Hakkasin kirjutama konkreetset postitust eelmisel pühapäeval. Siis tahtsin alustada nii:
Täna on 3. mai ja käes on pühapäev. Birgit on autos, mida roolib Lüüs ning mille tagaistmel troonib Jaanika, kelle kõrval istub meile võõras kaasteeline, kes liitus meiega ühe feissbuuki grupi kaudu. Sõidame Viljandist Tallinna. Viljandi... esimest korda üle kuu aja. Tagasiminek. Seekord pöördusime tagasi Pööriööle.
Nüüd on 5 päeva möödunud. Läinud, kadunud. Ma olen alles siiamaale jõudnud. Täna on reede. Möödunud on nädal, kus aega ei olnud kunagi piisavalt, kus kogu aeg pidi jooksma, et jõuda. Olen alati mõelnud, et kord läheb kergemaks, tuleb aega juurde. Noh, ei tule. Ainus, mis kasvab, on kuhi asjadest, mida ma teha tahan ja veel neist, mis ära tuleb teha. Mis tuleb teha? Vastu pidada? Nii õudne on ütelda, et tuleb vastu pidada. Samas, nii ma end tunnen peale nelja aastat teatrikooli. Andmas viimast - selles on midagi toredat. Anda viimast selles nelja aasta perioodis, mis on lõppemas. Siinkohal ka üleskutse. Tulge 20. juunil kell 13.00 meie lõpetamisele (rohkem infot siin).
Lõppudest rääkides. Eile oli mu diplomilavastuse "Aadamamängud" viimane etendus Tallinas Patarei vanglas.
Kes näinud ei ole, siis ma teen midagi enneolematut ja jagan Teiege pilte sellest (fotode autor Keili Tees).
Täna on 3. mai ja käes on pühapäev. Birgit on autos, mida roolib Lüüs ning mille tagaistmel troonib Jaanika, kelle kõrval istub meile võõras kaasteeline, kes liitus meiega ühe feissbuuki grupi kaudu. Sõidame Viljandist Tallinna. Viljandi... esimest korda üle kuu aja. Tagasiminek. Seekord pöördusime tagasi Pööriööle.
Nüüd on 5 päeva möödunud. Läinud, kadunud. Ma olen alles siiamaale jõudnud. Täna on reede. Möödunud on nädal, kus aega ei olnud kunagi piisavalt, kus kogu aeg pidi jooksma, et jõuda. Olen alati mõelnud, et kord läheb kergemaks, tuleb aega juurde. Noh, ei tule. Ainus, mis kasvab, on kuhi asjadest, mida ma teha tahan ja veel neist, mis ära tuleb teha. Mis tuleb teha? Vastu pidada? Nii õudne on ütelda, et tuleb vastu pidada. Samas, nii ma end tunnen peale nelja aastat teatrikooli. Andmas viimast - selles on midagi toredat. Anda viimast selles nelja aasta perioodis, mis on lõppemas. Siinkohal ka üleskutse. Tulge 20. juunil kell 13.00 meie lõpetamisele (rohkem infot siin).
Lõppudest rääkides. Eile oli mu diplomilavastuse "Aadamamängud" viimane etendus Tallinas Patarei vanglas.
Kes näinud ei ole, siis ma teen midagi enneolematut ja jagan Teiege pilte sellest (fotode autor Keili Tees).
Siinkohal kutsun Teid meid vaatama.
Nimelt Kultuuridessanndi nädal, kus astume ka meie üles. Seega, tulge kõik!
09.mai/laupäev/TALLINN
"Pööriöö" kell 19.30 Kanuti Gildi suures saalis / Pilet 9/7
"Hägune piir" kell 23.00 Indrek Taalmaa Kammerteatris / Pilet 9/7
10. mai / pühapäev / PÄRNU
"Pelleas ja Melisande" kell 19.00 Endla küün / Pilet 9/8
11. mai / esmaspäev / VILJANDI
"Ada ja Evald" kell 20.00 TÜ VKA black box / Tasuta
12. mai / teisipäev / TARTU
"Pelleas ja Melisande" kell 18.00 Genialistide klubi / Pilet 8/6
13. ma / kolmapäev / TARTU
"Ada ja Evald" kell 19.00 Genialistide klubi / Pilet 8/6
vaata lähemalt ka Kultuuridessandi kodulehelt
Nimelt Kultuuridessanndi nädal, kus astume ka meie üles. Seega, tulge kõik!
09.mai/laupäev/TALLINN
"Pööriöö" kell 19.30 Kanuti Gildi suures saalis / Pilet 9/7
"Hägune piir" kell 23.00 Indrek Taalmaa Kammerteatris / Pilet 9/7
10. mai / pühapäev / PÄRNU
"Pelleas ja Melisande" kell 19.00 Endla küün / Pilet 9/8
11. mai / esmaspäev / VILJANDI
"Ada ja Evald" kell 20.00 TÜ VKA black box / Tasuta
12. mai / teisipäev / TARTU
"Pelleas ja Melisande" kell 18.00 Genialistide klubi / Pilet 8/6
13. ma / kolmapäev / TARTU
"Ada ja Evald" kell 19.00 Genialistide klubi / Pilet 8/6
vaata lähemalt ka Kultuuridessandi kodulehelt
Ma juhtusin käima Vase tänaval, mis oli kunagi mu kodu Viljandis. Selle kohaga on selline lugu, et kuni siiamaani ei ole ma sealt välja kolinud - tegelikkuses olen, aga sinna on jäänud minust minu asjad. Kas asjad ütlevad meile, kes me oleme või kes me oleme kunagi olnud? See korter on nagu väike ajakapsel, mis on ühes ajahetkes muutumatuks jäänud. Samas ka isiklikuks. Ma tundsin seal viibides aja lõhna. Ei, seda ei olnud seal tegelikkuses, aga seistes närbuvate lillede, kaootiliselt jäänud asjade ja jaheda õhtustikuga toas, mis kunagi oli soe ja hubane, tundub kõik möödanik veidi eemaletõukav, hirmus ja kulunud. Eks möödanik kulugi. Meie ühes temaga, kui sinna kinni jääme. Selline tunne on, et peaks kõigest sellest - ehk möödaniku iseendast - loobuma. Mitte kunagi minema sinna tagasi. Jätma selle kõik ja lihtsalt sammuma edasi. Ma ei ole varsti elanud seal terve aasta. Üks aasta, mis ei ole just kõige pikem aeg, aga piisav, et luua minevikku. Kui mitte minevikku, siis möödanikku või misiganes väiksemat mõõdet. Minu väike minevik on seal. Kui ma juunikuus sinna uuesti jõuan (Vase tänava minevikku), et lõplikult end seal kokku pakkida, siis see on küll saavutus. Akt ise on lihtne, aga raske on selleni jõuda. Eks juunis, kui kool lõppeb ja kätte jõuab aeg Viljandist lahkuda, oma senised kodud kokku pakkida, et luua uusi väikeseid mikrominevikke ja suuri tulevikke.