Kevad on lõpuks käes ning elu, mille oled talvel kuhugi ära kaotanud, hakkab tasapisi tagasi tulema. Elu all ei mõtle ma surelikkust, vaid miskit hingeõnnistust, mis koos päikseliste ilmadega sinu sisse poeb. Arvatavasti räägin ma ainult enda eest, sest terve elu on ilm minu jaoks väga suur tujude ja tunnete mõjutaja olnud. Aga see selleks.
Ma tahaksin teiega jagada seda ülimat vabaduse tunnet, mis mind valdab. Tunnet, mis teeb mu nii rõõmsaks, aga mida ei oska kuidagi väljendada. See on mu sees. Pealaest jalatallani. Mõnus on. Taipasin alles nüüd, et selle eelnev puudumine oli tingitud ühest suurest koolitööst, mis terve aasta kuklas oli tiksunud ning mille mõjusfäärist ma alles nüüd, pärast selle esitamist, vabanesin. Arvan, et ka teised kursakaaslased, aga eelkõige: Silver, Märt, Fatme, Lauri, Kristjan, Edgar, Rauno ja Sander jagavad osaliselt minuga seda arvamust. Nimelt esitasid siinkõneleja ja eelnevalt mainitud 10. lennu liikmed eelmisel nädalal ära oma seminaritööd. Seminaritöödest lähemalt ma rääkida ei tahaks. Mitte et miskit oleks halvasti... ei, seda mitte – ma arvan, et kõik tööd on omamoodi huvitavad. Lihtsalt uurimistööst tähtsam on see tunne, mis esitamise järel vallandus. Tunne, nagu oleks kool juba läbi. Kurb ja rõõmus korraga. Tegelikult on kooli lõpuni jäänud ju veel üks lavastus, kaks kirjatööd, Kultuuridessant ja Juunituur (Anna hoogu!), kuid selle mastaapse seminaritöö valguses tundub see järgnev puhas formaalsus ja vormistamise küsimus olevat. Mitte et tehtaks kunstilisi järeleandmisi – seda kindlasti mitte, ärge saage valesti aru. Seepärast loodan ma teid kõiki näha nii Dessandil, Draamateatris „Romeo ja Julia“ etendustel ja Juunituuril jagamas meiega neid viimaseid emotsioone ja elamusi kooliteel. Päikest!
P.S. Samuti tahaksin ma teiega jagada oma viimase aja kultuurielamusi:
1) Theatrumi „Joobnud“, lav. Lembit Peterson. *
„Etendus on nagu puhas teeside kogum, kuidas saada paremaks ja tõelisemaks inimeseks. Aga kuna selleteemalisi mõtteid, ideid ja aateid esitatakse läbi absurdihuumori ja mõnetise groteski, salvestub sõnum sügavamale, kuna naeru kaudu on midagi märksa kergem omaks võtta kui range mustvalgele kirjutatud kümne käsu abil“.
Kel võimalus, minge kindlasti vaatama!
2) Kanuti Gildi SAALis tominud interdistsiplinaarne minifestival „Lack of Art“. *
Festivali teemaks oli „Mis teeb artistist artisti ja kunstnikust kunstniku?“ – ma ei ütleks, et see temaatika oleks kuidagi sealt välja kumanud. Aga kokkuvõttes ei olnud sellel mingisugust tähtsust. Mind pani imestama see, mida ma seal nägin. Kui esimene osa välja jätta, siis olid kõik lühilavastused tabavad ja mõtlemapanevad. Mõned vähem, mõned rohkem. Kuid mis peamine... see näitas, kui tugevaid ja andekaid artiste meil siin kodumaal ikkagi leidub. Ootan põnevusega, et mis neist tulevikus saab. Eriti tahaksin välja tuua Maria Netti Nüganeni „NoLand“i ja Grete Grossi „Ahelad“. Täpsustuseks olgu öeldud, et „Lack of Art“i puhul oli tegu maratoniga, kus esitatakse lühilavastusi, mis on loodud väljaspool Eestit õppivate tsirkusekunstnike poolt. Kuid samuti olid esindatud ka kodumaal õppivad visuaal- ja etenduskunstnikute tööd.
* - Ma olen endale võtnud eesmärgiks külastada sel poolaastal kuni kooli lõpuni võimalikult eriilmelisi etendusi/performance’id/asutusi-teatreid jms, mida ma võib olla muidu ei satuks külastama. Eelnevalt olen ma väga palju pidanud pettuma, kuid need kaks viimast külastust on olnud vapustavad. Motiveerivad jätkama.
Teie,
Kristo