seletamatust õnnetundest minu sees. Ma ei tea kuhu teie õnn koguneb, aga minul koguneb rinnakusse. Ma tunnen, kuidas see õnn on minu sees nagu suur kuldne pulseeriv ja hõõguv kera, mis mind ringi liigutab ja mis viimasel ajal on toonud minu juurde nii palju uusi ja põnevaid hetki ja inimesi. Ehk see kõlab nagu hunnik esoteerilist jama, aga mis sellest.
Ja kuidas on see seotud kogu mu eelmise jutuga... Üritame Juunituuril kokku võtta, mida me oleme teinud oma teel õppides näitlejaks/lavastajaks/harrastusteatrite juhiks. Ja see on ka oluline, et mis hullusi ja veidrusi (ja mõttetusi ja jama) me oleme teinud, aga sellest kõigest veel olulisem õppetund selle kooliaja sees, on olnud just selle Õnne leidmine. Oskus seda näha ja tunda ja alluda selle uskumatule jõule, mis teeb elu palju põnevamaks ja värvilisemaks.
Fatme.
(Pildid ülal Siim Vahur, all Heigo Teder)
Ps. Vaadake hoolikalt, mul on iseloomuga nina.
Ja maailma parim naistepäev.
Ilmselt see ongi see milleni ma jõuda tahtsin. Kui tahtsin. Ma ei olegi enam kindel. Et kuigi ma võiksin rääkida lõputult oma suurepärasest prooviperioodist ja põnevatest tulevikuplaanidest siis tegelikult tahtsin ma eelkõige öelda üht.
Ma olen õnnelik.
Kuigi see tundub hetkel vale, sest mul on hetkel üks nendest päevadest. Noh, need mis meil kõigil on, kus miski ei lähe väga valesti, aga väga õigesti ka mitte, ilm ei ole halb, aga hea ka mitte, kõik on lihtsalt poolik ja imelik. Üks nendest hallidest päevadest. Aga sellegipoolest olen ma õnnelik. Ma ei räägi mingist ratsionaalsest õnnest - õnnelik, sest mul on pere ja kodu ja sõbrad ja töö – vaid tohutust sõnatust/seletamatust õnnetundest minu sees. Ma ei tea kuhu teie õnn koguneb, aga minul koguneb rinnakusse. Ma tunnen, kuidas see õnn on minu sees nagu suur kuldne pulseeriv ja hõõguv kera, mis mind ringi liigutab ja mis viimasel ajal on toonud minu juurde nii palju uusi ja põnevaid hetki ja inimesi. Ehk see kõlab nagu hunnik esoteerilist jama, aga mis sellest.
Ja kuidas on see seotud kogu mu eelmise jutuga... Üritame Juunituuril kokku võtta, mida me oleme teinud oma teel õppides näitlejaks/lavastajaks/harrastusteatrite juhiks. Ja see on ka oluline, et mis hullusi ja veidrusi (ja mõttetusi ja jama) me oleme teinud, aga sellest kõigest veel olulisem õppetund selle kooliaja sees, on olnud just selle Õnne leidmine. Oskus seda näha ja tunda ja alluda selle uskumatule jõule, mis teeb elu palju põnevamaks ja värvilisemaks.
Fatme.
(Pildid ülal Siim Vahur, all Heigo Teder)
Ps. Vaadake hoolikalt, mul on iseloomuga nina.
Ja maailma parim naistepäev.
