Hei-hei ja tšau-oppa-rei!
Nii tervitan Sind, austet lugeja, mina, Kaarel.
Lugeja - see, kes loeb. Palju lugenud inimene omab maailmast mitmekülgset arusaama ja sellele lisaks head keelevaistu. Võimaliku puudujäägi parandamisega tuleb alustada kohe! Või siis vähemalt esimesel võimalusel. Ja kui suvel oli tõesti mõni selline päev, kus elu ise tundus huvipakkuvam kui ükski raamat, siis suve viimane nädal on nende päevade tasategemiseks justkui loodud.
Seepärast meie kursus loeb ja blogikünnist ületavaid sündmusi on vähem kui kursusel õppijaid.
Aga midagi meil ju ometigi toimus!
Saavad siis noored teatritudengid niisama mööda lasta oma venna sünnipäeva? Ei saa! Nad panevad selga riided, mis sobiksid välimuselt kaheksakümnendatesse (või vähemalt madruse selga), kasvatavad näkku vuntsid (või vähemalt mõne vastava derivaadi), söövad-joovad, naudivad seltskonda ja seda kõike suurepärase vaatega Tallinna Jahisadamas. Hurraa, Kristo!
Nii tervitan Sind, austet lugeja, mina, Kaarel.
Lugeja - see, kes loeb. Palju lugenud inimene omab maailmast mitmekülgset arusaama ja sellele lisaks head keelevaistu. Võimaliku puudujäägi parandamisega tuleb alustada kohe! Või siis vähemalt esimesel võimalusel. Ja kui suvel oli tõesti mõni selline päev, kus elu ise tundus huvipakkuvam kui ükski raamat, siis suve viimane nädal on nende päevade tasategemiseks justkui loodud.
Seepärast meie kursus loeb ja blogikünnist ületavaid sündmusi on vähem kui kursusel õppijaid.
Aga midagi meil ju ometigi toimus!
Saavad siis noored teatritudengid niisama mööda lasta oma venna sünnipäeva? Ei saa! Nad panevad selga riided, mis sobiksid välimuselt kaheksakümnendatesse (või vähemalt madruse selga), kasvatavad näkku vuntsid (või vähemalt mõne vastava derivaadi), söövad-joovad, naudivad seltskonda ja seda kõike suurepärase vaatega Tallinna Jahisadamas. Hurraa, Kristo!
Ootamatult leidis peol aset ka üks väga kahetsusväärne juhtum seoses Sandriga. On raske sõnadesse panna, mis see täpselt oli, aga tundub, et tema äärmiselt kummalise "kadumise" põhjustajaks võisid olla vuntsid, mida ta uhkusega terve õhtu vältel kandis. Birgit, nagu parempoolse pildi pealt näha võite, on endiselt šokiseisundis. Kui keegi oskab kuidagi meie kursavenda tagasi tuua, siis me oleksime igasuguse abi eest tänulikud.
P.S. Järgnev video sisaldab detailset ülevaadet Sandriga toimunust. Nõrganärvilistel mitte vaadata!
P.S. Järgnev video sisaldab detailset ülevaadet Sandriga toimunust. Nõrganärvilistel mitte vaadata!
Kui pidu lõpetatud, veeres igaüks jällegi oma rada mööda edasi. Rajad viisid meie seitseteist pärdikut üksteisest kohati päris kaugele. Nii juhtuski, et Lennart on veetmas vahetusüliõpilase põlve hilissügisesel Islandil. Lugejaid ta tervitab!
Jaanika käis koos Jariga muusikat tegemas. Mängisid nad keset Tartu tänavaid. Kõik, kes neid kuulsid, olid viimseni rõõmustatud. Rõõm on rõõm!
Rakvere teatripark Lauril oli pühapäeval Ukerdajatega mõnus koolialgust tervitav kontsert. Selle blogi kirjutamise hetkel pole minuni veel täpsed publikuhulga andmed jõudnud, aga arvata võib, et kõik nägi välja umbes nii:
Silver esines koos rändteatri trupiga Uue Maailma festivalil (rahvast oli ilmselt natuke rohkem kui Lauril Rakveres) ja sai nii muuseas juba viiekordseks onuks! Palju õnne ja edu uuele ilmakodanikule!!!
Usinamad meist küpsetasid kooke, niitsid muru, korjasid marju, kruvisid kruve, avasid teatrite hooaegu, koristasid, pesid pesu, tegid salatit, võtsid kartuleid, külastasid kinosaale (meiepoolsed filmisoovitused sellest nädalast on "The Great Gatsby" ja "Kon-Tiki"), tegid õunamahla ja jõudsid selle kõige juures ka õpetlikke unenägusid näha.
Mõni teine puhkas...
Mõni teine puhkas...
Aga nüüd lõpetuseks killuke olevikust ja tükike tulevikust.
Minu meelest on pühapäevad nukrad. On seda olnud terve minu teadliku elu jooksul. Pühapäeva hommikutel polnud väga vigagi, sest lapsena sai siis õega Soome telekanalite pealt multikaid vaadata (samas pidi ka putru sööma - iiiuuuu!). Ka tänapäeval kohtan meeldivaid pühapäeva hommikuid, kui on aega ühiselt meenutada eelmise õhtu sündmusi ja kiirustamata inimeseks hakata.
Aga inimeseks hakkama peab, varem või hiljem. Seega lõppevad nädalavahetuste väljasõidud, festivalid, külaskäigud ja kõik muu, mis argipäevast erineb. Pühapäev on lõpetamiste päev.
