www.teatermustkast.ee
  • AVA
  • LAVASTUSED
  • MEIE
  • Blogi

Au ja kiitus üks.kaks.kolm

10/11/2013

0 Comments

 
Picture
Tere, kallis rahvas. 
Lauri räägib teiega täna natukene juttu. Mu kõht on täis ja nina ees on tass teed. Kõri valutab õige pisut, aga küll see üle läheb. Aitab olmest...
10.lend koosneb mesilastest. Karmidest töömesilastest, kes ei sumise niisama tühja, vaid toodavad pidevalt mingit hädavajalikku kraami.  Kas see kraam ka kvaliteetne on, ei tea veel. 
Selle üle otsustab ju tarbija.
Mul on väga hea meel tõdeda, et me ei seisa paigal. Ma saan õhtuti sageli pisikesi paanikahooge, kui ma vaatan järgmise päeva tegevusplaani. See on uskumatult kirju. On ühine tunniplaan ja ühised proovid, mille ümber on tekkinud veel individuaalne tunniplaan, mis on muljetavaldavalt detailne. Kõik meie plaanid on seal üksikasjalikult esile toodud ja seda mitme nädala ulatuses. Uskumatu! Ja inimesed jõuavad kõike seda just selle pärast, et nad PEAVAD PLAANI! 
Au ja kiitus üks-kaks-kolm.
Mul on veel palju õppida, aga õnneks on minu ümber neid inimesi, kes seda protsessi soodustavad.
Lähme edasi...

Lucid:Tont

Olime 10. lennuga ühe kõrge sekvoia ladvas, pidasime seal piknikku. Äkki aga ilmus sinna Rauno Polman, kes oli juhtumisi alasti ja marutõbine - ta suu vahutas koledal kombel. Läksin talle lähemale ja küsisin: "Mis juhtus, Rauno?" Rauno ei vastanud, vaid lükkas mu puu otsast alla... Ah nii. 100 meetrit kukkumist... Ja siis vaakum. Ma surin ära. Ma ei ärganud üles, nagu tavaliselt kukkumise korral tehakse, vaid püsisin selles ulmes. Ma tahtsin ju teada, mis minuga siis pärast surma juhtub. Lähen ma taevasse või põrgusse? Aga ei.... mitte midagi sellist.
Ma olin siin samas - oma inimeste ümber. Ma nägin kõike, mida minu kursakaaslased tegid ja aitasin neid, kui nad muidugi minu abi vajasid, pisikeste impulssidega. Nendega ei juhtunud õnnetusi, sest ma hoidsin neid kurja eest. Olin selline abivalmis tont.
Nemad mind muidugi ei näinud, kuna mind ju ei olnudki enam seal. 
Afterlife.
Ei tea, kas ma tõesti kogesin seda oma uinakus? No vaevalt küll.
Aga siiski...ma usun, et me ei ole üksi. 

Ma usun...

Inimestesse.

Minu üks lemmikumaid lasteraamatuid on "Palle", mis räägib ühest poisist, kelle nimi on mõistagi Palle.
Palle avastab ühel hommikul ärgates, et ta on üksi kodus. Palle läheb ema ja isa otsima, kuid tänaval pole ühtegi inimest ja kõik on väga vaikne. Autod ei sõida. Trammid ei sõida. Mitte kuskil pole ainsatki inimest. Palle on üksi terves maailmas. Palle läheb kommipoodi ja sööb šokolaadikomme, ta teab, et niimoodi ei tohi teha, aga ta on üksi terves maailmas ja siis pole sellest lugu. Palle proovib trammijuhiametit, sõidab tuletõrjeautoga, võtab pangast kotitäie raha, sest ta on üksi terves maailmas ja nii on kogu raha tema oma... Aga kas Palle on õnnelik? Kas Palle on õnnelik selle raha ja kommikuhja otsas? Ta ei saa seda suurt rõõmu mitte kellegagi jagada.
Loe "Pallet" , äkki meeldib.


Inimesed on loonud minu maailma.
Inimesed muudavad minu maailma
Inimesed annavad mulle jõudu ja lootust
Inimesed inspireerivad minu loomist
...ja Ilma nendeta pole ma mitte keegi

Picture
0 Comments



Leave a Reply.

    June 2015
    May 2015
    April 2015
    March 2015
    February 2015
    January 2015
    December 2014
    November 2014
    October 2014
    September 2014
    August 2014
    July 2014
    June 2014
    May 2014
    April 2014
    March 2014
    February 2014
    January 2014
    December 2013
    November 2013
    October 2013
    September 2013
    August 2013
    July 2013
    June 2013
    May 2013
    April 2013

Powered by Create your own unique website with customizable templates.
Photo from tinyfroglet