Nõnda nagu on nukker pühapäev ja selle viimased tunnid, on nukrad ka augusti viimased päevad. Suur Suvepidu tuleb lõpetada ja hakata jälle inimeseks.
Mis siis veel esmaspäevast?! See peaks ju päris piin olema. Blue Monday!
Aga ei. Esmaspäevaga olen ma leppinud. Esmaspäev on alustamiste päev. Seda on kerge taluda, isegi põnev oodata, kui sul on võimalus sukelduda tegevustesse, mis sind järgnevate tööpäevade jooksul paeluvad. Justnimelt paeluvad! Tuleb leida endale meelepäraseid tegevusi või muuta võimalikult sallitavateks kõik oma kohustused. Nõnda lendab töönädal linnutiivul.
Niimoodi ma olengi oodanud augusti lõppu ja septembri algust. Lugenud segamini Stanislavskit ja Mittetulundusühingu seadust, et olla kõigeks valmis ja sukelduda kõhklematult põnevatesse väljakutsetesse. Neid peaks tervele meie kursusele jaguma kogu pika õppeaasta jooksul hulgi. Kindlasti jätkame oma iganädalaste blogipostitustega ja hoiame Sind kõige tähtsamaga kursis, kuid mõningaist koolitöödest võin juba praegu aimu anda. Meid ootavad ees lühifilmid koostöös multimeedikutega, monolavastused, seminaritööd, diplomilavastused, workshopid nii Eestis kui võõrsil, jätkuv arendustöö oma teatri suunal ja palju-palju muud, mida praegusel hetkel veel nimetadagi ei oska.
Selle kõigega hakkama saamiseks läheb vaja raudset tahet ja lakkamatut usinust, kuid ka kõigi meie sõprade ja lähedaste toetust. Ära siis pahanda, kallis lugeja, kui me omavahel järgneva poole aasta jooksul võib-olla ei kohtugi. Loomulikult ootame Sind mitmetel laupäevadel ja ka kõikidel teistel nädalapäevadel külla, aga need Viljandi teed tuiskavad kohati nii kinni, nii kinni. Tähtis on see teadmine, et Sa seal kusagil ikkagi olemas oled ja meid ootad. Niimoodi suleme ennast rahuliku südamega veel mõneks ajaks kooliseinte vahele, et siis ühel päeval algajate kunstnikena jäädavalt teie ette astuda, et teiega koos avastada, mõtestada ja armastada seda maailma, milles elame.
Olgem ikka soojad!
Minu meelest on pühapäevad nukrad. On seda olnud terve minu teadliku elu jooksul. Pühapäeva hommikutel polnud väga vigagi, sest lapsena sai siis õega Soome telekanalite pealt multikaid vaadata (samas pidi ka putru sööma - iiiuuuu!). Ka tänapäeval kohtan meeldivaid pühapäeva hommikuid, kui on aega ühiselt meenutada eelmise õhtu sündmusi ja kiirustamata inimeseks hakata.
Aga inimeseks hakkama peab, varem või hiljem. Seega lõppevad nädalavahetuste väljasõidud, festivalid, külaskäigud ja kõik muu, mis argipäevast erineb. Pühapäev on lõpetamiste päev.
Nõnda nagu on nukker pühapäev ja selle viimased tunnid, on nukrad ka augusti viimased päevad. Suur Suvepidu tuleb lõpetada ja hakata jälle inimeseks.
Mis siis veel esmaspäevast?! See peaks ju päris piin olema. Blue Monday!
Aga ei. Esmaspäevaga olen ma leppinud. Esmaspäev on alustamiste päev. Seda on kerge taluda, isegi põnev oodata, kui sul on võimalus sukelduda tegevustesse, mis sind järgnevate tööpäevade jooksul paeluvad. Justnimelt paeluvad! Tuleb leida endale meelepäraseid tegevusi või muuta võimalikult sallitavateks kõik oma kohustused. Nõnda lendab töönädal linnutiivul.
Niimoodi ma olengi oodanud augusti lõppu ja septembri algust. Lugenud segamini Stanislavskit ja Mittetulundusühingu seadust, et olla kõigeks valmis ja sukelduda kõhklematult põnevatesse väljakutsetesse. Neid peaks tervele meie kursusele jaguma kogu pika õppeaasta jooksul hulgi. Kindlasti jätkame oma iganädalaste blogipostitustega ja hoiame Sind kõige tähtsamaga kursis, kuid mõningaist koolitöödest võin juba praegu aimu anda. Meid ootavad ees lühifilmid koostöös multimeedikutega, monolavastused, seminaritööd, diplomilavastused, workshopid nii Eestis kui võõrsil, jätkuv arendustöö oma teatri suunal ja palju-palju muud, mida praegusel hetkel veel nimetadagi ei oska.
Selle kõigega hakkama saamiseks läheb vaja raudset tahet ja lakkamatut usinust, kuid ka kõigi meie sõprade ja lähedaste toetust. Ära siis pahanda, kallis lugeja, kui me omavahel järgneva poole aasta jooksul võib-olla ei kohtugi. Loomulikult ootame Sind mitmetel laupäevadel ja ka kõikidel teistel nädalapäevadel külla, aga need Viljandi teed tuiskavad kohati nii kinni, nii kinni. Tähtis on see teadmine, et Sa seal kusagil ikkagi olemas oled ja meid ootad. Niimoodi suleme ennast rahuliku südamega veel mõneks ajaks kooliseinte vahele, et siis ühel päeval algajate kunstnikena jäädavalt teie ette astuda, et teiega koos avastada, mõtestada ja armastada seda maailma, milles elame.
Olgem ikka soojad!